Aga millal tuleb Linnas Elamise Päev?

Tunnistan, et kui kuulsin algatusest tähistada Maal Elamise Päeva, hakkasin naerma. Sest see tundus umbes nagu eksootiliste loomaaialoomade tutvustamisena – vaadake, siin on maainimesed, tõesti eriline väljasurev tõug. Teisalt aga on natuke kurb, kuidas me oleme omadega jõudnud nii kaugele, et tegelikult väga loomulikku eluviisi on vaja kuidagi eraldi promoda ja tutvustada. Ei tea, kas millalgi tuleb siis Linnas Elamise Päev ka? Kus linnakodanikud avavad oma koduuksed uudishimulikele maakatele ning ilmuvad lood sellest, kui tore on elada linnas?

Millegipärast kujutatakse elu maal ette kui virelemist kuskil onnis. Küla koosneb onnidest ja neis elavad mingid totukesed, kellel pole muud hobi, kui vaadata, kuis päeva õhtusse saad. Talve veedad kindlasti lumevangis, tööd ei ole mingisugust. Valdav hobi napsi võtmine. Noored kükitavad bussikas või tuuritavad küla peal ürgvana bemmiga ringi.

Ma ei saa aru, kas kuskil on päriselt ka inimesed, kes kujutavadki maal elamist niimoodi ette? Veidi teistsugune, kuid samuti kummalisevõitu on arusaam, et maal elavad kangelased. Superherod. Mille poolest neid kangelaseks peetakse, ma aru ei saa.

Olen siin meie armsas kolkakülas elanud küll vähe aega, aga seda teravamalt tunnen kontrasti linnaeluga. Ja teate mis? See on linnaelu kahjuks. Me elame praegu palju paremini kui linnakorteris vaeveldes. Jah, see on vaevlemine, kui sul pole hetkegi vaikust, hetkegi pimedust, sa oled koguaeg kursis oma naabrite käimistega lausa selleni välja, et tead, millised kontsad kellelgi parasjagu all on. Sinu ukse taga magab mõnikord hirmuäratav kodutu mees ja su lapsed ei julge seetõttu koju tulla. Sa maksad parkimise eest nii, et heliseb, aga sul ei ole talvel ikkagi kuhugi parkida, sest lumekoristusteenus on kehv. Kunagi pole garantiid, et mõni reedeõhtune purjus idikas su autot lihtsalt naljaviluks möödaminnes jalaga ära ei mõlgi.

Ehk et olme on maal parem. On ruumi ja privaatsust. On võimalus end paremini välja puhata. Kui aga oled hästi puhanud, jaksad palju rohkem. Linnas elades ei tegelenud ma millegi muuga kui ainult töö, laste ja mõnikord trenniga. Praegu on aga elu läinud täiesti ise nii kirevaks, et jaksa ainult ratta peal püsida: koorilaul, rahvatants, koeratreeningud, õpingud Luual. Mõnus!

Muidugi, auto peab olema normaalne ning igal täiskasvanud pereliikmel on vaja autot. Ma ei kujuta ette, kuidas on maal elada ilma autojuhilubadeta ja autota. Isegi ühe autoga peres on see keeruline, sest ühistranspordi peale loota ei saa. Siinkohal räägin ma päris maakohtadest, mitte suurte linnade magalaküladest. Neid ei oska kahjuks üldse maaelu alla liigitada, sest mumeelest see päris ja õige maaelu kätkeb endas ilmtingimata privaatsust.

Maal pidada olema raske elada. Ei saa aru sellest. Mis on raske? Kas see, et peab ahju kütma? No ma ei tea, ega keegi ei keela viia elamist mõnele muule vähem töömahukale küttele. Või et peab iseenda elu eest hoolitsema, mitte ei saa teenuseid sisse osta? Nojah, lumelükkamine võib ju tunduda raske, aga samas pole pärast vaja enam minna jõusaali sangpomme kangutama. Niisamuti on paljude töödega.

Olen kuulnud ka, et maal pidavat igav olema. Et kino-teater-kaubanduskeskus on kaugel ja mitte muhvigi vaba ajaga teha pole. Teate, see on täielik jura. Igasugu üritusi toimub ümbruskonnas alailma, ole ainult huviline neist osa võtma. Eesti on ka nii tilluke, et vahemaade tõttu küll ükski üritus käimata ei jää. Oleme korduvalt käinud Tallinnas kontsertidel ja see ei ole mitte midagi ületamatut. Kusjuures, ma ei saa öelda, et oleksin olnud Tallinnas elades kuidagi aktiivsem kultuuritarbija, kuigi elasin vaid kahe trammipeatuse kaugusel Estonia teatrist.

