Kanuu- ja matkajuttu

Ilus elu jõe ääres. Ülevalt on hea ka näha, kui ulatuslikult on koprad ette võtnud puude langetamise. 

Jätkan ikka oma matkateemaliste lugudega.

Vahepeal on kõvasti matkatud ja soodes ümberhulgutud. Matkanud oleme me kõik, ka kõige pisemad. Nimelt nemad võtsid H.ga ette lausa 2-päevase robinsonistiilis olemise. Kaasa võeti õnged ning elati mõnusasti jõeääres. Lapsed õppisid lugu pidama jõeveest keedetud kalasupist, mis pidada olema hiiglama maitsev. Said ka veidi kalapüügiga käe valgeks.

Ma ise jäin seekord koju, sest keegi peab ka suure koerapere eest hoolitsema. Sellegipoolest on mulle väga oluline, et lapsed oleksid võimalikult palju lähikontaktis loodusega. See on vajalik ja see on asi, mis päriselt oluline. Sellised elamused on palju tähtsamad kui mistahes materiaalsed väärtused.

Supp maitseb palju paremini, kui oled selle valmistamisel ise ka vaeva näinud. Näiteks kartuleid koorinud. 

Kanuutamine aprillikuises Emajõe-Suursoos

Ise olen palju kolanud ümbruskonna erinevates rabades ja soodes. Mitme eesmärgiga – leida uusi põnevaid (ja läbitavaid) radu ja paiku ning leida teatavaid kuivanud lehti. Sinna kuivalehekohtadesse tekivad nimelt 2 kuu pärast imelised kollased rabamurakad. Oeh, mul ainuüksi nende lehtede nägemisest ja nende peale mõtlemisest tõuseb vererõhk. Ei ole kerge olla paadunud korilane.

Õigupoolest olen korilusega juba alustanud. Ei suutnud vastu panna kogritsapiltidele, millega sõbrad sotsiaalmeedias ahvatlevad ja käisime Hannaga neid tegelasi otsimas. Leidsime ka. Mitte just palju, aga ehk on häda valedes kohtades või liiga külmas kevades. Aga noh, õnneks keegi teine neid meie peres millegipärast ei söö.

Koriluse alla läheb vast ka islandi käokõrv, mida hea hulga koju tassisin ja siirupiks võlusin. Köharohumaitseline ja metsalõhnaline mõnus värk.

Minu ustav ja väsimatu kaaslane sooseiklustel

Tagasi rabajuttude ja vererõhukergitamise juurde. See viimane tõuseb ka siis, kui leida mõni uus eriti äge soosaar või seniavastamata paik. Ja neid ikka on. Matkasime kord Kustiga üle lageda raba ühele saarele. Andis ikka minna. Raba kohal tiirles hulgaliselt kotkaid (nagu alati). Üks kodanik lahkus kiiruga ka sellelt saarelt. Kohalejõudes taipasin, mis värk – see on vist tema saar. Igatahes oli paik täis pruune igas suuruses kotkasulgi (rõõmustagem kohalikud indiaanlased!) ja kotkaväljaheiteid. Jah, ma olen jõudnud nii kaugele, et rõõmustan, kui näen metsas mõne looma-linnu s**ta. Igatahes lasime sealt saarelt kiiresti jalga. Ei tahtnud pererahvast rohkem segada.

Kohtumisi loomade-lindudega on tegelikult viimasel ajal olnud sisuliselt iga päev. Huvitav, kuidas ma varem nagu ei osanud neid märgata. Soojõe ääres nägin hiljuti jäälindu, kes tegelikult üldse ei peaks siin olema, sest tema armastab kõrgeid kaldaid, kuid soojõgi voolab mätastarnade ehk pokude vahel. Kord ärkasime öösel akna tagant kostva jõletuma kräunumise peale. Seal kräunus metsakass ilves. Teda pole küll umbes aastajagu näinud, aga hea teada, et ta on endiselt ümbruskonnas liikumas. Kitse “haukumine” kuskil maja taga metsas on ka tavaline. Lisaks on meie lähikonda sisse seadnud üks seapere – hulk triibulisi põrsaid ja vähemalt 2 suurt looma. See mind väga ei rõõmusta (ehk nad võiksid kolida kaugemale kui 200 meetrit majast), sest me kartulipõld on reaalses ohus. Veel avastasin ühelt saarelt mägralinna, aktiivne ja käigus. Karumõmmi pole kohanud, aga tema s**ta küll. Viimase aja sügavaim elamus on aga vast hüüp. Puhu ja saad teada, millist häält teeb see soolind, kes ohtu korral püüab sarnaneda pillirootuustakaga. Tema hääl on tontlik ja sellepärast kutsub vanarahvas teda sookuradiks või ööhirmutajaks.

