Archive for detsember 13, 2019

Kas kõigil teie koertel on nimed?

Chillilapsed

Chilli mõnulemas koos meie väikeste külalistega

Meie detsembrikuu on hästi tihe ja tegevusi täis. Ja ma räägin praegu kelgukoertega seonduvast. Peaaegu iga päev või lausa mitu korda päevas on meil külas mõni lastegrupp koolidest või lasteaedadest. Pakume neile jõuluprogrammi, mis on meie jaoks midagi esmakordset. Ma ei tea, miks me eelmisel aastal selle mõtte peale ei tulnud, et inimesed võibolla tahavad jõuluajal veeta mõne tunni koos vahvate ja sõbralike kelgukoertega.

Algne idee oli, et programmis sisaldub ka kelgusõit (meil on koertekeskuse juures väga kena ettevalmistatud ringike), kuid ilm ju ei soosi. Niisiis on koertematk sõidu asemel. Veel on meie programmi vahvaks osaks kutsikad. Praegu on just see parim kutsikaaeg – nad on 2 kuused ülivahvad karvakerad, kes veedavad oma päevi muretult mürades ja oma kutsikaasju ajades.

Lisaks mitmed tubased tegevused, natuke mängusid, natuke kelgukoerajuttu, tutvumist kõikide meie koertega, lõkketegevused (vahukommid!!! vaarikavarretee, mida kõik armastavad!) ja fotosessioon jõulustuudios. 2,5-3 tundi möödub lennates:) Mulle tundub, et seni on kõik meie külalised nähtu-kuuldu-kogetuga rahule jäänud.

Ja rahul oleme ka meie. Meie kõige nooremad külastajad on seni olnud vaid 1,5-2-aastased lasteaialapsed. Jah, päris suur väljakutse on nende tähelepanu köitmine, aga natuke ikka. Võibolla mõni on siin meie kutsikaaediku juures koerahirmustki lahti saanud. Igatahes on väga tore suhelda erinevas vanuses laste ja suurtega.

Enamik külalisi on nii umbes 10-aastased lapsed. Tore, kui neil on palju küsimusi ja neid tavaliselt ka on. Ning konkurentsitult kõige levinum küsimus, mida küsitakse ALATI on, et “kas neil koertel on tõesti kõigil nimed?”. Seda küsivad nii lapsed kui õpetajadki. Naljakas tegelikult – see on ju sama, kui küsida õpetajalt, et kas teie klassis on tõesti kõigil lastel nimed?:))

 

 

Leave a comment »

Kes või mis on chaga?

Olles värskelt ühele saanud seentearvestusega, olen hakanud neid tegelasi natuke teise pilguga vaatama. Hulk seniseid nö sitaseeni polegi enam mu silma jaoks sitaseened ning mõni puul kasvav moodustis hakkab ka silma.

Ühel kenal sügispäeval hulkusime Kustiga jälle mööda soosaari ja leidsime chagametsa. Chaga ehk must pässik on puuseen, mis kasvab kase küljes. Ta näeb välja nagu must moodustis ja ma pole neid kunagi varem märganud. Sageli kasvab ta just parajal võtmisekõrgusel, kuid mõnikord ka nii kõrgel, et vaja redelit. Igal pool teda siiski ei leidu ning kui leiad ühe, siis üldjuhul on ümbruskonnas teda veelgi.

NB! Chaga ei ole sama, mis kasekäsn, kuigi paljud teda nii kutsuvad. Kasekäsn on ka puuseen, aga hoopis teistsugune. Ja samuti pole kasekäsnad need moodustised, mis kasetüvedel siinseal kasvavad, mõned lausa hiiglaslikud. Need on hoopis kasepahad (pahk-paha).

Hiiglaslik kasepahk. Suursnautser on siin võrdluseks ja täidab antud hetkel tikutoosi rolli.

Aga nüüd sellest mustast pässikust. Temast on viimasel ajal palju räägitud ja kirjutatud. On teine iidne raviseen, Venemaal kasutatud ravimina lausa 12. sajandist peale. Põhimõtteliselt ravivat igasugu hädasid nagu kõrget vererõhku, korrastavat veresuhkrut, turgutab immuunsust, sisaldab vitamiine ning koguni vähile tegevat tuule alla. Niiet selline tore seeneke.

Igatahes. Tõin teda koju hea hulga, peenestasin tükkideks, kuivatasin ära ja jahvatasin pulbriks. Hea tarvitada näiteks kohvi sees, kuhu lisan kannu kohta teelusikatäie chagapulbrit. Ei võta meid enam ussi- ega püssirohi. Täpsema juhise, kuis puu küljest lahti kangutatud hirmkõva seent “taltsutada” ja tarvitada, leiab näiteks siit.

NB! Kui kohvimasinaga jahvatate, siis pigem masinasse vähem ja kindlasti väiksemad tükid. Muidu lendab masin õhtule:)

Chagatükid pärast metsast kojutoomist. Tükeldasin nad kohe väiksemaks ja kuivatasin pliidil. Korjata tasub loomulikult kuivema ilmaga.  

Leave a comment »