Archive for Elamus

Kõrvale kaldumine ehk ülerahvastatus metsas

Emajõe-Suursoo: Jõmmsoo saared. NB! soo ei ole automaatselt põhjatu mülgas, kuhu kohe sisse vajud ja ära upud. Ka sellel pildil olev Jõmmsoo on praegusel aastaajal matkalise kummikute suhtes väga leebe ning ei ürita neid sugugi endale krabada.  

Meil on selja taga imeilus sügis, mis on loodusesse liikuma toonud väga palju inimesi. Ja just sellest ma tahangi kirjutada. Hea kursaõde rääkis ühel kenal laupäevaõhtul, kuidas tema lähedal Marimetsa rabaservas oli parkinud sadakond autot. Rahvas muidugi kõik rabas. Hiljaaegu kurtis mu ema ülerahvastatusest Jussi matkarajal Kõrvemaal. Ta oli sinna läinud ilusal päikeselisel laupäeval ning täiega pettunud. Parkla ja teeääred olnud tuugalt autosid täis pargitud ning matkarada inimesi nii täis, et vaata, et kellelegi kanna peale ei astu. “See ei ole kogemus, mida ma läksin sealt otsima. Kui ma lähen metsa, otsin ma mingitki privaatsust, aga seal seda küll ei olnud. Inimesed lapsevankritega, koertega, suured seltskonnad, väiksed seltskonnad, lakkamatu jutukõmin ja rahvamassi voorimine,” kurtis ta. Soovitasin tal edaspidi sellistesse kohtadesse minna nädala sees või väga halva ilmaga, ilusa ilmaga nädalavahetusel aga neist paigust eemale hoida.

Kui me juba metsa või loodusesse läheme, siis me läheme sinna privaatsust otsima. Aga privaatsust ei saa leida kohtades, kus on kõik teised inimesed ka. Privaatsuse kogemiseks on vaja julgust kalduda kõrvale peateest ja käia oma radu pidi. Ei ole mõtet minna Viru rappa, kui tahad kuulata loodushääli ja nautida looduse rikkust omaette. Ja neid viru rabasid on meil tegelikult rohkem kui see üks ja ainus Viru raba. Imestan tihti, miks inimesed käivad kohtades, kus nad on koguaeg käinud. Kas ei ole huvi minna kuhugi mujale või kogeda midagi teistsugust? Ja kas peab alati minema sinna, kus on kõik teised?

Hommik soos

Näiteks meie koduümbrus Ahunapalu ja Emajõe-Suursoo. Siin ei ole kedagi, siia suvalised juhuslikud matkalised juba naljalt ei satu. Õigupoolest ei satu nad siia isegi mitte suure meelitamise peale, sest õige kanuumatka koht on ikkagi Ahja ja rabas saab matkata ainult mööda laudu ning koos sadade teiste matkalistega. Kurb, sest nii palju oleks näidata siin.

Samas teisalt olen ma üdini tänulik, et Ahunapalu rahvas on Emajõe-Suursoo teedele tõkkepuud ette pannud. Ma ei kujuta ette, et siin oleks sama õudne laulupidu nagu Kõrvemaal või Tallinna lähedastes rabades. See paik kaotaks võlu ning siin käimine mõtte. Nimelt just salaradu pidi kulgemine ja hälbimine peateelt on see, mis tundub mulle tõeliselt ligitõmbav.

Eesti inimesed peavad end loodusrahvaks ja meile meeldib mõelda, milline suur side meil loodusega on. Seda tegelikult pole. Minu põlvkonna inimeste side on juba väga nõrk ja järgmistel seda enam. Me ei tunne taimi, ei tunne kõige elementaarsemaidki seeni ja kahjuks kardame loodust üha enam. Kardame puuke (kes elavad samamoodi linnapargis), kardame, et ilves hüppab metsas pähe (ei hüppa, garanteeritud) ja hunt tuleb (ei tule), kardame ära eksimist, pimedust, madusid. Minu käest kõige sagedamini küsitud küsimus on, et “kuidas sa ei karda siin metsas elada?” Vastata ma sellele ei oska – mida peaks õigupoolest kartma elades keset metsi?

Tüüpilise meie inimese ettekujutus matkamisest ja looduses liikumisest on see, et kõnnitakse paar tunnikest mõnel RMK rajal ja siis küpsetatakse RMK lõkkeplatsil vorsti ning kuulatakse mussi. Halvimal juhul halatakse pärast internetis, et küll oli ikka hirmus, sest naaberseltskonna muss ei sobinud mitte ja matkarajal oli musttuhat inimest. Liiga tihti jääb positiivne elamus, mida loodusest otsima minnaks, hoopiski saamata.

Järgmisel nädalal tähistatakse kogu maailmas põlislooduse päeva. Ka Eesti osaleb selles aktsioonis ja meilgi on mõned erimatkad meie põlistesse paikadesse. Sood ja rabad on üks parimaid näiteid põlisloodusest ning meil juba seda rikkust jagub. Oleks, et jaguks ka tarkust kõike seda hinnata ja julgust ning uudishimu seda uurida.

Comments (1) »

Jõhvikaaeg

Ma pean kirjutama Eesti suurimatest jõhvikavarudest, mis asuvad ju siin meie juures Emajõe-Suursoos. Marju on palju ja nad on hiiglaslikku mõõtu. Just praegu hakkavad saama päris valmiks – mõnel mättal on nad juba nii mustjad, et soo näitab neid vaid sellele, kes mätast ligemalt uurib. Siis näed, et sinna oleks justkui marjaämber ümber valatud – nii palju on hüva kraami maas!

Ega ma ei ole varem väga metoodiliselt jõhvikakorjamisele lähenenud. Olen korjanud endale mõne liitri ja aitab kah. Tänavu läksin juba esimese sooskäiguga nii hoogu, et kaotasin ajataju täielikult. Oleksingi sinna rikkusesse jäänud, kui kõik nõud poleks täis saanud.

Suur lage soo. Tuul on põdrakärbsed laiali puhunud, taevalaotuses laperdab üks merikotkas. Jalge all jõhvikavaip. Puhas õnn!

Jõhvikakorjamiseks on oma nõksud. Koht peab olema muidugi hea. Nendega on aga see lugu, et võib küll tunduda, et soo on ju suur ja lai ning mine ja hakka aga roobitsema, aga tegelikult on vaja kohta, mis oleks kergesti ligipääsetav. Sellised kohad on aga populaarsed ja ülerahvastatud. Selgi nädalavahetusel käis tohutu voorimine soo poole. Noh, mul on muidugi oma salakohad ja seal polnud küll hingelistki.

Probleem võib olla ka soole ligipääsetavuses. Mul on selleks puhuks räätsad. Nendega läheb läbi kohtadest, mis muidu su kummikut omale tahavad krabada. Teisalt aga räätsad lisaraskus, mida kaasas tassida. Mugavus maksab.

Kusti aitab mul marju korjata

Marjakohad on väga erinevad. Kidurate kaskedega siirdesoo jõhvikad pole pooltki nii vägevad, kui lõõtsuvate tuultega lageraba marjad. Samuti on lagedale mõnus räätsadega minna, ei jää põõsastesse kinni. Kui aga räätsasid pole, siis on päris keeruline ja vajuv seal.

Ma löön soos alati püsti laagri. Sean midagi puu otsa, näiteks räätsa või kilekoti. Ilma selleta võib oma asjad juba 50 meetri pealt ära kaotada, nõnda on aga kaugelt näha, kus kraam on.

Soopäevaks vajalik instrumentaarium

Soos orienteerumiseks on abiks mõni kõrgem saar või kõrgem puu sooservas. Lühematele soohulkumistele ma GPSi ega kaarti ei võta, kui aga on plaanis päev otsa liikuda, siis kindlasti. Telefoniga orienteerumise peale ma seal ei looda, sest levi on heitlik.

