Archive for Elamus

Aastapäev küünlavalgel

Kolm aastat tagasi tulin esimest korda Ahunapallu. Lugu tegema. Täna imestame, et kas tõesti on sellest kohtumisest möödas vaid kolm aastat, sest meil mõlemal on tunne nagu tunneksime teineteist juba mitukümmend aastat ja üldse – ma olen ju koguaeg Ahunapalus elanud.

Igatahes. Nagu kord ja kohus tähistamine koogisöömisega ja pillimänguga. Uhiuue heliteose kallal pusimisega. “Mul sai missa valmis juba tükk aega tagasi,” muigas H.

Sel päeval oli tuul lõõtsutanud juba päris korralikult. Et ta on juba tormiks paisunud, sellest ma nagu aru ei saanudki. Ühel hetkel saabus pimedus. Mis muud, küünlad põlema ja romantika. Küllap vool tuleb varsti tagasi nagu tavaliselt.

Sõime head meekooki (ise tegin), pusisime “missat” mängida ja tegime mõned Scrabble peamurdmised. Mõnus õhtu. Väljas kolistas tuul, sees põlesid küünlad, kõlas nali ja naer.

Kuidas see oligi kolm aastat tagasi? Olime ju nädal aega olnud telefonide külge kleepunud ja saatnud tuhandeid sõnumeid. Jutt ja teemad ei lõppenud. Sel hetkel, kui selgus, et kuskil Ahunapalu pärapõrgus elab keegi, kellel on päratu hulk koeri, kes mängib Bachi nii, et pole muusikakoolis päevakestki käinud ja kes ei naera sugugi mu eriskummalise muusikamaitse üle (Bach), teadsin, et on vaja minna “lugu tegema”.

Kohtusime puuriida juures. “Puud,” osutas tema tähtsalt puuriida peale. Oli suur riit küll. Naljakas, miks ta neid puid mulle näitab, mõtlesin mina. Kogu ülejäänud päeva veetsin mõeldes välja valemit, kuidas teha nii, et õhtul ei peaks Tallinna tagasi sõitma. Pärast selgus, et tema oli mõelnud sama. Mis sai edasi, on ka ju kõik teada. Hea on. Väga hea.

Aga veel kirjutan ma sellest tormist, mida ma tormina ei käsitlenudki. Kuna meil ju levi ja internetti polnud, ei teadnud me midagi. Et terve Võru linn istub pimedas, et kümned tuhanded kodud on pimedad ning kui kaua kõik see pimedus kesta võiks. Järgmisel päeval lubati, et vool tuleb päev jooksul. Ei tulnud. Ja nii päev edasi. Ja veel üks päev. Kokku sai neid neli.

Me oleme kord varem ka niimoodi pimeduses passinud. Tookord kokku 10 päeva. Oli juulikuu ning siis elasime me Laanemetsas.

Milline on elu ilma elektrita (isegi kui sul on ahi ja kaev ja välipeldik)? Selles ei ole midagi toredat. Elu niimoodi on nagu ellujäämisõppus ja seda ka maal. Jah, me oleme väga sõltuvad elektrienergiast ja ega siin ei ole midagi teha. Enamikel maakatel pole enam vana-head ämbrisüsteemi, vaid pumbad, mis hoiavad veevärki käigus. Pesemine on asi, mis muutub väga problemaatiliseks, kui sul pole voolu. Enamik tegevusi vajavad valgust.

Väga halb on lastel koolitükke teha pealambi valguses.

Minu töö vajab elektrit, sest selleta ei ole mobiililevi ega internetti. Ja arvutiaku ei kesta samuti kuigi kaua.

Elektrit vajavad külmkapid. Kui majapidamises on terve hulk koerhingesid, on ka hulk külmkirste nende toiduga. Rääkimata sellest, et mõte kogu suve töö ehk külma kogutud marjade-seente riknemisest on nörritav.

Enamik tööriistu töötab elektri pealt. Kui on pooleli ehitustööd, siis neljapäevane seisak on paha-paha. Generaator? Jah, muidugi, aga see vaeneke ei jõua ka kahe talumaja vajadusi ära täita.

Oi, ja mu Kusti! Vaene loomake oli öösiti päris hädas. Meil põleb muidu öösiti led-valgustus, et ei peaks kottpimedas WCsse orienteeruma. Kusti aga oli nüüd kottpimedas toas liikumisega päris hädas, küll põrkas ühe ja teise asja vastu ning ei leidnud kuidagi kutsumise peale teed õigesse kohta.

Ehk et elu ilma elektrita ei ole mingisugune tore küünlavalgusromantika nagu mõned seda ette kujutavad. See on väga tüütu, stressirikas ellujäämisõppus. Ning eriti vastikuks teeb asja teadmatus, et sa ei tea, kaua see jama kestab.

Comments (1) »

Sooseiklus Emajõe-Suursoos

 

Nädalavahetusel võtsin Kusti (koer) ja Louis`ga (workawayer Prantsusmaalt) ette retke sügisesse Emajõe-Suursohu. Plaan oli minna sama rada pidi, kus suvel peaaegu ära eksisime, tähistada rada ja teha soosaarel lõket. Louis`i jaoks oli see esimene sooskäik ehk siis plaan oli talle ka näidata, kui äge koht on soo ja raba.

Ega ta ei tahtnud alguses uskuda, et soos ongi nii märg, et ilma kummikuteta sugugi ei saa. Ja poleks tõesti saanud, sest viimase aja vihmad olid mõned kohad muutnud väga-väga vesisteks. Kusti rõõmuks muidugi, sest see loom ei jäta iial ronimata ühtegi veeauku, kraavi, ojja, jõkke, järve.

Meie retk algas Kõivussaarest. Vast pool kilomeetrit oli täiesti kuiva astumist, kuid siis algas mättalt-mättale hüppamine ja kuivema raja otsimine. Aga ei hullu. Varsti olimegi päris soos. Selles imelises sookailude järgi lõhnavas paigas, kus mättad punetasid jõhvikatest. Eksootika välismaalasele loomulikult. Prantsusmaal ju soid ega jõhvikaid pole.

Edasi kulges teekond juba mööda soosaart. Sürrealistlik paik. Ega seal eriti kunagi kedagi ei käi. Rada on vaevumärgatav, kuid et ma olin juba suvel sama teekonna läbiteinud, siis mäletasin kõike. Mul on fotograafiline mälu ning kui ma olen kord mingit pilti näinud, siis meelde see mulle jääb. Eriti looduses. Ma ei pea nägema spetsiaalset vaeva, et jääda meelde mõni koht või eritunnus, kuid kui satun samasse kohta, siis tean täpselt, et “jaa, siin  olen ma olnud”. Igatahes on see äärmiselt kasulik ja abiks oskus. Nutiseadmeid me sel retkel üldse ei kasutanud ja kaarti polnud ka kaasas. Ning ei tundnud ka mingit vajadust selle järgi.

Siirva soosaarel lõime laagri püsti. Supp ja pott oli meil kaasas, samuti kõik vajalik lõkke tegemiseks. Toimetasime nagu vanad indiaanlased ja varsti supp juba kees. Ümberringi hiigelsuured ja küllap väga vanad puud ning aeg-ajalt mõni häälitsev lind. Paradiis. Pole olemas turvalisemat paika.

Retke teine pool kulges juba mööda inimese tehtud teeradasid. Tanipalu metsad on väga ilusad ja äärmiselt privaatsed. Sinna ei satu juhuslikud külalised, sest sinna pääsebki vaid ringiga läbi soo või siis üle tähistatud eramaade. See aga on minu jaoks umbes sama, mis võõra inimese elutoast läbi marssimine – no ei taha seda teha.

Retk võttis aega 4 tundi. Kõndisime väga rahulikult. Nüüd ei jõua ma aga enam ära oodata, millal saan minna juba järgmisi soosaari avastama. Selliseid käike on mulle väga vaja, sest pärast seda tunnen end kui ümbersündinuna. Hea on ja energiat on rohkem.

Comments (1) »

Ahunapalu lood ja laulud

Ahunapalu palvemaja

Ahunapalu vanas palvemajas toimus väga tore kontsert. Juhan Uppin, Tuule Kann, Johannes Arike jt mängisid päkarauakandeid ja Seto meeskoor Liinatsuraq laulis. Ja mitte ainult – Urmas Kalla koorist oli Ahunapalu kandi pärimuse põhjalikult ette võtnud ja jagas igasuguseid lugusid siitkandist. Kohalikus murrakus!

Vanas lagunevas palvemajas kõlasid kandled imeliselt. Ei mingit võimendust, sest päkarauakannel on selline pill, mis teeb märgatavalt jõulisemat häält, kui tavaline kannel. Teda mängitakse nimelt nõnda, et pöidla ümber on spetsiaalne rõngas ehk päkaraud.

Liinatsura

Liinatsuraq Ahunapalu palvemajas

Ahunapalu võib pidada päkarauakandle mängu hälliks. Siin elas ja tegutses kandlemeister ja pillimees Aksel Tähnas (1911-1997). Ta õppis kandlemängu juba poisina selgeks ühelt oma küla mehelt. Hiljem hakkas ta ise valmistama kandleid ja viiuleid, mida võib senini näha Tähnase kodutalus Ahunapalus. Kogu elu mängis Tähnas kannelt igal vabal hetkel kas kodus või ka pidudel, kuhu teda sageli esinema kutsuti. Ta oli tunnustatud kandlemängija, kes osales ka võistumängimistel. Valmistas elu jooksul kümneid kandleid ning nendel mängitakse tänini. Eilsel kontserdil mängiti mõistagi Tähnase pillidega. Ja mitte ainult – Johannes Arike, siitsamast Järvseljalt, on Tähnase kaasaegne, mänginud koos temaga. Muidugi kuulsime vanu häid Aksel Tähnase lugusid.

Ahunapalu kohta sain teada igasuguseid lugusid. See on igavesti vana küla, mida varem teati Peravalla külana. Eks ta ju täitsa maailma lõpus on küll. Vähemalt tänapäeval on see nii, et edasi on vaid tupikteed ja suur soo. Kunagi aga läinud Tasa talu juurest tähtis tee Võnnu kirikusse ja Kikassaares sõideti parvega üle Ahja jõe.

Kust Ahunapalu küla oma nime on saanud, kes seda enam mäletab. Ahun tähendab murrakus ahvenat. Võib-olla sai küla nime mõne Ahuna-nimelise talu järgi, võib-olla aga hoopis selle järgi, et ju vast siit mööda voolavas Peravalla jões ka ikka ahunaid ringi ujus.

Tänapäeva Ahunapalus pole endisest rahvarohkest külast enam kuigipalju järel. Kui varem olnud paik lagedavõitu ja talud paistnud üksteisele silma, siis nüüd on ammugi kõik metsa kasvanud. Külas elab ca 20 inimest ning tuntud on ta kui meeste küla – nende ülekaal on suur. Endises koolimajas on mõned korterid ja seal elatakse. Koolimaja küljes asuv palvemaja on haletsusväärses seisus, kuid on lootus, et ta kõpitsetakse üles. Külaselts selleks on moodustatud.

Külakeskus koosneb bussipeatusest ja surnuaiast. Bussiga saad hommikul kl 6 Tartusse ja 12 tundi hiljem Tartust tagasi. Kaks korda nädalas põikab külla sisse lavka. Surnuaed on tilluke, kuid igivana. Nii vana, et selle kohta on pärimus, et ta ujunud siia kunagi suurveega kohale. Tükkis täiega – mändide, ristide ja kalmudega. Vot nii.

Leave a comment »

Ehitamine ja meisterdamine

Paistab, et käimas on ehitamise faas. Olen avastanud, et väga tore on toimetada igasuguste tööriistadega ning täiesti oma kätega ehitada valmis asju, mille loomist seni pidasin “meestetööks”.

Igatahes. Mõned hiljutised projektid on siin.

Vana lauarisu värvisin ära ja lisasin riiuli, kus on väga mugav igasugu köögikraami hoida. Peenutsevalt võib asja nüüd ka köögisaareks nimetada.

Oma töötuppa tegin vanadest kulunud laudadest riiulid.

Meil on palju vanu aknaraame, mida olen tükk aega vahtinud mõttega, et peaks neid kuidagi kasutama. Niisiis ehitasin raamile juurde riiulitega seinakapi. Sobib meie vannituppa nagu valatult:)

 

 

 

 

3 kommentaari »

Kauges külas – seal, kus elab koeri rohkem kui inimesi

Kui H. vihjas, et ees on oluline kuupäev, pööritasin silmi ja sobrasin paaniliselt mälus. Mis värk – mida ma olen ära unustanud? “Kaks aastat tagasi pakkisid sa linnas asjad kokku ja kolisid kõige täiega siia,” saabus selgitus.

Ahjaa. Muidugi. Kas tõesti ainult kaks aastat tagasi?! Mul ja ka Hanna ja Helenal on tunne, et me oleme Palgil elanud juba aastaid, põhimõtteliselt kogu elu.

Praegu on päris kummaline mõelda, milline trobikond küsimusi ja igasuguseid kõhklusi mind vaevas tookord kolides. Tuumküsimus – kas ma teen ikka õigesti, et Tlnst kolin pärapõrgusse, kus ei ole midagi? Ei sõpru, ei tuttavaid, ei normaalseid elutingimusi, ei korralikku (loe igal aastaajal läbitavat) teed, mobiili- ja internetilevist rääkimata. Äkki ma ise ikkagi pole valmis sisuliselt restarti tegema oma elus? Äkki ma ei oskagi kellegagi mõistlikult koos elada? Või ei oska tema? Äkki mu lapsed ei harju uues koolis ja uue elukorraldusega? Mis kool see üldse on – äkki mingi pommiauk? Äkki mul ei jätku enam tööd kui ma Tlnst lahkun? Sean oma pere igavesse viletsusse?

Mõneti vaevasid mind süümekad, et ma lahutan lapsed harjunud keskkonnast. Sunnin neid kohanema täielikult uue eluoluga. Ja miks? Sellepärast, et mina tahan. Ah, no tegelikult tahtsid ju nemad ka maale kolida, sest me olime suvist maaelu harjutanud palju aastaid. Kuid siiski oli see olnud ainult suvine, mitte aastaringne elamine.

Kuidas siis nüüd on? Teate, väga mõnus! Tunnen, et elame luksuses. Jah, see küla siin Emajõe-Suursoo servas on täielik introvertide kaitseala. 100 viimase aasta suurimad sündmused siinkandis on päkarauakandle leiutamine ja luuletaja Henrik Visnapuu väga napiks jäänud kooliõpetaja karjäär kohalikus koolimajas. A noja kust te praegu leiate küla, kus elab koeri rohkem kui inimesi?

Praeguseks oleme me ammu unustanud ämbritega vee sisse-välja vedamise, külmal talvel üle õue kempsu lippamise või alailma sauna kütmise, sest pesta ju tahaks. Palju on teha, aga elu toimib.

Mu hirmudest ei ole midagi teoks saanud. Mu lapsed käivad toredas koolis, kus neil on palju tegemist. Nad saavad jätkata muusikaõpinguid eriti ägedas rahvamuusikakoolis. Neil on palju koolis palju sõpru ning tihe kooliväline kalender. Tihti õhkavad nad, kuiväga meeldib neile elada maal.

Ma ise – mul on vähemalt sama palju tööd, kui linnas. Olen tuttavaks saanud hulga toredate ja tegusate inimestega siit ümberkaudu. Elu on palju tegusam ja suhtlusrohkem kui Tallinnas. Rahvatants, koorilaul, matkalistega suhtlemine. Kirjud päevad täis tegutsemist. Ma olen lõpuks ometi saanud võtta suursnautseri, mis oli välistatud linnas. Metsas saab käia iga jumala päev. Ümberkaudsed metsad hakkavad selgeks saama. Mul on juba oma marja-ja seenekohad. Üldse on mul juba mingil määral teada süsteemid, et kust mida elutarvilikku saab. Hea on ka kooslus p****kukkunud pianist+kuulsusetu helilooja:)

Kahtlused rubriigist “äkki ta ei ole see, kellena ma teda praegu näen” ei ole samuti tõele vastanud. Ma pole isegi läbi roosade prillide midagi valesti näinud.

Kõige selle pärast kibelen ma alati koju. Süda hakkab kiiremini lööma, kui puude vahelt hakkab paistma tuli koduaknas ja keeran kuuseheki tagant õuele.

Leave a comment »

Pillipidu, tantsupidu ja laulupidu

Laulupidu minu arm

Möödas on meie Tallinna nädal ja emotsioonid on laes!

Hanna ja Helena tantsivad kohalikus Kastre valla pererühmas ning nende proovid algasid juba esmaspäeval. Hommikust-õhtuni platsil. Elasid koos teistega koolimajas, kuigi oleks võinud olla ka vanaema juures. Aga nad otsustasid nii ehk tahtsid saada peomelust täiega osa.

Helena oma pinginaabri Annabeli ja Hanna pinginaaber Henriettega. Sinise lebomati ostis Helena pillimänguga teenitud raha eest. 

Tantsupeo ettevalmistus

Ettevalmistused peoks

Kohtasin neid põgusalt alles pärast viimast kolmandat etendust. Jah, seekord õnnestus teha kolmest etendusest kolm (st midagi ei jäetud ära), kuigi vihm segas tantsupeo teist päeva korralikult. Nad olid juba enne viimast etendust läbivettinud, kuid siiski väga õnnelikud.

Tantsisid nad imeilusat Kirisabalindu. Kahjuks ei näinud ma neid tantsimas, sest istekohad olid meil teisel tribüünil. Sellegipoolest võttis silma märjaks – teadsin ju, et nad on seal kuskil:)

Imetlen pidu ja tantsijad. Selja taga nädalane prooviprotsess. Nad olid märgades riietes, mõni pidi lausa porilombis tantsima. Kuid naeratus näol ja sugugi mitte pingutatud naeratus, vaid nad ongi õnnelikud. Ja nendega koos ühel platsil olemine muudab õnnelikuks. Millised kujundid ja liikumine, ahh….

Rahvapillipidu

Viiuldajate orkester

Rahvamuusikapidu oli kolinud Poolamäelt Vabaduse platsile. Ja väga õige, ta ei mahtunud pargi nurka enam sugugi ära. Rahvast oli palju ning kontsert äärmiselt mõnus. Paljud lood mulle muidugi juba tuttavad ja jalg kiskus tantsima. Natukese labajalaga sain ikka jala valgeks. Ilm muidugi mängis publikule täielikult mäkra, sest iga veerand tunni tagant kallas rahva üle paduvihmaga. Ega midagi – saju ajaks tunnelisse peitu ja nii kui vihm vähenes, nii jälle platsile tagasi.

Laulupeole minek1

Hakkame minema!

Mai1 rongkäigus

Mai rongkäigus

Naiskoor rongkäigus

Kastre pererühm

Kastre pererühm rongkäigus

Nädala kulminatsioon minu jaoks saabus laupäeval-pühapäeval. Laulan Põlva naiskooris Mai ja meie kandsime peol Põlva rahvariideid. Need on täiesti valged. Enese rahvariietesse panemine on rituaal, see võtab palju aega ja kõik tuleb teha õiges järjekorras ning õigesti. Pluus, seelik, vöö kõvasti ümber keha. Vöö vahele suurätt, mis tuleb voltida nii, et narmad paistaksid. Tanu pähe, kaela ohtralt hõbedat. Kaks sõlge – väiksem ja suurem. Muide, sõle suurus näitab jõukust ja hõbekett peab kõlisema vastu sõlge, et ikka kuulda oleks, kui kõnnid. Kõige üle veel tikanditega sõba.

Asusime teele üsna rongkäigu esimeses pooles. No on ikka äge tunne rahvariietes läbi linna marssida, kahel pool inimesed tervitusi hüüdmas. “See on minu elu kõige ägedam kogemus,” märkis meiega kaasa käinud ühe laulja 8-aastane laps. Ega ta ei eksinud palju:)

Aastatega on Lauluväljak Vabaduse platsile kuidagi lähemale tulnud. Igatahes ei tundunud vahemaa sugugi enam nii otsatult pikk kui lapsena. Tund ja pisut peale ning kohal olimegi.

Nagu ikka lõppes rongkäik sööklas. Aga söögikorraldus on küll palju muutunud. Ei ole enam pikki supisabasid, vaid süsteem toimib kui õlitatult. Sind juhatatakse supikatlani, ulatatakse söök ja kohanäitaja suunab sind laua taha. Ei pea ise üldse midagi otsima või mõtlema. Mõnus! Hernesupile pole ka midagi ette heita, see oli sama hea nagu ta alati laulupeol on olnud.

Hanna ja Helena tulid oma tantsurühmaga hiljem ja sain ka nemad ära tervitada. Edasi viis nende tee aga juba sööma ja bussiga koju. Mina aga trügisin lavale ja see oli alles trügimine! 25 000 inimest pidi ju kuidagi ära mahtuma. Laulukaare all ühendkooris lauldes ongi päriselt nii, et kui sa tõstad ühe jala maast üles, siis tagasi panemiseks enam ruumi pole. Samuti on seal üleval päris umbne ja pole harvad juhud, kui inimestel hakkab pea ringi käima või muidu paha.

Ühendkoorid laulsid kolm laulu ja seejärel oli minu “töö” selleks päevaks tehtud. Orienteerusin läbi Kadrioru pargi trammi peale ja edasi juba koju.

Laulukaare all

Meid on siin laulmas umbes 25 000!

Laulupidu vaatamas

Üksi pole keegi ehk omadega!

Pühapäeval oli asi juba täiesti rahvapeo mõõtu. Läbi Kadrioru pargi suundus Lauluväljaku poole lõputu rongkäik. Alles hiljem sain teada, et paljud jäid värava taha, sest piletite müük oli kontserdi alguses juba lõpetatud – platsile ei mahtuvat rohkem inimesi. See võis küll olla tõsi, sest mäeküljel pikutasid inimesed sõna otseses mõttes külg-külje kõrval.

Ja siis läks kuidagi ruttu. Alles seisime raadiotorni juures ja ootasime lavale minekut. Juba laval, esimene, teine, kolmas, neljas laul lauldud. Kordustega lauldud. Lauldes pisardatud. Dirigendile spontaanne sünnipäevalaul lauldud. Hõisatud ja plaksutatud. Allaminek. Tehtud! See, mille nimel nähti aasta otsa kõvasti vaeva ja harjutati nii pingsalt. Natuke kahju, aga samas ka nii tore:) Nii tore on olnud selles protsessis osaleda ja kõik läks korda imehästi.

Hiljem. Milline rõõm on sõita koju läbi ilusa südasuvise Eestimaa. Koju, kus oodatakse pikisilmi. Peas helisemas kõik need äsjalauldud laulud. Ah, kas Ärkamisaega üldse on võimalik kuulata või laulda ilma nutmata? Ilmselt mitte…

 

 

Leave a comment »

Folgilised Värskas

Seto Folk

Folgilised

Kui sul kontserdid on peaaegu nurga taga, siis ikka tuleb minna ju. Ehk siis Seto Folk. Kaks päeva ilusat hängimist Värskas. Mõnus.

Helenal oli ka kindel plaan folgil viiulit mängida ning ta oli selleks kõvasti harjutanud. Õppinud lausa paar uut lugu kodus selgeks. Esimene päev läks mänguplaanide seadmiseks (kus ma peaksin mängima? Kus rahvas liigub ja mis kell?), kuid teisel päeval lõi ta kohe lõuna ajal mängu lahti. Oli küll kuulajaid. Õhtul mängis veel ja oli veel rohkem kuulajaid. Ise sai ta sellest väga palju indu ja julgust juurde. Ja ka teadmist, et nüüd oleks vaja õppida veel lugusid juurde, et kontsert ikka uhkem oleks.

Folgi kontsertidest ma ei oskagi väga midagi arvata. Me õhtuks väga kauaks ei jäänud ja päevaseid olen kõiki kuulnud. Tore ikka uuesti Zetosid või Kadri Voorandit kuulata:)

Meie seltskonnas oli seekord ka kolmas liige. Nimelt esimesel päeval panin tähele, et platsil on päris palju koeri. Kusti istus sel ajal terve päeva üksi kodus ja eks mul ikka süda valutas, et kuidas ta seal on. Võtsin ta teisel päeval kaasa ja õieti tegin. Loom sai hea sotsialiseerimiskoolituse, palju näperdamist (oi, mis tõugu ta on? kas võib pai teha?) ja tähelepanu. Ta on tore kaaslane, kes ei tee häbi ja kellega ei ole muresid. Käitub kutsika kohta ülimalt mõistlikult.

Setofolk

Helena mängib. Toetajaliikmed toetavad. 

Hanna ja Kusti

Must Kogu oma väikese inimesega kaisutamas. Seda võivad nad teha lõputult.

Leave a comment »