Archive for Arvan

Siis, kui Tapi Maximasse ununes…

Ühel õhtupoolikul oli meil kodus hirmus paanikaosakond – Helena oli oma kalli Tapi  ehk kaisuka, kes temaga igal pool kaasas käib, kuskile unustanud. Pisarad voolasid jõena ning ahastus oli maailmasuurune. Õnneks lõppes lugu õnnelikult – Maxima poodi unustatud Tapi jõudis pärast poeriiulil ööbimist taas koju oma perenaise juurde.

See lugu pani mind mõtlema kaisuloomade teemale üldisemalt. Seda enam, et oma lapsepõlvest nagu ei mäleta sellist kiindumust, kuid minu lapsed on kogu oma  elu jooksul leidnud hingepidet just kaisukatest. Kaisukate-teemat on lastepsühholoogid päris palju uurinud ning laiemalt on see temaatika seotud turvalisusega – pehme mänguasi, tekike või mõni muu armas ese loob turvatunnet ärevates ja keerulistes olukordades; näiteks lohutab kui põlv sai haiget või aitab leevendada igatsust ema järele pika lasteaiapäeva lõpul.

Uuringud on näidanud, et umbes 70 protsenti lastest kiindub mõnesse esemesse. On tähele pandud, et see fenomen on rohkem levinud läänemaailmas, kus lapsed varakult vanematest eraldi magama paigutatakse.

Kiindumus võib olla täielik – koguni selline, et laps ei lahku esemest kunagi, kannab seda kõikjal kaasa ning ei luba seda isegi pesta. Ka minu üks tütar kannab oma kaisukat kaasas igal pool – lasteaias, reisidel, autos, huviringis. Loomulikult on see alati tema kaaslane magades. Olen lapselt küsinud, et kas ta kooli võtaks ka oma Tapi kaasa ja vastus on, et „jah, peidan ta koolikotti ja võtan kaasa“.  Tapi nimelt tahtvat temaga kaasa tulla. Vaikselt ma muidugi loodan, et ehk see kiindumus (või koguni sõltuvus) koolimineku ajaks siiski veidi väheneb…

Enamasti kiinduvad lapsed mingisse esemesse (tekk, mõni pehme mänguasi) esimesel eluaastal ning eriti suur on nende kiindumus teisel eluaastal. Psühholoogid seletavad seda nii, et maailma avastav väikelaps vajab turvaobjekti, mille abil end rahustada ning hirmudest üle olla. 2-5-aastaselt kasvavad nad aga enamasti sellest kiindumusest välja. Isegi kui seda ei juhtu, siis enamasti pole lapsega veel midagi katki. Vanematel tasuks lihtsalt märgata seda, kui laps enam millegi muuga ei mängigi kui vaid oma kaisukaga või eelistab teda suhtlemisel eakaaslastega. Sellisel juhul võiks mõelda, kas on kodus või lasteaias midagi stressitekitavat, mis on lapse enesekindlust nii kõigutanud, et ta väga oma kaisuka küljes ripub.

Kuid mida siis teha, kui säärane armas, kuid ka natuke veider kiindumus tundub juba kõikehaarav olevat? Lapsevanemad ütlevad, et jõuga last kallist esemest võõrutama hakata kindlasti ei tasuks, samuti ei tohiks last kaisuka teemal narrida. „See on tal nähtamatu sõbra nähtav variant. Ju saab kõik oma maailma mured kaisukale ära kurta ja kui suuremaks saab, laseb laps ise temast lahti,“ ütleb üks mu hea sõbranna.

Siin aga on veel mõned ideed, kuidas nö kaisuka-sõltuvuses last aidata ja toetada:

  • Kui vähegi võimalik, sea piirid kaisuka kasutamisele. Et kaisukas on koguaeg voodis ja et teda ei võeta õue. Meie peres näiteks pärast poe-juhtumit Tapi kindlasti enam poodi kaasa ei tule.
  • Lase lapsel võimalusel ise otsustada, kus on kõige mõistlikum kaisukat hoida.
  • Lepi lapsega kokku, kuidas toimub kaisuka puhastamine. Las ta peseb ise oma kaisukat või määrake, millal on kaisuka pesupäev. Siis jäävad ära vaidlused selle üle, kas ese ikka on juba piisavalt määrdunud, et teda pesta või kõlbab ta veel kasutada.
  • Muretse kaisukale dublant juhuks, kui originaal kaob, läheb katki või parasjagu pesus on. Samas võib juhtuda, et kaisuka koopia ei ole sugugi võrdväärne originaaliga. Näiteks meil just nii on ja päris-Tapi koopia läheb käiku vaid hädapärastel juhtudel näiteks kui originaal parasjagu pesumasinas keerleb või nööril ripub.
  • Vaata, et lapsel oleks palju tegemist. Siis jääb tal vähem aega kaisukaga tegelemiseks.
  • Lapse ümbrus peaks olema rahulik ja turvaline. Kallistage palju ja anna talle sellega teada, et kaisukas ei ole siin maailmas sugugi tema ainuke lohutaja.

See lugu ilmus ka Postimehe naistelisas.

Advertisements

3 kommentaari »

Korilaste elu on raske

IMG_1207

Meie Eesti riigis peab ikka kõik olema väga valmis ja korras, kui Maksuamet on leidnud tõelise teenimisallika – marjulised, kes metsaande kokkuostu tassivad. Maksuameti arvates kümnete tonnide ja miljonite eurode eest.

Mõtlesin selle teema peale, kui täna metsast läbi põikasin, et natuke moosimarju korjata. Temperatuur oli ligi 30 kraadi, higi voolas niredena. Mets kubises kurjadest parmudest ja tüütutest sääskedest, kes mind massiliselt ründasid. Lisaks oli keegi välja raalinud mu ammused marjakohad ning need masinaga üle käinud. Tunnise küürutamise, parmutapmise ja higistamise tulemusel korjasin vaevalt liitrikese mustikaid. Kui viiksin selle kokkuostu, teeniksin nii kuskil euro. Huvitav, kas keegi meie riigiisadest (nt rahandusminister Ligi) on üritanud kunagi niimoodi raha teenida?

Mõtlesin ka nende nö elukutseliste marjuliste-seeneliste peale, kes tõesti iga päev oma ämbrikese seente või marjadega kokkuostu müüvad. Hommikul 6 paiku metsa, 12 ajal tuleb kokkuostuauto, pärast seda tihti veel uuesti metsa. Jah, see on nende põhitöö. Suvine õnnistus, mis natukenegi võimaldab teenida lisaraha. Aga ei, idee järgi ei tohiks nad sellega tegeleda. Mingu parem taotlegu toimetulekutaotlust. Sest vähimgi ettevõtlikkus on meil karistatud.

Nimelt iga viimane kui marja-seene pealt saadud sent tuleb deklareerida. Viimased kaks aastat peab iga kokkuostja tabelisse märkima ka korilase isikuandmed: nime, isikukoodi või sünnikuupäeva ning saadava summa. Need tabelid võtab maksuamet hiljem kontrolli tehes aluseks, et vaadata, kas kokku ostetud kogused ning makstud summad klapivad. Üles tuleb märkida ka väiksemad numbrid, isegi kui miski mutike müüb marju mõnekümne sendi eest. Ühe kokkuostja sõnul teenivad usinamad korilased suvega ehk 500 eurot.

Järgmisena võiks kõikidele inimestele seedimismaksu kehtestada – maksavad eranditult kõik, vanusest olenemata. Keegi ei saa väita, et pole seedinud. Ning maksustamine toimub kehakaalu alusel kaudselt. Pidev rahavoog peaks olema garanteeritud ning maksust kõrvalehoida on võimalik vaid Eestist lahkudes või ära surres. 

Leave a comment »

Kas tõesti peab IGAL POOL jooma?

Möödunud nädalal avati Lottemaa. Super! Seda oodati kaua ja nüüd on see tehtud. Paraku lahtus minu vaimustus, kui vaatasin Lottemaa menüüd ja selle alumist otsa. Nimelt müüakse Lottemaal ka alkoholi. Et siis lapsele ostad jäätise, ise libistad õlut ning elu on lill!

Ütlen kohe ära, et ma ei ole mingi alkoholivastane, rääkimata täiskarsklusest. Kuid ma olen väga kaugel sellest arusaamast, et igal pool ja igal ajal peab tingimata saama alkoholi juua. Eesti rahvas on niigi liiga kõva napsivõtja ja niigi on meil võimalus mistahes avalikus kohas nina täis tõmmata. Miks ei võiks siis olla üks väike saareke, kus alkoholi ei müüdagi? Ühe päeva suudaks ju vast igaüks olla õlut libistamata või veiniklaasi kummutamata.

Siit jõuame tegelikult laiema teemani ehk selleni, milline on üldine suhtumine  alkoholi ja joomisesse. Olen vahel olnud napsitavas seltskonnas kainena. Kas niisama alkoholisoolika puudumise tõttu või peatse rooli taha istumise pärast. Ja alati on olnud suur seletamine, et ei – ma pole haige, ei ole rase, ei ole karsklane ega muidu ärakeeranud, vaid ma lihtsalt täna ei võta, sest ma ei taha. Isegi kui sa tuled autoga üritusele, leidub alati õhutajaid, et võta-võta, küll kuidagi ikka koju saab. Mumeelest on see äraspidine loogika ehk et lahe olemiseks tuleb justkui juua ja kui sa aga keeldud, siis järelikult on sul midagi viga. Sa ei ole enam normaalne.

Loomulikult panevad sellist suhtumist tähele ka meie lapsed. Ja neile siit jääb arusaam, et lõbusalt vaba aega polegi võimalik teistmoodi veeta, kui õllekest libistades või veiniklaasi näpu vahel keerutades. Selle tarkuse õppimiseks ei pea nad midagi tegema, vaid see on kõikjal meie ümber. Ema lükkab lapsevankrit, siider näpus. Isa limpsib lapsega mänguväljakul olles õlut. Õhtul pärast tööpäeva aitab ka pingest vabaneda alkohol. Kuumal puhkusepäeval on õlu niisama janujook, sest on ju palav. Sest on vaba aeg ning ega  see mõni õlu ei tee ju kedagi purju.

Mis puutub siia Lottemaa ning seal müüdav alkohol? Lottest on mulle seni jäänud mulje, et tegemist on heasüdamliku ja tervislikke eluviise harrastava koeratüdrukuga. Ta ei pidavat ju isegi liha sööma, vaid eelistama viineritele hoopis pannkooke, putru ja salatit. Samuti ei pidanud ta rämpstoitu sööma. Lotte lähedusse on keeruline kui mitte võimatu kujutleda õllepurke, veinipudeleid ja üleüldse alkoholitarbimist. Minuteada pole ka Lotte raamatutes ühtegi alkoholiprobleemiga tegelast. Lotte teemaparki on üritatud teha stiilipuhtalt, kuid miks ei võiks paiga pidajad jätkata seda joont ka menüüs ja kriitiliselt selle joogivaliku üle vaadata. Alkoholi tarbimiseks leidub kahtlemata palju sobivamaid kohti kui laste mänguväljak, mida Lottemaa sisuliselt ju on.

 

See lugu ilmus ka Naine24 kolumnina.

 

 

 

Leave a comment »