Marjapuhastamissüsteem

Milleks jõhvikas hea on?

  • Põieabi. Jõhvikamahlast saab abi, kui põiepõletik tahab tulla. Uuemal ajal võib muidugi osta apteegist jõhvikatablette, kuid mulle tundub usaldusväärsem tarvitada päris jõhvikad.
  • Tahad noor olla – söö jõhvikaid! Punased on nad sellepärast, et sisaldavad kõvasti antioksüdante, mis teadupärast vananemist edasi lükkavad. Uuringud on näidanud jõhvika tõhusust ateroskleroosi, vähi ja teiste degeneratiivsete haiguste ennetajana. Degeneratiivsed haigused on need, mis on seotud kudede, rakkude, organite jm taandarenguga, nt kulumisega.
  • Teeb seedimise korda, kuna sisaldab kiudaineid.
  • C-vitamiinist pungil.
  • Hea rauaallikas.

Kuna minu korilussoov on kaugelt suurem, kui meie pere ära jõuab tarbida, siis võib minu käest jõhvikaid küsida:

  • Korjan vastutustundlikult jõhvikataimi ja sood lõhkumata
  • Marjad on alati puhastatud
  • Saadan üle Eesti

5 kommentaari »

Viie soosaare matk Emajõe-Suursoos

Olen juba mitu nädalat soo poole kügelenud ja maa-ameti kaarte skrollinud. Ikka selleks, et minna sohu nii põhjalikult, et kella pole vaja vaadata ning tegemata tööde hunnik samal ajal kuklas ei tiksu. Sellise ootuse kohta käib ütlus “esimesel võimalusel”, mis tähendab, et ma kasutangi ära esimese võimaluse.

Muideks, see esimese võimaluse kasutamine on luksus. Valdavat osa inimeste kammitseb kaks asja: ilm ja töögraafik. Need kaks ei sobi üldse kokku, mis on ammuteada fakt. Tüüpiline – ilm on mõnus looduses kolamiseks, aga sa pead kükitama kontoris. Ja kui saabub nädalavahetus või puhkus, kallab vihma või on muidu pigem toasolemise ilm. Ja nii kulubki aeg ning lõpuks ei jaksa enam unistadagi.

Aga asjast. Mul mõlgub meeles mitu matkaringi meie lähikonnas. Mõned neist on kindlasti sellised privaatsed, kuhu ma tahangi minna üksi või äärmisel juhul omadega (või siis väga väikse matkaseltskonnaga), aga mõned on sellised, mida mul on vaja testida. Võtsime Hanna ja Helena ja Kustiga ette neist ühe, mis läbib viis soosaart. Ristisime selle ringi Viie Saare Matkaks.

Praegune aeg on parim soodes ringi kolamiseks. Pole liiga märg ja isegi need kohad, mis olid kevadel ligipääsmatud, on nüüd juurdepääsetavad. Pole parme, sääski. Tõsi, on põdrakärbsed, aga neid ei ole kunagi nii massiliselt nagu suviseid tüütusi. Meil olid jalas täitsa tavalised kummikud ning sellest piisas vägagi.

Need hiigelseened ootasid meid Apnasaarel 

Soosaared olid täis seeni. Sirmikud, puravikud, muidugi kukeseened. Suureks rõõmuks ka metsašampinjonid, mille Hanna tundis eksimatult ära. Ehh, mina korjasin veel eelmisel aastal valgeid kärbseseeni nende pähe. “Aniisilõhn on? Kollaseks läheb, kui sõrmega tõmbad? Järelikult šampinjon,” õpetas Hanna. Sirmikud avastas ka tema. Tal on hea silm seente peale.

Viletsate kaskedega ja põtrade poolt ümaraks pügatud pajupõõsastega Luutsnasaaresoo. Palju hiigelsuuri jõhvikaid!

Soo oli punane. Just nagu oleks keegi sinna marjaämbri maha ajanud ja nii koguaeg. Puhas rikkus! Siiski, kohe ei ole veel mõtet jõhvikale minna, nad on toorevõitu veel. Aga varsti juba saab.

Saared, millel käisime, olid üsna eriilmelised. Jah, tavalisele inimesele vist üks padrik kõik, kuid mind võluvad need vanad metsad, kus kasvavad hiiglaslikud haavad, kuused nii jämedad, et kolmekesi annab ümbert kinni võtta ja mille vanade mändide otsas võib peita kotkapesa. Oska vaid õigel ajal pilku tõsta ja üles vaadata. Sellised metsad ongi soosaartel. Seal ei ole inimene kunagi midagi teinud ja loodus on saanud omasoodu areneda. Neisse kohtadesse ei vii ühtegi rada ega ole seal infotahvleid ning see ongi kõige võluvam.

Obussaare sõnajalatihnikus

Lõunapaus Astlassaarel. Tatra-kanagurmee, magustoiduks banaanilaastud ja kondenspiim.

Meie matk käis kõigepealt mõned kilomeetrid mööda metsateed ja seejärel juba mööda loomaradu üle soosaarte. Soo läbisime lihtsalt otse, ilma mingeid radu otsimata. Praegusel aastaajal on ta enamasti kuiv, st kummikut ära ei kaota. Aga ettevaatlik peab ikkagi olema. Õnneks on Hanna ja Helena juba täitsa kogenud soos liikujad ja Kusti – tema lihtsalt tormab ringi nagu pöörane, ise märg, mudane, samblane ning üdini õnnelik.

Matka pikkuseks tuli 9 km, ajaliselt koos väikeste ja suuremate pausidega 6 tundi. Soos ja rabas ei läbita kilomeetreid tempos 6 km/h nagu normaalne inimene kõnnib, vaid oluliselt aeglasemalt. Mis mulle aga sobibki, sest mu eesmärk ei ole korjata kilomeetreid, vaid nautida loodust ja tunda end selle osana. Ahhetada ja ohhetada, vahtida ringi, hulkuda sihitult ja sihiga. Uurida ja näha. Kuulata, lihtsalt niisama passida. Olla kella vaatamata ja ilma levita.

Veider, kuidas sellest ei saa küllalt. Mõnes mõttes ma imestan neid inimesi, kes käivad paaril nädalavahetusel AASTA jooksul mõnel matkarajakesel ning see ongi kogu lugu. Imetlen, kuidas nii vähesega on võimalik vaimselt tasakaalus ja terve püsida. Ma vist ei suudaks. Ära närtsiksin täitsa. Mul on vaja oluliselt suuremat doosi loodust. Aga võib-olla ka asi selles, et kui kord oled maitse kätte saanud, kuidas lihtviisiline looduses hulkumine loob mõtteerksust, loovust, töövõimet, rahu ja paremat und, siis lihtsalt ei lepi enam kehvemaga. See on lihtsalt selline elukvaliteet, mida ei sobi asendama ükski tablett.

Igatahes. Me tulime koju ja mu hing heliseb. Ootan kannatamatult järgmist esimest võimalust, millal jälle minna ning seda, millal saan seda kaunist rännakut jagada ka teiste inimestega. Juba varsti!

Polnud plaanis midagi korjata, aga kui lahkelt antakse, tuleb tänulikult vastu võtta!

Leave a comment »

Rabakuulamisekunst

Rabakuld

Olen käinud rabas viimase 20 päeva jooksul…….20 korda. Teadagi – murakaaeg. Viimase nädala olen iga kord lubanud, et ei tassi enam marju koju, kuid ikkagi rappa tagasi pöördunud. Mul on rabaga oma suhe – ta lihtsalt kuidagi kutsub mind marju korjama. Igal hommikul kella 5 ajal tunnen vastupandamatut soovi minna. Ega siis midagi, seljakott selga ja minekut.

Täna marju korjates ja pea kohal tiirutavat merikotkast imetledes mõistsin, et loodus ju hoolitseb meie eest. Ta annab meile kuldaväärt marju ajal, kui turismiettevõtjatel on vist aegade õhem leib üldse. Ja ma olen nii tänulik selle imelise muraka-aasta eest. Pole olnud meil kunagi kodus sellist ladu murakamoosi ja enne tänavust aastat ma küll ei arvanud, et võiksin suuta korjata murakaid rohkem kui liitrikest kümme.

Kotkastest rääkides, siis tänavusi murakalkäike on saatnud lähedalasuvalt rabasaarelt kostev lindude kisa. Põhimõtteliselt non-stop toimetamine, segu näljakisast ja muidu jutustamisest. Väga vali. Kuuldub täpselt selline nagu allolevast videost, mis filmitud merikotkaste pesast.

Kuna ma neid toimetajaid kunagi ei näinud, ei uskunud, et need võivad olla kotkapojad. Oma vist viimsel selleaastasel murakalkäigul aga kohtasin kahte noort kotkast rabasaare servas puu otsas pesal istumas. Nad jälgisid üllatunult 50 meetri kaugusele ilmunud rabavärvi inimest. Keerasin selja ja lahkusin, nemad aga liikusid rabasaare keskele ning seal jätkus kogu lärm harjunud viisil. Vahepeal libises rabasaarele ka vanalind. Korjasin vaikselt marju ja olin üdini tänulik selle imelise looduskogemuse eest – sain olla tunnistajaks nende tavalistele argipäevatoimetustele.

Rappaminek. Kell on 6 paiku. Varajasel kohalejõudmisel on väga praktiline väärtus. Rappa tuleb jõuda esimesena ja hõivata parimad marjakohad:)

Kuidas leida murakaid?

Seda küsimust on minult väga palju küsitud. Nad kasvavad kõrgsoos, mida me enam tunneme raba nime all. See on selline koht, kus kasvavad veel kidurad männid, aga mingeid muid puid seal pole. Õige murakaraba tunneb ära muidugi rabalõhna järgi. See on segu sookailust ja vist ka turba niiskusest, see, mis jääb ninna, riiete ja koera külge.

Murakakohta saab otsida aastaringselt. Nt mina otsisin oma vingemad kohad üldsegi mitte marjade, vaid maas leiduvate vanade murakalehtede ja kasvukoha järgi. Ei pannud mööda.

Millal on murakaaeg?

Väga keeruline öelda. Ma ise ei jälgi mingisuguseid kalendrikuupäevi, vaid vaatan ainult looduse järgi. Aastad on väga erinevad ja kohad on erinevad. Isegi samas rabas on arenevad päikesepoolsel küljel marjad kiiremini kui varjus. Et õiget aega välja peilida, lähen alati umbes nädal enne jaanipäeva vaatama, kuidas asjad rabas arenevad. Sel aastal hakkasin murakaid korjama mõned päevad pärast jaanipäeva, aga olen alustanud ka juulis.

Suvi on tänavu olnud täiesti ideaalne murakate jaoks. Parajalt soe, aga mitte liiga kuum. Marjad küpsevad tasapisi. Vihm pole neid lõhkunud. Kõige sellepärast ongi marjaaeg kestnud kaua.

Helena oli minu vapper abiline mitmetel hommikutel. Ta teenis endale taskuraha. 

Toored või küpsed?

See teema kütab murakate puhul vist igal aastal kirgi. Mumeelest on selle asjaga nii, et sõltub, mida sa saada tahad. Kui sa tahad korjata endale 2 liitrikest, siis muidugi oota, kuni marjad valmis saavad. Kui veab, saadki oma 2 liitrit küpseid marju, mida keegi pole veel ära korjanud. Ahjaa…ka ilmaga peab vedama, sest kui su marjavalmimise päeval vihma uputab, siis ei korja sa tuhkagi.

Aga kui soov neid rohkem korjata, siis tuleb alustada poolvalminute korjamisega. Nad saavad suurepäraseks moosiküpseks ka toas päeva-paar seistes.

Kahe nõuga korjamine säästab ülimalt tüütust marjapuhastamisest. NB! rabas ei ole sääski ega parme ja võibki vabalt käia lühikeste varrukatega.

Kuidas korjata?

Mulle ei meeldi metsast prahti koju vedada ja marjade puhastamisega teine samakaua tegeleda, kui ma metsas olin. Seega katsun korjata võimalikult puhtalt. Jah, esimesed marjad tulevad koos tupsudega, aga varsti juba ilma. Kui osa marju jõuab täisküpsuseni, korjan alati korraga kahte nõusse – ühte kuldkollased, mille saab kohe potti või külma pista ja teise järelvalmimist vajavad.

 

Mida murakast saab?

Muidugi moosi. Seltsiks kitsejuustule, kreeka jogurtile või eriti luksuslikule pannkoogile.

Siis võib neid karbiga külma panna. Aga sinna ainult täiesti küpsed marjad, eks.

Likööri. Viin ja suhkur peale ning pimedasse-jahedasse seisma.

Muraka tupsudest (nendest, mis marjade küljes) saab imehead teed. Kuivatan need alati talveks.

Mida rabast veel saab?

Mina leian sealt rõõmu ja rahu. Puhtust. Rappa minnes olen alati elevil ning sealt tulles tänulik. Jah, ma tänan alati metsa ja raba andide eest. Rabakuulamine on kunst. Umbes sama nagu kukeseentekuulaminegi, mida me ju eestlastena oskame.

See hetk, kui astud metsast rappa, on alati kuidagi eriline. Üleminek ühelt koosluselt teisele on järsk, alles oli metsa ja mustikad, nüüd on raba ja murakad. Koer on ka muidugi õnnelik.

 

 

2 kommentaari »

Jõel, rabas ja Ullusaarel

Vist peaksin selle blogi ümbernimetama rabas ja metsas kolamise blogiks. Sest muust ma ju viimasel ajal siin eriti ei kirjuta.

Igatahes. Kolm päeva ja kolm toredat matka.

Reede õhtul rahvaga jõe peal kanuutamas. Päikeseloojang kui sulakuld, koprad toimetamas, ööbikud laksutamas. Täiuslik meditatsioon.

Minek!

Tagasi jõudes oli päike juba loojunud. 

Laupäeval trampisime Hga rabas ühelt saarelt teisele ja ringi ümber raba. Hea ring, väga mõnus jalutamine 4 tundi. Rabas kõik õitseb – murakad, sookail, küüvitsad. Uimastav lõhn, mis jääb külge riietele ja koerale. Ma ei suutnud kokku lugeda, kui palju lendas raba kohal merikotkaid, aga kümmekond võis neid küll olla.

Ja muidugi selle retke nael – suur põdrasarv. Olen ammu unistanud, et leiaks ometi mõne sarve, ning sättinud oma käike sinna, kus põdrad käivad. Skoor ümmargune null kuni praeguseni.

Uhke sarv

Juba eelmisel nädalal tahtsin ühe siinkandis toimuma pidanud matkaga liituda ja rännata Ullusaarele. Ära jäi, sest rahvast ei saanud kokku. Ära jäi ka sellel pühapäeval toimuma pidanud ametlik matk. Aga me tegime asja Hannaga mitteametlikult ära ning rändasime ikkagi Ullusaarele Jõmmsohu.

Kõigepealt ma pean aga selle Ullusaare värgi ära seletama. Et mis hull ja mis saar. Tegelikult on selle soosaare nimi Pikassaar, aga Ullusaareks hakati teda kutsuma siis, kui üks hull seal end päriselt sisse seadis. Nimelt põgenenud Piirissaarelt pärit Arnold Karila kuskil 1960ndate lõpus Tartust hullumajast ja elanud seal kaugel soosaarel tükk aega. Segased ajad ja metsavendadega oli veel probleeme. See, et kuskil soosaarel elab mingi kahtlane isik, ei sobinud kohe mitte. Niisiis korraldati haarang ja võeti Karila kinni. Tema aga polnud üldse nõus saarelt vabatahtlikult ära tulema ja nii pidid miilitsad ta soost nagu karu kinniseotuna välja tassima. Selgus, et poliitikaga pole tal aga midagi pistmist, oli lihtsalt vaimsete probleemidega inimene.

Matkakaaslane tõmbab mätta peal natuke hinge
Mingit teed või selgestinähtavat rada Ullusaarele ei lähe. Meie läksime Hannaga otse üle soo ja soosaarte: ikka Põdranõnalt Perässaarde, sealt Kõrgessaare kaudu Ullusaarele ja tagasi Põdranõnale. GPS näitas kokku ringiks 10 km ja vantsisime seda 5 tundi. Maastik madalsoole kohaselt väga raske, ainult ekstremistidele. Sain säärikust korralikult vett välja kallata, sest kui hooletult astudes võid sääriku lausa sohu ära kaotada.

Ebaküdooniad metsas

Aga asi juba algas Põdranõnal toredasti. Seal on kaks vana talukohta (Viira ja Põdranõna), kus olen ennegi kolamas käinud. Aga et ühe juures on kaasik, mille alustaimestiku moodustab ebaküdoonia, see oli küll üllatus.

Edasi need soosaared. Need on muidugi müstilised. Igivanad ja ilmatu jämedad puud, puntras tormimurrud, kõikjal sigade tegutsemisjäljed. Leidsime ka arvatava karu magamiskoha. Ullusaarel polnud midagi. Ei saanud me Hannaga kumbki aru, mispärast ei võinud inimene nii toredas kohas elada. See ju täitsa paradiis. Tagasi tulime juba otse üle soo ning enne kojusõitmist pakkus Hanna välja, et me peaks ikka kuusekasve ka korjama. Et kuda me lähme niimoodi täiesti tühjade kätega koju. Nii saigi. Nendest kuusekasvudest saab limonaad ja siirup.

Ubaleht, madalsoode taim

Neist saab hüva kraami talveks!

 

Matkalised Ullusaarel

2 kommentaari »

Kanuu- ja matkajuttu

Ilus elu jõe ääres. Ülevalt on hea ka näha, kui ulatuslikult on koprad ette võtnud puude langetamise. 

Jätkan ikka oma matkateemaliste lugudega.

Vahepeal on kõvasti matkatud ja soodes ümberhulgutud. Matkanud oleme me kõik, ka kõige pisemad. Nimelt nemad võtsid H.ga ette lausa 2-päevase robinsonistiilis olemise. Kaasa võeti õnged ning elati mõnusasti jõeääres. Lapsed õppisid lugu pidama jõeveest keedetud kalasupist, mis pidada olema hiiglama maitsev. Said ka veidi kalapüügiga käe valgeks.

Ma ise jäin seekord koju, sest keegi peab ka suure koerapere eest hoolitsema. Sellegipoolest on mulle väga oluline, et lapsed oleksid võimalikult palju lähikontaktis loodusega. See on vajalik ja see on asi, mis päriselt oluline. Sellised elamused on palju tähtsamad kui mistahes materiaalsed väärtused.

Supp maitseb palju paremini, kui oled selle valmistamisel ise ka vaeva näinud. Näiteks kartuleid koorinud. 

Kanuutamine aprillikuises Emajõe-Suursoos

Ise olen palju kolanud ümbruskonna erinevates rabades ja soodes. Mitme eesmärgiga – leida uusi põnevaid (ja läbitavaid) radu ja paiku ning leida teatavaid kuivanud lehti. Sinna kuivalehekohtadesse tekivad nimelt 2 kuu pärast imelised kollased rabamurakad. Oeh, mul ainuüksi nende lehtede nägemisest ja nende peale mõtlemisest tõuseb vererõhk. Ei ole kerge olla paadunud korilane.

