Archive for juuli, 2019

Vaja oleks uut maja

Juhhei! Ma ei vaata enam korstna poole murega, et sealt hakkab kohe tükke alla sadama, vaid uhkusega. Palgi talul on nüüd Ahunapalu kõige ilusam korsten! On meil siin kuldsete kätega mehi, keda ma reklaamida ei tohi:)

Igatahes. Vana korstnaga läks nii nagu ikka tavaliselt nende läheb. Ehk et kõik algas ideest, et on vaja uut korstnapitsi, kuna vana paistis sõna otseses mõttes läbi ja aegajalt kukkus sealt ka tükke. Korstnaotsa lammutades aga selgus, et nii lihtsalt me ei pääse, sest korsten ise ka haletsusväärses seisus. OK, teeme siis vahelaeni, oli järgmine otsus. Et ehk on altpoolt vinks-vonks. Tuhkagi. Asi päädis ikkagi peaaegu täielikult uue korstna ehitusega. Aga mu süda on rahul – see vana oli tõesti väga tuleohtlikult ehitatud ja ka suure praoga. Reaalne oht, et maja võinuks maha põleda.

Nüüd aga on küll lugu nii, et vaja oleks uut maja, mis nii ilusa korstnaga klapiks. Mõnus! Aitäh tublidele ehitajatele!

Muidu edeneb suvi omasoodu. Korjan  marju, kirjutan lugusid, mängin koertega, kolan metsades. Aias kõik kasvab, mis on maha pandud. Oleks võinud panna rohkem, sest kasvab hästi. Järgmisel aastal parandame selle vea:)

Suvikõrvitsauputus. Saab kooki, pirukat, kotlette ja niisama paljalt süüa:)

Porgandid

Üleöö paisuma hakanud kõrvits

Laisa inimese (rohida ei viitsi) lillepeenar. Vana kolu pealekauba. 

Advertisements

Leave a comment »

Pillipidu, tantsupidu ja laulupidu

Laulupidu minu arm

Möödas on meie Tallinna nädal ja emotsioonid on laes!

Hanna ja Helena tantsivad kohalikus Kastre valla pererühmas ning nende proovid algasid juba esmaspäeval. Hommikust-õhtuni platsil. Elasid koos teistega koolimajas, kuigi oleks võinud olla ka vanaema juures. Aga nad otsustasid nii ehk tahtsid saada peomelust täiega osa.

Helena oma pinginaabri Annabeli ja Hanna pinginaaber Henriettega. Sinise lebomati ostis Helena pillimänguga teenitud raha eest. 

Tantsupeo ettevalmistus

Ettevalmistused peoks

Kohtasin neid põgusalt alles pärast viimast kolmandat etendust. Jah, seekord õnnestus teha kolmest etendusest kolm (st midagi ei jäetud ära), kuigi vihm segas tantsupeo teist päeva korralikult. Nad olid juba enne viimast etendust läbivettinud, kuid siiski väga õnnelikud.

Tantsisid nad imeilusat Kirisabalindu. Kahjuks ei näinud ma neid tantsimas, sest istekohad olid meil teisel tribüünil. Sellegipoolest võttis silma märjaks – teadsin ju, et nad on seal kuskil:)

Imetlen pidu ja tantsijad. Selja taga nädalane prooviprotsess. Nad olid märgades riietes, mõni pidi lausa porilombis tantsima. Kuid naeratus näol ja sugugi mitte pingutatud naeratus, vaid nad ongi õnnelikud. Ja nendega koos ühel platsil olemine muudab õnnelikuks. Millised kujundid ja liikumine, ahh….

Rahvapillipidu

Viiuldajate orkester

Rahvamuusikapidu oli kolinud Poolamäelt Vabaduse platsile. Ja väga õige, ta ei mahtunud pargi nurka enam sugugi ära. Rahvast oli palju ning kontsert äärmiselt mõnus. Paljud lood mulle muidugi juba tuttavad ja jalg kiskus tantsima. Natukese labajalaga sain ikka jala valgeks. Ilm muidugi mängis publikule täielikult mäkra, sest iga veerand tunni tagant kallas rahva üle paduvihmaga. Ega midagi – saju ajaks tunnelisse peitu ja nii kui vihm vähenes, nii jälle platsile tagasi.

Laulupeole minek1

Hakkame minema!

Mai1 rongkäigus

Mai rongkäigus

Naiskoor rongkäigus

Kastre pererühm

Kastre pererühm rongkäigus

Nädala kulminatsioon minu jaoks saabus laupäeval-pühapäeval. Laulan Põlva naiskooris Mai ja meie kandsime peol Põlva rahvariideid. Need on täiesti valged. Enese rahvariietesse panemine on rituaal, see võtab palju aega ja kõik tuleb teha õiges järjekorras ning õigesti. Pluus, seelik, vöö kõvasti ümber keha. Vöö vahele suurätt, mis tuleb voltida nii, et narmad paistaksid. Tanu pähe, kaela ohtralt hõbedat. Kaks sõlge – väiksem ja suurem. Muide, sõle suurus näitab jõukust ja hõbekett peab kõlisema vastu sõlge, et ikka kuulda oleks, kui kõnnid. Kõige üle veel tikanditega sõba.

Asusime teele üsna rongkäigu esimeses pooles. No on ikka äge tunne rahvariietes läbi linna marssida, kahel pool inimesed tervitusi hüüdmas. “See on minu elu kõige ägedam kogemus,” märkis meiega kaasa käinud ühe laulja 8-aastane laps. Ega ta ei eksinud palju:)

Aastatega on Lauluväljak Vabaduse platsile kuidagi lähemale tulnud. Igatahes ei tundunud vahemaa sugugi enam nii otsatult pikk kui lapsena. Tund ja pisut peale ning kohal olimegi.

Nagu ikka lõppes rongkäik sööklas. Aga söögikorraldus on küll palju muutunud. Ei ole enam pikki supisabasid, vaid süsteem toimib kui õlitatult. Sind juhatatakse supikatlani, ulatatakse söök ja kohanäitaja suunab sind laua taha. Ei pea ise üldse midagi otsima või mõtlema. Mõnus! Hernesupile pole ka midagi ette heita, see oli sama hea nagu ta alati laulupeol on olnud.

Hanna ja Helena tulid oma tantsurühmaga hiljem ja sain ka nemad ära tervitada. Edasi viis nende tee aga juba sööma ja bussiga koju. Mina aga trügisin lavale ja see oli alles trügimine! 25 000 inimest pidi ju kuidagi ära mahtuma. Laulukaare all ühendkooris lauldes ongi päriselt nii, et kui sa tõstad ühe jala maast üles, siis tagasi panemiseks enam ruumi pole. Samuti on seal üleval päris umbne ja pole harvad juhud, kui inimestel hakkab pea ringi käima või muidu paha.

Ühendkoorid laulsid kolm laulu ja seejärel oli minu “töö” selleks päevaks tehtud. Orienteerusin läbi Kadrioru pargi trammi peale ja edasi juba koju.

Laulukaare all

Meid on siin laulmas umbes 25 000!

Laulupidu vaatamas

Üksi pole keegi ehk omadega!

Pühapäeval oli asi juba täiesti rahvapeo mõõtu. Läbi Kadrioru pargi suundus Lauluväljaku poole lõputu rongkäik. Alles hiljem sain teada, et paljud jäid värava taha, sest piletite müük oli kontserdi alguses juba lõpetatud – platsile ei mahtuvat rohkem inimesi. See võis küll olla tõsi, sest mäeküljel pikutasid inimesed sõna otseses mõttes külg-külje kõrval.

Ja siis läks kuidagi ruttu. Alles seisime raadiotorni juures ja ootasime lavale minekut. Juba laval, esimene, teine, kolmas, neljas laul lauldud. Kordustega lauldud. Lauldes pisardatud. Dirigendile spontaanne sünnipäevalaul lauldud. Hõisatud ja plaksutatud. Allaminek. Tehtud! See, mille nimel nähti aasta otsa kõvasti vaeva ja harjutati nii pingsalt. Natuke kahju, aga samas ka nii tore:) Nii tore on olnud selles protsessis osaleda ja kõik läks korda imehästi.

Hiljem. Milline rõõm on sõita koju läbi ilusa südasuvise Eestimaa. Koju, kus oodatakse pikisilmi. Peas helisemas kõik need äsjalauldud laulud. Ah, kas Ärkamisaega üldse on võimalik kuulata või laulda ilma nutmata? Ilmselt mitte…

 

 

Leave a comment »

Kutsika suvekool Tallinnas

Kustiga rabas

Kohe esimesel õhtul käisime kalli sõbrannaga Pääsküla rabas. Kus seal oli alles orhideesid! 

Ma pole 10+ aastat Tallinnas suviti veetnud rohkem kui kaks päeva järjest, kuid nüüd olen terve nädalal. Hanna ja Helena tantsivad tantsupeol, ise võtan osa laulupeost ja Musta Kogu võtsin ka kaasa. Sotsialiseerimise eesmärgil.

Ja hästi tegin, sest mõne päevaga on mu totust maakast saanud päris viisakasti käituv linnakoer. Esimesel päeval oli ta üllatunud kõige üle – nii palju autosid, igasugused lõhnad, tundmatud objektid, hääled, inimesed, aedades lõugavad koerad, rihma otsas rebivad koerad, kurjad koerad, viisakad koerad, ootamatult ilmuvad inimesed, jalgratturid, jooksjad jne. Kõike vaja vahtida ja püüda järele tormata.

Kusti Nõmmel

Harjutame püsivust üksi…

Kaia ja Kusti

..ja koos uue sõbra Kaiaga. Kaia on Alaska malamuut ja pärit meie juurest. 

Kusti restoranis

Koerte kaasasolek ei sega ometi restoraniõhtut. Nemad magavad laua all, hoomanid ajavad juttu. Pärast “kohustuslik” pilt. 

Ta õpib aga väga kiiresti. Kolm päeva hiljem ei huvita Kustit möödasõitvad autod ja jalgrattad enam sugugi, jooksjad pole samuti olulised ning ka pargis aeg-ajalt ilmuvad inimesed ei pane enam karva turri ajama ja paari jämehäälset haugatust tegema. Ta ei märkagi neid ning samuti ei torma igat väikest last kohe suurest rõõmust ümber jooksma. Teda saab ka rihma otsast lahti lasta ja ta kuulab sõna täpselt sama hästi, kui läheduses pole ärritajaid. Mõnus!

Kusti mängib

Selline nuustik on suursnautser enne juuksuriskäiku. Pärast pilte pole (veel), sest loom kukkus põhimõtteliselt jala pealt väsimusest ümber:)

Kusti käis esimest korda elus koertejuuksuris, oma kasvataja juures. Kasvataja Olja võlus minu nuustiku šikiks härrasmeheks ja andis mulle kuhjaga praktilisi nõuandeid, kuidas härrasmehelikku välimust koduski hoida. Mul on nii hea meel, et Kustil on nii tore kasvataja.

See koer on puhas rõõm. Olime ju minu ema juures külas ja ta pidas ennast üleval eeskujulikult. Ei mingit lõhkumist ega lärmamist. Alumised naabrid ütlesid, et nad ei kuulegi majas koera. Kuna oli ette näha, et kutsikas peab saama tunde üksi kodus hakkama (nii 7-8 tundi), siis tegelikult olin valmis kõigeks – et mind ootavad loigud, junnid, näritud raamatud ja lõhutud mööbel. Ei midagi sellist! Mitte kordagi. Loom kulutas ilmselt üksi olles aega lihtsalt sihipäraselt – magamiseks.

 

 

 

4 kommentaari »

Folgilised Värskas

Seto Folk

Folgilised

Kui sul kontserdid on peaaegu nurga taga, siis ikka tuleb minna ju. Ehk siis Seto Folk. Kaks päeva ilusat hängimist Värskas. Mõnus.

Helenal oli ka kindel plaan folgil viiulit mängida ning ta oli selleks kõvasti harjutanud. Õppinud lausa paar uut lugu kodus selgeks. Esimene päev läks mänguplaanide seadmiseks (kus ma peaksin mängima? Kus rahvas liigub ja mis kell?), kuid teisel päeval lõi ta kohe lõuna ajal mängu lahti. Oli küll kuulajaid. Õhtul mängis veel ja oli veel rohkem kuulajaid. Ise sai ta sellest väga palju indu ja julgust juurde. Ja ka teadmist, et nüüd oleks vaja õppida veel lugusid juurde, et kontsert ikka uhkem oleks.

Folgi kontsertidest ma ei oskagi väga midagi arvata. Me õhtuks väga kauaks ei jäänud ja päevaseid olen kõiki kuulnud. Tore ikka uuesti Zetosid või Kadri Voorandit kuulata:)

Meie seltskonnas oli seekord ka kolmas liige. Nimelt esimesel päeval panin tähele, et platsil on päris palju koeri. Kusti istus sel ajal terve päeva üksi kodus ja eks mul ikka süda valutas, et kuidas ta seal on. Võtsin ta teisel päeval kaasa ja õieti tegin. Loom sai hea sotsialiseerimiskoolituse, palju näperdamist (oi, mis tõugu ta on? kas võib pai teha?) ja tähelepanu. Ta on tore kaaslane, kes ei tee häbi ja kellega ei ole muresid. Käitub kutsika kohta ülimalt mõistlikult.

Setofolk

Helena mängib. Toetajaliikmed toetavad. 

Hanna ja Kusti

Must Kogu oma väikese inimesega kaisutamas. Seda võivad nad teha lõputult.

Leave a comment »