Varahommikune raba.

Kell on 5.30. Raba kajab tedremängust ja aegajalt kostab sookuradi tontlik huige. Jõekäärus toimetab kobras. Milline rõõm ja rikkus on olla kõige selle keskel. 

Kogun ja talletan neid kogemusi ning kibelen neid teistegagi jagama. Meie kanuud ootavad matkalisi ja matkakalender on paika pandud. Meil on tasapisi täienev Facebooki lehekülg ja ettevõtte veebisait. Tõsi, see viimane on (ja arvatavasti ka jääb) ainult inglise keelseks.

 

4 kommentaari so far »

  1. 1

    .. said,

    Aga muidu ikka eestikeelset matka ka saab?

  2. 2

    Yxkb said,

    Olen sinuga nõus. Looduse keskel elada on tõeline rikkus.
    Kahjuks ei ole me enam eriline metsarahvas (ega looduserahvas). Paari põlvkonna jooksul kaob kontakt kuidagi väga ära. Linnainimesed (mõtlen siin neid, kes peast on linnainimesed, tegelik elukoht ei oma tähtsust) saavad päranduseks metsa, siis kohe mets maha ja rahaga uut autot või välisereisi soetama.
    Igasugu muid loodusevõõraid inimesi ikka kohtab.
    Ükspäev üks mees rääkis uudistes, kes keeldus kasutamast sõna mets – ikka puistu ja puistu. Ehk, siis mets taandatakse puidutööstuse tooraineks.
    Keegi rääkis, et kui üraskitõrjet ei tee, siis meie metsad hävinevad. Küsisin, et noh, mis mõtled, et kas jääb tühi maa. Jah, ta uskus seda, et jääb tühi maa.
    Või need, kes lähevad metsa grillima, st muusikat kõvasti mängima ja prügi laiali laotama.
    Või kui ma näen lapsi, kes kardavad kärbseid ja keda on hoiatatud, et kõik mesilased soovivad nõelata. Väidetavalt pidid kõige kurjemad olema veel kimalased. Vaene laps pidi hirmust kangestuma, kui ma puudutasin näpuga kimalast, kes oli õie peal.
    Kõige suurem pettumus on viimasel ajal olnud aiandusgrupiga liitumine facebookis. Arvasin, et aiainimesed on nagu ikka loodusest teadlikumad. Aga seda, mis seal toimub…. Tellitakse välismaa seemneid salaja, hävitatakse mürgiga teatud taimi jne, jne.
    Ja ma ei oska ise midagi muud teha, kui vaid õpetada oma lapsi, et nemad väärtustaks loodust ja oskaks märgata loomi, linde ja taimi.
    Iga laps peaks käima sellisel looduseretkel oma lapsepõlves. Ma ei tea ainult, kas see kohustuslikult läbi läheb. Sest kõik ei julge oma lapsi metsa saata (sest puugid, ussid, ründavad hundid, karud, kärnased rebased ja muud kõik tahavad kohe inimest tappa ja kuskil ei ole WCs võimalik käia).

  3. 3

    Kriss said,

    Muidugi saab eestikeelset matka:))

  4. 4

    Kriss said,

    Yx, nii on, kahjuks. Aga mida siis teha? Ma ei näe muud võimalust, kui katsuda võimalikult kaua ujuda vastuvoolu. Jagada vaimustust looduselamustest, olla ise eeskuju oma lastele. Jagada kogemust sellest, kuidas kontakt loodusega inimest paremaks (või minupoolest kasvõi töövõimelisemaks, usinamaks) teeb ja tervendab. Selgitada ja õpetada, väga kannatlikult ja koguaeg, ka laiemalt. Võib-olla see kunagi mõjub ja mingitele inimestele mõjub. Kõigile loomulikult mitte. Ega seda, kes suvalt autoaknast prügi välja loobib või metsas mussi kuulab niiet männid kõiguvad, ümber ei õpeta. Tema ongi jorss. Aga õnneks ei tule ta enamasti laudteedelt või RMK platsidelt kaugemale. Ma aga üritan selliseid kohti iga hinna eest vältida.


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: