Loomaelu

Kusti peesitab rabas

Meil siin üks asjapulk peab sünnipäeva – Kusti juba pool aastat vana!

Oi, ma ei jõua seda koera ära imestada ja ära kiita. No ongi selline kutsikas, kellega võid peaaegu ära unustada, et ta on kutsikas. Nii mõistlik! Pahanduste skooriks on küll läbinäritud tolmuimeja voolik, aga ma ei hakka isegi pahandama selle pärast – tegemist oli ühe äärmiselt lärmaka, vähetõhusa ja ebamugava imejaga.

Ka mingit kodust lõhkumist pole. Ta vist ei tule selle pealegi, et diivanit saaks hävitada või klaverit närida. Või et teha külmkapi uks lahti ja sealt võtta, mida meeldib. Muidugi on mul omad nipid ka, et asja joone peal hoida. See on tegelikult lihtne.

  • Energia peab olema hästi suunatud. Maakeeli öeldes – väsita koer ära ja ta ei jaksagi sul laamendada. Väsitamiseks ei pea sugugi teda kilomeetrite viisi jooksutama. Väga väsitav on näiteks suuremas seltskonnas viibimine või linnaskäik. Ujumaskäik ja muidugi tund-paar metsas ka.
  • Ei anna võimalust lõhkuda ega asjast maiku suhu saada. Kutsil on toas hiigelsuur puur, kus on tema pesa. Seal on ta öösel ja siis, kui ta üksi kodus on. Enamuse aja on tal aga vaba voli käia kõikjal, lihtsalt mul on silm peal. Ja näidake mulle lolli koera, kes perenaise silma all tihkaks mingit sigadust korda saata? Olen proovinud teda üksi lahtiselt ka koju jätta ja see toimib samuti. Tundideks veel ei usalda, aga kuni tund aega vabalt.
  • Ta on unustanud kingafetiši. Kui Kusti meile tuli, oli tal eriline armastus jalanõude vastu. Esikust haaras möödaminnes ikka mõne kalossi hambu. Pärast korduvat keelamist ei tee ta jalanõudest enam väljagi. Keelan ja pakun asemele tema enda mänguasja. Ei kulunud palju aega, kui ta kohe eelistas mänguasja ning keelata polnud enam vaja.

Hakkasin temaga käima sõnakuulelikkuse trennis. Hästi läheb, õpib väga-väga kiiresti. Ja nagu kasvataja ütles, see loom on toidu nimel tõepoolest tegema ükskõik mida:)

See koer armastab vett hullupööra. Ei möödu ühtegi jalutuskäiku, kui ta ennast märjaks ei kasta. Kraavid on loodud ilma selleks, et sinna sisse karata või kraave mööda joosta kihutada nii, et vesi lendab. Ja kui teda veel Peipsi äärde kaasa võetakse, siis see on täielik õnnepäev.

Ta sööb sama toitu, mis kelgukoeradki. Ehk lõhekala ja lisaks natuke krõbinaid ka. Kõik maitseb ja tervis on väga hea.

Karva sisuliselt ei aja, kuid habe vajab küll pidevat harimist.

Kusti Võnnu koolis lastekaitsepäeval. See oli küll koeral õnnepäev, sest nunnutamist sai tervelt koolitäielt lastelt ja no temal ei saa ju tähelepanust kunagi küll. Lastega leidsime, et Kusti võiks vabalt olla koolipsühholoog – küll tema alati rõõmustaks tulijate üle, kuulaks kõik mured ära ja mitte kunagi ühtegi saladust välja ei lobiseks.  

Võtan teda võimalikult palju igale poole kaasa. Autoga sõitmine on läinud oluliselt paremaks. Vabatahtlikult ta autosse ei hüppa, aga vähese abi korral saab mindud. Enam ei oksenda ka.

Kodus on ta mul kui vari. Isegi WCsse trügib kaasa ja ta on valmis tundide viisi mu jalge ees vaikselt magama ning ootama, kuna kirjatööd valmis saavad ning temaga metsa minnakse.

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: