Kusti, suuršnautser

Kusti1

See must kogu minu kõrval on Kusti. Ta on neli kuud vana suuršnautser ja elab nüüd meie juures. Tema saabumisega meile täitus üks väga vana unistus – võtta endale justnimelt selline koer.

Mu lähemad sõbrad teavad minu šnautserikiiksust. See on kestnud aastakümneid ehk ajast, kui olin 10-aastane ja meie perre otsustas tulla üks suur must habemik. Temast sai minu lahutamatu kaaslane kümneks aastaks. Ega mu vanemad ei rõõmustanud alguses sellise perelisanduse üle, sest koer oli suur, hirmuäratav ja ka täiesti kasvatamatu. Aja jooksul nad aga leebusid ning meenutavad siiani seda koera vaid hea sõnaga.

Mida me kõike selle habemikuga küll koos ei teinud:) Algatuseks võitsin ette just ilmunud raamatu “Koer” ja hakkasin selles leiduvate õpetuste järgi teda treenima. Ta oli umbes 2-aastane ja suhteliselt sotsialiseerimata, kuid õppust võttis üsna kergesti. Õige varsti liitusin miski koeratreeningugrupiga ja tegime iga nädal Mustamäel TTÜ metsas trenni.  Mu must habemik sai kõikvõimalikud tollased dressuurijärgud nii üldises kuulekuses kui ka kaitsetrennis. Põhimõtteliselt polnud asja, mida talle poleks saanud selgeks õpetada. Ja ta oli mul nagu vari – kolasime igal pool koos ning hästi mõistlikuks õpetatud koera oli lust kõikjale kaasa võtta. Samamoodi saatis ta ka teisi pereliikmeid (oli aeg, kus liiklus oli hõre ja koerad käisid ka linnas mõnikord täitsa vabalt ringi).

Igatahes. Mul on pärast seda koera olnud veel koeri – äärdeilterjer ja bokser. No ei tea, ei tekkinud sellist sidet ega üksteisemõistmist. Ja sealt jäigi kummitama, et ma võtan endale millalgi jälle just suuršnautseri. Neid oli 30 aastat tagasi Eestis vähe ja neid on ka praegu väga-väga harva näha.

Vahepeal kulus 20+ aastat. Koeramõte oli lükatud kuskile ajusoppi, jõuga eemale. Ei saa ju võtta koera, kui teed pikki tööpäevi ja ei olegi kodus. Ei saa võtta koera, kui sul on väikesed kaksikud. Ei saa võtta sellist koera tillukesse linnakorterisse. Vahepeal kaalusin ka šnautseri minivarianti, aga kuidagi vajus see mõte ära.

Kusti

Nüüd aga tundus, et aeg on küps. Uue tite jaoks on aega ja energiat, ruumi ka. Hakkasin kutsika järgi ringi vaatama ja leidsingi pesakonna musti iludusi. Kusti ehk Angelstone Gustavo võlus juba pildi peal ära. “Sa oled ikka täiesti armunud sellesse koera,”märkis Hanna. Ega ta just mööda ei pannud.

Kusti on täpselt selline nagu ma mäletan snautserit. Soliidse jämeda häälega, natuke kohmakas ja nurgeliselt looberdis, habemes ikka midagi tolknemas, kõrvad loperdamas ja tagurpidi kippumas. Ja see snautserilõhn! See sabaga vastu põrandat põntsutamine, kui temaga räägitakse. Oeh:)

Igatahes, esimene õhtu, öö ja hommikupoolik on läinud väga ilusti. Uudishimulik ja julge koer. Saime kohe hea klapi, ta ei jää minust sammugi maha. Elav, kuid mitte hüperaktiivne. Ma arvan, et meil saab olema väga vahva!

Advertisements

3 kommentaari so far »

  1. 1

    Kaie said,

    Oh kui lahe tegelane! Ootan huviga postitusi teie seiklustest 🙂

  2. 2

    Evelin said,

    Palju õnne uue tite puhul! Nüüd saad ühekaupa titeiga nautida. Ja selle sabapõntsutamise koha pealt on Sul täitsa õigus ☺

  3. 3

    Evelin said,

    Palju õnne uue tite puhul! Nüüd saad ühekaupa titeiga nautida. Ja selle sabapõntsutamise koha pealt on Sul täitsa õigus ☺


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: