Archive for Elamus

Kuidas jooksmise vihkaja hakkas jooksma

Sellel lool on kaugem ja lähedasem eellugu. Kaugem on see, et olen jooksmist vihanud kogu elu kehalise tundidest peale. Vastik, ei jõua, ajab hingeldama, pistma, näost punaseks, higiseks. Hoolimata vastikustundest selle tegevuse vastu käisin pärast keskkooli vähemalt ühel suvel väga järjepidevalt igal õhtul jooksmas ja jõudsin lõpuks sinnamaani, kus suutsin 15 kilomeetrit ilma maha suremata läbi silgata. Aga siis tuli talv ja jooksmine ununes enam kui 20ks aastaks. Nimelt ole  sellest alati paremaks pidanud kõikvõimalikke liikumisviise nagu kõndimist, suusatamist, jalgrattasõitu, ka tõuksiga sõitu, rulluisutamist jne.

Kaks kuud tagasi käisin tervisekontrollis. Tegin esimest korda elus koormustesti. See läks väga hästi ja oli üllatavalt lihtne läbida, eriti kui arvestada, et ma ei ole viimase aasta jooksul üldse klassikalises mõttes trenni teinud ja mingit võhmatrenni pole üldse kunagi teinud.

Sain sellest koormustestist innustust ja kuna ma käin väga tihti kiirkõndi tegemas, siis ükskord mõtlesin, et ma proovin õige sörkida. Et teen seda täpselt nii kaua kui ära väsin või enam ei viitsi. Viiekilomeetrine ring sai enne läbi ja ära ei väsinudki. Ei tekkinud ka tuttavat “hing-paelaga-kaelas” tunnet.

Ohhoo, äkki on mul jooksmisest täiesti vale arusaam ja see polegi nii kohutavalt vastik tegevus? Igatahes proovisin ma järgmisel pärast ja veel järgnevatel päevadel uuesti. Proovisin pikemaid distantse ja tempot lisada. Tänaseks olen ca 1,5 kuud nii 3-4 korda nädalas jooksmas käinud. Jooksen tund ja natuke peale ning läbin selle jooksul 9-10 kilomeetrit. Teotempost, ma tean, aga tempo polegi kuigi oluline, liikumine aga on. Väsimust ei ole tundnud kunagi. Hämmeldus kestab.

Advertisements

Leave a comment »

Suvi täistuuridel

Suve küll ei saa puhkuseks kuidagi nimetada, sest ringirallimist on oi-kui-palju.

Otsustasime, et sel suvel ei lähe Viljandisse folkima, vaid uurime hoopis, mis üritus on Seto Folk. Mina ja tüdrukud, kes ju teadupärast praeguses vanuses veel taolistele üritustele tasuta sisse saavad. Niisiis veetsime kaks päeva Värskas. Erakordselt mõnus üritus! Pole selline kommertspalagan, vaid suhteliselt väike ja nunnu olemine.

20180630_153356

Lapsed võtsid kõigest viimast. Osalesid tantsuõpitoas, ühel matkal ning meisterdasid ohjeldamatult. Tulime koju kotitäie asjadega, millest jätkus nii kingituseks kui ka oma toa kaunistamiseks. Lisaks skoorisid nad oma lemmikbändile Curly Stringsilt uuele plaadile ka autogrammid. Üritus täiega kirjas!

20180702_200551

Metsakodu

Edasi oli plaanis minna telkima. Ilm aga vedas alt ja mõte panna telk püsti märja rohu sisse ei tundnud enam väga tore. Aga siis meenus mulle imekaunis Linnajärv Hargla lähedal metsas. Kolisime hoopis üheks õhtuks sinna ja see oli superotsus.

Vihmasabinatega esmaspäevasel õhtul oli järveäärne laagripaik meie jagu. Koht on suurepärasest korras – järvele on ehitatud uus paadisild, kuuris leidus kuivi puid, magamisplats korralik ja vetsus pabergi olemas. Tegime kohe tule üles, grillisime vorste, sõime väga palju sefiiri, rääkisime õhtu otsa lugusid ja magasime kuninglikult. Hämmastaval kombel polnud isegi sääski.

IMG_20180703_094020_907

“Siin on parem magada kui kodus,” kommenteeris Hanna

IMG_7168

Hommikusöök

IMG_7171

Vaade järvele

Hommikul võtsime suuna Jurmala poole, sest olin juba ammu lastele lubanud käiku Livu Akvaparksi. Nüüd said oma isu täis möllata ja eks nendele jäi veel neljast tunnist väheks. Mina olin küll juba teise tunni lõpus täiesti surnud. Just sellest lärmist, mis seal keskuses valitseb. Peab ikka tugev tervis olema inimestel, kes seal töötavad.

Igatahes. Akvaparksist tagasi ja järgmisel päeval ootas Hsid juba võru keele laager. Ja mina läksin muidugi kohe metsa närve parandama.

20180705_113119

 

 

Leave a comment »

Kuidas me küll siiani keksuta saime?

20180604_145343

EV100 sünnipäevakingituseks valminud keksukast. Palju õnne, kallis Eesti riik!

See pilt ei ole kellegi hauast või kasvuhoone põhjast, vaid see on üks kümnest keksukastist, mis ehitati Kastre valda. Ma ei tea, kas sõna ehitama on üldse õige asi sellist asjandust iseloomustama. Igatahes asub see värgendus meie Võnnu kooli õuel ja on mõeldud lastele keksu mängimiseks.

Ei võta siinkohal sõna, et näeb kole välja ega tegelikult pole üldse õige keks. Ma ei võtaks üldse sõna, kui täna pole ilmund nummilugu, kus muuhulgas mainitakse ka selle projekti maksumust – nuta või naera, aga kümme sellist haud-kasvuhoonepõrand-keksu maksid ei rohkem ega vähem kui 21 000 eurot.

Tegemist on KÜSKi rahastatud projektiga ja kümnendiku maksis kinni KOV. Kuigi päev läbi on minu sõbrad sel teemal FBs arutlenud, et kuda ikka on sellist asja võimalik ehitada niisuguse hinna eest ja miks mina, kuri inimene, üldse saen nii toreda asja nagu keksukasti kallal. Olgu ma parem rõõmus, et keegi panustab lastesse, mõtleb nende vaba aja sisustamisele ning selleks ka midagi teeb. Üksiti peaks need 10 haud-põrand-keksukasti olema kingituseks EV100 sünnipäevale ja aitama rõhutada meie valla ühtsust.

Nojaa. Osav jutt. Sorav jutt. Kenjaalne idee. Muidugi – keksukast on just see asi, mis meil on puudu täiuslikust olemisest! Just selliseid rohelisi kummikuid me vajamegi siin maal! Keksukasti! Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud.

Ma tahaks minna ajas tagasi ja olla kärbes selles kohas, kus see kenjaalne mõte tekkis. Tahaks mõista selle mõtte tekkimise anatoomiat ja loogikat. Sest nimelt praegu mina, pragmaatiline ja kahe jalaga maa peal seisev inimene ei saa mitte muhvigi aru. Ma ei saa aru, kuidas see haud-põrand-keksukast peaks kedagi ühtsemaks muutma, kuidas peaks see aitama lastel aega sisustada ja mis valemiga on selle jama eest võimalik nii palju maksta? Ja miks pagana pärast meil antakse raha selliste asjade jaoks.

Kusjuures – mitte sugugi kõik KÜSKi projektid pole sellised…imelikud. Sealsamas EV100 algatuse raames on täiesti asjalikke asju. Näiteks sama palju kui see keksukastijama sai raha ka projekt, mille raames Eesti tippteadlased uurivad 100 aastaste eestlaste soolemikroobe, loodes leida sealt kedagi, kes võib olla nende inimeste pikaealisusele kaasaaitajaks. Rääkisin just hiljuti Marika Mikelsaarega sellest projektist ning see on tõeliselt põnev ja ka kasulik.

Keksukastid on ka kasulikud. Projekti väljamõtlejale, ehitajatele, kõigile manulistele. Ka poliitikutele, kes neid saavad uhkelt avada. Lastele? No ma ei tea, pakun, et pärast ühte läbihüppamist on lust läinud. Kaua sa ikka viitsid keksida. Ühiskonnale? Kahtlen sügavalt.

Kogu sellel asjal on lisaks eeltoodule juures kurb maik. On tõsi, et maalaste võimalused vaba aja veetmiseks ja ka huvihariduse saamiseks on oluliselt piiratumad, kui linnas. Jah, koolides on ringid, meil Võnnus ka on. Kõik on väga toredad ja mu lapsed osalevad neis niipalju kui vähegi jõuavad ehk väga aktiivselt. Aga ikkagi on seda neile vähe. Nad tahavad rohkem, tahavad paremal tasemel asjadega tegeleda, tahavad ka millegagi süvitsi tegeleda. Muidugi ma olen nende autojuht ja ma näen palju rohkem vaeva selle nimel, et ka minu metsas elavad lapsed saaksid võimalikult laia silmaringi.

21 000 eurot on suur raha. Selle eest saanuks 20 last käia aasta otsa siinsamas meie valla külje all asuvas Mooste rahvamuusikakoolis. Selle raha eest saanuks avada mitmeid põnevaid huviringe koolide juures. Oleks saanud hüvitada lapsevanematele kasvõi kütuseraha, mis kulub laste huviringidesse transportimisele.

Aga nüüd on meil keksukastid, mis näevad välja nii, nagu oleks nende alla keegi maetud või hakkaks keegi siia kohe omale kasvuhoonet püstitama. Võimas.

Lisaks mõtteainet: 

KÜSK jagab avalikku riigieelarvelist raha. Mingeid andmeid selle projekti kohta ei avalda.

Kohalik vald sedastab, et keksuplatside endi rajamine maksab 13 400 eurot, ülejäänud raha 21 000 eurost kulub platside avamispidudele, projektijuhtimisele ja muudele kuludele. Kahjuks pole välja toodud, kes on keksuplatside ehitajad. Seda on vaja kindlasti teha, et kroonida EV suurim rehepapp ja hoiatada selle virma edaspidiseid tellijaid totaalse haltuura eest (vt pilti).

Paar päeva hiljem väidab vallavanem FB postituses, et keksuplatside ehitamine maksis hoopiski vaid kolmandiku sellest 21 000st eurost. No ma ei tea…..ikka on palju sellise kräpi eest ju! Ütlen veelkord – tegemist on avaliku maksumaksja rahaga, mille jagamine mitte ainult ei pea olema aus ja läbipaistev, vaid ta peab ka NÄIMA aus ja läbipaistev. Antud juhul ei näi see nii. Pigem paistab segase vassimise ja sogases vees kala püüdmisena.

 

 

 

 

4 kommentaari »

Huumorisari “Üksi”

Ma ei anna peaaegu kunagi vaatamissoovitusi, aga nüüd ei suuda vastu panna. TV3 jookseb suurepärane huumorisari “Üksi”. See on nii naljakas, et selle kõrval kahvatuvad kõik Heeringad jm naljasaated.

Milles asi?

10 meest, kes ennast tituleerivad ellujäämisekspertideks, on viidud ühele saarele, kus elab hulgaliselt hunte, karusid ja puumasid. Nad on seal kõik üksteisest eemal ja peavad saama looduses hakkama nii kaua kui võimalik. Neil on lubatud kaasa võtta 10 asja ning neil on igal ajahetkel võimalik endale abi kutsuda.

Esimene “ekspert” lahkus värisedes juba saabumisest järgmisel hommikul. Öösel tuli telgi juurde uudistama karu ja ekspert ei suutnud enam hirmule vastu seista. Inimene kartis tõsimeeli, et karu teda ründab.

Järgmine kuulis metsast hundi ulgumist ja pidi peaaegu püksid täis laskma, kolmas lasi tõusuveel ära viia oma tulekivi ja ei suutnud leida ühtegi ideed, kuidas tuld elus hoida. Neljandal sahistas samuti onni lähedal karumõmm.

Osa tüüpe pole nelja päevaga suutnud lõket üles teha, mõni pole leidnud kohta onni püstitamiseks, kala pole veel keegi püüdnud (ümberringi ookean, kust karud muudkui kalu välja võtavad:)). Mehed nälgivad või toituvad vetikast ja tigudest.

Oeh….

Nagu ütles minu loodusemehest kaasa – saada sinna metsa 10 suvalist Eesti maameest ja nad ei tulegi välja. “Milline paradiis – võid piiramatuses koguses kala püüda ja küttida. Igasugu puid ja ehitusmaterjali on kõik kohad täis, imeilus loodus, naine ei nääguta, keegi ei helista, ei kirjuta, ei saada arveid. Sinna ma jääksingi,” leidis ta. “Nende inimeste kõige suurem vaenlane on nende peas. Ei ole võimalik, et inimene hakkab pärast paari päeva kurtma, kuidas nii kohutav on olla üksi.”

Nojah. Meie oleme ju kukeseened.

 

 

 

Comments (1) »

Maailmast ära lõigatud

20180406_102748

06.04. Riigimaantee 22286 on suletud, sest tee on mülgas. Ei sõida bussid, lavka, post ei liigu. Ei saa kooli ega tööle. Igaüks mõtleb siit edasi, mis saab siis, kui sellest teest sõltuvas külas keegi kiirabi peaks vajama. 

Muidugi rõõmustan ma kevade üle. Mind teeb õnnelikuks see, kui õhtul videvikus astun õue ja maja kõrval kuuse otsas jutustab laulurästas oma lõpmatuid fraase. Või see, kui vahtralt jookseb mahla. Ja et peab vähem kütma (loe: puudega mässama). Ja et linnud aina tulevad ja tulevad. Ning et päevad on aina pikemad.

Aga üks asi on küll äärmiselt halvasti. Oleme maailmast ära lõigatud. Tee on läbimatu ning muutub iga tunniga hullemaks. Käisime täna hommikul linnas ja tee olukord oli küll hull, kuid ei olnud veel kordagi tunnet, et sinna neliveoga kinni võiks jääda.

Paar tundi hiljem tulid lapsed koolist. Neljapäeviti sõidutab neid koju takso. Kuulsin juba kaugelt, et üks auto on metsavahel väga hädas. Nii oligi – 100 meetrit enne meie kodu jäi auto keset riigimaanteed lootusetult kinni. Ega midagi – tõmbasin neliveoga välja ja lapsed said koju. Aga oh häda – taksol vaja ju tagasi minna ning seesama mülgastee on ainus, mida mööda meie juurde saab. Niisiis siirdus ta tagasiteele. Jälle samas kohas kinni. Sai jälle välja tiritud ning kaugemale veetud. Arvas, et saab oma jõududega hakkama, kuid õige pea uuesti kinni.

Pidasime pikalt aru, et mida teha homme. Mul on vaja lapsed saada hommikul 7 km kaugusele naaberkülla bussi peale. Ja see 7 kilomeetrit on täismülgas. Õhtul on vaja lastele samasse bussi peale vastu minna. Isegi kui ma hommikul saan läbi, kas õhtul enam õnnestub? Ei tea. Otsustasin, et ei lähe oma masinat lõhkuma. Kirjutasin neile puudumistõendi.

Mõni võib muidugi nüüd visata, et mis sa virised. Maal on alati teed nii halvad kevadel olnud ja see ongi normaalne maaelu. Ise ju ronisid elama sellisesse pärapõrgusse ja sa ju teadsid, et seal pole teed. Muide, mu kaasale vallavalitsusest just nii öeldigi, kui ta siis ca 5 aastat tagasi kolis. Ma ei tea, kas see on päris õige suhtumine, et jätame pealegi Eesti äärealad täiesti laokile ja minge kõik elage Tallinnas. Ma ei pea sellist suhtumist õigeks. Siingi, äralõigatud mudamülkaga maailma otsas elab mitukümmend inimest. Mis saab siis, kui kellelgi neist peaks minema vaja näiteks kiirabi? Me kõik maksame makse olenemata elukohast ning ma eeldan, et ka kõigil on õigus ja võimalus liikuda. Seda enam, et jutt käib riigimaanteest.

Ei saa rääkida ka, et riik ei remondiks oma maanteid. Ka sellelsamal teel toimus möödunud suvel ulatuslik remont. Rajati teede äärde kraavid ja peeti peale kruusa. Aga remont lõppes 100 meetrit enne seda teelõiku, mis on kevadeti just selline mudamülgas nagu näha siin pildil. Ma ei tea, kas lõppes materjal või raha või puudus lihtsalt teadmine sellest, milline on tee seisukord kõige kriitilisemal ajal. Viimase vastu saab muidugi lihtsalt – sa lihtsalt küsid kohalikelt inimestelt, mis toimub. Aga no suhtlemine pole ametnikel kunagi olnud kõige tugevam külg. Muide, see osa teest, mis ära remonditi, on täiesti korras ja sõidetav.

Niimoodi vedasime lapsi eile hommikul kooli. Esimene käik sisse ja kilomeetrite kaupa poris roomamist. 

 

Niimoodi tulid lapsed koolist. Takso ei suutnud oma jõududega mülkast läbi roomata. 

3 kommentaari »

Rahvatants

20180318_205640

“Minumeelest on rahvatants kõige ägedam asi. Ja see oli kõige toredam pidu,” ütles Hanna pärast tantsimist Tartumaa Vaba Sada tantsupeol. Helena kiitis samuti takka.

Muidugi on neil õigus. Istusin ja vaatasin üritust ning mõtlesin, et kui vähe on ikka eestlastele vaja. Anna talle kasvõi parmupilli pinin, triibuline seelik/põlvpüksid ja hulk omataolisi ning ta ongi õnnelik. Ma ei näinud mitte ühtegi tantsijat, kelle näost ei oleks paistnud puhast rõõmu ja suurt õnnetunnet. Ja see õnnetunne on nakkav. Veel järgmiselgi päeval pole asjast “üle” saanud:)

Jutt käib pühapäeval toimunud Vaba Sada tantsupeost, kus tantsisid Tartumaa rahvatantsukollektiivid. Kokku lausa 100 tükki 1600 tantsijaga. Nende hulgas ka Võnnu Väänikud ehk 1-2. klasside segarühm.

20180318_200924

Rong

Asjale mängis väga hästi kaasa äge valguslahendus ja heliefektid. 100-minutise etenduse kestel läbiti Eesti 100-aastane ajalugu. Kuskil ürituse keskpaigas avastasin pisara silmanurgast. Jah, eestlane on ikka imelik inimene küll – kuuleb kaubarongi rongirataste lõginat ja pisardab.

Üritust saab järelvaadata siit. Võnnu punt on vasakul tagumises reas.

Hiljem: Meenutan, et needsamad õhkajad olid sügisel tulised rahvatantsuvastalised ja neid tuli poolvägisi proovi ajada. Neile tundus, et kuna nemad on aasta otsa juba rahvatantsus käinud, siis lihtsalt nendel ongi kõik selge ja üleüldse on nad nii kõvad tuusad. Kõik lollitavad ja meil ei tule midagi välja, oigasid mu tüdrukud. Pärast terve nädalavahetuse kestnud proovimelu, mis neile hirmsasti meeldib, on mõlemad täitsa veendunud, et tantsivad ka suurtena ja siis ikka Tuljakut koos meestega. Näis-näis.

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Koolisaaga finaal

Tänasega sai läbi ligi 1,5 kuud kestnud kirjavahetus Kastre vallavalitsusega teemal “kas Kastre vald maksab naabervallas asuva Mooste Rahvamuusikakooli pearahad”. Vastus on lühike: ei maksa, sest et….

…nüüd lisa siia peoga paragrahve kõikvõimalikest seadustest, kus esineb sõna “kool”, “huviharidus”. Teadagi, iga õige ametnik teab seda, et kui sa saadad küsijale vastuseks hunniku paragrahve, siis lahtub ka kõige kangema küsija ind ja entusiasm. Samuti on hea inimesele niimoodi märku anda, et sina, tühine kodanik, ei pea mitte kõrgeaulise vallaametniku hinnalist aega raiskama. Paragrahvipuru on nimelt kõige tõhusam vahend tülikast kodanikust vabanemiseks ja üksiti garantii, et ta enam kunagi ühendust ei võta.

Jättes kõrvale kõik paragrahvid,  mida mulle kui varrukast puistati, tulen endiselt tagasi asja tuuma juurde. Kastre vald keeldub toetamast minu laste õppimist meile kõige lähemaks muusikakoolis (põhjendus, et eramuusikool ei olevat “pärismuusikakool”) ning eelistab selle asemel kinni maksta üle kahe korra kallimad pearahad kaugemates koolides. Kasvõi 77-kilomeetri kaugusel Alatskivil nagu kirjutas mulle valla huvihariduse petsialist Karin Küttis. Küsimus ei ole selles, et vallal ei oleks raha, kuna erakooli pearaha maks on üle 2 korra odavam kui kaugemal asuvate munitsipaalkoolide õpilaskoha tasu. Ehk et raha on, aga me lihtsalt ei toeta.

Sisuliselt poolteist kuud on kulunud vallal otsimaks põhjendusi, mis põhjusel ei kvalifitseeru meile kõige lähedasem ja sobivam muusikakool toetuskõlbulikuks. Palju töötunde on möödunud sobilike paragrahvide välja tuhnimiseks. Selle aja jooksul ei ole ma kordagi ei näinud ega tundnud, et minu kallis koduvald oleks soovinud tegeleda oma elaniku probleemi sisulise lahendamisega. Kui kõik need ettekäänete otsimisele kulunud tunnid oleks kulutatud lahenduse otsimisele, oleks see ammu ka leitud.

Miks ma üldse arvan, et Kastre vald saaks küll toetada kahe õpihimulise lapse õppimist naabervallas asuvas eramuusikakoolis? See on lihtne järeldus. Siin maanurgas on terve hulk omavalitsusi, kes seda teevad. Kuidas ja miks nemad seda saavad teha ning miks meie vald ei saa?

Ka sellele on väga lihtne vastus. Nad tahavad seda teha! Kastre vald ei taha!

Ma ei tea, mis on selle soovimatuse taga. Võibolla on vallapoolne arrogantsus ja soovimatus asjaga sisuliselt tegeleda seotud vägivaldse haldusreformiga, kui kokku pandi vallad, mis vabatahtlikult poleks ühinenud. Võib-olla aga see ongi praeguse vallaladviku suhtumine oma elanikku. Võib-olla tundub 5000 elanikuga valla juhtimine tõesti niivõrd võimsa asjana, et sa võid unustada, kelle jaoks tegelikult tööd teed. Võib-olla on meil siin maal inimesi ülemäära palju ja lapsi ka tüütult suurtes hulkades. Võib-olla on need inimesed ja lapsed tõesti üliaktiivsed ja kõik tahavad käia ei-tea-mis-kaunite-kunstide koolides ning kõik tahavad, et vald selle kinni maksaks. Võib-olla on tegemist lihtsalt kiusu ajamisega.

Et mitte lõpetada mustades toonides, siis on mul hea meel, et olen suutnud toota meie vallavalitsusele märkimisväärse hulga tööd juurde ning nii saab hea mitu päeva jälle õhtusse veeretatud. Olen avastanud ühe kobalt ja kahemõtteliselt koostatud määruse, mis nüüd ringi tuleb teha ja, oh rõõmu, varsti korraldatakse me vallas lausa laste huvihariduse teemaline küsitlus. Sest ikka on ju vaja teada saada, kes kus õpib ja mida õppida tahab (mitte et seda praegu ei teataks). Abiks ikka.

 

 

 

 

Leave a comment »