Archive for september 28, 2019

Aga millal tuleb Linnas Elamise Päev?

Tunnistan, et kui kuulsin algatusest tähistada Maal Elamise Päeva, hakkasin naerma. Sest see tundus umbes nagu eksootiliste loomaaialoomade tutvustamisena – vaadake, siin on maainimesed, tõesti eriline väljasurev tõug. Teisalt aga on natuke kurb, kuidas me oleme omadega jõudnud nii kaugele, et tegelikult väga loomulikku eluviisi on vaja kuidagi eraldi promoda ja tutvustada. Ei tea, kas millalgi tuleb siis Linnas Elamise Päev ka? Kus linnakodanikud avavad oma koduuksed uudishimulikele maakatele ning ilmuvad lood sellest, kui tore on elada linnas?

Millegipärast kujutatakse elu maal ette kui virelemist kuskil onnis. Küla koosneb onnidest ja neis elavad mingid totukesed, kellel pole muud hobi, kui vaadata, kuis päeva õhtusse saad. Talve veedad kindlasti lumevangis, tööd ei ole mingisugust. Valdav hobi napsi võtmine. Noored kükitavad bussikas või tuuritavad küla peal ürgvana bemmiga ringi.

Ma ei saa aru, kas kuskil on päriselt ka inimesed, kes kujutavadki maal elamist niimoodi ette? Veidi teistsugune, kuid samuti kummalisevõitu on arusaam, et maal elavad kangelased. Superherod. Mille poolest neid kangelaseks peetakse, ma aru ei saa.

Olen siin meie armsas kolkakülas elanud küll vähe aega, aga seda teravamalt tunnen kontrasti linnaeluga. Ja teate mis? See on linnaelu kahjuks. Me elame praegu palju paremini kui linnakorteris vaeveldes. Jah, see on vaevlemine, kui sul pole hetkegi vaikust, hetkegi pimedust, sa oled koguaeg kursis oma naabrite käimistega lausa selleni välja, et tead, millised kontsad kellelgi parasjagu all on. Sinu ukse taga magab mõnikord hirmuäratav kodutu mees ja su lapsed ei julge seetõttu koju tulla. Sa maksad parkimise eest nii, et heliseb, aga sul ei ole talvel ikkagi kuhugi parkida, sest lumekoristusteenus on kehv. Kunagi pole garantiid, et mõni reedeõhtune purjus idikas su autot lihtsalt naljaviluks möödaminnes jalaga ära ei mõlgi.

Ehk et olme on maal parem. On ruumi ja privaatsust. On võimalus end paremini välja puhata. Kui aga oled hästi puhanud, jaksad palju rohkem. Linnas elades ei tegelenud ma millegi muuga kui ainult töö, laste ja mõnikord trenniga. Praegu on aga elu läinud täiesti ise nii kirevaks, et jaksa ainult ratta peal püsida: koorilaul, rahvatants, koeratreeningud, õpingud Luual. Mõnus!

Muidugi, auto peab olema normaalne ning igal täiskasvanud pereliikmel on vaja autot. Ma ei kujuta ette, kuidas on maal elada ilma autojuhilubadeta ja autota. Isegi ühe autoga peres on see keeruline, sest ühistranspordi peale loota ei saa. Siinkohal räägin ma päris maakohtadest, mitte suurte linnade magalaküladest. Neid ei oska kahjuks üldse maaelu alla liigitada, sest mumeelest see päris ja õige maaelu kätkeb endas ilmtingimata privaatsust.

Maal pidada olema raske elada. Ei saa aru sellest. Mis on raske? Kas see, et peab ahju kütma? No ma ei tea, ega keegi ei keela viia elamist mõnele muule vähem töömahukale küttele. Või et peab iseenda elu eest hoolitsema, mitte ei saa teenuseid sisse osta? Nojah, lumelükkamine võib ju tunduda raske, aga samas pole pärast vaja enam minna jõusaali sangpomme kangutama. Niisamuti on paljude töödega.

Olen kuulnud ka, et maal pidavat igav olema. Et kino-teater-kaubanduskeskus on kaugel ja mitte muhvigi vaba ajaga teha pole. Teate, see on täielik jura. Igasugu üritusi toimub ümbruskonnas alailma, ole ainult huviline neist osa võtma. Eesti on ka nii tilluke, et vahemaade tõttu küll ükski üritus käimata ei jää. Oleme korduvalt käinud Tallinnas kontsertidel ja see ei ole mitte midagi ületamatut. Kusjuures, ma ei saa öelda, et oleksin olnud Tallinnas elades kuidagi aktiivsem kultuuritarbija, kuigi elasin vaid kahe trammipeatuse kaugusel Estonia teatrist.

Maaelu olevat mõnus suvel, kuid talvel hirmus pime ja tüütu, kevadel ja sügisel väga porine. Tõsijutt, talvel on tõesti pime. Kuidas sellesse suhtuda on igaühe enda vaba valik. Mulle näiteks meeldivad väga pikad talveõhtud ning ka pimedusega väljas kolamine.

Poriga on ka nii ja naa. Eks teda muidugi on rohkem kui linnas ja tõepoolest igal aastaajal kuiva jalaga üle õue ei saa. Ja kui juhtub nii, et su koduni viib kruusatee, siis sõidadki kolmveerand aastat ringi totaalselt porise või tolmuse autoga nagu mina. Kusjuures, sellega ka harjub ära, maailm sellepärast veel seisma ei jää.

Maal on väga mõnus ja normaalne elada. See ei ole mingi eriline veidrus ning maal elavadki täiesti normaalsed ja tublid inimesed. Maal elades pead olema iseseisvam ja sageli ka leidlikum, sest tihtipeale tuleb hakkama saada oma jõududega ning ei saa kutsuda appi teenusepakkujat. Eks nii on alati olnud ja on ka edaspidi.

 

 

 

2 kommentaari »