Archive for juuni 3, 2019

Põlvamaa laulu- ja tantsupidu Intsikurmus

Põlva rahvariided on üleni valged. Ja kaelas hõbe – mida suurem sõlg, seda rikkam perenaine. 

Toimus selline üritus siin meie kandis. Osalesin ka Mai naiskoori ridades ning osales ka Helena koos Mooste rahvamuusikutega.

Pidu oli nii ja naa. Korralduselt üsna kummaline. Ma polegi veel kunagi varem sõna otseses mõttes kükitanud lava peal neli tundi. Peokorraldajad võiks seda omal nahal järgi proovida ja vaadata, kas on tore.

Laulud mulle kõik ei meeldinud. Sellised lihtsakoelised ühehäälsed kolmeduurilood pole nagu väga mokkamööda. Puudub väljakutse ja sisu. Õnneks selliseid laule meie repertuaaris oli vaid paar tükki ja no ega nende õppimise peale ju aega ei kulu – võtad mõne korra läbi ja ongi tehtud.

Rahvatantsijad tantsisid küll kõik väga-väga hästi. Oti rattad ei läinud sugugi kuidagi kõveraks või sassi ja Kirisabalind oli täitsa tantsupeovääriline.

Helena osales koos Mooste Rahvamuusikakooli rahvaga ja lõi kaasa kolmes loos. Ta ootas seda esinemist väga ning harjutas ka hoolega. Ikkagi esimest korda elus sai ta mängida tantsuks. Kõik nad harjutasid ja kõlasidki imeliselt kokku. Paraku publik seda ei kuulnud, sest rahvamuusikutele kas unustati või sihilikult ei pandudki võimendust külge. Mis te arvate, kas kannel kostab üle suure platsi ilma võimuta? Või viiul? No mitte midagi ei kosta, täispantomiim.

Kõige suurem möödalaskmine oligi peo heli. Terve päev otsa proovides loivasid helimehed ringi ja midagi toimetasid. Juba proovis imestasin, et rahvamuusikutel lasti mängida ilma võimenduseta. Aga no midagi nad kruttisid ja näis, et päris peo ajaks ehk saavad ikka oma mikrid tööle. Tuhkagi – 15 sekundit pärast loo algust käis klõps ja algas pantomiim. Samal ajal pidi platsitäis rahvast tantsima. Ja nad tantsisidki, ilma saateta. Helimehed mitte ei jooksnud, vaid loivasid ringi. Etendust seisma ei pandud ja kulus minuteid enne kui õnnestus mingil moel heli taastada.

Mooste orkester proovis

Siis see laval kükitamine. Ma väga loodan, et Tallinna peol pole kellelgi pähe tulnud mõte, et ajame koorid rongkäigust lavale ja las passivad seal kuni peo lõpuni. Täpselt nii Põlvas oli. Peole eelnes ka läbimäng ehk et 4 tundi kükitamist. Istumiseks seda väga nimetada ei saa.

Rongkäik. Mumeelest oleks võinud olemata. Inimesi ei huvita selline kammaijaa. Nad ei tule toast välja, ei tule tänavale. Neil on toas ekraanid, mida vahtida ja neid nad seal vahivadki. Ehk et kogu Põlva linna peale oli rongkäiku vaatama tulnud ehk sadakond inimest. Väga piinlik.

Siiski – oli ikka ka häid asju. Ilmaga vedas! Ei olnud ei külm, vihmane ega ka mitte liiga palav:) Toit oli peol ka täiesti söödav ning mulle väga meeldis, et alkoholi ei müüdud.

Vaade lavalt

Advertisements

Leave a comment »

Looduskaitse, rumalus või lihtsalt tähelepanupuudus?

Kevad käes ja ootuspäraselt levib vaat et iganädalaselt lugusid sellest, kuidas metsast on “leitud ja päästetud” väikesi haledaid loomapojakesi. Just viskas FBs ette kellegi postitatud pilt uruservalt maailma uudistavast rebasekutsikast. Pildiga koos küsimus, et kuhu peaks teatama – loomake üksi ja karv pulstunud! Kohe leidus hulgaliselt “tarku”, kelle arvates oleks väga hea mõte kutsuda kohale miski päästeühing ja tassida rebasekutsikas hirmsast metsast välja. Päästa ta.

Alles hiljuti levis lugu põdravasikatest, kes tassiti linna ära, kuna nende emad olevat Kevadtormi paugutamise tõttu pojad hüljanud.

Möödunud nädalal oli nett täis haledate silmadega mõmmiku pilte, mille juures mitme-meetri pikkune kirjeldus sellest, kuidas mõmmik tulnud (sic!) inimeste juurde abi otsima, olla tuigerdanud ringi ja hädas, mis hädas. Meil on olemas mingid ühingud (ma meelega ei viita sellele loole, sest minumeelest pole õige lollusi levitada), kes tegelevad muuhulgas taoliste “päästetöödega”. Igatahes tõusnud suur skandaal, sest loomapäästjad toonud mõmmiku metsast ära, aga keskkonnainspektsioon, va paha, käskinud karupoja hoopiski sinna tagasi viima. Surema või mida iganes!

Või siis oli keegi somesse postitanud pildi kitsekorjusest vedelemas metsalangil harvesterijäljes. Juures tekst, kuidas kitseke on metsaraie ohver. Mustmiljon kommentaari ja hüsteeriani paisuv pahameeletorm. Oeh! See seal pildil oli ju terve hulga elajate pidusöögilaud. Miks ei postita keegi pilti sellest, kuidas hundid või kotkad taolise korjuse kallal maiustavad? Miks on ilus arvata, et surm, see on kõige lõpp. Tegelikult on ju ühe surm teisele elu.

Mulle ei meeldi sellised lood. Mulle ei meeldi, kui inimesed lähevad päästma sinna, kus pole vaja päästa. Kus üldse pole vaja midagi torkida. Kas tõesti mõni arvab, et rebaseema kükitab 24/7 oma kutsikate juures nagu lapsehoolduspuhkusel inimese ema? Kui ta seda teeks, ei kasvataks ta üles mitte üht poega. Rebaseema peabki enamuse ajast pidama jahti, et poegadele süüa hankida ning pojad peavadki olema üksi. Ja neil ei ole sugugi hirmus olla üksi seal metsas. Neid ei ole vaja sealt ära tassida. Kui aga mõni neist peaks väljuma valel ajal või vastu ema õpetust urust ning hukka saama, saab temast toit järgmistele toiduahelas. Röövlindudele, kiskjatele.

Jah, võibolla need põdravasikad oleks ka hukka saanud. Aga seegi on looduslik valik, nende emal polnud õnne või ka tarkust otsida vaiksem paik toimetamiseks. Parem on, kui need geenid ei paljune. Loodusliku valiku tulemusena saavad süüa toiduahelas järgmised – hundid, rebased, ilvesed, röövlinnud. Kes on inimene, et tema otsustab just need loomad toidust ilma jätta?

Me kõik oleme õppinud loodusliku valiku toimimist pakun et kuskil algklassides. Sellel põhineb kogu loodus. Nii on olnud tuhandeid aastaid ning nii ka jääb. Ellu jääb tugevam, targem ja mõnikord ka õnnelikum. Kes ellu ei jää, sellest saab teiste toit. Jah, see võib tunduda väga julm, et seesama kurbade silmadega mõmmik võibki vabalt jääda kellelegi toiduks. Kasvõi ainult sellepärast, et ta sündis nii suurde perre, et ema ei jõua teda ära toita.

Selliste lugude üks ühine nimetaja on enesele vastu rinda tagumine ning tohutu kommentaaride hulk. Lai kõlapind. Allkirjade kogumine, pöördumiste kirjutamine. Kahjuks suurem osa kommentaare on lauslollid, need on kirjutanud inimesed, kes on loodusest võõrdunud ja kes tõenäoliselt pole lähedalt ega oma loomulikus keskkonnas kunagi näinud seda looma, keda nad parasjagu päästavad või kelle poolt nad hääletavad. Neil ei ole õrna aimugi, kuidas elu käib metsikus looduses. Nende kokkupuude loodusega on paar korda aastas mõned tunnid matkamine või sügisel sõpradega seenel käimine. Tavaline on, et sellistes lugudes poogitakse loomadele külge inimlikke omadusi, tavaliselt tänulikkust inimesele päästmise eest. No nii on muidugi uhke ja ilus mõelda, kuid vaevalt et see ka päriselt nii on.

Veel hämmastab mind jutt, kuidas loomadel polevat mitte kuskil elada ja see andvat inimesele justkui põhjuse neid “päästa”. Päriselt ka arvate, et Eestimaal pole ruumi? Olukorras, kus rahvas on valdavalt nagunii linnadesse elama läinud? Tulge Tallinnast välja, keerake maanteelt kõrvale, sõitke natuke kaugemale, päriselt maale, mitte linnalähedasse karbikülla. Ruumi on maa ja ilm. Muide, seesama põder või metskits elab ju suurima rõõmuga metsanoorendikus, mida meil on palju, sest vana metsa on kõvasti maha võetud.

See postitus ei ole rubriigist “mul on loodusest savi”, vaid vastupidi. Mul on tõeliselt kurb vaadata, kuidas talupojatarkus kaob sama kiirusega nagu lumi kevadel sulab. Taolised päästmislood paraku vaid võimendavad rumala eneseupituse levikut, sest laike ja jagamisi saavad need lood alati meeletult. Ning laik ja sheer on teadupärast see, mis praeguse aja inimest toidab ning talle elumõtte annab.

 

2 kommentaari »