Archive for Ajalugu

20 aastat hiljem

 IMG_7140Meie klass 2014. Istuvad: Ann Ojala, Enna Audova, Evelyn Minn-Arukask, mina, Keit Pentus-Rosimannus. Seisavad: Arne Laansoo, Kristjan Sommer, Jüri Liiva, Tarmo Sillaots, Mihkel Mattisen, Rene Sepalaan.

Uskumatu lugu, aga keskkooli lõpetamisest möödus sel aastal 20 aastat. Ja mitte ühtegi klassikokkutulekut polnud meie klassil selle aja jooksul olnud. Nüüd aga võttis meie klassi tubli Enna asja ette ja kutsus seltskonna jälle kokku. Õnneks on olemas Facebook, mille kaudu üksteist leida. Suuremalt jaolt me siis leidsimegi, kuigi on kummalisel kombel meie klassis ka inimesi, kellest googles mitte ridagi välja ei tule. Nagu oleks inimene maapealt kadunud.

Kui minna ajas tagasi, siis me polnud kooliajal ülemäära üksmeelne klass. Igaüks ajas mingeid oma asju ja eriti ei seltsitud. Eks vast sellepärast polegi me siiani tundnud põletavat vajadust kokku saada. Ka nüüd läksin ma kokkusaamisele väga segaste tunnetega – mis siis, kui me oleme endiselt igavad igaüks-oma-nurgas-istujad?

Aga igav küll ei olnud sugugi. Vastupidi, aeg kulus vanu aegu meenutades ja praegustest tegemistest rääkides ülikiiresti käes ja varsti tuli juba närviline ettekandja tüdruk teatama, et restorani tahetakse kinni panna. Kokkutulnutest kõik ei lõpetanud muusikakeskkooli, kuid kõik, kes kohale tulid, on suurepäraselt leidnud oma koha elus. Meie hulgas on teadlane, minister, põllumees, õpetaja, transpordispetsialist, IT-inimene ja muidugi ka mõned väga arvestatavad muusikud. Ja üks ajakirjanik. Kõik rääkisid oma tööst lausa kirega ja ilmselgelt teeme me kõik seda, mida me just parasjagu tahame ja kõige paremini oskame.

Natuke kahju on sellest, et järeltulijate poolest esineme väga nõrgal tasemel. Vähestel on lapsi ja keegi ei paista silma erilise paljulapselisusega. Aega muidugi veel on.

Kaasas olid ka vanad kooliajal tehtud pildid, mille puhul mina ei jõua ära imestada seda, kuidas on võimalik teha lastest niivõrd jubedaid pilte. Esimese klassi juntsud peaksid ju ometi olema nunnud ja rõõmsad? Mitte aga äravaevatud nägudega ja surmtõsised:) Või et kas seitsmenda klassi poisid peavad tingimata pildil välja nägema nagu grupp paadialuseid või narkareid? Äärmiselt kummaline.

Laiali läksime kindla plaaniga, et järgmine kokkutulek toimub varem kui aastal 2034.

 

IMG_7086Sõbrantsid 20 aastat hiljem:) Pilti tegi Enna.

IMG_1858Üks pilt meie lõpetamisest.

Leave a comment »

Uma Pido

IMGP3150

Tõmbasime pikad undrukud selga ja läksime Võrru pittu. Tunnistan, et suhtusin sellesse ettevõtmisesse teatava eelarvamusega – et nagunii on mingi memmekeste üritus, kus vaid vanu rahvalaule leelotatakse. Aga ei midagi sellist!

Kõik laulud va hümn lauldi võro keeles. Ja sugugi mitte polnud need vaid vanad rahvalaulud, vaid enamasti uued täiesti päevakohased laulud. Rahvast oli murdu ja sugugi mitte ainult memme-taadiealisi, vaid ka väga palju noori. Rahvamurd oli nii suur, et parkivate autode rivi Võru-Valga maantee ääres ulatus küll vist kilomeetri linnapiirist välja. Ja Kubija laululava tee oli täiesti umbes.

Kaks aastat tagasi ei õnnestunud Hanna ja Helenaga tollasele üritusele minna, aga nüüd pidasid nad 2-tunnise kontserdi vapralt ja vaikselt vastu ning olid esimeste hulgas, kes simmaniplatsile jalgu keerutama tormasid. Kontserdi lõpetanud Pikse palve ajal küsis Hanna mult, et “emme, kas nüüd hakkab vihma sadama, kui nad niimoodi nõiuvad?” Oli tõesti väga mõjuv, maagiline.

EDIT: Vihm tuli! Kahe päeva pärast, suure äiksega. Niiet palve oli tõepoolest mõjuv!

