Archive for Ehitus

Kaubaalustest köögiriiul

Umbes 10 aastat seisis mul köögis üksteise otsas mitu kaubaalust. Oli nagu riiul aga nagu polnud ka. Vahetevahel mõtlesin, et keegi võiks teha sellest ju päriselt riiuli.

Viimasel ajal olen Pinterestis vahtinud euroalustest tehtud asju ja olematu riiul hakkas jälle kummitama. Täna tirisin alused välja ja hakkasin katsetama, kas saab neist midagi mõistlikku teha.

IMG_5298

Kaubaalused

IMG_5299

Ehitamiseks läks vaja tikksaagi, akutrelli, kruvisid, 4 ratast ja mõned lauad.  Alused puhastasin ära ja kruvisin üksteise külge. Alumiseks kihiks panin uued lauad. Kõige alla neli ratast. Lõpuks võõpasin linaõliga ehitise üle. Aega võttis tegemine umbes tunnikese.

IMG_5305

Valmis!

 

PS. Kust saab kaubaaluseid? Ehituspoodide hoovides on neid virnade viisi, aga need on vist kuidagi ringluses? Kas on mõtet neid sealt lunima minna? Kui aga kellelgi Taheva vallas neid niisama üle on, siis ma tulen toon ära, sest mul on veel hulgaliselt euroaluse-ideid. Ainult väga pehkinuid ei taha:)

 

Advertisements

2 kommentaari »

Mina, müürsepp (ettevaatust, postitus sisaldab tõeliselt koledaid pilte)

Sel suvel võtsime ette ka maja seinaremondi. Meil on telliskivimaja ning nii mõnestki kohast olid tellised täiesti ära pudenenud. Võta seinast käsitsi tükkhaaval välja. Niisiis algasime kivi-kivi haaval seinaparandamist.

Töödega alustas Ermo, aga umbes poole pealt tegin ise edasi. Pole ju see müüriladumine mingi eriline tuumateadus. Õigemini – ainus raske asi selle töö juures on 25 kilose segukoti tõstmise ja see hakkab tegelikult ikka päris kõvasti selja peale. Aga teisalt ei saa ma ka rahulikult vaadata, kuis maja muudkui laguneb ja oodata, et äkki keegi tuleb ja parandab seda.

Töö nägi välja nii, et kõigepealt uuristasin paar kivi välja ja puhastasin pinna ära. Seejärel panin uued kivid müüriseguga tagasi. Mõnes kohas oli vaja ka päris palju segu valada. Et tegemist oli kõige alumise reaga, siis ma üle paari kivi korraga välja uuristada ei julgenud. Pagan teab, hakkab veel sein varisema ja mis ma siis veel teen. Pusisingi siis niimoodi paari kivi haaval. Tegin endale plaani, et seinaga tegelen iga päev natuke hommikul kohe esimese asjana.

Üksiti lammutasin ka ühe akna alust seina. See oli ammu juba mu silma kriipinud. Tõstsin kivid seinast välja, koputasin mingist ainest, millega need vist kunagi olid üksteise küljes olnud, puhtaks ja ladusin tagasi. Esimest korda elus võtsin pihku relaka ja lõikasin mõned kivid pooleks. Või noh, mis relakas….õigupoolest polnud ma kellutki varem kunagi kätte võtnud.

Kuna inimesed enne mind olid müüri ladunud ilma loodita ja täiesti suvaliselt, siis pidin jätkama sama stiili. Välja ta ei näe, vuugid on kohakuti, aga kuna asi on ette nähtud krohvi alla, siis polegi vast oluline mitte väljanägemine, vaid see, et oleks terve ja ei saaks paljakäsi lahti võtta.

Nüüd mõni võib imestada, et miks ma tegelen selliste mehiste töödega. Jaah, muidugi ma parema meelega õitseks kena õrna lillekesena, aga elu sunnib. Sel põhjusel, et majapidamises on vaid naised, ei saa ju lasta maja ära laguneda. Pealegi meeldib mulle teha asju, millel on reaalne käegakatsutav tulemus.

Müüri kallal on mõnus nakitseda. Mõtled omi mõtteid, teed aga plaane ja ümised rahulolevalt mõnd laulukest. Jah, ma pole ammu tundnud ennast nii hästi kui praegu, sest vabalangemine on läbi ja ma saan loota ühe väga usaldusväärse isiku peale – iseenda peale nimelt. Ja hoolimata sellest, et mu käed on seguga majandamisest katki ja selg valutab segukoti tõstmisest, on helge ja tore olla. Olen jälle targem. Aitäh, elu!

IMG_5048

Majanurga sai paljakäsi lahti võtta

IMG_5233

Sama lugu aknaaluses

IMG_5282Alumine kivirida asendatud ja seinas ka hulk kive välja vahetatud. Väljanägemine ei kannata muidugi kriitikat, aga kunagi peaks siia peale tulema uus krohv

 

IMG_5283

Comments (1) »

Trepitegu

IMG_5223

Nädalavahetus möödus, üllatav küll, taas ehitades. Järg oli jõudnud trepi kätte. Kuna ma treppidest midagi ei tea ja pole neid siiani isegi eriti uurinud, siis tegin netis põhjalikku uurimistööd, et kus ja mis. Selgub, et on mingi trepivalem, mille järgi saab arvutada, kas trepp on üldse käidav. Mõõtsin trepiauku nii ja naapidi ning sai selgeks, et teoreetiliselt võttes ei saagi selliste mõõtudega trepist mugav käia.

Trepp sai lihtsake redeli taoline. Aga kui oled enne käinud mööda redelit, siis tundub ütlemata mugav.

Trepiteoks vajalik arsenal oli: 2 5×15 prussi, paar põrandalauda (ülemise korruse põranda jäägid), nurgaplaadid, kruvid, saag, peitel, haamer, akutrell, lood, mõõdulint, elektrihöövel. Kõige keerulisem oli töö juures asja väljamõõtmine ja tappide väljanikerdamine. Kokku võttis trepitegu aega 2 päeva, millest mina, tõsi küll, olin asjaline vaid väljamõõtmise juures. Kogu asja tegi muidugi Ermo ja kokkuvõttes sobib trepp oma praegusele kohale nagu valatud. On tunne nagu ta oleks seal olnud koguaeg. Aitäh tublile ehitusmeistrile!

IMG_5224Trepp enne paikapanemist

IMG_5229Ja saabki käia!

3 kommentaari »

Nii need päevad kaovad…

IMG_5083Halli kärbsenäpi pojad päev enne pesast välja lendamist. Järgmisel hommikul oli pesa juba tühi.

Naudin praegu haruldast olemist Savilöövil täiesti ihuüksi. See kestab vaid loetud päevad, aga mulle meeldib väga. Sest pagana hea on vahelduseks, kui ei pea kellegi teisega arvestama. Nt ei pea 3x päevas süüa tegema, ei pea iga päev liha söögiks tegema, võib vabalt poole ööni Midsomeri Mõrvasid vahtida ja hommikul poole lõunani ehk kl 9ni magada.

Lisaks saab tegeleda igasuguste asjadega, mis on oluliselt keerulisemad, kui majas on rohkem rahvast. Näiteks koristamisega. Täna ma seda tegingi ning kummalisel kombel lõppes lihtsalt alanud tolmuimeja tiir ja aknapesu hoopiski seguvalamistööde ning kivivilla toppimisega.

Nimelt segas juba mõnda aega mind ühelt aknalaualt eralduv materjal – mingid tükid. Ma siis urgitsesin seal veidike ning paljandus lai ja sügav pragu. No mis sa teed sellisega? Kuurist müürimört ja täis valada. Hiljem pahtel peale.

Teist akent küürides hakkas mind samuti üks akna kohal olev pragu segama. Oli teine korralikult maalriteibiga kinni kleebitud, et tuul ja elajad sisse ei tuleks. Proovisin naljaviluks noaga, et kui kaugele ta ka siis ulatub. Nuga kadus täies ulatuses pilusse. Ega midagi – kuurist kivivill ja toppima.

Õhtul kütsin sauna, aga möödaminnes viskasin tormi tagajärgede koristamisel tekkinud oksahunnikusse põleva paberiprahi ja pistsin tule otsa. Tulen 5 minuti pärast tagasi – oksahunnik täisleekides, leegid ulatuvad juba taevani. Tuult kah omajagu. Ega midagi – võtsin hangu ja käisin poolteist tundi ümber lõkke, loopisin veel oksi peale ja lõppkokkuvõttes saigi okstega üks-null.

Vahepeal valasin veel maja seinapragusid täis (sry, kärbsenäpid, rohkem te meie seina sees pesitseda ei saa), ehitasin pööningul jupi seina ja õlitasin põranda ära.

Nii need päevad lähevad, jah.

 

Comments (1) »

Tavaline eestlase puhkus ehk ehitustöö

Mul on jälle mõtet rääkida arengutest pööningul, sest need on tormilised. Laudis on valmis ja ühes sellega näeb endine räämas pööning nüüd välja nagu tuba.

Mis puutub postituse pealkirja, siis ausalt – ma ei mäleta, millal oli mul selline puhkus, kus midagi ei ehitatud, ei remonditud või ei loodud. Savilöövil olen 17ndat suve ja siin ei ole puhkust, kus lamatakse võrkkiiges, loetakse päevade kaupa raamatut ning rüübatakse valget külma veini, veel olnud. Võimalik, et ei tule ka, sest mu pea on vist nii ehitatud, et see genereerib aina plaane ja unistusi, mida saaks veel teha.

Pööningule toa ehitamine oli mu unistuste hulgas juba aastast 2000, kui Savilöövi sai uue katuse. Asi venis ja venis, sest otseselt vajadust polnud ning samuti oli (ja on siiani) koguaeg vana laguneva maja juures kõpitsemist. Üks põhjus, miks start niipalju venis, oli lisaks aja- ja ettevõtlikkuse puudusele ka materjalipuudus – kuni viimaste aastateni ei olnud ma siinkandis avastanud nö ihusaeveskit. Nüüd aga olen avastanud suurepärase saematerjali müüja Antslast – Heiki müüb seal kõiksuguseid laudu ja prusse, hind on normaalne, kvaliteet väga hea ja mees sõnapidaja. Kui lubab kindlal kuupäeval lauakoormaga õuel olla, siis on ka.

Pööningu laudise ehitamine kujunes keskmiselt suuremaks kunstsaagimiseks ja nuputamiseks, kuidas üldse seda ehitatada saab. Maja on ju silmatorkavalt kõver, aga samas tahaks, et tulemus jääks ilus. Lõpptulemusega jääme me Ermoga igatahes väga rahule. Alati saab paremini, aga arvestades, et me mõlemad sellist asja esimest korda tegime ja tikksaagi polnud kumbki varem käes hoidnud, siis on täiesti OK.

Valminud toa pindala on ca 25 ruutmeetrit. Ehitamise eelarvet ma täpselt ei tea, sest materjale ostsime jooksvalt. Kokku võis see jääda 3000 euro kanti, millest kõige suurem osa kulus saematerjalile ja katuseakendele.

Sisustamist ma veel ei alga, sest enne ootab mind ohjeldamatu värvimistöö ja elekter on samuti vaja vedada.

IMG_2351Mai 2015. Pööningult on välja kühveldatud tonnide viisi liiva.

IMG_2354Juuli 2015. Parandame “musta” põranda.

IMG_2748Juuli 2015. Põrandatalade paikapanek.

IMG_2764

Juuli 2015. Põrand sai valmis. Ehitasid Ermo ja mu vennas.

IMG_3092

August 2015. Pööninguluugi asemele lasin teha akna.

IMG_4998

Sügis 2015. Pööningule paigaldati 2 katuseakent ja Ermo ehitas vaheseina, kuna kogu pööningut me välja ei ehitanud.

IMG_4999

Juuni 2016 töömaa.

IMG_5077

Sama koht kuu aega hiljem. Juuli 2016.

Comments (1) »

Sarikasilitaja

IMG_5005

Hanna ja Helena visioon meie majast siis, kui pööning on ka valmis saanud. Nagu näha, on kõik detailideni paigas, kaasaarvatud mööbel ja välisuksel laulvad linnud.

Ma pole ammu kirjutanud arengutest pööningul. See ei tähenda, et seal midagi ei toimuks. Vaikselt käib kõpitsemine koguaeg, aga lihtsalt enamik praeguse etapi töid on nii igavad ja üldse tundub kogu protsess nii lõputu, et pole nagu veel midagi kirjutada ega näidata.

Kopsimine aga käib pööningul aktiivselt. Ermo naelutab paika sisevoodrilaudu ja vot see on alles aeganõudev kunstsaagimine ja leiutamine. Kuna maja on igatepidi kiira-käära kõver ja mitteloodis, siis tuleb iga lauda mõõta, mitte ei saa nii, et saed aga hunniku mõõdu järgi välja ja paned tsahh-tsahh paika nagu Kodutunde saates ehitatakse.

Kuna mina olen jätkuvalt meisterlik viltusaagija, siis võtsin ette tööd, kus viltune silm ei sega. Ehk sarikate kõpitsemise. Et meie maja vanad sarikad jäävad laudise alt välja, oli selge juba algusest peale. Kuna tõenäoliselt pole keegi neid maja ehitamisest saadik puutunudki, olid teised väga-väga tolmused ja mustad. Niisiis oli neid vaja üksjagu silitada.

Kõigepealt hõõrusin nad liivapaberiga puhtaks. Ühtlasi sai selgeks, et kui üks koidest söödud koht välja arvata, siis pole sarikatel vähimatki häda. Koisid ennast ega nende hiljutisele elutegevusele viitavat ma ei kohanud. Ehk on see vana söögiplats neil, sest katuse all on tuul tõmmanud kenasti ja koidele tuuletõmme ei pidavat mitte üks teps meeldivat.

Seejärel silitasin kõik sarikad sentimeeter haaval niiske lapiga üle. Avastasin palju huvitavaid täkkeid ja üldse tundus kuidagi hea ja mõnus silitada seda, mis katust püsti hoiab. Mõelda vaid – need sarikad on juba üle 100 aasta vastu pidanud ja keegi on nad teinud täiesti käsitsi kirvega tahudes. Kui vägevad puud!

Lapiringi järel sain lõpuks kätte võtta oma lemmiktööriista ehk pintsli. Pintseldasin sarikad üle linaõliga. See tõi kirvetäkked ja oksakohad hästi välja ning muutis puidu tunduvalt tumedamaks. Oi, ilus on. Nagu kohe mõnes koduajakirjas.

Laudise värvisin üle Pinotex Interioriga (toon Lumi). Värvisin 2x ja tegelikult oleks võinud ta veelgi valgem jääda. Alguses arvasin, et värvin ka hööveldamata laudadest seinaosa sellega üle, aga ei – lahjaks ja vähekatvaks jääb.

IMG_5002

Kolmandik pööningust näeb nüüd välja nii. Puudu on veel liistumajandus.

IMG_4994

Madala katuseserva alla tulevad panipaigad või peidupaigas.

IMG_4995

Igatepidi ära silitatud sarikad. Ja mis vahva vahtralehekujuline pigiplekk on tekkinud korstna peale.

IMG_4997

Vanasti pandi sarikaotsad kokku niimoodi

IMG_5003

Hele ja tume

Teha on pööningul veel muljetavaldav hulk tööd  – poole pööningu laudis, elektritööd, liistud, trepp jne. Seega küsimused “kas ikka veel pole valmis või?” on endiselt kohatud. Jah, kui saaks seda järjest teha, siis oleks muidugi ammu valmis, aga paraku on ühes vanas majapidamises niipalju igasuguseid muid töid, mis lausa karjuvad tegijate järele ja paraku on maasektorites küll nõnda, et suurem hulk töid eeldab meesterahva rammu.

IMG_4999

Veel eesolev töötanner

Leave a comment »

Uus kaev

IMG_4421Kaks nädalat pärast kaevu valmimist on vesi selline ja maitseb Helena hinnangul nagu kraanivesi.

Eelmises postis ma mainisin kaevuehitust. See on nüüd tehtud! Ja vesi tuleb sisse jõudsalt! Mii häppi!!

Nüüd saan rääkida, kuidas asi käis. Meie vana kaev oli viletsake juba siis, kui ma Savilöövi 17 aastat tagasi ostsin. Viletsake selles mõttes, et pumba kaevu panemiseks oli alati vett vähe. Aga et me oleme veega kokkuhoidlikud (igaüks muutub kokkuhoidlikuks, kui peab seda ämbris mäe otsa tirima), siis saime hakkama. Aga juba mitmeid aastaid pole ma külalistele sauna kütnud, sest veeraiskamisega harjunud linnainimesi tuli liiga sageli kullipilguga jälgida, et mõni endal seebikribalat 10 pangitäie veega maha ei uhuks. Lihtsam oli mitte sauna kütta, kui et mõnusal saunaõhtul närveldada, kas kaevu üldse veel mingit vett jääb või saame põhja kätte.

Ülemöödunud aastal käis kaevupuhastaja, kes küll suurt midagi teha ei saanudki, sest selgus, et kaevu alumine rõngas on ära vajunud ja kui seal nüüd veel kaevata, siis mees kaevu jääbki.

Viimase paari aasta vähesed sademed ja olematu lumikate pani kaevule viimase põntsu. Terve eelmise sügise vaevlesime veepuuduses, isegi sauna järjest 10 ämbrit vett tõmmata oli kaevule liig – läks sogaseks. Täna on seal vett vaid poole ämbri jagu. Niisiis aeg uueks kaevuks oli mumeelest täitsa küps. I-le pani täpi kaevukukkunud nahkhiire laip, mille Ermo sealt välja tõmbas. See oli kaevus olnud kaua ja täielikult lagunenud. Veel oli imelik maitse küll jah.

Küsisin kolmest firmast pakkumise, mis tulid hinnalt üsna sarnased. Valisin siis selle firma, kes meie külas just ühe kaevu edukalt oli ehitanud. Nendega oli asjaajamine kiire ja korrektne. Kõigepealt tuli mees vitsaga ja vaatas välja kolm potentsiaalset kaevukohta. Selles mõttes, et näitaks veesoont ja saaks ka puurautoga ligi sõita.

Tööd algasid täpselt kokkulepitud ajal. Kõigepealt puuriti peenema puuriga ja kui oleks vesi tulnud vastu, siis oleks suuremaga auku asutud laiendama. Esimene kohavalik osutus ebaõnnestunuks. 12-meetrise puurimise pealt vett veel vastu ei tulnud. Teise koha oli vitsamees millegipärast sisuliselt samasse kohta pannud, niiet seal ei hakanud proovimagi.

IMG_4378

IMG_4380

IMG_4382

Kaevu puurimine

Niisiis koliti kogu killavooriga tunduvalt allapoole sauna juurde. Sinna saamine oli paras peavalu, sest ruumi on seal manööverdamiseks vähe ja maapind väga ebatasane.`Õnneks kevade esimesel nädalal öösiti külmetas korralikult ja sai ikka suure raske autoga peale sõita. Tagantjärele vaadates läksid tööd nibin-nabin, sest nädal hiljem selle suure masinaga poleks õnnestunud sinna sõita.

Pool päeva kulus puurimiseks ja õhtuks said mehed vee kätte. Järgmisel päeval hakati rõngaid sisse panema. Neid läks 7 ehk 5 rõngast vähem kui vanal kaevul. Aga uus kaev on ka tüki madalamal. Teise päeva õhtuks oli rõngad sees ja vesi immitses päris jõudsasti.

IMG_4392

Esimene vesi!

Kolmanda päeva hommikuks oli kaevus juba enam kui ühe rõnga jagu vett ning õhtuks minu silma järgi juba ligi 2.

Nädal hiljem tegime kaevule esimest pumpamist. Vett oli juba 2,5 rõngast, millest üle poole välja tõmbasime. 48 tundi hiljem oli veetase peaaegu samale kõrgusele uuesti kerinud ja pumpasime jälle. Seda peab tegema, et veesoon hakkaks tööle. Üldse pidada kaevuvärgiga olema nii, et mida rohkem sa vett tarvitad, seda paremini veesoon töötab ja vesi voolad. Aga kui vett võetakse vähe, otsib veesoon endale hoopis teise tee ja ajapikku jääb kaev kuivaks. Igatahes – veel nädal hiljem on vesi nii selge nagu näha esimesel pildil ja saame teha esimese sauna uue kaevu veega.

Mis siis nüüd edasi? Muidugi on mul pea täis mõtteid igasugustest imelistest variantidest, mida loob piisava hulga vee olemasolu. Kas vedada majja vesi sisse? Kraanikauss köögis – milline luksus! Ja kindlasti siis ka sooja vee boiler! Kas vedada vesi sauna? Äkki saaks aastaringse pesemisvõimaluse majja? Huhh….

Kõige suurem unistus on tegelikult kõigepealt sisse seada pesumasin, sest pesupesemine on siiani olnud meie majapidamises kõige suurem piin.

 

 

 

 

 

 

 

7 kommentaari »