See koeralugu läks ikka väga hinge

Võtnud tuntud inimene omale koera. Venemaalt, neti kaudu. Oli teine väidetavalt Austraalia karjakoer või siis lambakoer. Mine võta nüüd täpselt kinni! Igatahes – koer pildil väga nummi ja tema tööks pidavat siis saama kanade karjatamine. Odav ka. Jõudnud koer koju, lastud kohe taluaeda lahti, sest aed peab küll ja koera koht on õues, mis siis, et esimest päeva uues kodus. 

Koera ju oodati väga. Tuntud inimese laps hakkas näiteks temaga kohe mängima. Tagaajamismängu. Hiljem ka puude otsast luuramise mängu. Aga koer, va rumal – sellele ei meeldinud selline asi üldse. “Ma pean põgenema siit kohutavast kohast ja nende õudsete võõraste inimeste käest, kes mind taga ajavad ja kõva häälega karjuvad,” mõtles ta ja ei andnud ennast enam uuele perenaisele kätte. Hoidis hoopis hirmsast majast, kus need imelikud inimesed elasid kaugele-kaugele eemale. Jah, kõht oli ju tühi ja üksi oli väga hirmus öösel väljas olla, sest seni oli koer olnud ikka koos oma suguseltsiga tuttavas kohas, aga mis sa teed.

Perenaine aga läks ruttu Facebooki ja kirjutas valmis ilmatu oopuse, kuidas koer polegi koer, vaid on hoopis tihane ja et kes tahab nüüd tihast osta? Et koer ei vasta ettekujutusele sugugi mitte. Ja et täitsa ennekuulmatu lugu, aga koer ei ole harjunud ära uues kodus 24 tunniga ega pole lasknud ennast uuel pererahval isegi mitte puudutada. 

See on ikka üks täiesti uskumatu, kuid kahjuks päris tõestisündinud lugu. Ja ma olen täiesti sõnatu. Ühelt poolt sellepoolest, et ma päriselt arvasin, et sellised lood ei juhtu täie aruga inimestega. Kas ükski täie aruga täiskasvanud inimene arvaks, et ongi OK jätta hirmunud ja uue-kodu-stressis koer ihuüksi välja, olles teda enne taga ajanud? Tundub täiesti tobe.

Igatahes viis see lugu minu mõtted üldse inimese-looduse suhetele, elementaarsetele teadmistele loodusest ning öko fassaadile. Ja ka oskusele panna ennast teise rolli, näiteks antud juhul võõrasse kohta sattunud koera rolli. Aga miks mitte kasvõi kitsetalle rolli, keda linnainimesed hakkavad juba õige pea varjupaikadesse tarima, sest leiavad metsast “hüljatud” looma, keda vaja päästa.

Meile tohutult meeldib uhkustada sellega, et oleme keskkonnateadlikud. Mõni käib riidekotiga poes, 100 tükki aga loobivad oma prahti, kuhu juhtub. Plasttopsist kohvi joomine on avalikult täitsa tabu, aga ometi vedelevad need topsid kõikjal. Ja miks just eriti Kalamaja kandis, kus elavad need oma jutu järgi veel kõige suuremad öko-mökod?

Veel meeldib meile uhkustada prügi sorteerimisega. Ma ei usu ühtegi sõna sellest. Inimene on üks hirmus loom – nii kui ta vähegi arvab, et tema prügi on anonüümne, poetab ta selle ka maha. Ta ei viitsi midagi sorteerida, sest arvab, et kuhugi kõik kaob. Õllepurk muutub tühjaks juues nii raskeks, et see lihtsalt kukub käest. Või langeb autoaknast välja. See lihtsalt on nii, sest auto sõidab minema ja purk jääb maha. Vast keegi koristab ja kui ei korista, siis las vedeleb. Nii prügistati eelmisel suvel vaid nädalaga Savilöövil ja nii prügistatakse kõikides ilusates paikades. Tihti jutlustavad just needsamad prügistajad kõige imeilusamaid jutte sellest, kui keskkonnateadlikud nad on.

Igasugune päästmine. Seesama kitsetallede lugu. Aga ka pesast “kukkunud” linnupojad. “Eksinud” põdravasikad. Ema poolt “maha jäetud” hülgepojad. Neid lugusid on iga aastaga aina rohkem ja need kõik räägivad sellest, kui võõrdunud on inimesed loodusest. Neil on vaja päästa ka siis, kui midagi päästa ei ole tarvis. Kui inimest pole sinna üldse vajagi.

Mõtteviis “ma maksan ja mulle on kõik lubatud”. Üldlevinud värk. Raha eest saab kõike. Tood koju koera, ei meeldinud, müüd homme maha. Sest ei vasta ettekujutsele. Nagu asja. Umbes nagu neti teel ostetud kingad, mis jalga ei läinud. Eks ostad uued kingad. Või koera. Äkki joppab rohkem.

Totaalne süüdimatus ja vastutustunde puudumine. Lihtsalt ei huvita, mis saab. Küll leiab alati mingi põhjenduse, miks alati kõik teise on süüdi. Iial pole ise midagi valesti teinud. Ja kui oledki, siis süüdimatu naeratus ja vabandus heastab kõik. Ning kõik jätkubki täpselt samas vaimus kuni järgmisel prohmakani. Ja alati on kõik võimalik välja vabadada energeetilise sobimatuse, universumi hüüde, kõhutunde puudumise või olemasoluga, unenägudega, saatuse ettekuulutuse või kes-tea-veel mille taolisega.

Rumalus. See on inimese enda valik. Tänapäevases infomaailmas ei tohiks kellelgi olla oma rumalusele põhjendust, et “ma ei teadnud seda” või “ei leidnud infot üles”. Googelda! Loe, otsi infot! Ära otsusta olla see rumal inimene, kes keset talve tuleb tennistega lume sisse matkama (ja imestab 5 minutit pärast matka algust, et oi – lumi! oi – külm on!) või ostab koera tundmatult, kes iga hinna eest kohtumisest kõrvale põikab. Kõik kohad on täis millerdajate lugusid ning need ongi just sellised nagu seesinane.

Mul on kahju, et avaliku elu tegelased, kes peaksid olema eeskujuks lastele ja suurtele, ei suuda kuidagimoodi seda rolli välja kanda. Aga no ju on seegi aja märk.

 

Advertisements

5 kommentaari so far »

  1. 1

    Aili said,

    Aitäh! Kirjutan Sinu kirjutatule 100% alla.

  2. 2

    Liisa said,

    Sellele inimesele on see kahjuks omane. Ta hästi ei kipu endale aru andma, milleks ta on valmis ja võimeline ja milleks mitte, rääkimata sellest, et teeks eeltööd ja süveneks. Nii koeri kui kasse on sel moel ennegi tema käest läbi käinud.

  3. 3

    Nell said,

    Olen kahjuks kokku puutunud situatsiooniga, kus perenaine ostis endale kutsika. Suurt tõugu koera kutsika, tõupuhta ja paberitega. Ja kui kui kutsik hakkas oma täismõõtmeid saavutama siis tahtis lasta kutsiku magama panna kuna “avastas” äkki, et loom on suurt kasvu ja sööb palju… Vägivaldne ei ole aga nii mõnelegi tahaks mõistuse pähe “koputada”…

  4. 4

    Kaur said,

    Mis sellest kutsikast oleks saanud, kui tuntud inimene EI oleks teda võtnud…?

  5. 5

    Kaie said,

    ôigus kodulooma omada peaks tulema läbi eksamite/testimise – no nagu autojuhi lube saab. Ehk siis tehakse mingid pôhitôed lemmiklooma pidamise kohta eelnevalt selgeks, mis küll minu meelest on iseenesest môistetavad aga kahjuks paljudele vôib see tunduda nagu kôrgem matemaatika 😦 Kurb!


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: