Archive for Elamus

Sai järsku otsa

veebruar 25, 2021 · Filed under Arvan, Ümbrus, Elamus, Eluolu

Talv sai täna otsa! Tundsin seda täiesti kindlalt iga ihurakuga. Mets lausa auras ning õhk oli soe, koguni +7. Lumi sulab silmaga nähtavalt. Linnud sädistavad toimekalt ringi just alates tänasest. Täna avastasin  end esimest korda sel aastal mõtlemast, et ma ju ootan kevade tulekut. Ei, mitte et mulle talv ei sobiks, aga hetk kui vahetub aastaaeg, on kuidagi eriline. Maagiline. Ja veel erilisem on seda tajuda ja märgata.

See talv on olnud täiesti imeline. Oleme sisuliselt elanud õues alates jõuludest. Oleme õppinud ja teada saanud väga palju selliseid asju, millest meil enne õrna aimugi polnud.

Ahunapalus sel talvel tavaline pilt. 

Näiteks, et Eesti inimesi huvitavad kelgukoerad! Siiamaani teadsime me, et neid ei köida kelgukoeratemaatika ja mingi koertega matkamine mitte üks raas. Tõenäolisem oli Ahunapalus kohata koertega matkavaid korealasi või uusmeremaalasi kui inimest Tallinnast.

Meie koerad on olnud NIII õnnelikud! Nad on teinud rõõmuga tööd, pakkunud elamusi ja emotsioone paljudele kelgutajatele. Nad on olnud omas sõiduvees ja saanud nautida just sellist talve nagu üks kelgukoer vajab.

Naila – üks meie juhtkoertest ja asendamatu fotomodell. Naila aitab meil teha nunnusid fotosessioone, sest ta teab, kuidas pildile jäädes tuleb ette manada eriti karismaatiline või isegi pisut ülbe ilme. Aga see on nii armas:)

Tuleb reageerida kohe! Kui lumi tuleb maha, siis broneeri oma koeramatk kohe. Sest kui sa helistad veebruari keskel, siis on kõik ajad juba ammuilma kinni. Seda põhimõtet on inimestel vaja veel õppida. Meie olud on heitlikud. Jää ja lumi tulevad ja lähevad. Kui sa jääd liiga kauaks ootama, on kõik juba läinud. Aga eks ta ka tasapisi tuleb, sest sel aastal oli reageerimisaeg juba meeldivalt lühike. Kui varem oleme talve alguses alati passinud paar nädalat oodates, millal inimesed mõistavad, et tali on saabunud, siis sel aastal algas hooaeg kohe koos lume maha sadamisega.

See imeline koht on Pimessaar, kuhu ma ühel külmal talveõhtul suusatasin. Pimessaarel on tõepoolest väga pime, aga väga elurikas. Kogu saar on sigade poolt üles tuhnitud. 

Soo tegelikult ikkagi tõmbab meie oma inimesi. Ka see on üllatus, sest veel sügisel tundus mulle, et Tartust 45 kilomeetri kaugusele väga kahtlasesse kohta nimega Emajõe-Suursoo tulemine on sobilik vaid jõhvikakorjajatele, kes on siin aastakümneid marjul käinud. Nüüd on aga välja tulnud, et soo avastamine on täiesti tore ja et inimesed otsivadki kohti, kuhu nad ei julge/ei oska/ei tihka minna oma käe peal. Mul on olnud suur rõõm seda julgustustööd teha.

Näed, soo ei ole tegelikult kole igav koht, kuhu kohe sisse vajud. Ta võib olla ka selline – nii näeb välja üks pisike soosaareke. 

Räätsahullus. See on olnud päris pöörane, aga samas nii mõistetav. Talv on ju soosinud nendega matkamist igati ja tänu nendele on paljud käinud kohtades, kuhu sa muidu ei satuks. Räätsamatku teen sel kevadel mõned veel ja siis on sellega paus. Looduses on kohe käes õrn aeg ja ma ei tahaks küll võtta oma südametunnistusele seda, et minu matka pärast mõnel linnul või loomal järelkasvuga kehvasti läheb.

Räätsadega mööda taliteed, üle soosaarte ja soo, üle jõgede ja järvede. 

Aga!!! Avanevad uued võimalused. Nii kui jõed jäävabaks saavad, ajame “laevastiku” veele ja hakkame kanuutama soojõgedel. Ahh, ma ootan juba neid päikesetõuse ja varahommikuid tedremängust helisevas soos. Mu suur unistus on meelitada inimesi vara ärkama ja nautima päeva alguse hetke. Seda kõige ilusamat, mille me enamasti lihtviisiliselt maha magame.

Üks esimesi kanuusõite möödunud kevadest märtsi lõpust. Jõel on veel jääkirme. Päike tõuseb, kotkas lendab, ümbrus heliseb tedremängust. 

Üldse jäin täna kehtestatud taaskordsete koroonapiirangute valguses mõtlema, et kui helde on meile olnud loodus alates kogu sest koroonajama algusest. Kas keegi mäletab, et eelmisel aastal oli imeilus kevad, kui me saime kõik välja minna. Noh, Viru rappa küll, aga ikkagi. Ja siis järgnes sellele tohutu murakalasu. Ja mustikalasu. Pangide viisi seeni. Jõhvikaid, mida ei jõudnud kuidagi ära korjata. Ja siis veel see talv ühes alla sadanud rikkuse ja päikesepaisteliste päevadega. Me peame olema väga tänulikud kõige selle eest. Loodus nagu kompenseeriks kogu muud jama, mis toimub. Ehk et tulge ikka välja, saate kindlapeale õnnelikumaks ja rikkamaks.

Mu lahutamatu matkakaaslane Kusti. Temaga koos kolades otsime välja need kõige paremad nurgatagused ja magusamad matkakohad. 

 

 

Leave a comment »

Mõnusalt kiire

jaanuar 7, 2021 · Filed under Elamus, Eluolu

Kas see on ekspeditsioon kuskil Lapimaa tundras? Ei, tegelikult siinsamas Emajõe-Suursoos. Matkajuht Kusti läheb kindlalt kõige ees:)

Alles soovisime “häid jõule!”, aga juba on märkamatult jaanuarist kolmandik läbi. Neil päevil liigume vaid jooksusammul ja oleme enamasti õues. Mina matkalistega rabades ja H. koerarakendimatkadel. Lumi tuli nii õigel ajal ja teda on meie kandis mõnusalt palju!

Ilmateadet vaadates läheb aga nägu veelgi enam naerule, sest sealt paistavad korralikud miinused. Need aga tähendavad võimalust, et Emajõe-Suursoo jõed-järved saavad korraliku jääkaane ja me saame minna koerarakenditega sinna peale. Koerad rõõmsad, inimesed ka. Viimati saime jääle 3 aastat tagasi.

Olen viimasel ajal palju käinud Meerapalu soos, mis tegelikult on hoopiski raba. Lumeräätsadega on seal praegu väga tore mütata, sest lumi on pealt külmunud ja kannab kenasti. Mõnikord võtan kaasa ka Kusti, kes on muutunud kuidagi mõistlikuks. Ta ei jookse enam naljalt minema, vaid püsib juures ilma kutsumata ja hõikumata. Ning loomulikult on ta meister võitma kõigi matkaliste südameid:)

Keset suurt, valget ja vaikset raba

Et mulle aga ei meeldi koguaeg samas kohas käia, on muidugi ka igasuguseid muid matkamarsruute mujalgi. Emajõe-Suursoo taliteedele läheme sel pühapäeval ja järgnevatel nädalavahetustel. Soos on tihe taliteede võrgustik, mida kunagi agaralt kasutati, kuid mis nüüd on peaaegu loodusesse ühte sulanud. Vanade kaartide järgi aga annab siiski kunagised rajad üles otsida ja neil astudes kujutleda, mis tunne võis olla, kui sa pääsesidki liikuma vaid talvel. Mõelda vaid, kui kliimasoojenemine oleks toimunud siis, kui inimestel veel korralikke teid polnud…..

Igatahes – jälgige meid FBs https://www.facebook.com/naturetoursestonia ja kui on tahtmist minna uitama paikadesse, kuhu oma käel tõenäoliselt väga ei satu, siis tulge!

Suur must habemik on omas elemendis

 

 

Leave a comment »

Aastaaruanne2020

detsember 20, 2020 · Filed under Ajalugu, Elamus, Eluolu

Kohe pärast piiride avamist tuli meie juurde vabatahtlikuks Fiona Austriast. Fiona oli elukutselt muusikaterapeut ning me veetsime tunde muusikateemadel vesteldes ja pilli mängides. Ning muidugi murakal käies. 

2020. oli igatepidi eriline aasta. See oli aasta, kui meil oli ainult üks läbiv teema kogu aasta jooksul. Meie sõnavarasse tekkisid uued mõisted nagu nakkuskordaja, asümptomaatiline, eneseisolatsioon ja matusekolle. See oli aasta, kus kõige olulisemaks sai üks haigus ning ülejäänud jäid tähelepanu alt välja. Meid ei huvitanud enam, et Eesti inimesed on paksud ja liiguvad liiga vähe, et nad joovad liiga palju ja teevad väga palju enesetappe, et meie lapsed on depressioonis ja ärevil ning nad ei saa isegi abi ning et meie mehed liiga noorelt südamehaigustesse surevad.

See oli aasta, kus lapsed hakkasid käima salaja WCs nina nuuskamas, sest kartsid koroona(kooli)kiusamist ning kojusaatmist. Sel aastal polnud ERRi toimetuses kunagi vaja mõelda, mis on esiuudis, sest see oli koguaeg sama.

See oli aasta, kus lapsed ootasid kooliminekut nagu ei kunagi varem. Nutivabadest lastest said sel aastal nutisõltlased. See oli aasta, kus inimesed ootasid vaktsiini nagu messiase saabumist ning terveid inimesi hakati nimetama asümptomaatilisteks haigeteks.

Aasta, mil tahaplaanile jäi üleilmastumine ja aina teravamalt kerkis silma inimeste lammastumine. Oleme juba nii rumalad, et läheme metsa ka mask ees. Me ei saa aru, millal võib jää peale astuda ja millal mitte. Päästeamet peab seda meile ütlema. Me usume kõike, mida meile räägitakse ja oleme eriti vihased nende peale, kes päris kõike siiski ei usu. Liigume üha kiiremini punkti poole, kus keegi peab pidevalt meie eest mõtlema ja ütlema, mida me parasjagu teha tohime või tegema peame. Väga paljud naudivad seda, et oma mõtlemisorganit kasutama ei pea, sest nii ei pea ju ka vastutama ja võib alati süüdistada neid, kes teevad teisiti.

Sel aastal lasti põhja majandus. Võimust võttis hirm kõige ja kõigi ees. Aasta, mil olime me nõus tegema ükskõik mida selle nimel, et 95-aastased ei sureks kunagi. (Sry, ma kõlan karmilt, aga elage üle). Me loobusime selle eesmärgi nimel sissetulekutest, saime ärevushäired, depressiooni, ei suhelnud enam sõpradega, ei kallistanud neid enam, ei pidanud sünnipäevi ega jõulusid, ei läinud enam külla oma vanematele. See oli aasta, kus läpaka taga veinijoomist hakati nimetama zoomi-peoks ja riidelapist näo ees sai meie viimane õlekõrs. See oli aasta, kus me pidime end koguaeg kokku võtma, pingutama veel natuke, aga tulemust ei olnud ega tulnud. Kunagi varem pole me lugenud niipalju uudiseid sellest, et surid 95-aastased.

Erakordselt paljude tabude aasta. Sa ei tohi mõelda koroonast teistmoodi kui mainstream. Parem kui ei avalda arvamust. Ma tean, et need siinkirjutatud mõtted on paljudele vastukarva, sest isegi kui sa mõttes mulle kaasa noogutad, ei tohi sa sellist asja välja öelda. Ära sa jumala pärast kurda, et sa oled omadega sisuliselt pankrotis või et oled läbipõlenud ja surmani väsinud tegelemast teemaga, kuidas maksta ära järgmise kuu arved. Kui kurdad, järelikult ei hooli vanaemast. Ja ometi jätsime me needsamad vanaemad ja vanaisad üksi, nimetades seda hoolimiseks.

Mul ei ole kunagi olnud nii hullu aastat kui lõppev. Ajapuudus, ülekoormatus, totaalne killustatus. Orav-rattas tunne. Lootusetuse tunne. Käega löömise tunne. Motivatsioonipuudus. Läbipõlemisetunne. Peaga-vastu-seina-jooksmise-tunne. Mul-ei-ole-tööd-tunne. Tunne, kuidas ma võin ju endast kõik anda, aga siis tuleb kuskilt mingi otsus, mis kogu mu tööle hetkega vee peale tõmbab. Tunne, et kõnnin serval või noateral.

Samas ei ole ma vist ka ühelgi varasemal aastal õppinud ja katsetanud niipalju kui tänavu. Tõeline mugavustsoonist väljumise aasta! Ja et ma kõige selle virr-varri keskel veel mingil kombel funktsioneerin, selle eest olen tänulik oma kallistele inimestele.

Päikeseloojang Kalli järvel. Järvel, mida ümbritseb soo ja mille ääres ei ela (enam) kedagi. Aga kus võib kuulda hüüpi.

  • Talvetu olemine. Sellist ei mäleta ma oma 44 aasta jooksul ja sellepärast ei uskunud veel veebruariski, et jah, talve ei tulegi. Aga nii oli. Ei suusatamist. Ei kelgukoeramatku. Ei matkalisi. Ei jääd, ei lund. Ei pakastki.
  • Vabatahtlikud workawayerid. Stephanie oli meiega terve talve ja jäi kevadel koroonalõksu. Ta tuli meie juurde üksi ja naeratades ning lahkus siis malamuudikutsikaga ja veel rohkem naeratades. See kutsikas oli pesakonna pisim, teistest kordades väiksem. Ta kasvas üles Stephanie põues. Stephaniest aga sai meile pereliige, usaldusisik, parim sõber. Hannale ja Helenale kui vanem õde, mulle kui noorem õde. Vabatahtlikke elas meie juures veelgi ja nad kõik olid omamoodi vahvad. Kahjuks on see projekt pausil.
  • Ehitamine. Valmis sai üks väike maja ja algas suure maja renoveerimine/ehitamine. Selle kallal jätkub tööd ilmselt aastateks, aga algus on ilus ja ma näen, millised võimalused meile avanevad, kui see kord valmis saab. Ehitajaks üks kuldsete kätega naaberküla mees ja mõnikord abiks tema tubli poeg.
  • Põllupidamine. Esimest korda elus oli mul põld. Kartulid, köögiviljad. Rohimine, kastmine. Ja saagikoristamine – kasvasid uskumatult suured porgandid, täiesti korralikud peedid ja sibulad ning ilusad oad, aga kartuliga pole mõtet jännata.

Hüva kraami Palgi talu põllult

  • Kanuutamine. Ostsin kanuud, mida usinasti ise kasutasime ja millega Emajõe-Suursoo jõgedel-järvedel matku tegime. Ilusaim elamus on vast soolokanuutamine ühel kevadisel päikesetõusul. Soo heliseb tedremängust ja vesi on peegelsile. Õigupoolest on veel kohati lausa jääkirme.
  • Kooskolamine H.ga. Kevad on selleks parim aeg ja me tegime seda ohtralt. Uued paigad, matkamarsruutide paika panemine ja nende läbiproovimine. Need esimesed kanuumatkad, kus me läksime jõele kanuu kõrvalt labidaga jääd lõhkudes.

Päikesetõusul Meerapalu soos

  • Nature Tours Estonia. Nii sa ju googeldad, kui tahad leida loodusmatku Eestis? H. nikerdas valmis lehekülje ning alustasime Facebookiga. Algus väga-väga kehv. Sügisepoole siiski veidi paremaks. Võibolla saab Eesti rahvas ka millalgi aru, et niipea ei pääse nad maailma ringi kosserdama, Viru rappa nad ka kõik ära ei mahu ja et leidub ka muid põnevaid kohti lisaks Tallinna-lähedastele moepaikadele.
  • Kevadine distantsõpe. Kehv kogemus. Pole töövahendeid, pole korralikku internetti, pole tuge koolist.  Stress, mure, ületöötamine. Lastel täielikult siiber kodus konutamisest. Ja kõige hullem – ei näinud mõtet kogu sellel võimlemisel. Detsembrikuus läks vähe ladusamalt, sest harjutanud olid ju nii lapsed kui ka õpetajad.
  • Vaimne pinge. Olen üliväsinud koroonajauramisest. Edasi lükkamisest, pausile panemisest, ärajätmisest,  piirangutest, põdemisest, kartmisest. Lõputust surma eest ära jooksmisest, millega tegeleb terve ilm ja mis ei lase enam elusatelgi elada.
  • Kaugenemine linnatutvusringkonnast. Muidugi ma arvasin maale kolides, et mul õnnestub hoida sidemeid linna jäänud sõpradega. Ma eksisin. Kahjuks on neid, kelle jaoks elan nüüd liiga kaugel või ilmselt olen ka liiga maakas. Teistsugune.

Sünnipäevamatkalised. 

  • Hakkasin ise matku korraldama. Tasapisi ja vaikselt ning mida aasta lõpu poole, seda tihemini. Kanuuga, jalgsi, marju korjates, räätsadel. Ise olen palju ringi kolanud ja põnevaid teekondi avastanud ning nüüd julgen ka teisi endaga kaasa kutsuda.
  • Räätsamatkamine. Alguses ostsin räätsad endale ja hiljem ostsin neid juurde. Ikka selleks, et saaksin ka teisi inimesi endaga kaasa kutsuda.

Soosaartelt võib leida nii uhkeid põdrasarvi

  • Kohtumiste kogu. Igalt metsarännakult (ja ma teen neid iga nädal mitu korda) toon midagi kaasa. Olen imetlenud soo kohal lendlevaid merikotkaid ning olnud (kogemata) tunnistajaks nende noorukite pesaskäratsemisele. Olen leidnud mägralinnu ja seapesi. Karu magamiskoha. Mitmeid põdrasarvi. Peotäiteviisi igas mõõdus kotkasulgi. Nautinud öösel ilvese kränumist akna taga. Kohtunud lähedalt metsseaperega. Näinud seda, kuidas metsseakari ületab kiirrongina jõge. Kuulnud karu matsutamist teisel pool pajustikku. Vaadanud jõe ääres põdraga tõtt. Näinud limatünnikut, siberi võhumõõkade aasa ning kanuutanud luigelillede vahel. Leidnud kuutõverohtude metsalagendiku. Kõike seda näeb ja kogeb ainult siis, kui julged tulla kõrvale peateelt.
  • Õpingud Luua metsanduskoolis. On kirjeldamatu, kui palju olen ma saanud Luua koolist. Meil on supertore ja ühtehoidev kursus. Oleme teinud koos toredaid matku ja olemisi. Meie kursusel on palju inimesi, kellega olen nõus iga kell koos matkale minema. Peaaegu igalt sessilt olen tulnud koju värskete ideedega ja mõtetega, mis tulevad kas loengutest või õhtustel ühistel õppimistel, saunaõhtutel, maailmaparandamistel. Leidub ikka ägedaid inimesi siin ilma peal:)
  • Pilliõpingud. Üks väljaöeldud uitmõte viis sinnamaani, et mul on nüüd kodus mängimiseks meie oma küla mehe Aksel Tähnase valmistatud päkarauakannel. Omast tarkusest ma seda mängida ei oskaks, aga abi saab Mooste Rahvamuusikakoolist. Ehk jah, ma õpin üle aastakümnete taas pilli ja tegelen harjutamisega.
  • Klaverimäng. See on kuidagi tahaplaanile jäänud. Aga….meie kodus on kõlanud mitmeid uudisteoseid tundmatu Ahunapalu helilooja sulest. Ja jätkuvalt ei saa ma aru, kuidas ta seda teeb. Lugude kirjutamist siis.
  • Korilus. Ma pole kunagi korjanud niipalju marju kui tänavu. Jaanipäevast kuni aasta lõpuni veetsin iga viimase kui vaba hetke midagi korjates. Murakad, vaarikad, kitsemurakad, mustikad, jõhvikad – tassisin neid metsast välja sadu liitreid. Patt oleks seda mitte teha, kui elad otse sellise rikkuse kõrval. Sel aastal oli võrratu muraka-aasta! Olen rabale, soole ja metsale ülimalt tänulik nende andide eest. Seeni tassis H. koju ämbrite viisi ning meil on neid nüüd igal kujul: kuivatatult, marineeritult, seeneseljanka sees, seeneletšona, külmutatult.

Rabakuld. Sel aastal ei tulnud ma murakalt kunagi koju vähem kui pangitäie murakatega. Ja käisin nii marjul 3 nädalat järjest. 

  • Must kogu Kusti. Minu hingesugulane, terapeut, kaisuloom, kaaslane, töövari, matkasõber. Kustist sai juuniortšempion ning osalesime kahel näitusel väga heade tulemustega. Aasta otsa oleme harjutanud kuulekust ja kaitset, neist esimene ikka juba läheb, aga no kaitsetrenn temaga on paras huumor. Ta on ilmselt liiga nummi, sobiks vist paremini raamatukogukoeraks, kui varrukameest hammustama. Osalesime paaril kuulekusevõistlusel, millest ühel läks väga hästi – ilusasti tehtud, kõrged punktid ja hea koht. Kõige toredam on aga see, et keegi meist ei kujuta enam elu ette ilma Kustita. Ta on meil täieõiguslik pereliige ja kõigi lemmik, kellele pole keelatud isegi diivanil pikutamine.

Kusti saak kahelt Tartu koernäituselt – 2x tõu parim. 

  • Minu tublid tütred. Kevadine koduõpe oli neile väga raske, nad igatsesid sõpru ja päristegutsemist. Aga nad said hakkama. Helena lõpetas klassi kiitusega, Hanna ühe neljaga. Nad õppisid sisuliselt koguaeg iseseisvalt ja hoidsid end järje peal. Pillitundidega oli väga raske hoida motivatsiooni. Tunde ei saanud teha laivis, sest internet ei vea välja. Nad on H. juhendamisel õppinud koerte eest hoolitsema ning tegema mitmesuguseid töid. Saavad hakkama 30 koera ära toitmise ja nende järelt koristamisega, saavad hakkama meie külastajate abistamise ja juhendamisega, on igati iseseisvad ja tublid.
  • Minu matkatüdrukud. Me oleme koos palju käinud. Hga käisid nad aprillis 2-päevasel kanuumatkal. Ööbisid jõe ääres telgis, toitu sisuliselt kaasa ei võtnud, vaid püüdsid kala ning elasid sellest. Suppi keetsid jõeveest. Veel oleme käinud mitmel rabamatkal ning nemad on küll inimesed, kellega ma lähen iga kell matkama. Meil ei ole kunagi igav. Jõulukingiks sooviti omale hammockeid, et metsa elama minna. Normaalne.

Kanuutamine ja kalapüük aprillikuisel Kalli jõel

  • Kirjatööd. Ma pole aastaid teinud seda nii vähe, kui lõppenud aastal. Pikaajalised projektid kukkusid märtsis muidugi kohe ära ning et asi võiks taas liikuma hakata, see tunne tekkis mul alles aasta lõpus uuesti. Sel aastal pole ma ära öelnud ühtegi pakkumist, vaid kõik tänuga vastu võtnud. Aitäh, mu head tellijad!
  • Turundus. Oma kirjutamist ei ole ma kunagi pidanud turundama ega reklaamima. Kodulehekülgki on alles mõni aasta tagasi tehtud. Matkakorraldus aga nõuab turundamist iga päev. Ma arvan, et me oleme mõlemad Hga seda sel aastal õppinud palju rohkem kui varem. Ja muidugi ka kohe ellu rakendanud. Endalegi ootamatult olen sattunud loodusturismi ettevõtjate seltskonda, kellega koos tegime kaks üle-eestilist matkapäeva. Jah, ühisturundusel ja ühisaktsioonidel on jumet. Kogu see maailm on väga põnev:)
  • Koostöö. Kuni selle aasta alguseni ei olnud meil Hga head plaani, kuidas kasutada kõike seda kaunist, mis meie ümber on. Nimelt puutumatut loodust – mida teha matkamajandusega, mida siin veel võiks korraldada, mida ette võtta loodusandidega, kuidas kasutada oma teadmisi ja kogemusi jne. Sel aastal oleme pidanud lugematuid ja peaaegu igapäevaseid ideekoosolekuid, vaielnud ja proovinud. Pilt on palju selgem. Üksi ei jõua siin palju ära teha, aga kui me ühendame jõud – siis 1+1 on palju rohkem kui 2! Ja see on väga-väga tore.

 

Koiva jõgi Eesti-Läti piiril

Mis järgmisel aastal?

  • Majaehitus peab jätkuma. Meil on seda suurt saali väga-väga vaja.
  • Marju tuleb roobitseda veel rohkem. Murakaid, metsvaarikaid, mustikaid, jõhvikaid. Kõike, mida loodus lahkelt pakub.
  • Kustiga KK1 eksam ära teha. Osaleda temaga mõnel näitusel.
  • Koival teha vähemalt 3-päevane kanuumatk. See on minu unistuste matk ja ma kavatsen selle kasvõi üksi ette võtta, kui keegi tulla ei viitsi/ei saa/ei julge. Tegelikult on mul muidugi 2 kindlat kaaslast juba olemas. Aga 3 paati veel tühjad.
  • Õppida päkarauakannelt
  • Lõpetada Luua metsanduskool.
  • Saada matkavärk päriselt käima
  • Kolada looduses igal vabal hetkel (nagu senini).
  • Kirjutada nagu pöörane:) Nagu ikka!
  • Ajada ikka oma rida ja kalduda kõrvale peateedest. Kui on liitujaid ja kaasatulijaid, siis see on tore. Kui mitte….siis on ikka tore.
  • Oh…ja äkki tuleb ka talv! Ma pole juba 2 aastat suusatanud ning ootan kannatamatult, et saaks võtta Tayla või Naila ja minna.

Melu meie tiigil. Keegi sõpradest ütles selle kohta tabavalt “nagu Eia jõulud Tondikakul”

 

Mida soovin oma sõpradele ja lugejatele?

Olge terved!

Ärge kartke!

Mõelge oma peaga!

Minge igal vabal hetkel loodusesse!

 

2 kommentaari »

Kuidas ma oma auto ära kaotasin

november 10, 2020 · Filed under Ümbrus, Dont try it at home, Elamus, Eluolu, Uncategorized

Räätsadega on praegu soos tunduvalt parem liikuda, kui ilma. 

Jagan sooseikluse lugu, kus oleks olnud väga palju abi trussikutest või kilekotist puu otsas. Aga et polnud kumbagi, siis sai sellest hoopis pikk rännak täitsa vales suunas. Kirjutasin eelmises postituses, et ei tea eriti eksimisest midagi. Ega sedagi rännakut ei nimeta ekslemiseks, sest tegelikult sammusin selge sihiga…..valesse kohta:))

Niisiis. Läksin mina sohu marjule. Kaasa mitu pange, räätsad all ja koer ühes. Auto jätsin sooserva. Marjaväljadeni andis rännata, aga vastutasuks sain hiigelmarjad ja paiga, kus mitte keegi polnud varem korjanud. Lage soo ümbritsetud mitmete saartega, millest mul oma arust oli väga hea ülevaade. Nimelt olin selles kohas vaid paar päeva tagasi põhjalikult ringi kolanud.

Kusti tundub juba üsna tüdinenud sellest lõputust soos passimisest. 

Korjasin marjad ära, said selline seljakotitäis, et andis ikka selga vinnata. Kes on liikunud räätsadega, teab, et nendega on ka ilma seljakotita küllalt vaevaline kõndimine. Rääkimata siis veel hiiglasliku kotiga.

Hakkasin siis auto poole astuma. Oma arust võtsin suuna täpselt sinna, kust olin ju tulnudki. Sohutulemise räätsajäljed kaotasin ära ja noh, mõtlesin, et teen kiire shortcuti ja ei hakka suure kotiga loodusmatka tegema. Lähen ja lähen ning aina metsikumaks muutub maastik. Säärikud vajuvad räätsadega poolest säärest vette ja kott jääb põõsaste külge kinni. Õnneks leidsin mingi sihi, mida arvasin sohu tulles olevat näinud.

Kütsin aga mööda sihti edasi, sest metsaserv ju paistis. Kohale jõudes selgus aga, et olen autost kilomeetrite kaugusele välja tulnud. Õnneks leidus häid inimesi, kes mind autoni transportisid:)

Õppetund? Aga see, et ma rikkusin oma põhilist looduses liikumise reeglit ja sain kohe karistatud. Ma ei keskendunud. Pea oli täis muremõtteid ja muid mõtteid ning ega ma väga täpselt ei jälginud, kust tulin ja kuhu läksin. Mõtlesin vaid selle peale, kuidas marjad kiiresti-kiiresti ära rabada ja koju kihutada, sest seal ootas veel tuhat toimetust. Kogu selle tulemusena sain 8-tunniseks kujunenud räätsamatka. Mis kokkuvõttes polnud paha, sest õppisin tundma mõningaid uusi paiku.

Lõpp hea, kõik hea. Marjadest sai aga imeline jõhvikatarretis. Hapu ja magus ühtaegu. Hea morsiks, mannavahuks, napoleonikoogi triibuks, vastlakukli hapuks täienduseks või niisama ampsamiseks.

Jõhvikatarretis. Lisatud pole tilkagi vett. Puhas jõhvikamahl ja suhkur. 

Leave a comment »

Kõrvale kaldumine ehk ülerahvastatus metsas

oktoober 15, 2020 · Filed under Ümbrus, Elamus, Eluolu

Emajõe-Suursoo: Jõmmsoo saared. NB! soo ei ole automaatselt põhjatu mülgas, kuhu kohe sisse vajud ja ära upud. Ka sellel pildil olev Jõmmsoo on praegusel aastaajal matkalise kummikute suhtes väga leebe ning ei ürita neid sugugi endale krabada.  

Meil on selja taga imeilus sügis, mis on loodusesse liikuma toonud väga palju inimesi. Ja just sellest ma tahangi kirjutada. Hea kursaõde rääkis ühel kenal laupäevaõhtul, kuidas tema lähedal Marimetsa rabaservas oli parkinud sadakond autot. Rahvas muidugi kõik rabas. Hiljaaegu kurtis mu ema ülerahvastatusest Jussi matkarajal Kõrvemaal. Ta oli sinna läinud ilusal päikeselisel laupäeval ning täiega pettunud. Parkla ja teeääred olnud tuugalt autosid täis pargitud ning matkarada inimesi nii täis, et vaata, et kellelegi kanna peale ei astu. “See ei ole kogemus, mida ma läksin sealt otsima. Kui ma lähen metsa, otsin ma mingitki privaatsust, aga seal seda küll ei olnud. Inimesed lapsevankritega, koertega, suured seltskonnad, väiksed seltskonnad, lakkamatu jutukõmin ja rahvamassi voorimine,” kurtis ta. Soovitasin tal edaspidi sellistesse kohtadesse minna nädala sees või väga halva ilmaga, ilusa ilmaga nädalavahetusel aga neist paigust eemale hoida.

Kui me juba metsa või loodusesse läheme, siis me läheme sinna privaatsust otsima. Aga privaatsust ei saa leida kohtades, kus on kõik teised inimesed ka. Privaatsuse kogemiseks on vaja julgust kalduda kõrvale peateest ja käia oma radu pidi. Ei ole mõtet minna Viru rappa, kui tahad kuulata loodushääli ja nautida looduse rikkust omaette. Ja neid viru rabasid on meil tegelikult rohkem kui see üks ja ainus Viru raba. Imestan tihti, miks inimesed käivad kohtades, kus nad on koguaeg käinud. Kas ei ole huvi minna kuhugi mujale või kogeda midagi teistsugust? Ja kas peab alati minema sinna, kus on kõik teised?

Hommik soos

Näiteks meie koduümbrus Ahunapalu ja Emajõe-Suursoo. Siin ei ole kedagi, siia suvalised juhuslikud matkalised juba naljalt ei satu. Õigupoolest ei satu nad siia isegi mitte suure meelitamise peale, sest õige kanuumatka koht on ikkagi Ahja ja rabas saab matkata ainult mööda laudu ning koos sadade teiste matkalistega. Kurb, sest nii palju oleks näidata siin.

Samas teisalt olen ma üdini tänulik, et Ahunapalu rahvas on Emajõe-Suursoo teedele tõkkepuud ette pannud. Ma ei kujuta ette, et siin oleks sama õudne laulupidu nagu Kõrvemaal või Tallinna lähedastes rabades. See paik kaotaks võlu ning siin käimine mõtte. Nimelt just salaradu pidi kulgemine ja hälbimine peateelt on see, mis tundub mulle tõeliselt ligitõmbav.

Eesti inimesed peavad end loodusrahvaks ja meile meeldib mõelda, milline suur side meil loodusega on. Seda tegelikult pole. Minu põlvkonna inimeste side on juba väga nõrk ja järgmistel seda enam. Me ei tunne taimi, ei tunne kõige elementaarsemaidki seeni ja kahjuks kardame loodust üha enam. Kardame puuke (kes elavad samamoodi linnapargis), kardame, et ilves hüppab metsas pähe (ei hüppa, garanteeritud) ja hunt tuleb (ei tule), kardame ära eksimist, pimedust, madusid. Minu käest kõige sagedamini küsitud küsimus on, et “kuidas sa ei karda siin metsas elada?” Vastata ma sellele ei oska – mida peaks õigupoolest kartma elades keset metsi?

Tüüpilise meie inimese ettekujutus matkamisest ja looduses liikumisest on see, et kõnnitakse paar tunnikest mõnel RMK rajal ja siis küpsetatakse RMK lõkkeplatsil vorsti ning kuulatakse mussi. Halvimal juhul halatakse pärast internetis, et küll oli ikka hirmus, sest naaberseltskonna muss ei sobinud mitte ja matkarajal oli musttuhat inimest. Liiga tihti jääb positiivne elamus, mida loodusest otsima minnaks, hoopiski saamata.

Järgmisel nädalal tähistatakse kogu maailmas põlislooduse päeva. Ka Eesti osaleb selles aktsioonis ja meilgi on mõned erimatkad meie põlistesse paikadesse. Sood ja rabad on üks parimaid näiteid põlisloodusest ning meil juba seda rikkust jagub. Oleks, et jaguks ka tarkust kõike seda hinnata ja julgust ning uudishimu seda uurida.

Comments (1) »

Jõhvikaaeg

september 14, 2020 · Filed under Elamus, Eluolu, Mina ja mets

Ma pean kirjutama Eesti suurimatest jõhvikavarudest, mis asuvad ju siin meie juures Emajõe-Suursoos. Marju on palju ja nad on hiiglaslikku mõõtu. Just praegu hakkavad saama päris valmiks – mõnel mättal on nad juba nii mustjad, et soo näitab neid vaid sellele, kes mätast ligemalt uurib. Siis näed, et sinna oleks justkui marjaämber ümber valatud – nii palju on hüva kraami maas!

Ega ma ei ole varem väga metoodiliselt jõhvikakorjamisele lähenenud. Olen korjanud endale mõne liitri ja aitab kah. Tänavu läksin juba esimese sooskäiguga nii hoogu, et kaotasin ajataju täielikult. Oleksingi sinna rikkusesse jäänud, kui kõik nõud poleks täis saanud.

Suur lage soo. Tuul on põdrakärbsed laiali puhunud, taevalaotuses laperdab üks merikotkas. Jalge all jõhvikavaip. Puhas õnn!

Jõhvikakorjamiseks on oma nõksud. Koht peab olema muidugi hea. Nendega on aga see lugu, et võib küll tunduda, et soo on ju suur ja lai ning mine ja hakka aga roobitsema, aga tegelikult on vaja kohta, mis oleks kergesti ligipääsetav. Sellised kohad on aga populaarsed ja ülerahvastatud. Selgi nädalavahetusel käis tohutu voorimine soo poole. Noh, mul on muidugi oma salakohad ja seal polnud küll hingelistki.

Probleem võib olla ka soole ligipääsetavuses. Mul on selleks puhuks räätsad. Nendega läheb läbi kohtadest, mis muidu su kummikut omale tahavad krabada. Teisalt aga räätsad lisaraskus, mida kaasas tassida. Mugavus maksab.

Kusti aitab mul marju korjata

Marjakohad on väga erinevad. Kidurate kaskedega siirdesoo jõhvikad pole pooltki nii vägevad, kui lõõtsuvate tuultega lageraba marjad. Samuti on lagedale mõnus räätsadega minna, ei jää põõsastesse kinni. Kui aga räätsasid pole, siis on päris keeruline ja vajuv seal.

Ma löön soos alati püsti laagri. Sean midagi puu otsa, näiteks räätsa või kilekoti. Ilma selleta võib oma asjad juba 50 meetri pealt ära kaotada, nõnda on aga kaugelt näha, kus kraam on.

Soopäevaks vajalik instrumentaarium

Soos orienteerumiseks on abiks mõni kõrgem saar või kõrgem puu sooservas. Lühematele soohulkumistele ma GPSi ega kaarti ei võta, kui aga on plaanis päev otsa liikuda, siis kindlasti. Telefoniga orienteerumise peale ma seal ei looda, sest levi on heitlik.

Marjapuhastamissüsteem

Milleks jõhvikas hea on?

  • Põieabi. Jõhvikamahlast saab abi, kui põiepõletik tahab tulla. Uuemal ajal võib muidugi osta apteegist jõhvikatablette, kuid mulle tundub usaldusväärsem tarvitada päris jõhvikad.
  • Tahad noor olla – söö jõhvikaid! Punased on nad sellepärast, et sisaldavad kõvasti antioksüdante, mis teadupärast vananemist edasi lükkavad. Uuringud on näidanud jõhvika tõhusust ateroskleroosi, vähi ja teiste degeneratiivsete haiguste ennetajana. Degeneratiivsed haigused on need, mis on seotud kudede, rakkude, organite jm taandarenguga, nt kulumisega.
  • Teeb seedimise korda, kuna sisaldab kiudaineid.
  • C-vitamiinist pungil.
  • Hea rauaallikas.

Kuna minu korilussoov on kaugelt suurem, kui meie pere ära jõuab tarbida, siis võib minu käest jõhvikaid küsida:

  • Korjan vastutustundlikult jõhvikataimi ja sood lõhkumata
  • Marjad on alati puhastatud
  • Saadan üle Eesti

5 kommentaari »

Viie soosaare matk Emajõe-Suursoos

september 5, 2020 · Filed under Ümbrus, Elamus, Eluolu, Lapsed, Mina ja mets

Olen juba mitu nädalat soo poole kügelenud ja maa-ameti kaarte skrollinud. Ikka selleks, et minna sohu nii põhjalikult, et kella pole vaja vaadata ning tegemata tööde hunnik samal ajal kuklas ei tiksu. Sellise ootuse kohta käib ütlus “esimesel võimalusel”, mis tähendab, et ma kasutangi ära esimese võimaluse.

Muideks, see esimese võimaluse kasutamine on luksus. Valdavat osa inimeste kammitseb kaks asja: ilm ja töögraafik. Need kaks ei sobi üldse kokku, mis on ammuteada fakt. Tüüpiline – ilm on mõnus looduses kolamiseks, aga sa pead kükitama kontoris. Ja kui saabub nädalavahetus või puhkus, kallab vihma või on muidu pigem toasolemise ilm. Ja nii kulubki aeg ning lõpuks ei jaksa enam unistadagi.

Aga asjast. Mul mõlgub meeles mitu matkaringi meie lähikonnas. Mõned neist on kindlasti sellised privaatsed, kuhu ma tahangi minna üksi või äärmisel juhul omadega (või siis väga väikse matkaseltskonnaga), aga mõned on sellised, mida mul on vaja testida. Võtsime Hanna ja Helena ja Kustiga ette neist ühe, mis läbib viis soosaart. Ristisime selle ringi Viie Saare Matkaks.

Praegune aeg on parim soodes ringi kolamiseks. Pole liiga märg ja isegi need kohad, mis olid kevadel ligipääsmatud, on nüüd juurdepääsetavad. Pole parme, sääski. Tõsi, on põdrakärbsed, aga neid ei ole kunagi nii massiliselt nagu suviseid tüütusi. Meil olid jalas täitsa tavalised kummikud ning sellest piisas vägagi.

Need hiigelseened ootasid meid Apnasaarel 

Soosaared olid täis seeni. Sirmikud, puravikud, muidugi kukeseened. Suureks rõõmuks ka metsašampinjonid, mille Hanna tundis eksimatult ära. Ehh, mina korjasin veel eelmisel aastal valgeid kärbseseeni nende pähe. “Aniisilõhn on? Kollaseks läheb, kui sõrmega tõmbad? Järelikult šampinjon,” õpetas Hanna. Sirmikud avastas ka tema. Tal on hea silm seente peale.

Viletsate kaskedega ja põtrade poolt ümaraks pügatud pajupõõsastega Luutsnasaaresoo. Palju hiigelsuuri jõhvikaid!

Soo oli punane. Just nagu oleks keegi sinna marjaämbri maha ajanud ja nii koguaeg. Puhas rikkus! Siiski, kohe ei ole veel mõtet jõhvikale minna, nad on toorevõitu veel. Aga varsti juba saab.

Saared, millel käisime, olid üsna eriilmelised. Jah, tavalisele inimesele vist üks padrik kõik, kuid mind võluvad need vanad metsad, kus kasvavad hiiglaslikud haavad, kuused nii jämedad, et kolmekesi annab ümbert kinni võtta ja mille vanade mändide otsas võib peita kotkapesa. Oska vaid õigel ajal pilku tõsta ja üles vaadata. Sellised metsad ongi soosaartel. Seal ei ole inimene kunagi midagi teinud ja loodus on saanud omasoodu areneda. Neisse kohtadesse ei vii ühtegi rada ega ole seal infotahvleid ning see ongi kõige võluvam.

Obussaare sõnajalatihnikus

Lõunapaus Astlassaarel. Tatra-kanagurmee, magustoiduks banaanilaastud ja kondenspiim.

Meie matk käis kõigepealt mõned kilomeetrid mööda metsateed ja seejärel juba mööda loomaradu üle soosaarte. Soo läbisime lihtsalt otse, ilma mingeid radu otsimata. Praegusel aastaajal on ta enamasti kuiv, st kummikut ära ei kaota. Aga ettevaatlik peab ikkagi olema. Õnneks on Hanna ja Helena juba täitsa kogenud soos liikujad ja Kusti – tema lihtsalt tormab ringi nagu pöörane, ise märg, mudane, samblane ning üdini õnnelik.

Matka pikkuseks tuli 9 km, ajaliselt koos väikeste ja suuremate pausidega 6 tundi. Soos ja rabas ei läbita kilomeetreid tempos 6 km/h nagu normaalne inimene kõnnib, vaid oluliselt aeglasemalt. Mis mulle aga sobibki, sest mu eesmärk ei ole korjata kilomeetreid, vaid nautida loodust ja tunda end selle osana. Ahhetada ja ohhetada, vahtida ringi, hulkuda sihitult ja sihiga. Uurida ja näha. Kuulata, lihtsalt niisama passida. Olla kella vaatamata ja ilma levita.

Veider, kuidas sellest ei saa küllalt. Mõnes mõttes ma imestan neid inimesi, kes käivad paaril nädalavahetusel AASTA jooksul mõnel matkarajakesel ning see ongi kogu lugu. Imetlen, kuidas nii vähesega on võimalik vaimselt tasakaalus ja terve püsida. Ma vist ei suudaks. Ära närtsiksin täitsa. Mul on vaja oluliselt suuremat doosi loodust. Aga võib-olla ka asi selles, et kui kord oled maitse kätte saanud, kuidas lihtviisiline looduses hulkumine loob mõtteerksust, loovust, töövõimet, rahu ja paremat und, siis lihtsalt ei lepi enam kehvemaga. See on lihtsalt selline elukvaliteet, mida ei sobi asendama ükski tablett.

Igatahes. Me tulime koju ja mu hing heliseb. Ootan kannatamatult järgmist esimest võimalust, millal jälle minna ning seda, millal saan seda kaunist rännakut jagada ka teiste inimestega. Juba varsti!

Polnud plaanis midagi korjata, aga kui lahkelt antakse, tuleb tänulikult vastu võtta!

Leave a comment »

Rabakuulamisekunst

juuli 16, 2020 · Filed under Ümbrus, Elamus, Eluolu, Mina ja mets

Rabakuld

Olen käinud rabas viimase 20 päeva jooksul…….20 korda. Teadagi – murakaaeg. Viimase nädala olen iga kord lubanud, et ei tassi enam marju koju, kuid ikkagi rappa tagasi pöördunud. Mul on rabaga oma suhe – ta lihtsalt kuidagi kutsub mind marju korjama. Igal hommikul kella 5 ajal tunnen vastupandamatut soovi minna. Ega siis midagi, seljakott selga ja minekut.

Täna marju korjates ja pea kohal tiirutavat merikotkast imetledes mõistsin, et loodus ju hoolitseb meie eest. Ta annab meile kuldaväärt marju ajal, kui turismiettevõtjatel on vist aegade õhem leib üldse. Ja ma olen nii tänulik selle imelise muraka-aasta eest. Pole olnud meil kunagi kodus sellist ladu murakamoosi ja enne tänavust aastat ma küll ei arvanud, et võiksin suuta korjata murakaid rohkem kui liitrikest kümme.

Kotkastest rääkides, siis tänavusi murakalkäike on saatnud lähedalasuvalt rabasaarelt kostev lindude kisa. Põhimõtteliselt non-stop toimetamine, segu näljakisast ja muidu jutustamisest. Väga vali. Kuuldub täpselt selline nagu allolevast videost, mis filmitud merikotkaste pesast.

Kuna ma neid toimetajaid kunagi ei näinud, ei uskunud, et need võivad olla kotkapojad. Oma vist viimsel selleaastasel murakalkäigul aga kohtasin kahte noort kotkast rabasaare servas puu otsas pesal istumas. Nad jälgisid üllatunult 50 meetri kaugusele ilmunud rabavärvi inimest. Keerasin selja ja lahkusin, nemad aga liikusid rabasaare keskele ning seal jätkus kogu lärm harjunud viisil. Vahepeal libises rabasaarele ka vanalind. Korjasin vaikselt marju ja olin üdini tänulik selle imelise looduskogemuse eest – sain olla tunnistajaks nende tavalistele argipäevatoimetustele.

Rappaminek. Kell on 6 paiku. Varajasel kohalejõudmisel on väga praktiline väärtus. Rappa tuleb jõuda esimesena ja hõivata parimad marjakohad:)

Kuidas leida murakaid?

Seda küsimust on minult väga palju küsitud. Nad kasvavad kõrgsoos, mida me enam tunneme raba nime all. See on selline koht, kus kasvavad veel kidurad männid, aga mingeid muid puid seal pole. Õige murakaraba tunneb ära muidugi rabalõhna järgi. See on segu sookailust ja vist ka turba niiskusest, see, mis jääb ninna, riiete ja koera külge.

Murakakohta saab otsida aastaringselt. Nt mina otsisin oma vingemad kohad üldsegi mitte marjade, vaid maas leiduvate vanade murakalehtede ja kasvukoha järgi. Ei pannud mööda.

Millal on murakaaeg?

Väga keeruline öelda. Ma ise ei jälgi mingisuguseid kalendrikuupäevi, vaid vaatan ainult looduse järgi. Aastad on väga erinevad ja kohad on erinevad. Isegi samas rabas on arenevad päikesepoolsel küljel marjad kiiremini kui varjus. Et õiget aega välja peilida, lähen alati umbes nädal enne jaanipäeva vaatama, kuidas asjad rabas arenevad. Sel aastal hakkasin murakaid korjama mõned päevad pärast jaanipäeva, aga olen alustanud ka juulis.

Suvi on tänavu olnud täiesti ideaalne murakate jaoks. Parajalt soe, aga mitte liiga kuum. Marjad küpsevad tasapisi. Vihm pole neid lõhkunud. Kõige sellepärast ongi marjaaeg kestnud kaua.

Helena oli minu vapper abiline mitmetel hommikutel. Ta teenis endale taskuraha. 

Toored või küpsed?

See teema kütab murakate puhul vist igal aastal kirgi. Mumeelest on selle asjaga nii, et sõltub, mida sa saada tahad. Kui sa tahad korjata endale 2 liitrikest, siis muidugi oota, kuni marjad valmis saavad. Kui veab, saadki oma 2 liitrit küpseid marju, mida keegi pole veel ära korjanud. Ahjaa…ka ilmaga peab vedama, sest kui su marjavalmimise päeval vihma uputab, siis ei korja sa tuhkagi.

Aga kui soov neid rohkem korjata, siis tuleb alustada poolvalminute korjamisega. Nad saavad suurepäraseks moosiküpseks ka toas päeva-paar seistes.

Kahe nõuga korjamine säästab ülimalt tüütust marjapuhastamisest. NB! rabas ei ole sääski ega parme ja võibki vabalt käia lühikeste varrukatega.

Kuidas korjata?

Mulle ei meeldi metsast prahti koju vedada ja marjade puhastamisega teine samakaua tegeleda, kui ma metsas olin. Seega katsun korjata võimalikult puhtalt. Jah, esimesed marjad tulevad koos tupsudega, aga varsti juba ilma. Kui osa marju jõuab täisküpsuseni, korjan alati korraga kahte nõusse – ühte kuldkollased, mille saab kohe potti või külma pista ja teise järelvalmimist vajavad.

 

Mida murakast saab?

Muidugi moosi. Seltsiks kitsejuustule, kreeka jogurtile või eriti luksuslikule pannkoogile.

Siis võib neid karbiga külma panna. Aga sinna ainult täiesti küpsed marjad, eks.

Likööri. Viin ja suhkur peale ning pimedasse-jahedasse seisma.

Muraka tupsudest (nendest, mis marjade küljes) saab imehead teed. Kuivatan need alati talveks.

Mida rabast veel saab?

Mina leian sealt rõõmu ja rahu. Puhtust. Rappa minnes olen alati elevil ning sealt tulles tänulik. Jah, ma tänan alati metsa ja raba andide eest. Rabakuulamine on kunst. Umbes sama nagu kukeseentekuulaminegi, mida me ju eestlastena oskame.

See hetk, kui astud metsast rappa, on alati kuidagi eriline. Üleminek ühelt koosluselt teisele on järsk, alles oli metsa ja mustikad, nüüd on raba ja murakad. Koer on ka muidugi õnnelik.

 

 

2 kommentaari »

Jõel, rabas ja Ullusaarel

mai 31, 2020 · Filed under Ümbrus, Elamus, Eluolu

Vist peaksin selle blogi ümbernimetama rabas ja metsas kolamise blogiks. Sest muust ma ju viimasel ajal siin eriti ei kirjuta.

Igatahes. Kolm päeva ja kolm toredat matka.

Reede õhtul rahvaga jõe peal kanuutamas. Päikeseloojang kui sulakuld, koprad toimetamas, ööbikud laksutamas. Täiuslik meditatsioon.

Minek!

Tagasi jõudes oli päike juba loojunud. 

Laupäeval trampisime Hga rabas ühelt saarelt teisele ja ringi ümber raba. Hea ring, väga mõnus jalutamine 4 tundi. Rabas kõik õitseb – murakad, sookail, küüvitsad. Uimastav lõhn, mis jääb külge riietele ja koerale. Ma ei suutnud kokku lugeda, kui palju lendas raba kohal merikotkaid, aga kümmekond võis neid küll olla.

Ja muidugi selle retke nael – suur põdrasarv. Olen ammu unistanud, et leiaks ometi mõne sarve, ning sättinud oma käike sinna, kus põdrad käivad. Skoor ümmargune null kuni praeguseni.

Uhke sarv

Juba eelmisel nädalal tahtsin ühe siinkandis toimuma pidanud matkaga liituda ja rännata Ullusaarele. Ära jäi, sest rahvast ei saanud kokku. Ära jäi ka sellel pühapäeval toimuma pidanud ametlik matk. Aga me tegime asja Hannaga mitteametlikult ära ning rändasime ikkagi Ullusaarele Jõmmsohu.

Kõigepealt ma pean aga selle Ullusaare värgi ära seletama. Et mis hull ja mis saar. Tegelikult on selle soosaare nimi Pikassaar, aga Ullusaareks hakati teda kutsuma siis, kui üks hull seal end päriselt sisse seadis. Nimelt põgenenud Piirissaarelt pärit Arnold Karila kuskil 1960ndate lõpus Tartust hullumajast ja elanud seal kaugel soosaarel tükk aega. Segased ajad ja metsavendadega oli veel probleeme. See, et kuskil soosaarel elab mingi kahtlane isik, ei sobinud kohe mitte. Niisiis korraldati haarang ja võeti Karila kinni. Tema aga polnud üldse nõus saarelt vabatahtlikult ära tulema ja nii pidid miilitsad ta soost nagu karu kinniseotuna välja tassima. Selgus, et poliitikaga pole tal aga midagi pistmist, oli lihtsalt vaimsete probleemidega inimene.

Matkakaaslane tõmbab mätta peal natuke hinge
Mingit teed või selgestinähtavat rada Ullusaarele ei lähe. Meie läksime Hannaga otse üle soo ja soosaarte: ikka Põdranõnalt Perässaarde, sealt Kõrgessaare kaudu Ullusaarele ja tagasi Põdranõnale. GPS näitas kokku ringiks 10 km ja vantsisime seda 5 tundi. Maastik madalsoole kohaselt väga raske, ainult ekstremistidele. Sain säärikust korralikult vett välja kallata, sest kui hooletult astudes võid sääriku lausa sohu ära kaotada.

Ebaküdooniad metsas

Aga asi juba algas Põdranõnal toredasti. Seal on kaks vana talukohta (Viira ja Põdranõna), kus olen ennegi kolamas käinud. Aga et ühe juures on kaasik, mille alustaimestiku moodustab ebaküdoonia, see oli küll üllatus.

Edasi need soosaared. Need on muidugi müstilised. Igivanad ja ilmatu jämedad puud, puntras tormimurrud, kõikjal sigade tegutsemisjäljed. Leidsime ka arvatava karu magamiskoha. Ullusaarel polnud midagi. NB! Loe postitus lõpuni, siis saad teada, miks seal midagi ei olnud.

Igatahes ei saanud me Hannaga kumbki aru, mispärast ei võinud inimene nii toredas kohas elada. See ju täitsa paradiis. Tagasi tulime juba otse üle soo ning enne kojusõitmist pakkus Hanna välja, et me peaks ikka kuusekasve ka korjama. Et kuda me lähme niimoodi täiesti tühjade kätega koju. Nii saigi. Nendest kuusekasvudest saab limonaad ja siirup.

Ubaleht, madalsoode taim

Neist saab hüva kraami talveks!

Matkalised Ullusaarel

Hiljem: Ullusaare mõistatus või lihtsalt viga kaardil? Tegelikult ullusaar asub hoopis teises kohas. Seal on näha Arnoldi maja varemed, pliidijäänused, tema põllupeenrad. Seal ta elas nagu mäletavad need, kes ta soost välja tõid. Just sellepärast polegi Pikassaarel hoopiski pistmist ulluga, vaid keegi on lihtsalt vea teinud. Aga kes tahab matkata Ullusaarele, lasku aga endiselt käia. Ma edaspidi lähen ikka sellele õigele saarele:)

2 kommentaari »

Kanuu- ja matkajuttu

mai 20, 2020 · Filed under Elamus, Eluolu

Ilus elu jõe ääres. Ülevalt on hea ka näha, kui ulatuslikult on koprad ette võtnud puude langetamise. 

Jätkan ikka oma matkateemaliste lugudega.

Vahepeal on kõvasti matkatud ja soodes ümberhulgutud. Matkanud oleme me kõik, ka kõige pisemad. Nimelt nemad võtsid H.ga ette lausa 2-päevase robinsonistiilis olemise. Kaasa võeti õnged ning elati mõnusasti jõeääres. Lapsed õppisid lugu pidama jõeveest keedetud kalasupist, mis pidada olema hiiglama maitsev. Said ka veidi kalapüügiga käe valgeks.

Ma ise jäin seekord koju, sest keegi peab ka suure koerapere eest hoolitsema. Sellegipoolest on mulle väga oluline, et lapsed oleksid võimalikult palju lähikontaktis loodusega. See on vajalik ja see on asi, mis päriselt oluline. Sellised elamused on palju tähtsamad kui mistahes materiaalsed väärtused.

Supp maitseb palju paremini, kui oled selle valmistamisel ise ka vaeva näinud. Näiteks kartuleid koorinud. 

Kanuutamine aprillikuises Emajõe-Suursoos

Ise olen palju kolanud ümbruskonna erinevates rabades ja soodes. Mitme eesmärgiga – leida uusi põnevaid (ja läbitavaid) radu ja paiku ning leida teatavaid kuivanud lehti. Sinna kuivalehekohtadesse tekivad nimelt 2 kuu pärast imelised kollased rabamurakad. Oeh, mul ainuüksi nende lehtede nägemisest ja nende peale mõtlemisest tõuseb vererõhk. Ei ole kerge olla paadunud korilane.

Õigupoolest olen korilusega juba alustanud. Ei suutnud vastu panna kogritsapiltidele, millega sõbrad sotsiaalmeedias ahvatlevad ja käisime Hannaga neid tegelasi otsimas. Leidsime ka. Mitte just palju, aga ehk on häda valedes kohtades või liiga külmas kevades. Aga noh, õnneks keegi teine neid meie peres millegipärast ei söö.

Koriluse alla läheb vast ka islandi käokõrv, mida hea hulga koju tassisin ja siirupiks võlusin. Köharohumaitseline ja metsalõhnaline mõnus värk.

Minu ustav ja väsimatu kaaslane sooseiklustel

Tagasi rabajuttude ja vererõhukergitamise juurde. See viimane tõuseb ka siis, kui leida mõni uus eriti äge soosaar või seniavastamata paik. Ja neid ikka on. Matkasime kord Kustiga üle lageda raba ühele saarele. Andis ikka minna. Raba kohal tiirles hulgaliselt kotkaid (nagu alati). Üks kodanik lahkus kiiruga ka sellelt saarelt. Kohalejõudes taipasin, mis värk – see on vist tema saar. Igatahes oli paik täis pruune igas suuruses kotkasulgi (rõõmustagem kohalikud indiaanlased!) ja kotkaväljaheiteid. Jah, ma olen jõudnud nii kaugele, et rõõmustan, kui näen metsas mõne looma-linnu s**ta. Igatahes lasime sealt saarelt kiiresti jalga. Ei tahtnud pererahvast rohkem segada.

Kohtumisi loomade-lindudega on tegelikult viimasel ajal olnud sisuliselt iga päev. Huvitav, kuidas ma varem nagu ei osanud neid märgata. Soojõe ääres nägin hiljuti jäälindu, kes tegelikult üldse ei peaks siin olema, sest tema armastab kõrgeid kaldaid, kuid soojõgi voolab mätastarnade ehk pokude vahel. Kord ärkasime öösel akna tagant kostva jõletuma kräunumise peale. Seal kräunus metsakass ilves. Teda pole küll umbes aastajagu näinud, aga hea teada, et ta on endiselt ümbruskonnas liikumas. Kitse “haukumine” kuskil maja taga metsas on ka tavaline. Lisaks on meie lähikonda sisse seadnud üks seapere – hulk triibulisi põrsaid ja vähemalt 2 suurt looma. See mind väga ei rõõmusta (ehk nad võiksid kolida kaugemale kui 200 meetrit majast), sest me kartulipõld on reaalses ohus. Veel avastasin ühelt saarelt mägralinna, aktiivne ja käigus. Karumõmmi pole kohanud, aga tema s**ta küll. Viimase aja sügavaim elamus on aga vast hüüp. Puhu ja saad teada, millist häält teeb see soolind, kes ohtu korral püüab sarnaneda pillirootuustakaga. Tema hääl on tontlik ja sellepärast kutsub vanarahvas teda sookuradiks või ööhirmutajaks.

Varahommikune raba.

Kell on 5.30. Raba kajab tedremängust ja aegajalt kostab sookuradi tontlik huige. Jõekäärus toimetab kobras. Milline rõõm ja rikkus on olla kõige selle keskel. 

Kogun ja talletan neid kogemusi ning kibelen neid teistegagi jagama. Meie kanuud ootavad matkalisi ja matkakalender on paika pandud. Meil on tasapisi täienev Facebooki lehekülg ja ettevõtte veebisait. Tõsi, see viimane on (ja arvatavasti ka jääb) ainult inglise keelseks.

 

4 kommentaari »

« Previous entries
Järgmine lehekülg »