Archive for Elamus

Kuidas ma Norras ei käinud (või siis käisin)

HeinrichFL

Nii nad startisid. Pilt: FL

Projekt “Norra Finnmarkslopeti kelgukoerte võistlusele võistlema” on selleks korraks läbi. Ta ei lõppenud nii nagu me lootsime, sest H. on juba koduteel, kuid tema konkurendid rühivad alles finiši poole.

See asi tundus hull juba alustades, aga et ta on nii pöörane, seda ei osanud me arvata. Ettevalmistus on väga keeruline. See ei ole sugugi nii, et lihtsalt jooksed, jooksed, jooksed. See koosneb tuhandest pisiasjast, mis kõik nõuavad tähelepanu, aega. Lisaks peab valemisse mahtuma veel ka igapäevaelu kõigi oma tahkudega.

Meid hellitas sügis, mis oli kuiv ja sai enam-vähem trenni teha. Ka talv oli ju otsekui unistuste talv – lumi tuli detsembris maha ja kuni veebruari keskpaigani oli täitsa OK. Aga….

Nokk kinni, saba lahti. Talv läks väga hästi, meil käis hästi palju toredaid külalisi sõitmas. Ilmselt rohkem kui kunagi varem. Trenni eest aga need 15-kilomeetrised ringid isegi, kui neid oli päeva jooksul mitu, ei loe. Liiga lahja värk. Ehk et nuta või naera, aga ilus talv rikkus trennitegemise, sest selleks, et minna võitlema, on vaja teenida raha, aga kui sa teenid raha, siis ei jää sul aega treenimiseks.

Võib-olla oleks asi olnud vähe leebem, kui ma sel talvel oleksin olnud kodus ja oleksin saanud osa matku enda peale võtta. Oleks. Aga ma ei olnud kodus. Ma olin tööl. Uhh.

Trenn üksi ei tähenda veel. Vaja on varustust. Kelku. Sadu papusid koertele. Eririideid. Sellist, millega peab vastu arktilistes oludes. Eestis sellist sisuliselt ei müüda. Kõik vaja maailma pealt kokku otsida ja muidugi ei maksa varustus vähe. Hea on küll see, et pärast seda projekti on olemas kogu varustus, et proovida asja uuesti. Ei pea enam alustama täiesti nullist.

Kui sügisel ettevalmistus algas, olin ma ikka väga pabinas. Kohe otsustasime ära, et mina ei lähe Norra, vaid jään kojujääjaid kantseldama. Oi, ma pabistasin. Mis siis, kui midagi juhtub? Jäävad tormi kätte, eksivad täiesti lootusetult ära, külmuvad surnuks.

Kui võitlus kätte jõudis, polnud minus enam pabinaraasugi. Vähemasti varustuse poolt oli tehtud kõik, mis vaja. Ja H. ei ole mingi papist poiss, kelle pärast peab muretsema. Ta teab väga täpset, mida ta teeb. Ehk et pabinas ma polnud, aga kaasa elasime igale sammule ja infokillule, mis Norrast tuli, meie kõik kolm kojujäänut. Laste viimane küsimus õhtul enne magamaminekut oli, et kuidas Norral sõitmine läheb ja mina veetsin need päevad GPS trackingut refreshides. Õnneks on selline asi olemas, et sa saad koguaeg jälgida, mis toimub. Ja no händler oli ka hea – H. sõber Soomest.

Finnmarks

Sellised tõusud ja nii kilomeetrite viisi. 

See võistlus oli 560 km pikk, kui H. pidi rajalt ära tulema 140ndal kilomeetril. Polnud mõtet enam edasi punnida. Juhtkoer oli juba käpavigastusega mängust väljas ning teised üliväsinud ja ei liikunud enam. Põhja-Norra mäestikud said neist seekord jagu. Eks siin on mõttekoht, et kuidasmoodi üldse meie oludes nii trenni teha, et meie saaks mägedest jagu.

Igatahes – palju väärtuslikke kogemusi, mida ei saa kodus istudes või kelleltki küsides, vaid ainult asja ise läbi tehes. Elu on põnev:)

Oh ja kui veel korraks rääkida mittepapist poistest, siis tolle võistluse pikem distants on ju 1200 km! Nad teevad selle läbi, koerad jäävad ellu, mehed-naised ka. Ja lastele on seal ka võistlus – 200 km metsikut mägimaastikku koerarakendiga. Imetlen neid 14-15-aastaseid!

out of jotka

Minek II päeva hommikul. 

Advertisements

3 kommentaari »

50 põhjust, miks olla iseendale tööandja (ja kuidas ma sellest aru sain)

Viimasel ajal olen tegelenud oma elus sisekaemuse ja inventuuriga. Võiks isegi öelda, et sanitaarpäevaga. Igatahes olen selle tulemusena peatselt taas tagasi kirjutamisradadel ning ootan juba kannatamatult aega, kui saan jälle olla oma isekirjutavate lugudega, inspireerivate intervjuude ja mõtlemapanevate teemadega.

Vahepealsed ligi neli kuud on  möödunud õppides äärmiselt intensiivselt ja mitmekesiselt. Õpetajatöö on olnud tore ja ma õppisin ka enda kohta väga palju. Sain teada, kes ma olen ja kes ma ei ole. Eks ma kahtlustasin seda ka enne, aga no on ju ikka inimesel vaja katsetada, et äkki ma olen kuidagi muutunud. Vanemaks, targemaks, paindlikumaks ja muidu nummimaks.

Millegipärast kipub üleüldises tormamises meelest minema lihtne tõde: et tunda ära rõõmu, tuleb olla vahepeal ka kurb. Et kogeda head, pead saama tunda ka halba. Sest muidu ei tunne sa ei üht ega teist ära.

Loogiline. Just sellepärast ma otsustasingi palgatöölt ära tulla. Selle mõne kuuga sain teada, kui hästi elab üks ettevõtja ja iseenda tööandja tegelikult. Olin sellega aastate jooksul nii harjunud, et ei märganudki enam, kui toreda elu olin ma endale täiesti ise loonud.

Sellise, kus

  1. sa teed täpselt seda tööd, mida sa tahad
  2. võid tööst ära öelda ja keegi ei saa sulle seda pahaks panna
  3. sa ei pea isegi põhjendama, miks sa seda tööd vastu ei võta
  4. sa ise otsustad, millal sa töötad.
  5. kui sinu töö millegipärast kellelgi ei sobi, siis sa ei pea rohkem selle inimesega suhtlema
  6. sa ei pea töö tegemiseks kuhugile minema
  7. sa saad luua endale katkestustevaba töökeskkonna
  8. ülemus ei saada sulle öösel e-kirju
  9. käid töö tõttu erinevates paikades ja kohtud toredate inimestega. Oma graafiku lepid kokku ise.
  10. ei pea üldse kellegagi suhtlema, kui ei taha või on kiire
  11. sa võid keset tööpäeva külalisi vastu võtta või ise külla minna ja see ei ole mitte kellegi asi.
  12. võid kasvõi päev läbi Facebookis passida, seal kommenteerida ja möllata niipalju kui kulub
  13. võid kirjutada ja postitada blogisse siis kui parasjagu soov tuleb ja võimalust on, mitte aga siis, kui see kellaajaliselt sobib ja viisakas on
  14. mitte keegi peale sinu ei saa sulgeda su arvuti kaant
  15. kui saad töö varem valmis (ja enamasti sätid sa just nii, et saaks), on sul a) rohkem vaba aega ükskõik mille jaoks või b) aeg, mille võid kasutada lisaraha teenimiseks
  16. sul ei ole mitte ühtegi tagumikuminutit, rääkimata tundidest.
  17. kui tahad võid päev otsa Bachi kuulata. Jah, kõrvaklapid peas. Täiesti asotsiaalselt, kuid legaalselt.
  18. sa saadad lapsed kooli (ja sul on aega saata nad kooli rahulikult) ning lõpetad siis oma kohvijoomise. Sa ei pea hommikukohvi kallama sisse jooksupealt või vähemalt ei ole see reegel. Sa saad sättida oma töö nii, et oled kodus ajal, kui lapsed koolist tulevad.
  19. sa saad pühendada oma kõige produktiivsema aja sellele, mis tuleb välja kõige paremini. Need imelised varahommikud, kui sa oled oma lugudega. Kõik edeneb  jõudsalt, lood kirjutavad end justkui ise.
  20. mitte mingit probleemi ei teki sellest, kui sa pärast eriti tõhusat hommikut lõpetadki tööpäeva kell 12. See on normaalne. Nii peabki.
  21. sul pole aimugi, mitu töötundi sa nädalas teed. Kas metsas käies mõtlemine on töö või puhkus? Või teise omasugusega teemade üle arutamine? Või inspireeriva doki vaatamine? Raamatu lugemine? Sa ise ei loe oma tunde ja keegi teine ka ei loe.
  22. sa võid südamerahus keset päeva klaveri taha istuda ja end sinna mõneks ajaks unustada. Maailm ei jää sellest seisma. Muutub ainult paremaks.
  23. on normaalne, et sa pärast tõhusat hommikut lähed tunnikeseks välja jooksma/suusatama/rattaga sõitma. Sinu tööandja peab seda investeeringuks.
  24. mitte kunagi ei pea sa kellelegi aru andma, millal sa lähed või tuled.
  25. mitte keegi ei heida sulle kunagi ette, et sa käisid tööajal poes/raamatukogus/seenel/magasid niisama/niitsid muru.
  26. sa oled oma kalendri omanik. Sinu aeg on sinu oma.
  27. sa saad oma töögraafikut korraldada vastavalt loodusele. Kui rabas on murakad või metsas seened, siis sa korjad neid ja töötad mingil muul ajal. Sa paned ise paika oma prioriteedi.
  28. sul on aega näha, et su kõrval elavad imelised inimesed
  29. sa võid keset päeva magada
  30. või kallistada mõnda oma kallist
  31. sa naudid parasjagu käesolevat tegevust, mitte ei tegele nädalavahetuse/vaba päeva/puhkuse ootamisega
  32. puudub näiline töö. Kui parasjagu on rahulikum aeg, siis nii ongi ja sellepärast pole vaja muretseda ning luua endale juurde näilist tööd.
  33. sinu palk sõltub ainult sinust, mitte kellegi teise suvast
  34. kui töötad tublisti, siis kajastub see ka rahanumbrites
  35. sa võid teha nädalas vähem tööpäevi. Kaks aastat tagasi oli mul siht, et teen igal nädalal tööd ainult neljal päeval (töötan lihtsalt kiiremini). Mõnda aega toimis, aga siis läksin ahneks ja võtsin muudkui tööd juurde ning pikad nädalavahetused kadusid päris olematuteks.
  36. sul jätkub aega elamiseks ja eraeluks
  37. sul on hobid päriselt, mitte ainult mõtetes ja unistustes
  38. sul on aega kodu korras hoida
  39. sul on aega kodus asju arendada. Rubriik vana-maja-remont-see-ei-lõpe-kunagi
  40. saad endale teha graafiku “iga päev teen talu juures mõne koha korda” ja seda graafikut ka pidada.
  41. sul on aega sõpradega suhtlemiseks.
  42. sa võid terve päeva vaikida, kui tahad
  43. mõnel päeval ei pea kella üldse vaatama
  44. võtad vaba aja siis, kui tahad või vajad seda
  45. sa tunned ennast tervena, sest saad teha seda, mida ise tahad ja mis teeb õnnelikuks
  46. sa oled oma elu omanik
  47. ja seetõttu oled sa õnnelik, rõõmus ning hea kaaslane
  48. hea unega
  49. suurepärase töövõimega
  50. terve

Ilmselt võiksin seda nimekirja jätkata veel paar meetrit.

Igatahes. Päeval, kui otsustasin taas kirjutamisele pühenduda, oli meil kodus pidu. Sain aru, kuiväga on mind oodatud tagasi. Nii füüsilises, kui ka mentaalses mõttes. Kõik me neli tundsime ennast nii nagu oleks seljast langenud määratult suur koorem. “Sa oled harukordselt kannatlik, ma arvasin, et tuled palju kiiremini tagasi,” ütles mu kaasa. Mina olen tänulik, et tema oli nii kannatlik.

Tunnistan, et enne äratulemise otsustamist mõtlesin korduvalt teemal “läbikukkumine ja selle enesele tunnistamine”. Kas ma olen läbikukkunud, et mulle ei sobi palgatöö? Et mulle ei sobi see, kui mul puudub autonoomsus ja iseotsustamisvõimalus? Ei tea. Pigem vast teistmoodi ja liiga kaua saanud maitsta iseotsustamise vabadust. Ma ei suuda vahetada oma paremat varianti (minu jaoks) kehvema eluversiooni vastu. Seega pole läbikukkumist, on lihtsalt äratundmine, et nii lihtsalt on.

 

8 kommentaari »

On alles palju lund!

neli koera

Tulime just sõitmast!

Meie kandis on täielik lumeuputus. Teda juba on palju ja muudkui tuleb aga juurde. Ma ei mäleta, millal oli meil jaanuari alguses tali, selline lumega? Kas see võis olla 2009ndal aastal, kui mäletavasti oli lund ka hullupööra palju?

Igatahes. Kui tookord oli minu sõiduriistaks lai kaksikute vanker, millega ronisin üle lumevallide ja trügisin läbi hangede, siis nüüd on mu sõiduvahendid ikka vähe mugavamad.

suusatamas

Tayla on mu lemmikkaaslane suusatamises. Mõistlik, kogenud, sõnakuulelik, väsimatu jooksja. 

Suusad. Õigemini suusad + koer. Sest, vaadake, kui sa korra oled saanud meki kätte, kui tore on koos (vedava) koeraga suusatada, siis üksi tundub asi täitsa nüri nühkimisena. Mulle suusatamine meeldib ja olen püüdnud seda teha iga talv. Siiani aga oli sellega nõnda, et kuidagi ära väsitas. Mäletan, et 15-kilomeetrine Harku ring oli ettevõtmine, pärast ikka lõõtsutasin. Nüüd aga kulgeme me Taylaga (koer!) pikemaid ringe ja kumbki meist pole väsinud. Õigupoolest ei saa pulssigi üles. Kusjuures… ega koer eriti ei vea, vaid ikka peab ise takka lükkama ja tema roll on rohkem tempo hoidmine ning ees minemine.

aastalõpumatk

Vana-aasta õhtu veetmine. Lõke, hea ja parem, meie kaks ja hulk koeri. Vaikus, värske lumi, külmakraadid. 

Koerarakend. H. ütleb, et näeb siin esimest korda sellist talve, kus sõidab kelguga juba jõulude ajal. Jah, me tegime esimesed kelgusõidud enne jõule ja praegu käib tema (ja mõnikord ka mina või me koos) peaaegu iga päev sõitmas. Tihti ka koos turistidega.

Tingimused koertega sõitmiseks on täiesti ideaalsed. Jah, me ei saa praegu jõgedele, sest jää pole piisavalt paks, kuid meil on külluses metsaradu, kus sõita. Need metsaskäigud on nagu meditatsioon. Unustad aja, unustad kõik jama, kiirustamise, kohustused, mured. Tuled tagasi, oled tugevam, sitkem, vaimselt vastupidavam, magad paremini. Ahh…mõnus:)

otepääl

Meie seltskond Otepääl Winterplaces. 

kodutee

Kodutee

3 kommentaari »

Poolmaraton

SF-f1e0827e99f1d41393aae4214282e5bf

Melomaan loodust nautimas. Jooksu lõpuni on 2 kilomeetrit. 