Pikse palvega on seotud uskumus, et Pikne elab Võhandus, ammusest ajast pühaks peetud jões. Jõge pidi hoidma ja Pikset jões ei tohtinud mingil moel pahandada ega häirida. Talumehed panid tähele, et pärast jõele Osula veski ehitamist läks ilm eriti halvaks – vili ikaldus kaks aastat, sest vihma ei tulnud. Talumehed põletasid “halva” veski maha ja too ei olnud mitte esimene veski Võhandul, mida säändene saatus tagas. Vähe sellest, ärapahandatud Piksele tuli ohverdada, andma talle härja lepituseks. Kui üks härg aga ei aidanud, anti teinegi ning kui toogi es avita, sõs anti lats. Pikse palve kirjutas 1644ndal aastal üles kirikuõpetaja Johann Gutslaff ning härgade jõele ohverdamise komme oli tol ajal veel täiesti alles.

Täiesti imeline õhtupoolik igatahes:) Sume, soe, ei ainsatki sääske. Ega pilve taevas.

IMGP3154

IMGP3157

IMGP3163

Kivipill – tehke järgi!

IMGP3164

Leave a comment »

Ülikuul tuli koju kätte

Kaika suveülikool siis Harglasse. Sestap liikusimegi viimasel nädalavahetusel tihti trassil Laanemetsa-Hargla. Kahe ätätsmendi tõttu polnud mul võimalik eriti paljusid loenguid kuulata, nõnda et minu jaoks oli tipphetkeks hoopis võrukeelne jumalateenistus Hargla kirikus. Kirik, millega mul on palju nostalgilisi lapsepõlvemälestusi, oli puupüsti rahvast täis. Koor laulis ja inimesed laulsid kaasa. Ka vana harmoonium oli rivis.

Minu kolmeaastaste jaoks oli see elu esimene jumalateenistus ja ennäe imet – me saime selle lõpuni ära olla. Neil oli vist isegi huvitav:)

Siiski meeldis nendele kõige rohkem hoopis näidatud film vanast võro savvusannast. Ikka palju äratundmist oli.

 

Siin ka AK uudislõik ettevõtmisest.

 

Leave a comment »

Laanemetsa kiriku päästeoperatsioon

Meie Laanemetsa puust kirik on ilus, kuid haletsusväärses seisus. Katus laseb läbi ja kogu hoone mädaneb seetõttu. Millal seal viimati miskit toimus, kes seda teab. Samas on asi väärt säilitamist, sest sarnaseid puukirikuid olla Eestis üldse vaid 5 tükki.

Nüüd on õnneks aga hakanud asja liikuma. On moodustatud miski selts, kes hakkab kirikule hinge sisse puhuma. Et teine päris põrmuks ei variseks.

Tahaksin ka seal talgutel osaleda, kuid kahjuks ei saa. Mul ju nonstop talgud kodus. Söömistalgud. 3 nädalaste lastega ikka teise Eesti otsa naljalt ei sõida. Seda enam, et meie maakodu on sellistel ilusatel soojadel kevadpäevadel nii väikeste inimeste jaoks ikka pagana rõske ja külm.

Kuid kohalikust kirikust saab natuke pikemalt lugeda veel siit.

Leave a comment »

Nimest

Savilöövi on meie talu nimi. Nimi tuleb sellest, et mõisa ajal asus selles majas mõisa „tellisetsehhi” või telliselöövi või siis kohalikus keeles savilöövi kontor. Oma tarbeks telliste põletamine oli nimelt mõisades väga levinud tegevus.

 

Telliseid tehti ilmsesti otse maja taga, kus on praeguseni suured paari meetriste läbimõõtudega savi võtmise augud ning jäljed kohtadest, kus telliseid riitades põletati. Seal on hulgaliselt tellisetükke ja lausa poolikuid telliseid. Ning ka katusekive. Võibolla tehti siis neidki.

 

Maja on mõistagi tellistest ning arvatavasti nendest samadest, mida siinkandis valmistati. Maja täpset ehitamiseaega ma ei tea, kuid kuna Taheva mõis, mille ühe kõrvalmõisa osa oli meie maja, ehitati kuskil 19. saj teisel poolel, siis äkki on meie ubrik ka tollest ajast. Arhiivist saaks kindlasti täpsemalt teada, kuid seni pole olnud lihtsalt aega sellega tegelemiseks. Kuid plaanis see on küll.

 

Vanad tellised on väärtus omaette. Mõelge ise – kui nad on tehtud vähemast 100 aastat tagasi, siis on juba see aeg kvaliteedimärk iseenesest. On püsinud sajandi, küllap püsivad veel teisegi. Sestap olemegi neid kasutanud nii palju kui võimalik – korstnate ehitamisel näiteks.

 

Mõõtudelt on vanad tellised kaasaegsetest erinevad, meie kandi omad enamasti suuremad. Ja kõverad on nad ehk kivid pole sageli päris ühesuurused. Ning iga kivi on isevärvi, põletamisel rohkem tuld saanud kivid on tumedamad, riidas keskmised kivid heledamad. On ka kive, mille peal on loomajäljed. Näiteks juhtus rebane jooksma üle veel põletamata tellisevirna – kohe jäljed kividel! 

 

Kuidas savist varemalt telliste tegemine algusest peale käis, on kirjeldatud sellel Läänemaa muuseumi saidil. Ju see värk käis umbes samamoodi ka meil.

 

2 kommentaari »