Maaelu olevat mõnus suvel, kuid talvel hirmus pime ja tüütu, kevadel ja sügisel väga porine. Tõsijutt, talvel on tõesti pime. Kuidas sellesse suhtuda on igaühe enda vaba valik. Mulle näiteks meeldivad väga pikad talveõhtud ning ka pimedusega väljas kolamine.

Poriga on ka nii ja naa. Eks teda muidugi on rohkem kui linnas ja tõepoolest igal aastaajal kuiva jalaga üle õue ei saa. Ja kui juhtub nii, et su koduni viib kruusatee, siis sõidadki kolmveerand aastat ringi totaalselt porise või tolmuse autoga nagu mina. Kusjuures, sellega ka harjub ära, maailm sellepärast veel seisma ei jää.

Maal on väga mõnus ja normaalne elada. See ei ole mingi eriline veidrus ning maal elavadki täiesti normaalsed ja tublid inimesed. Maal elades pead olema iseseisvam ja sageli ka leidlikum, sest tihtipeale tuleb hakkama saada oma jõududega ning ei saa kutsuda appi teenusepakkujat. Eks nii on alati olnud ja on ka edaspidi.

 

 

 

Advertisements

2 kommentaari so far »

  1. 1

    Nell said,

    Millegipärast inimestele meeldib vastandada. Linn vs maa, kontoritöö vs füüsiline töö ja nii edasi, ikka võrreldakse äärmusi. Mind pärnakana häirivad igipõlised “aga mida Pärnus talvel üldse teha” arutlelud. No ma ei tea, ma ei suutnud küll välja mõelda midagi sellist, mida talveperioodil Tallinnas saab aga Pärnus mitte. Tõesti, valgustatud suusaradu meil pole aga kino, teater, kontserdid, näitused, huviringid ja üritused tuvastasin täitsa olemas olevat. Ja kui oma linnas pole siis saab alati ju teise linna sõita. Ja Riia ei ole eriti kaugem kui Tallinn seega veel topelt võimalused 🙂

  2. 2

    Yxkb said,

    Ma ei vastandaks linnaelu ja maaelu. Mõlemal on oma head küljed. Sõltub inimese elustiilist. Mõlemal pool on häid külgi. Linnas ei ole ka kõik nii halvasti.
    Teistega koos elamine võib olla meeldiv. Head naabrid, toredad inimesed, tore seltskond – kortermaja võib olla ka selline kooslus. Kõik majad ei kosta läbi, normaalsete majade juures on parklakohad ja kesklinnas liikumiseks on mõistlik kasutada ühistransporti. Hea on jalutada kohvikusse, teatrisse, näitusele, kinno ja pärast koju tagasi. Mugav on ilmast üldse mitte sõltuda. Lund lükkab kojamees, radiaator läheb ise soojaks, toidu toob kohale e-selver või Wolt.
    Valik on suurem ka trennide, spordiklubide jms seas. Soovid salsat tantsida, soovid ujuda jms kõik on kohe käe-jala juures. Ei ole nii, et lähimas rahvamajas on kudumisring ja laulukoor ja see ongi kõik. Võta jälle aga auto ja hakka minema.
    Lisaks töökohtade asi. Te olete ettevõtlikud ja teete ise midagi. Kõik inimesed ei ole ettevõtlikud ja ei suuda ise endale tööandjaks olla. Siis jäävad väga väikesed valikud, kus tööl käia. Kujuta veel, et ei ole autot ka, siis läheb ring veel väiksemaks. Või kui on auto, siis hakkad arvutama, mitu tundi päevas pead veetma roolis või kui palju palgast peale kütte ostmist üldse järgi jääb.
    Tervis peab ka korras olema, et kõike seda füüsilist tööd üldse taluda. Kui ei ole võimalik ise lund lükata või puid tuppa vedada, siis on ju ikka väga halvasti.
    Maaelu paratamatus on ka see, et su lapsed peavad mõnel juhul juba 15-aastaselt kodust lahkuma. Kui lähedal ei ole gümnaasiumi või kutsekooli, siis on see paratamatu. Ka vaene suudab linnas oma lapse samas linnas asuvasse ülikooli saata, aga kui on vaja lisaks maksta üüri, toiduraha jms, siis on lõpuks ikka väga keerukas.


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: