Archive for Ehitus

Suvi2016 tagasivaates

IMG_5193

Suvi möödus kui viiv, kuid ometi mahtus sinna päris palju. Oli toredaid käimisi, kohtumisi, tutvumisi, üllatusi, oli tööd ja õige vähekene ka niisama lebo.

  • Kaks väga toredat ja täiesti erinevat kanuumatka. Üks pikk ja aeglane Koiva jõel, teine kiirel ja kärestikuliselt Võhandul. Võhandu meeldis mulle väljakutse mõttes rohkem, sest seal oli nii palju tegemist, et paadis polnud aega isegi vett juua. Ka Hannale ja Helenale meeldis Võhandul rohkem.
  • Lapsed käisid suvi läbi kord nädalas ratsutamas ja mina hobuseid nunnutamas. Neil on lihtsalt superäge õpetaja! Neist tundidest talli läheduses või hobustega metsas hakkame linnas kindlasti puudust tundma.
  • Lausvihmas toimunud kohalik külapäev, kus hoolimata nutusele ilmale ei jäänud midagi tegemata. Siin meie ääremaal elavad lihtsalt nii lahedad inimesed!

 

20160803_190341_resized

Kohe läheb sõiduks!

  • Hanna ja Helena käisin võru keele laagris ja leidsin sealt mitu uut sõpra. Üldse oli sel suvel seis mängukaaslastega palju parem kui varem.
  • Käik Palamusele ning põhjalik Tootsi-Teele lugude vaimustus. Hannal ja Helenal siis.
  • Käik Jurmala veeparki ehk Hanna ja Helena sünnipäevareis.
  • Folkimine Viljandis. Helena teenis viiulit mängides esimese päris oma raha, oli selle üle väga uhke ja lubas järgmiseks aastaks rohkem lugusid juurde õppida. Mul ei ole tänavusest aastast väga eredat muusikaelamust, aga kõik 4 päeva oli täielik puhkus – mõnus hängimine, paljude sõpradega kohtumine ja paljudes õpitubades osalemine.

ait

Folgipliksid Pärimusmuusika Aida ees arutamas, kas peaks äkki esinema?!

  • Meil on nüüd majas kolm tuba. Ma ei uskunud suve alguses, et pööningutuba valmis saab, sest seal polnud suve alguses peale põranda ja voodrilauahunniku. Aga sai ja on nüüd väga-väga mõnusa auraga koht. Uni maitseb seal väga hea ja on ruumi külalistele küljealust pakkuda.
  • Suur torm, mille tagajärjel hävis palju ümberkaudset imeilusat metsa ja elasime terve nädala elektrita.
  • E. otsustas, et parem on, kui me jätkame teekondasid eraldi. Ma olen temaga nõus, sest liiga palju on olnud juhtumisi, mida mul ei ole võimalik unustada ega millega leppida. Ma ei saa olla koos inimesega, kellega ma ei saa koos luua unistusi. Ei oska ma elada päev/nädal/kuu korraga.
  • Mind tabas pärast suhete klaarumist tohutu vabanemistunne ja tegutsemiskihk. Võtsin endale eesmärgiks, et iga päev kõpitsen midagi maja ümber – kas parandan natuke majaseina, ehitan midagi, teen midagi ilusamaks. Selle tulemusena on terve hulk kohti, mis on paremini korras kui varem. Ma ei saa ise ka aru, miks ma juba varem nii ei toiminud, vaid ootasin, et keegi tuleks ja teeks.

20160726_205742_resized

Seadsime end sisse pööningul. Kasekaikad on mõtteline ruumieraldaja.

  • Õppisin kasutama tervet hulka tööriistu, millest varem kauge kaarega mööda käisin. Ei saa just öelda, et naudiksin relaka v mootorsae käes hoidmist, aga saan hakkama kui vaja. Loomulikult parem meelega hoiaksin käes heegelnõela, vardaid või supikulpi.
  • Puhkasin tervelt kuu aega ja ei teinudki sel ajal kirjatööd! Päriselt ka. Seda pole juhtunud mitu aastat ning pean ütlema, et on tegelikult üsna ärevust tekitav. Olen ju harjunud sellega, et koguaeg on tähtajad turjal ja vähemalt 5 lugu korraga pooleli. Aga kui seda nüüd äkki ei olnud, jõudsin hakata juba muretsema, et a) äkki keegi minult ei telligi enam midagi, b)äkki unustatakse mu olemasolu ja c)äkki ma kaotan oskuse hästi kirjutada või muutun laisaks.
  • Puhas vesi, palju vett! Meie uus kaev on viimase peal. Mingist veepuudusest pole juttugi, jätkub meile kõigeks. Oli ikka õige otsus rajada uus kaev.

20160824_192034_resized

Üks õhtupoolik Alumati järve ääres

  • Lugematud käigud Essemäe imeilusatesse metsadesse. Vaikus, mis ümbritseb mind kui müür. Üksi. Ümberringi kõrged künkad ja mets, mets, mets. Lõputult metsa. Ja küngaste vahel metsajärved. Alati, kui ma tahan ennast tunda tõeliselt õnnelikuna, lähen sinna.
  • Minus kasvas jälle kriipsukese võrra veendumus, et elu pärapõrgus ei ole mitte vaesus, vaid rikkus. Kõik see loodus, mis on meie ümber – see on hindamatu varandus. See, et võid võtta puu alt õuna ja seda julgelt süüa. Et saab kristallselget vett lürpida otse kaevuämbrist. Et õhk on nii puhas, et suvi läbi ei ole vaja ainsatki näokreemi ega üldse mingit kosmeetikat selleks, et näonahk klaar oleks. Et meeled muutuvad tundlikuks nagu jahikoeral. Et võid öösel tähti vaadata ja sa näedki neid! Linnas ju ei näe. Hanna ütles viimasel maaõhtul, kui juba pimedas saunast tuppa tulime, et ta tahaks maalt õhu linna kaasa võtta.

IMG_5311Meie mõnus pärapõrgu!

Comments (1) »

Kaubaalustest köögiriiul

Umbes 10 aastat seisis mul köögis üksteise otsas mitu kaubaalust. Oli nagu riiul aga nagu polnud ka. Vahetevahel mõtlesin, et keegi võiks teha sellest ju päriselt riiuli.

Viimasel ajal olen Pinterestis vahtinud euroalustest tehtud asju ja olematu riiul hakkas jälle kummitama. Täna tirisin alused välja ja hakkasin katsetama, kas saab neist midagi mõistlikku teha.

IMG_5298

Kaubaalused

IMG_5299

Ehitamiseks läks vaja tikksaagi, akutrelli, kruvisid, 4 ratast ja mõned lauad.  Alused puhastasin ära ja kruvisin üksteise külge. Alumiseks kihiks panin uued lauad. Kõige alla neli ratast. Lõpuks võõpasin linaõliga ehitise üle. Aega võttis tegemine umbes tunnikese.

IMG_5305

Valmis!

 

PS. Kust saab kaubaaluseid? Ehituspoodide hoovides on neid virnade viisi, aga need on vist kuidagi ringluses? Kas on mõtet neid sealt lunima minna? Kui aga kellelgi Taheva vallas neid niisama üle on, siis ma tulen toon ära, sest mul on veel hulgaliselt euroaluse-ideid. Ainult väga pehkinuid ei taha:)

 

2 kommentaari »

Mina, müürsepp (ettevaatust, postitus sisaldab tõeliselt koledaid pilte)

Sel suvel võtsime ette ka maja seinaremondi. Meil on telliskivimaja ning nii mõnestki kohast olid tellised täiesti ära pudenenud. Võta seinast käsitsi tükkhaaval välja. Niisiis algasime kivi-kivi haaval seinaparandamist.

Töödega alustas Ermo, aga umbes poole pealt tegin ise edasi. Pole ju see müüriladumine mingi eriline tuumateadus. Õigemini – ainus raske asi selle töö juures on 25 kilose segukoti tõstmise ja see hakkab tegelikult ikka päris kõvasti selja peale. Aga teisalt ei saa ma ka rahulikult vaadata, kuis maja muudkui laguneb ja oodata, et äkki keegi tuleb ja parandab seda.

Töö nägi välja nii, et kõigepealt uuristasin paar kivi välja ja puhastasin pinna ära. Seejärel panin uued kivid müüriseguga tagasi. Mõnes kohas oli vaja ka päris palju segu valada. Et tegemist oli kõige alumise reaga, siis ma üle paari kivi korraga välja uuristada ei julgenud. Pagan teab, hakkab veel sein varisema ja mis ma siis veel teen. Pusisingi siis niimoodi paari kivi haaval. Tegin endale plaani, et seinaga tegelen iga päev natuke hommikul kohe esimese asjana.

Üksiti lammutasin ka ühe akna alust seina. See oli ammu juba mu silma kriipinud. Tõstsin kivid seinast välja, koputasin mingist ainest, millega need vist kunagi olid üksteise küljes olnud, puhtaks ja ladusin tagasi. Esimest korda elus võtsin pihku relaka ja lõikasin mõned kivid pooleks. Või noh, mis relakas….õigupoolest polnud ma kellutki varem kunagi kätte võtnud.

Kuna inimesed enne mind olid müüri ladunud ilma loodita ja täiesti suvaliselt, siis pidin jätkama sama stiili. Välja ta ei näe, vuugid on kohakuti, aga kuna asi on ette nähtud krohvi alla, siis polegi vast oluline mitte väljanägemine, vaid see, et oleks terve ja ei saaks paljakäsi lahti võtta.

Nüüd mõni võib imestada, et miks ma tegelen selliste mehiste töödega. Jaah, muidugi ma parema meelega õitseks kena õrna lillekesena, aga elu sunnib. Sel põhjusel, et majapidamises on vaid naised, ei saa ju lasta maja ära laguneda. Pealegi meeldib mulle teha asju, millel on reaalne käegakatsutav tulemus.

Müüri kallal on mõnus nakitseda. Mõtled omi mõtteid, teed aga plaane ja ümised rahulolevalt mõnd laulukest. Jah, ma pole ammu tundnud ennast nii hästi kui praegu, sest vabalangemine on läbi ja ma saan loota ühe väga usaldusväärse isiku peale – iseenda peale nimelt. Ja hoolimata sellest, et mu käed on seguga majandamisest katki ja selg valutab segukoti tõstmisest, on helge ja tore olla. Olen jälle targem. Aitäh, elu!

IMG_5048

Majanurga sai paljakäsi lahti võtta

IMG_5233

Sama lugu aknaaluses

IMG_5282Alumine kivirida asendatud ja seinas ka hulk kive välja vahetatud. Väljanägemine ei kannata muidugi kriitikat, aga kunagi peaks siia peale tulema uus krohv

 

IMG_5283

Comments (1) »

Trepitegu

IMG_5223

Nädalavahetus möödus, üllatav küll, taas ehitades. Järg oli jõudnud trepi kätte. Kuna ma treppidest midagi ei tea ja pole neid siiani isegi eriti uurinud, siis tegin netis põhjalikku uurimistööd, et kus ja mis. Selgub, et on mingi trepivalem, mille järgi saab arvutada, kas trepp on üldse käidav. Mõõtsin trepiauku nii ja naapidi ning sai selgeks, et teoreetiliselt võttes ei saagi selliste mõõtudega trepist mugav käia.

Trepp sai lihtsake redeli taoline. Aga kui oled enne käinud mööda redelit, siis tundub ütlemata mugav.

Trepiteoks vajalik arsenal oli: 2 5×15 prussi, paar põrandalauda (ülemise korruse põranda jäägid), nurgaplaadid, kruvid, saag, peitel, haamer, akutrell, lood, mõõdulint, elektrihöövel. Kõige keerulisem oli töö juures asja väljamõõtmine ja tappide väljanikerdamine. Kokku võttis trepitegu aega 2 päeva, millest mina, tõsi küll, olin asjaline vaid väljamõõtmise juures. Kogu asja tegi muidugi Ermo ja kokkuvõttes sobib trepp oma praegusele kohale nagu valatud. On tunne nagu ta oleks seal olnud koguaeg. Aitäh tublile ehitusmeistrile!

IMG_5224Trepp enne paikapanemist

IMG_5229Ja saabki käia!

3 kommentaari »

Nii need päevad kaovad…

IMG_5083Halli kärbsenäpi pojad päev enne pesast välja lendamist. Järgmisel hommikul oli pesa juba tühi.

Naudin praegu haruldast olemist Savilöövil täiesti ihuüksi. See kestab vaid loetud päevad, aga mulle meeldib väga. Sest pagana hea on vahelduseks, kui ei pea kellegi teisega arvestama. Nt ei pea 3x päevas süüa tegema, ei pea iga päev liha söögiks tegema, võib vabalt poole ööni Midsomeri Mõrvasid vahtida ja hommikul poole lõunani ehk kl 9ni magada.

Lisaks saab tegeleda igasuguste asjadega, mis on oluliselt keerulisemad, kui majas on rohkem rahvast. Näiteks koristamisega. Täna ma seda tegingi ning kummalisel kombel lõppes lihtsalt alanud tolmuimeja tiir ja aknapesu hoopiski seguvalamistööde ning kivivilla toppimisega.

Nimelt segas juba mõnda aega mind ühelt aknalaualt eralduv materjal – mingid tükid. Ma siis urgitsesin seal veidike ning paljandus lai ja sügav pragu. No mis sa teed sellisega? Kuurist müürimört ja täis valada. Hiljem pahtel peale.

Teist akent küürides hakkas mind samuti üks akna kohal olev pragu segama. Oli teine korralikult maalriteibiga kinni kleebitud, et tuul ja elajad sisse ei tuleks. Proovisin naljaviluks noaga, et kui kaugele ta ka siis ulatub. Nuga kadus täies ulatuses pilusse. Ega midagi – kuurist kivivill ja toppima.

Õhtul kütsin sauna, aga möödaminnes viskasin tormi tagajärgede koristamisel tekkinud oksahunnikusse põleva paberiprahi ja pistsin tule otsa. Tulen 5 minuti pärast tagasi – oksahunnik täisleekides, leegid ulatuvad juba taevani. Tuult kah omajagu. Ega midagi – võtsin hangu ja käisin poolteist tundi ümber lõkke, loopisin veel oksi peale ja lõppkokkuvõttes saigi okstega üks-null.

Vahepeal valasin veel maja seinapragusid täis (sry, kärbsenäpid, rohkem te meie seina sees pesitseda ei saa), ehitasin pööningul jupi seina ja õlitasin põranda ära.

Nii need päevad lähevad, jah.

 

Comments (1) »

Tavaline eestlase puhkus ehk ehitustöö

Mul on jälle mõtet rääkida arengutest pööningul, sest need on tormilised. Laudis on valmis ja ühes sellega näeb endine räämas pööning nüüd välja nagu tuba.

Mis puutub postituse pealkirja, siis ausalt – ma ei mäleta, millal oli mul selline puhkus, kus midagi ei ehitatud, ei remonditud või ei loodud. Savilöövil olen 17ndat suve ja siin ei ole puhkust, kus lamatakse võrkkiiges, loetakse päevade kaupa raamatut ning rüübatakse valget külma veini, veel olnud. Võimalik, et ei tule ka, sest mu pea on vist nii ehitatud, et see genereerib aina plaane ja unistusi, mida saaks veel teha.

Pööningule toa ehitamine oli mu unistuste hulgas juba aastast 2000, kui Savilöövi sai uue katuse. Asi venis ja venis, sest otseselt vajadust polnud ning samuti oli (ja on siiani) koguaeg vana laguneva maja juures kõpitsemist. Üks põhjus, miks start niipalju venis, oli lisaks aja- ja ettevõtlikkuse puudusele ka materjalipuudus – kuni viimaste aastateni ei olnud ma siinkandis avastanud nö ihusaeveskit. Nüüd aga olen avastanud suurepärase saematerjali müüja Antslast – Heiki müüb seal kõiksuguseid laudu ja prusse, hind on normaalne, kvaliteet väga hea ja mees sõnapidaja. Kui lubab kindlal kuupäeval lauakoormaga õuel olla, siis on ka.

Pööningu laudise ehitamine kujunes keskmiselt suuremaks kunstsaagimiseks ja nuputamiseks, kuidas üldse seda ehitatada saab. Maja on ju silmatorkavalt kõver, aga samas tahaks, et tulemus jääks ilus. Lõpptulemusega jääme me Ermoga igatahes väga rahule. Alati saab paremini, aga arvestades, et me mõlemad sellist asja esimest korda tegime ja tikksaagi polnud kumbki varem käes hoidnud, siis on täiesti OK.

Valminud toa pindala on ca 25 ruutmeetrit. Ehitamise eelarvet ma täpselt ei tea, sest materjale ostsime jooksvalt. Kokku võis see jääda 3000 euro kanti, millest kõige suurem osa kulus saematerjalile ja katuseakendele.

Sisustamist ma veel ei alga, sest enne ootab mind ohjeldamatu värvimistöö ja elekter on samuti vaja vedada.

IMG_2351Mai 2015. Pööningult on välja kühveldatud tonnide viisi liiva.

IMG_2354Juuli 2015. Parandame “musta” põranda.

IMG_2748Juuli 2015. Põrandatalade paikapanek.

IMG_2764

Juuli 2015. Põrand sai valmis. Ehitasid Ermo ja mu vennas.

IMG_3092

August 2015. Pööninguluugi asemele lasin teha akna.

IMG_4998

Sügis 2015. Pööningule paigaldati 2 katuseakent ja Ermo ehitas vaheseina, kuna kogu pööningut me välja ei ehitanud.

IMG_4999

Juuni 2016 töömaa.

IMG_5077

Sama koht kuu aega hiljem. Juuli 2016.

Comments (1) »

Sarikasilitaja

IMG_5005

Hanna ja Helena visioon meie majast siis, kui pööning on ka valmis saanud. Nagu näha, on kõik detailideni paigas, kaasaarvatud mööbel ja välisuksel laulvad linnud.

Ma pole ammu kirjutanud arengutest pööningul. See ei tähenda, et seal midagi ei toimuks. Vaikselt käib kõpitsemine koguaeg, aga lihtsalt enamik praeguse etapi töid on nii igavad ja üldse tundub kogu protsess nii lõputu, et pole nagu veel midagi kirjutada ega näidata.

Kopsimine aga käib pööningul aktiivselt. Ermo naelutab paika sisevoodrilaudu ja vot see on alles aeganõudev kunstsaagimine ja leiutamine. Kuna maja on igatepidi kiira-käära kõver ja mitteloodis, siis tuleb iga lauda mõõta, mitte ei saa nii, et saed aga hunniku mõõdu järgi välja ja paned tsahh-tsahh paika nagu Kodutunde saates ehitatakse.

Kuna mina olen jätkuvalt meisterlik viltusaagija, siis võtsin ette tööd, kus viltune silm ei sega. Ehk sarikate kõpitsemise. Et meie maja vanad sarikad jäävad laudise alt välja, oli selge juba algusest peale. Kuna tõenäoliselt pole keegi neid maja ehitamisest saadik puutunudki, olid teised väga-väga tolmused ja mustad. Niisiis oli neid vaja üksjagu silitada.

Kõigepealt hõõrusin nad liivapaberiga puhtaks. Ühtlasi sai selgeks, et kui üks koidest söödud koht välja arvata, siis pole sarikatel vähimatki häda. Koisid ennast ega nende hiljutisele elutegevusele viitavat ma ei kohanud. Ehk on see vana söögiplats neil, sest katuse all on tuul tõmmanud kenasti ja koidele tuuletõmme ei pidavat mitte üks teps meeldivat.

Seejärel silitasin kõik sarikad sentimeeter haaval niiske lapiga üle. Avastasin palju huvitavaid täkkeid ja üldse tundus kuidagi hea ja mõnus silitada seda, mis katust püsti hoiab. Mõelda vaid – need sarikad on juba üle 100 aasta vastu pidanud ja keegi on nad teinud täiesti käsitsi kirvega tahudes. Kui vägevad puud!

Lapiringi järel sain lõpuks kätte võtta oma lemmiktööriista ehk pintsli. Pintseldasin sarikad üle linaõliga. See tõi kirvetäkked ja oksakohad hästi välja ning muutis puidu tunduvalt tumedamaks. Oi, ilus on. Nagu kohe mõnes koduajakirjas.

Laudise värvisin üle Pinotex Interioriga (toon Lumi). Värvisin 2x ja tegelikult oleks võinud ta veelgi valgem jääda. Alguses arvasin, et värvin ka hööveldamata laudadest seinaosa sellega üle, aga ei – lahjaks ja vähekatvaks jääb.

IMG_5002

Kolmandik pööningust näeb nüüd välja nii. Puudu on veel liistumajandus.

IMG_4994

Madala katuseserva alla tulevad panipaigad või peidupaigas.

IMG_4995

Igatepidi ära silitatud sarikad. Ja mis vahva vahtralehekujuline pigiplekk on tekkinud korstna peale.

IMG_4997

Vanasti pandi sarikaotsad kokku niimoodi

IMG_5003

Hele ja tume

Teha on pööningul veel muljetavaldav hulk tööd  – poole pööningu laudis, elektritööd, liistud, trepp jne. Seega küsimused “kas ikka veel pole valmis või?” on endiselt kohatud. Jah, kui saaks seda järjest teha, siis oleks muidugi ammu valmis, aga paraku on ühes vanas majapidamises niipalju igasuguseid muid töid, mis lausa karjuvad tegijate järele ja paraku on maasektorites küll nõnda, et suurem hulk töid eeldab meesterahva rammu.

IMG_4999

Veel eesolev töötanner

Leave a comment »