Tehtud, joostud!

Ma ei mäleta enam, kust see mõte tuli, et on vaja joosta 21 kilomeetrit Tartu Linnamaratonil, kuid kindlasti polnud see minu enda mõte. Ma poleks julgenud. Ikkagi üüüüratu maa ju. Ja pealegi ei meeldi mulle jooksmine.

Niisiis, arvata on, et see idee tekkis neil lugematutel jooksuteemalistel mõttearendustel, mida me kodus oleme pidanud. H.l oli uitmõte joosta maraton. Oli seda ülemöödunud aastal teinud ja tahtis korrata.

Mina hakkasin trenni tegema kuskil juuni alguses, tema vast poolteist kuud hiljem. Maratoniidee tuli kuskil augustis. Panime omale sihiks, et otsustame viimasel Linnamaratonile regamise soodushinna-päeval ehk septembri alguses, kas läheme või mitte. Päev enne regamist silkasin 16 kilomeetrit ja tulin ära koju, sest pimedaks läks ja lampi polnud kaasas. Ehk et mitte väsimuse pärast. See asi oli siis otsustatud.

Et H. oli juba maratoni jooksnud, tundus kuidagi mõttetu minna nüüd pooliku peale. Jäi siis ikkagi täismaraton. Trennid läksid minul hästi kuni septembrini. Nii kui lapsed kooli läksid, algas jama-jama otsa. 2 nädalat olin haiglane ja no sa ei jõua joosta, kui sul kurk valutab ja nina on tatine. Lisaks osutus täiesti võimatuks leida päevas 1-2 tundi iseendale jooksmiseks. Tundsin, kuidas võimust võtab saiavorm. Lisaks kadus ka motivatsioon, sest kui on paha ja vastik…siis lihtsalt ei taha tegeleda selle jamaga.

Igatahes. Kõik ilmateated lubasid 6. oktoobriks Tartusse masendavat ilma. Vihm, tuul, õnneks mitte väga külm. Mida selga panna? Väga keeruline küsimus, aga meil õnnestus mõlemal täppi panna. Läbi vettisime küll, aga paistab, et tuul liiga ei teinud ja haigeks keegi ei jäänud.

Mul oli plaan joosta nagu tigu, et saaks ikkagi täie raha eest tarbida pakutavaid teenuseid ja kuulata võimalikult palju Bachi. Kõike seda ma ka tegin.

Et kuidas siis oli? No väga tüütu oli. Jooksmine on ikka masendavalt igav tegevus. Eriti vastik on seda teha kõva vastutuulega, kui sulle viltune vihm näkku peksab. Täielik üleelamine. Kõik rahvas pani stardis minema nagu oleks neil kuri kannul. Ma hoidsin viimasesse ritta ja jäin ka kohe maha. Riia risti ületasin viimaste hulgas. Hoolimata sellest läksin esimese kilomeetriga nii paigast ära, et põmst kogu ülejäänud distantsi tegelesin enda tagasi hoidmisega, kuna pulss oli liiga punases.

Esimesed 10 kilomeetrit olid kõige nürimad. Juurdlesin mitmete igavikuliste teemade kallal:

  1. mis mõte sellel kõigel on?
  2. miks ma olen siin vihma käes ja mitte kodus soojas toas klaverit mängimas?
  3. räägitakse, et lihased lähevad krampi, ei tea, millal see siis juhtub..?
  4. saaks kuidagi pulsi alla 150
  5. mida nad kihutavad ja siis jälle kõnnivad?
  6. sellest lombakast vanamehest on küll vaja mööda saada…
  7. ega täna vihm vist ei lõpe
  8. näe, tuul on kogu aeg vastu, jookse kuhupoole tahad
  9. vähemalt saan Tartu linna selgemaks
  10. küll on hea, et ma täismaratoni ei jookse
  11. oli ikka hea mõte kõrvakad kaasa võtta
  12. ega ma rohkem (vist) küll enam kunagi sellise jamaga ei tegele

Aga siis tuli päike välja. Pool maad joostud. Kõndinud pole sammugi ja väsinud samuti mitte. Rada keerutas jõe ääres ja vähemalt ilus oli puude vahel joosta. Kilomeetrid läksid väga kiiresti. Kui esimesed 10 km heitlesin viimase kolme hulgas, siis nüüd olin vist tagantotsast vähe ettepoole kerkinud. Vahet pole tegelikult.

Lossimäel kohtasin Hanna ja Helenat, kes olid lastejooksudel käinud ja mitu tundi Tartu peal niisama hänginud. Käinud Pihlaka kohvikus, Abakhanis ja Humanas. Pakkusid mulle kosutuseks limonaadi ja Hanna aitas mul mäest üles löntsida. Siis veel natuke tiirutamist Toomemäel ja mööda Vallikraavi uulitsat alla. Kõik, tehtud! Joostud 2 tundi ja 40 minutit jutti.

Korraldus oli väga mõnus. Toidu ja joogipunkte palju ehk et nälga ei pidand nägema. Mul ei olnud miskit sööki kaasas ja ei tundnud ka mingit vajadust. Alalõpmata tiirutasid ringi esmaabi jalgratturid. Tee äärest elati kaasa. Maratonikeskuses käis vägev melu. Lastel oli samuti tegevust.

Järgmisel päeval: Midagi ei valuta kuskilt. Pole ühtegi villi. Saab kükitada ja trepist käia. Kaevasin ümber kasvuhoone ja see ei olnud oluliselt suurem pingutus kui tavaliselt. Nagu poleks jooksmas käinudki. Mõnus! Tegin juba järgmiste päevade suhtes mõttes inventuuri, et millal õnnestub jälle tunnike kohustustest varastada.

Mis veel? Kokkuvõttes huvitav kogemus. Ma pole kunagi varem osalenud suurel spordivõistlusel. Üllatavalt lärmakas. Põgenesin pärast metsa ja kuulasin terve päeva vaikust.

20181006_105642

Stardiselfi

20181006_134301

Tehtud!

SF-0b5a2d60706a6e354ba2d7a661e15c08

Hanna lõpetab lastejooksu

SF-c9e277f5391aa5fe31271fb379da549d

Helena lippab

20181006_200815

Medalid ja diplomid kõigile, kamba peale joostud ligi 65 kilomeetrit. 

 

Leave a comment »

Nahkhiired ja palverännak

Viimased päevad on möödunud pidevalt kuhugile minnes.

Reedel käisime Hanna ja Helenaga Piusal nahkhiireööl. Oli väga põnev. Selgub, et nahkhiired on uskumatult targad ja huvitavad loomad. Mina olin neid seni pidanud ikka…..no lihtsalt nahkhiirteks. Mõelge ise:

  • Nahkhiir elab olenevalt liigist 15-20 aastat
  • Mõni liik võtab ette 1000-kilomeetriseid rännakuid, mõni elab paiga peal
  • Neil sünnib korraga vaid üks poeg, harva 2 ja haruharva 3 poega. Mismoodi ema saab hakkama 3 poja üleskasvatamisega, on müstika, sest nisasid on tal vaid kaks.
  • See, millal pojad sünnivad, sõltub ilmast. Kui ilm on sobilik, siis hakkab juba sügisel viljastatud munarakk arenema, aga kui ilm on vilets, siis see lihtsalt ootab oma aega.
  • Nad talvituvad täpipealt samas kohas alati. Piusal on leitud, et lausa samas koopas. Ehk et ta läheb käib vahepeal ära 1000 kilomeetri kaugusel ja siis oskab tulla täpselt samasse kohta tagasi. Piusa koobastes on neid ca 3500 ja see on üks ümbruskonna tähtsamaid talvituspaiku.
  • Nad näevad kõrvadega ja piiksuvad selleks lennates koguaeg. Selle asja nimi on kajalokatsioon ja nad suudavad sellise “nägemise” abil püüda millimeetrist väiksemaid putukaid.
  • Nad ei pelga inimeste läheduses elamist ja inimene võib neid segada ainult häirimisega siis, kui nad talvituvad. Iga ärkamine on talle jõupingutus ja energiakadu. Kui neid on palju, võib mitte talve üle elada, sest süüa talvel ju pole.
  • Nad elavad kolooniatena emased üheskoos. Nende lapsed sünnivad samal ajal ja siis moodustavad nad nö lasteaia.

Igatahes. Kuulasime teoreetilist juttu ja siis läksime lampide ning detektoritega pimedasse metsa koopaavade juurde nahkhiiri vaatlema. Detektor püüab kinni heli, mida nahkhiir koguaeg lennates teeb, kuid mida inimkõrv ei kuule. Eri liigid teevad erinevat häält ja eriti proffid teadlased määravad hääle järgi liike. Metsas käis päris tihe nahkhiirte sagimine.

Nahkhiireteema on ka päris aktuaalne meil kodus. Neid on näha pea igal õhtul ja millalgi sattusid pojad lausa tuppa.

Järgmisel hommikul ootas mind taas ees rännak. Sõbranna Gea ja tema sõbranna Liisi kõnnivad läbi Pirita-Vastseliina palverännuteed ning olid otsaga jõudnud Põlvamaale. Liitusin nendega üheks päevaks.

Milline mõnus astumine! Sa lihtsalt kõnnid ja pead (omaarust) tarka vestlust. Aeg (ja kilomeetrid) läksid nii ruttu. Minu panus jäi 22 km peale, Gea ja Liisi aga astusid nädalavahetusega läbi 90 km. Müts maha!

39453301_309740606242326_3776097236182630400_n

 

 

Leave a comment »

Jooksuvihkaja ülestunnistus: olen sõltlane

37810563_693145171040425_3347949701839192064_n

Ühel varahommikul koos sõbranna koera Kaiaga, kes on praegu oma sünnikodus hoiul. Tema ootab ka väga jahedust. 

Olen endale külge harjutanud uue sõltuvuse – ei saa jooksmata. Ostsin mõnda aega tagasi elu esimese spordikella ja sellega on nii mõnus protsessi (progressi) jälgida.

Kaks kuud tagasi jooksmist alustades olin rõõmust rullis, kui suutsin 5 km ilma maha suremata läbi joosta. Eks ikka vahepeal kõndisin ka. Nüüd ammu enam mitte ja 5 kilomeetrit on täielik naljamäng. Ma ei taha nii vähe joosta, sest see ei anna kaiffi kätte. Jah, sellist juttu räägib elupõline jooksuvihkaja. Elu-elukest:)

Käin jooksmas vara-vara hommikul, sest päeva edenedes tulevad välja parmud ja kuna nende kaitseks on vaja riietuda paksult ja kihiliselt, siis skafandris kuuma käes joosta ei jaksa. Aga varahommikul on tore – ma stardin kuskil 6 ajal. Parimatel hommikutel pole kiiret ehk et saan võtta ette pikema jooksu, tund ja 15 minutit peale. Ammu enam ei kõnni ma ühtegi sammu. Võhmale võtab ainult siis, kui asja ise “punasesse” ajan. Nagu ütles üks mu hea sõber – kõik on kinni hingamises.

Mu jooksumuusika on Bach. Milline õnnistus on enne päeva joosta metsateel ja Bachi kuulata. Ka kõik maailma rikkused ei teeks mind õnnelikumaks kui see emotsioon. Hing laulab.

Ja ma üllatun. Näiteks sellest, et ootan tihtipeale kannatamatult hommikut, et saaks juba minna. Kell ütleb, kui palju on vaja kahe trenni vahele pausi jätta, et treeningust kõige rohkem tolku oleks. Kui parasjagu on trennivaba päev, siis on tunne……tühi ja ootuärev eelseisva päeva ees. Pole siiani veel kordagi kohanud tunnet, et ah ma täna ei viitsi minna. Sest ma ju tean, et teekond ukseni on küll keeruline, kuid juba koduhoovist lahkudes tuleb sisse hea võbelus, sest varsti saabub tuttav kaifitunne. Täitsa nagu narkomaan olen.

Pole kunagi tundnud jalgades väsimust, justkui polekski jooksmisel pistmist jalgadega. Ei tea, mis on lihasvalu või hing paelaga kaelas tunne.

Alati olen armastanud kuumi suvesid, kuid praegu on kuumusest juba seetõttu väga siiber, et tahaks joosta normaalselt. Tahaks joosta vähemates riietes, kui paksud vatid, tahaks võtta mõne koera jooksule kaasa ja tahaks joosta rohkem. Ootan kannatamatult jahedamaid ilmasid, et saaks proovida, palju ma üldse jaksan ja kuidas on joosta siis, kui õhk kuumusest raske ei ole.

 

Comments (1) »

Suvi täistuuridel

Suve küll ei saa puhkuseks kuidagi nimetada, sest ringirallimist on oi-kui-palju.

Otsustasime, et sel suvel ei lähe Viljandisse folkima, vaid uurime hoopis, mis üritus on Seto Folk. Mina ja tüdrukud, kes ju teadupärast praeguses vanuses veel taolistele üritustele tasuta sisse saavad. Niisiis veetsime kaks päeva Värskas. Erakordselt mõnus üritus! Pole selline kommertspalagan, vaid suhteliselt väike ja nunnu olemine.

20180630_153356

Lapsed võtsid kõigest viimast. Osalesid tantsuõpitoas, ühel matkal ning meisterdasid ohjeldamatult. Tulime koju kotitäie asjadega, millest jätkus nii kingituseks kui ka oma toa kaunistamiseks. Lisaks skoorisid nad oma lemmikbändile Curly Stringsilt uuele plaadile ka autogrammid. Üritus täiega kirjas!

20180702_200551

Metsakodu

Edasi oli plaanis minna telkima. Ilm aga vedas alt ja mõte panna telk püsti märja rohu sisse ei tundnud enam väga tore. Aga siis meenus mulle imekaunis Linnajärv Hargla lähedal metsas. Kolisime hoopis üheks õhtuks sinna ja see oli superotsus.

Vihmasabinatega esmaspäevasel õhtul oli järveäärne laagripaik meie jagu. Koht on suurepärasest korras – järvele on ehitatud uus paadisild, kuuris leidus kuivi puid, magamisplats korralik ja vetsus pabergi olemas. Tegime kohe tule üles, grillisime vorste, sõime väga palju sefiiri, rääkisime õhtu otsa lugusid ja magasime kuninglikult. Hämmastaval kombel polnud isegi sääski.

IMG_20180703_094020_907

“Siin on parem magada kui kodus,” kommenteeris Hanna

IMG_7168

Hommikusöök

IMG_7171

Vaade järvele

Hommikul võtsime suuna Jurmala poole, sest olin juba ammu lastele lubanud käiku Livu Akvaparksi. Nüüd said oma isu täis möllata ja eks nendele jäi veel neljast tunnist väheks. Mina olin küll juba teise tunni lõpus täiesti surnud. Just sellest lärmist, mis seal keskuses valitseb. Peab ikka tugev tervis olema inimestel, kes seal töötavad.

Igatahes. Akvaparksist tagasi ja järgmisel päeval ootas Hsid juba võru keele laager. Ja mina läksin muidugi kohe metsa närve parandama.

20180705_113119

 

 

Leave a comment »