Archive for Arvan

Lahtilaskmiskunst

Aeg-ajalt ma imestan, miks inimesed hoiavad nii kiivalt kinni vanadest ja mittetoimivatest asjadest. Näiteks suhetest.

Tüüpiline on olukord, et minnakse laiali ning selle asemel, et eluga edasi minna, hakkab üks või mõlemad teist vastastikku vaenama. Sõimama, süüdistama, tagaselja ussitama. Kulutama iseenda puhast energiat täielikult mõttetu tegevuse peale.

Jah, olen minagi seda teinud. Kunagi siis, kui olin veel noor ja rumal. Aga nüüd tean juba ammu, kui oluline on lahti lasta. Ja mida kiiremini seda teed, seda kiiremini läheb elu edasi ja saavad hakata juhtuma head asjad. Negatiivsust ja negatiivset energiat ei tohi enda juures hoida. Ma tean, et kui on vaja mingi jama selja taha jätta, tuleb kõndida nii kaua metsas, kuni see on selgeks mõeldud ja selja taga jäänud. Selleks võib kuluda mõni tund, aga võib kuluda ka päevi, kuid.

Tegelikult ei puuduta lahtilaskmine ainult inimsuhteid, vaid mistahes eluvaldkonda. No näiteks ka lugude kirjutamist ja avaldamist. Kui ma põeks iga oma loo pärast lõputult ega laseks nendest lahti, siis ei saaks ma vist pooltel öödel magada. Aga ma olen õppinud, et kui lugu on saadetud ära tellijale-toimetajale, siis minu jaoks on see teema unustatud. Ma panen selle loo kõrvale, sahtlisse “tehtud asjad”. Seal on need tegemised, mille üle minul puudub enam võim ja millega ma enam rohkem ei tegele.

Suhetega võiks ju olla sama. Et kui see on lõppenud, siis on see lõppenud. Ei ole vaja enam torkida. Ei ole vaja kügeleda, ei ole vaja kontakteeruda. Ja ei ole vaja püüda olla sõber.

Ma ei mõista fenomeni, et kui minnakse laiali jutuga, et “jääme sõpradeks”. No mis sõprus see on? Minu arust on sõprus see, kui sa tahad olla kellegi teise eluga kursis ja sa tahad, et tema oleks ka sinu eluga kursis. Aga miks peaks keegi tahtma kursis olla oma eksi elu detailidega? OK, kui mängus on lapsed, siis tuleb mingil määral kursis olla ja omavahel neutraalselt pinnal toime saada, aga muudel juhtudel pole küll omavaheline edasine suhtlemine kuidagi vajalik.

Jah, iseasi, kui suudetakse asjast täiskasvanud inimeste kombel üksteist süüdistamata ja vaenamata üle saada. Siis võib ju vahest natuke suhelda, aga muul juhul pole küll tegemist mingi sõprusega. Ka sellisel puhul on aga oluline mõistliku aja jooksul lõppenud asjast lahti lasta. Ma tean, et see on raske. Aga see on võimalik, kui ennast analüüsida ja mõista, miks asjad läksid nii nagu nad läksid. Kes teab, äkki on sellest kogemusest isegi midagi mõistlikku võimalik õppida. Vaenamise ja süüdistamise puhul on aga õppimine küll välistatud.

5 kommentaari »

Küll on hea!

Viimasel ajal olen palju õhanud, et oh kui hästi on. Äikesetorm, mis paar kuud tagasi mu elust üle käis, lõi õhu nii puhtaks ja klaariks, et ma näen kõike täiesti teise pilguga.

Olen selle aja jooksul mõelnud teemale alkohol ja (liig)joomine. Alkohol ja alkoholijoove on meie ühiskonnas nii tavaline asi, et paljud ei kujuta nt vaba aega teisiti ettegi. Et kui juba ollakse koos sõpradega, siis ühendavaks lüliks on tingimata alkoholitarbimine. Klassi kokkutulek on tegelikult kolmepäevane jooming. Maja seina värvimine on tegelikult õlle tinistamine. Auto remontimine otse loomulikult, sest kurk ju kuivab ja raske on ja naine muudkui möliseb. Firma suvepäevad on eelkõige võimalus tasuta ja piiramatult alkoholi tarbida. Samuti jõulupidu ja üldse kõik seltskondlikud olemised. Ja loomulikult saab napsu võttes suurepäraselt igavust peletada, sest mis sa muud ikka oma ajaga siis peale hakkad. Kui sa ei joo, oled pidur, haige, rase või lihtsalt üks mõttetu karsklane.

On täiesti normaalne, et tuttavaks saadakse purjuspäi. Suvel sain teada, et ka lahku on võimalik minna purjuspäi. Aga suhet hoida, arendada ja kasvatada kahjuks purjuspäi pole võimalik. Sest see on peenhäälestus, teadus, mis vajab selgeid meeli. Alkohol hävitab ja pisendab kõike head.

Siit võib mõni nüüd arvata, et ma olen täiskarsklaseks hakanud. Ei sugugi ja pole ka plaanis. Aga nii on küll, et alkoholiprobleemi lähedalt nägemine ja tuumani tundmaõppimine on vähendanud minu isu siidri, veini ja mistahes muu kangema kraami suhtes oluliselt. Kui ma varem tarbisin alkoholi vähe, siis nüüd tuleb seda veel vähem ette. Ma lihtsalt olen näinud, mida teeb joomine muidu normaalse inimesega ja see võtab igasuguse napsuisu ära.

Selles mõttes on mul vedanud, et kuni siiani ma ei teadnud tegelikult, kuidas näeb välja üks alkoholiprobleem. Meie peres pole kellelgi sellist asja olnud. Keegi ei kuku meie sünnipäevadel laua alla ning keegi ei suuda juua end pildituks. Keegi ei muutu tülinorivaks ega bravuuritsevaks. Kõik saavad aru, kui on aeg napsutamine lõpetada.

Jah, me kõik oleme näinud tänaval kakerdavat joodikut, aga milline on tema elu, seda tegelikult ei tea. Ma olen aru saanud, et see on lakkamatu võitlus selle nimel, et saaks oma mugavustsooni pudeliga. Ta mõtleb ka kainetel hetkedel sellele, kuidas saaks oma pudeli juurde. Ta loeb tunde selleni ning hoidku jumal, kui peaks mingil põhjusel püsima kaine – see ajab närvi, tigedaks ja tujukaks. Sõltlase kogu elu – iga pisimgi tahk tema elus on mõjutatud soovist juua. Paraku kannatavad sellepärast kõik lähedased. Lubadused murtakse, mingeid plaane teha ei saa, seltskonnas on piinlik ja häbi, tüli tõuseb tühjast, ööd on alkohaisused, hommikud uimased, meeled tuhmid, midagi ei mäleta. Rääkimata finantsprobleemidest, sest joomine kirgliku hobina ei ole mitte odav lõbu ning selle käigus juhtub igasuguseid ootamatusi. Kõik kokku on see selline elu, mille juurest peab tuhatnelja põgenema. Tagasivaatamata.

 

 

 

Leave a comment »

Kiiks ja kääks

Hea sõbranna kirjutas blogis oma kiiksudest ja hirmudest ning see teema jäi mul ka kuidagi kummitama. Meil kõigil on ju omad veidrused. Mul on neid kahtlemata terve trobikond.

Mulle meeldib autos klassikalist muusikat kuulata. Mul on terve hunnik klassikaplaate pikkadeks teekondadeks. Mõni neist on juba nii ära käiatud, et ei mängi enam hästi. Samavõrd nagu ma jumaldan klassikat ei seedi ma tümpsumist.

Ma ei kannata silmaotsaski hommikuprogramme, kus kaks saatejuhti üritavad kildu rebides üksteist üle trumbata. Eriti nõmedad on ajalehetutvustused, kus saatejuhid kõike ja kõiki mahateevad, justkui kergitaks see nende endi aktsiaid või neid kuidagi targematena näitaks.

Mulle meeldib metsas üksi käia. Praegu, augustis, on metsas nii vaikne ja sellest vaikuses üksiolemisest tekib ümber nagu mingi nähtamatu ja soe turvamüür. Metsas tunnen ennast alati turvaliselt.

Ma ei oska small-talkida ja ma väldin võõrastega jutu alustamist. Eksinuna tee küsimine võõralt on suur katsumus. Veel suurem katsumus kuskil konverentsil võõrastega samas lõunalauas istumine ja tühijutu veeretamine.

Mul on küll triikraud, aga ma ei triigi peaaegu kunagi pesu. Naljakas, et on olemas inimesi, kes triigivad voodilinu. Mul endal praktiliselt puuduvad triikimist vajavad riided.

Ma ei suuda kunagi järgida retsepte. Oi, ma olen seda palju proovinud ja lubanud endale, et teen kõik juhendi järgi. Aga hiljemalt viimasel kolmandikul olen ikkagi asunud improviseerima.

Minu kodus ei eksisteeri olukorda, kus mul oleks kapis “midagi head”. Ilmselgelt olen magusasõltlane ja ka salasööja-õgard, sest ma ei jäta (magusa)söömist enne, kui olen kõik viimseni ära söönud. Jah, pärast on tihti süda paha. Just sellepärast ostan koju magusat harva ja väldin tühja kõhuga poes käimist.

Ma lähen kohe endast välja, kui keegi üritab kontrollida, kas ja kuidas ma töötan. Küsimused ja nõuanded “kas lugu saab varsti valmis”, “kas ikka saad selleks ajaks valmis”, “millal juba tuleb”, “kas sellele ja sellele helistasid”, “kas juba leppisid kohtumise kokku”, “küsi siis ikka seda ja toda” jne ajavad mind täiega närvi. Tunnen ennast siis titena, kelle käest emme uurib, et kas enne õue minemist sai ikka pissil käidud.

Mul on imelik huumor ja mulle meeldib inimesi sellega proovile panna. Mõni solvub selle peale, mõni ei saa lihtsalt midagi aru, aga mõni ka mõistab. Nendest mõistjatest saavad tavaliselt “minu inimesed”.

Ma ei kannata anekdoote. Harva, kui olen mõnd tõeliselt head anekdooti kuulnud. Enamasti ikka labasused, mis pole mitte naljakad, vaid piinlikud.

 

Leave a comment »

Kui on kohutavalt igav olla

Suve saabudes võib kuulda lapsevanemaid muretsemas, et kuidas küll sisustada oma võsukeste suvepuhkust. Mõnel on lausa graafik tehtud ning tehakse kõik endast olenev, et lapsel jumala eest ühtki “vaba” nädalat ei jääks. Sest tal võib hakata igav. Igavus aga tundub olevat vähemalt sama kohutav tõbi nagu viiruslik kõhulahtisus, mida ju ometi normaalne vastutustundlik vanem iga hinna eest oma lapsest eemal püüab hoida.

Seega saab lapse vaba aja sisustamisest vanema mure. Lapse kohus on tarbida talle pakutavat meelelahutust. Vanem on see väline kõvaketas lapsele, kes välja mõtleb, mida küll vaba ajaga peale hakata ja kuhu minna. Ja kui vanem parasjagu midagi välja ei mõtle, on tulemuseks “mul on igav! mul on igav!” vinguv lapsuke.

Aga kas lapse igavuse eest vastutamine ikka peaks vanema mure olema?

Lastepsühholoogid on seisukohal, et suvine igavlemine on hoopiski kasulik, sest kui lapsevanemad sisustavad kogu lapse aja, siis ei õpigi ta ise endale tegevust leidma. Kindlasti olete ju kohanud täiskasvanud inimesi, kes oma ajaga mitte midagi teha ei oska? Mina küll olen ja mitte vähe.

Vaatan oma koduseid väikesi igavlejaid. Meie ümbruses pole mängukaaslasi (mis on kurb ja mängukaaslased oleksid väga teretulnud). Meil pole televiisorit ega lastel nutitelefone. Mina enamasti töötan ja lastega naljalt ei mängi. Oma aja sisustamisega peavad nad ise hakkama saama. Muidugi kurdavad nad vahest, eriti vihmaste ilmadega, et on igav.

Olen aga selle kurtmise koha pealt täitsa kurt ega torma neile meelelahutust otsima. Ega nad kaua vinguda ei jaksa ja juba vähe aja pärast ongi näha, kuidas on leitud mingi tegevus – kas midagi meisterdatakse, joonistatakse või ehitatakse. Näiteks täna on neil ka natuke igav, aga võeti ette Uma Pido lauluvihk ja üritatakse sealt kahehäälselt laulda. Nad on tegelikult väga leidlikud leidma endale tegevust kui aga vaid tahavad ja veidi igav situatsioon neile selle võimaluse annab.

Väga hästi aitab igavusest üle ootusärevus. Et oleks midagi toredat oodata. See ei pea olema suur asi nagu välismaareis või käik kallisse lõbustusparki. Ise püüan tehagi nii, et lastel oleks koguaeg midagi oodata, kusjuures vahepeal oleks ka aega “igavlemiseks”. Piisab mõnest väiksest käigust nädalas.

Üks moodne ja väga lihtne viis igavusest üle saamisel tundub olevat laste “istutamine” nutiseadmesse. Justkui millegagi nad seal tegelevad, tunnid kuluvad ja keegi ei vingu, et on igav. Minumeelest on see aga väga lühinägelik ja libe tee. Räägitagu nuti kuitahes arendavatest omadustest, tegemist on siiski loovust tapva asjaga, sest pakutakse valmiskujul meelelahutust – ole ainult meheks ja hõõru ekraani. Nii lihtne on niimoodi muutuda mõttelaisaks.

Mis puutub minu suhtesse igavuse ja igavlemisega, siis ma päris hästi ei mõista nende mõistete sisu. Sest ma ei tunne olukorda, kus no mitte midagi teha pole ja pea sees täielikult puuduvad mõtted, mida ette võtta. Mu pea on pidevalt täis igasuguseid ideid, unistusi ja plaane. Mul on koguaeg hulgaliselt asju pooleli ja isegi kui ei ole, siis ei valmista mingit raskust algatada kohe uued projektid. Pigem on aega alati puudu, kui üle. Ja kui ma mõtlen oma lapsepõlve peale, siis ei mäleta küll, et mu vanemad iial oleks pead murdnud selle üle, et kas mul ikka on midagi teha või ega mul äkki igav pole. Tol ajal tegelesidki vanemad rohkem igapäevase olmega (järjekordades seismine, käsitsi pesu küürimine, briketi ladumine jne) ning neil ei olnud aega tegeleda laste aja sisustamisega. Seega oli vaja ise hakkama saada ning saadigi. Igav ei olnud peaaegu kunagi.

 

Leave a comment »

Vabakutselisuse võlu ja valu (pigem siiski võlu)

Käisin täna Ajakirjanike liidu korraldatud arutelul vabakutselisuse võlust ja valust ajakirjanduses. Ma sain küll seal olla vaid pool üritust, kuid mõtteid, imestusi ja ka kaasanoogutusi tekkis ohtrasti.

Olgu öeldud, et ma pole Ajakirjanike liidu liige ja olin ainult kuulnud selle liikmete kõrgest keskmisest vanusest. Tuppa astudes ehmatasin korralikult ära, sest lootsin seal näha tegijaid parimas loomeeas vabakutselisi ajakirjanikke. Neid, kellest minu tutvusringkond suuresti just koosnebki. Aga kokku oli tulnud hoopis väga hallipäine seltskond, ilmselt ajakirjanike eelmine generatsioon. Õnneks saabus varsti ka paar päris ehtsat vabakutselist ajakirjanikke, kes andsid ka arutelule põhitooni.

Ajalehtede liit oli teinud oma liikmete seas küsitluse vabakutselisuse teemadel ning vastused olid ilmselt ootuspärased, kui arvestame, et suur osa vastanutest oli pensionärid, mitte tegevajakirjanikud. Nii selgus, et 100 protsenti ajakirjandusega ei tegele sisuliselt mitte keegi, 45 protsenti teenivad lugusid kirjutades oma kogusissetulekust alla 20 protsendi, vaid 20 protsenti küsitletutest on teinud OÜ ja saavad esitada arve ning kõige suurem probleem on sissetulekud – vähe makstakse.

Esinema olid kutsutud ka Leedu ja Läti vabakutselised ajakirjanikud. Nende juttu oli väga kummaline kuulata. Läbiv teema oli see, kuivõrd raske on olla vabakutseline ajakirjanik, kuidas puuduvad igasugused garantiid ja kuidas maksuamet kägistab. Ning ka see, kuidas maksudega nihverdada (ning taas, kuidas ikkagi mingisugust sotsiaalgarantiid ei ole). Läti ajakirjanik kurtis 9-protsendise (sic!) maksukoormuse üle. Tekkis tahtmine talle hüüda, et hei – kui sa riigile midagi vastu ei anna, siis miks sa ootad, et sul oleksid mingid garantiid, tasuta arstiabi jm taoline.

Mõned kõlama jäänud mõtted:

  • Tehke oma firma ja esitage tellijale arveid. Paljud peatoimetajad eelistavad arvete tasumist honoraridega jahmerdamisele.
  • Analüüsi oma aega. Tõenäoliselt kehtib Pareto printsiip – 80 protsenti ajast tegeled sa asjadega, mis toob sisse vaid 20 protsenti sissetulekutest. Siis tasubki endalt küsida, kas ikka tasub enamiku ajast tegeleda rahalises mõttes vähetulusaga.
  • Lepi tellijaga kohe alguses kokku, et kui töömaht suureneb, siis vaadatakse ringi ka tasu selle eest. Väga hea soovitus, mida kavatsen edaspidi kindlasti rakendada.
  • Selles maailmas on tähtsaim usaldusväärsus. Sul on tööd siis, kui sind teatakse tähtaegadest kinnipidajana ja kvaliteetse materjali väljastajana. Siis sinult ka tellitakse. Samas, see on igal alal ju nii.
  • Õpi küsima hinda. On mõistlik panna enda jaoks paika mingi piir,  millest odavamalt tööd ei tee. Võimalik, et kaotad mõne kliendi, kuid kui sa oled eelmises punktis kirjeldatud töökultuuriga, siis võib vabalt juhtuda, et mõne aja pärast räägite juba uutest ja suurematest numbritest.
  • Vabakutselisi ajakirjanikke on palju ja konkurents on tihe, kuna Eesti turg on väga väike ning sisuliselt on suuri tellijaid vaid kolm. Siinkohal vaidlen täielikult vastu – ajakirjanikke võib ju (ja ongi) olla palju, aga vähe on neid, kes tunnevad kalendrit ja suudavad soovitud teemal loo soovitud mahus ja kvaliteedis kokkulepitud ajaks valmis teha.
  • Ajakirjade peatoimetajad võib-olla ehk kasutaksid vabakutselisi rohkemgi, aga ei saa, sest nende peale ei saa kindlad olla, sest kunagi ei tea, kas lugu tuleb kvaliteetne ja kokkulepitud ajal. Aga just! Vaata eelmine punkt. Olen ise olnud murest murtud, kui mitu lugu teha võtnud inimene loo tähtaja saabudes polnud lugusid, telefoni ei võtnud ega e-kirjadele ei vastanud. Ma tõemeeli arvasin, et ta on surma saanud vms. Hiljem selgus, et ei tulnud vaimu peale v ei viitsinud teha. Ja selliseid näiteid tuleb ikka ja jälle. Tavaliselt on need inimesed ka kõige kõvemad oigama, kuidas neile vähe makstakse.

Mis minusse puutub, siis ma ei ole suutnud enda jaoks välja mõelda ühtegi valu, mida vabakutselise töö endas kannab. Olen olnud 5 aastat vahelduva eduga vabakutseline ning selle aja jooksul lükanud päris palju nn päristööpakkumisi tagasi. Just põhjustel, et siis kaotaksin alljärgnevad võimalused.

  • Ma saan planeerida oma aega. Kui mul on vaja minna kl 16 algavale lapse lasteaiapeole, siis ei pea ma varast töölt lahkumist ülemusele põhjendama või, veel hullem, selleks luba küsima.
  • Ma saan tööalaselt areneda palju laiemas diapasoonis kui ühele toimetusele töötades. Saan tegeleda väga erinevate teemavaldkondadega ja ka erinevas stiilis lugude kirjutamisega. Saan kirjutamist võtta palju laiemalt, kui ainult ajakirjanduslikud tekstid. Ahjaa, see on muidugi asi, millest ei tohi ajakirjanike seltskonnas laialt rääkida, sest kui sa teotad pühadust ehk kirjutad mõne reklaamteksti, pr-teate, sisuturundusartikli või toimetad mõnd kliendilehte, siis pole sa nagu ikkagi päris õige ajakirjanik. Minu jaoks on need kõik aga põhiala laiendused, millesse ma ei suuda kuidagi taunivalt suhtuda.
  • Ma on võimalus suurendada oma sissetulekuid. Arvestades nutuseid palku toimetustes, siis seal ei olegi suurema tööga võimalik tegelikult märkimisväärset palgatõusu ära teenida. Me kõik oleme kuulnud seda juttu, kuidas palku ei saa tõsta, kuna reklaamitulud kahanevad, aga kahanenud on nad vist küll juba 2008ndast aastast saadik. Aga kui sa tõestad ennast vabakutselisuse maailmas, siis on sul tööd just niipalju (ja sa saad selle eest rohkem küsida), et on võimalik teenida rohkem.
  • Mul puudub kellast kellani tööaeg. Paljude jaoks mõjub see distsiplineerivalt, aga mulle küll pigem ahistavalt. Juba ainuüksi mõte sellest, et peaksin igal hommikul kella pealt kuhugi toimetusse minema ja seal kohustuslikus korras kirjutama, ajab judinad peale. Mis aga ei tähenda seda, et ma igal hommikul 9 ajal oma kodus tööd ei alusetaks.
  • Mul puuduvad lobisevad ja aega raiskavad kolleegid. Aeg on minu jaoks olulisim väärtus üldse ja ma lähen vihaseks, kui minu aega keegi teine peale minu raiskab. Omaette töötan tõhusamalt ja kiiremini. Seega on mul rohkem vaba aega. Või jõuan rohkem tööd teha ja teenin rohkem. Lihtne, eks!
  • Ma saan ilma süümepiinadeta igavatele asjadele “ei” öelda. Kui töötada ühe toimetuse heaks, siis seda võimalust eriti pole, sest kui sa järjest ülevaltpoolt saabuvatele sageli veidratele ideedele ära ütled, hakatakse sulle viltu vaatama ja tõenäoliselt pole sul toimetuses kuigi pikka pidu.
  • Mul ei ole kunagi igav! No tegelikult peaaegu kunagi ei ole igav, sest vahest ikka satub hulka asju, mis ei köida, kuid raha pärast teen ära. Siiski enamik töid on väga huvitavad ja õhkan sageli, et “küll mul on äge töö”.

 

Leave a comment »

Kuidas teha nii, et lastele asjad paremini meelde jääksid

Milline harjutus sul täna trennis kõige paremini välja tuli? Ei mäleta. Aga mida lõunaks sõite? Ei mäleta. Mida õues mängisite? Ei mäleta.

Sellised näevad välja meie tavalised „vestlused“ päevateemadel. Imestan tihti, et kuidas küll mu 5-aastastel no kohe mitte midagi meelde ei jää. Kas nendele mõeldes ongi tekkinud ütlus „nagu haugi mälu“?

Sattusin Psychology Todayst lugema soovitusi, kuidas teha nii, et neil väikestel udupeadel asjad paremini meelde jääks. Seda enam, et koolis ju ii ei saa, et kõik sekunditega peast haihtub ja emme pakub meelespidamisteenust. Jagan mõnda neist soovitustest ka teiega:

Õpeta laps visualiseerima. Loetud lugu jääb paremini meelde, kui joonistada süžee läbi. Kuidas Maa käib ümber päikese võib olla keeruline meelde jätta, aga kui seda läbi mängida, jääb see paremini meelde. Nõnda aktiviseeruvad aju erinevad osad ning mida enam neid on, seda tõenäolisemalt jääb asi ka meelde.

Püstita küsimused juba eelnevalt. Tagantjärele millegi kohta küsides on laste tüüpvastus „ei mäleta“. Aga püstitage koos või lase lapsel küsimused püstitada juba enne teksti lugemist. Siis saab lugemisest vastuste otsimise mäng ja loetu jääb ka paremini meelde.

Kasuta ära lapse loomupärast uudishimulikkust. Näiteks kui ta on koolis just midagi uut õppinud ja teda asi väga huvitab, siis loo siit edasi seosed veel millegi uue õppimiseks. Kasuta tema õhinat kindlasti ära, mitte ära mühata lihtsalt tülpinult ja hajameelselt „mhmh“, kui ta sulle säravate silmadega näiteks indiaanlaste elust jutustab. Aga kus need indiaanlased siis elasid? Suurepärane hetk kutsuda ta kaardi juurde ja näidata täpselt kätte.

Õppige teistmoodi. Õppimine ei pea alati toimuma klassikalisel viisil kirjutuslaua taga küürutades. Tehke midagi teisiti – las laps koostab kuivadest faktidest päris oma loo, teeb jutustusest pantomiimi või vahetage hoopis osad – las tema õpetab koolitükki hoopis sinule.

Puhkust ajule. Ööuni peab olema piisav ja kvaliteetne. Endagi pealt teame, et kui selja taga on magamata öö (või mitmed ööd), siis kipume unustama ja oleme hajevil. Lastega on samamoodi. Kuid puhata on vaja ajul lasta ka õppimise vahel – väiksemad lapsed vajavad pausi lausa iga 10 minuti tagant, suuremad peaksid ajule puhkust andma 15-30 minutise kontsentreeritud töö järel.

See lugu ilmus Naine24 kolumnina.

Leave a comment »

Eksperiment – 4 kuud multikapaastu

Paar aastat tagasi kirjutasin sellest, kuidas me suvel minimaalselt või üldse mitte televiisorit ei vaata. Ja et lapsed ongi suvel kohe täiesti ilma multikateta.  Tookord küttis see teema tohutult kirgi ja nii mõnigi kommenteerija nimetas mind otsesõnu rumalaks – no mida halba teevad siis multikad – lastel on ometi ju vaja kuskilt oma mängudele ainest saada.

Olgu peale. Sel suvel ei vaadanud me televiisorit üldse mitte, sest õigupoolest polegi teda maakodus. Lapsed ei küsinudki multikaid ja isegi multikaplaadid seisid terve suve niisama jõude. Hoolimata sellest ei näe ma kuskilt otsast, et nende mängulust või fantaasia pildikasti eest veetmata tundide pärast kuidagi kannataks. Vastupidi.

Hiljuti kirjutasin lugu laste lemmikmänguasjadest. Mänguasjademüüjad rääkisid, kuidas põhimõtteliselt müüb hästi vaid see mänguasi, mille juures on lugu – film, multikas, arvutimäng. Lihtsalt nukku keegi ei osta. “Lapsed tahavad ette süžeed, mille järgi mängida ja mida siis edasi arendada,” selgitas ta. Ma jäin mõttesse, et oot-oot….kas siis ilma etteütlemiseta ei oskagi me lapsed enam mänge välja mõelda? Seda on lihtsalt raske uskuda. Äkki me ikkagi alahindame oma lapsi?

Meil on üks naabripoiss, kelle juures on telekast tulevad multikad pea pidevalt tapeediks. Loomulikult kleepuvad ka minu tüdrukud seal olles kohe teleka ette. Laste ühisest mängust neil puhkudel enamasti midagi välja ei tule. Ühel õhtul aga juhtus elekter ära minema ning pildikast jäi laste seltskonnast kõrvale. Ma ei ole ammu näinud, kui ilusti ja üksmeelselt mängivad koos 4-5-aastased. Nende mängu tekkis süžee, tekkis rollijaotus, dialoog. Tekkis mäng, mis kunagi pole tekkinud siis, kui toas mängib teler.

Muidugi pole ma seda meelt, et televiisorist tulev on a priori jama ja et multikad tuleks lapsepõlvest välja lülitada. Ei! Jube mõnus on ju mõnikord hommikul kauem magada või lihtsalt kodus vaikselt aega veeta, andes lapsed virvenava pildikasti hoida. Jamaks läheb asi siis, kui teleka ees külitamisest saab peamine ajaveetmise viis ja sellisel puhul on küll lapsevanema püha kohus oma lapsele tutvustada ka muid ajasisustamisviise. Ja – miks mitte, mõneks ajaks teler üldse keldrisse viia ning proovida ilma hakkama saada. See on võimalik!

Ahjaa. Selle loo kirjutamise ajal pole mu lapsed maha rahustatud televiisori abil, vaid nad mängivad teises toas rahulikult rahaautomaati.

See lugu ilmus Naine24 kolumnina.

 

Leave a comment »