Kusti sünnipäev

5-kuune Kusti päeval, kui ta meie juurde tuli. 

Kusti sünnipäev oli tegelikult juba paar päeva tagasi (10. detsembril). Laulsime ta hommikul üles (OK, tegelikult oli muidugi kõik sama nagu tavaliselt, aga sellest allpool) ning ta sai sünnipäevakoogiks terve süldi, mille ta hämmastunud olekul oma pessa vedas ning ära maiustas.

Aeg läheb ruttu, Kusti on meie juures olnud 7 kuud ja juba suur, mis suur. Ma ei tea, palju ta kaalub, sest ma ei jõua teda üles tõsta, et temaga kaalule astuda. Viimati kaaludes oli ta 40 kilo.

Kustas on täpselt selline nautser nagu olema peab. Valvab lakkamatult. Meie maja ees maanteel ei tohi keegi liikuda ilma, et ta hoiatavat lärmi ei lööks. Mulle väga meeldib, kuidas ta valvab. See ei ole mingi tigetsemine, see on lihtsalt kõlav hoiatamine, et “siin ma nüüd valvan, võta või jäta!”.

Toit on talle endiselt ülimalt oluline, kuid samas on kadunud see tolmuimeja-tüüpi õgimine. Ta sööb aeglaselt ja rahulikult. Nii rahulikult, et julgen talle ka lõhepea maiustamiseks anda.

1-aastane Kusti

Toidu nimel on ta siiski valmis tegema ükskõik mida. Ta väljub endast, kui näeb, et sätin maiusekotti valmis. Eks ta teab, et nüüd tema saab midagi teha ja selle eest saab ohtralt head ja paremat.

Me jätkame kuulekusetreeninguid uuest aastast, sest see värk meeldib meile mõlemale. Kusti kõige-kõige lemmikumaks käsuks on “Too!”. See vajab veel väga palju harjutamist, kuid tema rõõm esemeid tuues on piiritu. Esemete ühest kohast teise tassimist praktiseerib ta pidevalt. Normaalne on, et meie ukse juures on paar puunotti, mille ta on metsast toonud ning õue minnes haaratakse midagi sealt hambusse ning käiaksegi sellega koguaeg ringi. Aga samamoodi vaimustub ta ka oma aporthantlist. See kõik on tohutult tore, eriti kui ma mõtlen meeletu vaeva peale, mida nägin oma eelmisele snautserile eseme äratoomist õpetades. Barrit lihtsalt ei huvitanud mitte ükski ese ega millegi järgi jooksmine.

Kodus on Kusti küll põhimõttega “vaga vesi, sügav põhi”. Ta vist käib üksi kodus olles salaja diivanil magamas, olen sealt leidnud lohu. Meie nähes ta muidugi sinna ei ürita minna, sest paar korda on sellest suur jama tulnud. Sama on laualt varastamisega – peab ikka hoolega silmas pidama, et ei varastaks, sest pealtnäha flegmaatiline tegelane võib olla väga aktiivne. Noja eriline armastus on tal patjade lammutamise suhtes – ta näib olevat veendumusel, et diivanipadjad ongi leiutatud selleks, et tema saaks need lahti võtta. Üldiselt on ta aga üsnagi viisakas ja kui peab pikemat aega üksi olema (ning enne pole väga väsitatud), siis on ta oma pesas kinni.

Hommikud. Kusti on mu äratuskell. Ta ärkab 6.05, tuleb mu voodi juurde, raputab end häälekalt. Kui perenaine teeskleb magamist, siis hakkab kiunuma. Vaikselt. Kui perenaine endiselt ei ärka, ronib esikäppadega voodisse. Ehk et minu kohale kõrgub suur must kogu, mille võrgutamisele ma enam vastu panna ei suuda. Algab päev:)

See loom sulatab südameid. Tema peale on võimatu vihane olla ja ta teeb kõigil tuju heaks. Olen iga päev tänulik selle eest, et ta meie juurde tuli.

Kaia, tule mängima!

Kusti “lendab” metsas koos oma sõbranna Karusaare Kaiaga

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: