Archive for veebruar 25, 2021

Sai järsku otsa

Talv sai täna otsa! Tundsin seda täiesti kindlalt iga ihurakuga. Mets lausa auras ning õhk oli soe, koguni +7. Lumi sulab silmaga nähtavalt. Linnud sädistavad toimekalt ringi just alates tänasest. Täna avastasin  end esimest korda sel aastal mõtlemast, et ma ju ootan kevade tulekut. Ei, mitte et mulle talv ei sobiks, aga hetk kui vahetub aastaaeg, on kuidagi eriline. Maagiline. Ja veel erilisem on seda tajuda ja märgata.

See talv on olnud täiesti imeline. Oleme sisuliselt elanud õues alates jõuludest. Oleme õppinud ja teada saanud väga palju selliseid asju, millest meil enne õrna aimugi polnud.

Ahunapalus sel talvel tavaline pilt. 

Näiteks, et Eesti inimesi huvitavad kelgukoerad! Siiamaani teadsime me, et neid ei köida kelgukoeratemaatika ja mingi koertega matkamine mitte üks raas. Tõenäolisem oli Ahunapalus kohata koertega matkavaid korealasi või uusmeremaalasi kui inimest Tallinnast.

Meie koerad on olnud NIII õnnelikud! Nad on teinud rõõmuga tööd, pakkunud elamusi ja emotsioone paljudele kelgutajatele. Nad on olnud omas sõiduvees ja saanud nautida just sellist talve nagu üks kelgukoer vajab.

Naila – üks meie juhtkoertest ja asendamatu fotomodell. Naila aitab meil teha nunnusid fotosessioone, sest ta teab, kuidas pildile jäädes tuleb ette manada eriti karismaatiline või isegi pisut ülbe ilme. Aga see on nii armas:)

Tuleb reageerida kohe! Kui lumi tuleb maha, siis broneeri oma koeramatk kohe. Sest kui sa helistad veebruari keskel, siis on kõik ajad juba ammuilma kinni. Seda põhimõtet on inimestel vaja veel õppida. Meie olud on heitlikud. Jää ja lumi tulevad ja lähevad. Kui sa jääd liiga kauaks ootama, on kõik juba läinud. Aga eks ta ka tasapisi tuleb, sest sel aastal oli reageerimisaeg juba meeldivalt lühike. Kui varem oleme talve alguses alati passinud paar nädalat oodates, millal inimesed mõistavad, et tali on saabunud, siis sel aastal algas hooaeg kohe koos lume maha sadamisega.

See imeline koht on Pimessaar, kuhu ma ühel külmal talveõhtul suusatasin. Pimessaarel on tõepoolest väga pime, aga väga elurikas. Kogu saar on sigade poolt üles tuhnitud. 

Soo tegelikult ikkagi tõmbab meie oma inimesi. Ka see on üllatus, sest veel sügisel tundus mulle, et Tartust 45 kilomeetri kaugusele väga kahtlasesse kohta nimega Emajõe-Suursoo tulemine on sobilik vaid jõhvikakorjajatele, kes on siin aastakümneid marjul käinud. Nüüd on aga välja tulnud, et soo avastamine on täiesti tore ja et inimesed otsivadki kohti, kuhu nad ei julge/ei oska/ei tihka minna oma käe peal. Mul on olnud suur rõõm seda julgustustööd teha.

Näed, soo ei ole tegelikult kole igav koht, kuhu kohe sisse vajud. Ta võib olla ka selline – nii näeb välja üks pisike soosaareke. 

Räätsahullus. See on olnud päris pöörane, aga samas nii mõistetav. Talv on ju soosinud nendega matkamist igati ja tänu nendele on paljud käinud kohtades, kuhu sa muidu ei satuks. Räätsamatku teen sel kevadel mõned veel ja siis on sellega paus. Looduses on kohe käes õrn aeg ja ma ei tahaks küll võtta oma südametunnistusele seda, et minu matka pärast mõnel linnul või loomal järelkasvuga kehvasti läheb.

Räätsadega mööda taliteed, üle soosaarte ja soo, üle jõgede ja järvede. 

Aga!!! Avanevad uued võimalused. Nii kui jõed jäävabaks saavad, ajame “laevastiku” veele ja hakkame kanuutama soojõgedel. Ahh, ma ootan juba neid päikesetõuse ja varahommikuid tedremängust helisevas soos. Mu suur unistus on meelitada inimesi vara ärkama ja nautima päeva alguse hetke. Seda kõige ilusamat, mille me enamasti lihtviisiliselt maha magame.

Üks esimesi kanuusõite möödunud kevadest märtsi lõpust. Jõel on veel jääkirme. Päike tõuseb, kotkas lendab, ümbrus heliseb tedremängust. 

Üldse jäin täna kehtestatud taaskordsete koroonapiirangute valguses mõtlema, et kui helde on meile olnud loodus alates kogu sest koroonajama algusest. Kas keegi mäletab, et eelmisel aastal oli imeilus kevad, kui me saime kõik välja minna. Noh, Viru rappa küll, aga ikkagi. Ja siis järgnes sellele tohutu murakalasu. Ja mustikalasu. Pangide viisi seeni. Jõhvikaid, mida ei jõudnud kuidagi ära korjata. Ja siis veel see talv ühes alla sadanud rikkuse ja päikesepaisteliste päevadega. Me peame olema väga tänulikud kõige selle eest. Loodus nagu kompenseeriks kogu muud jama, mis toimub. Ehk et tulge ikka välja, saate kindlapeale õnnelikumaks ja rikkamaks.

Mu lahutamatu matkakaaslane Kusti. Temaga koos kolades otsime välja need kõige paremad nurgatagused ja magusamad matkakohad. 

 

 

Leave a comment »