Õigupoolest olen korilusega juba alustanud. Ei suutnud vastu panna kogritsapiltidele, millega sõbrad sotsiaalmeedias ahvatlevad ja käisime Hannaga neid tegelasi otsimas. Leidsime ka. Mitte just palju, aga ehk on häda valedes kohtades või liiga külmas kevades. Aga noh, õnneks keegi teine neid meie peres millegipärast ei söö.

Koriluse alla läheb vast ka islandi käokõrv, mida hea hulga koju tassisin ja siirupiks võlusin. Köharohumaitseline ja metsalõhnaline mõnus värk.

Minu ustav ja väsimatu kaaslane sooseiklustel

Tagasi rabajuttude ja vererõhukergitamise juurde. See viimane tõuseb ka siis, kui leida mõni uus eriti äge soosaar või seniavastamata paik. Ja neid ikka on. Matkasime kord Kustiga üle lageda raba ühele saarele. Andis ikka minna. Raba kohal tiirles hulgaliselt kotkaid (nagu alati). Üks kodanik lahkus kiiruga ka sellelt saarelt. Kohalejõudes taipasin, mis värk – see on vist tema saar. Igatahes oli paik täis pruune igas suuruses kotkasulgi (rõõmustagem kohalikud indiaanlased!) ja kotkaväljaheiteid. Jah, ma olen jõudnud nii kaugele, et rõõmustan, kui näen metsas mõne looma-linnu s**ta. Igatahes lasime sealt saarelt kiiresti jalga. Ei tahtnud pererahvast rohkem segada.

Kohtumisi loomade-lindudega on tegelikult viimasel ajal olnud sisuliselt iga päev. Huvitav, kuidas ma varem nagu ei osanud neid märgata. Soojõe ääres nägin hiljuti jäälindu, kes tegelikult üldse ei peaks siin olema, sest tema armastab kõrgeid kaldaid, kuid soojõgi voolab mätastarnade ehk pokude vahel. Kord ärkasime öösel akna tagant kostva jõletuma kräunumise peale. Seal kräunus metsakass ilves. Teda pole küll umbes aastajagu näinud, aga hea teada, et ta on endiselt ümbruskonnas liikumas. Kitse “haukumine” kuskil maja taga metsas on ka tavaline. Lisaks on meie lähikonda sisse seadnud üks seapere – hulk triibulisi põrsaid ja vähemalt 2 suurt looma. See mind väga ei rõõmusta (ehk nad võiksid kolida kaugemale kui 200 meetrit majast), sest me kartulipõld on reaalses ohus. Veel avastasin ühelt saarelt mägralinna, aktiivne ja käigus. Karumõmmi pole kohanud, aga tema s**ta küll. Viimase aja sügavaim elamus on aga vast hüüp. Puhu ja saad teada, millist häält teeb see soolind, kes ohtu korral püüab sarnaneda pillirootuustakaga. Tema hääl on tontlik ja sellepärast kutsub vanarahvas teda sookuradiks või ööhirmutajaks.

Varahommikune raba.

Kell on 5.30. Raba kajab tedremängust ja aegajalt kostab sookuradi tontlik huige. Jõekäärus toimetab kobras. Milline rõõm ja rikkus on olla kõige selle keskel. 

Kogun ja talletan neid kogemusi ning kibelen neid teistegagi jagama. Meie kanuud ootavad matkalisi ja matkakalender on paika pandud. Meil on tasapisi täienev Facebooki lehekülg ja ettevõtte veebisait. Tõsi, see viimane on (ja arvatavasti ka jääb) ainult inglise keelseks.

 

4 kommentaari »

Distantsi hoidmisest või siis mitte

Päikesetõus Kalli jõel. 

Mul ei ole suuri raskusi sotsiaalse distantsi hoidmisega. Võin päevade viisi vabalt vaid oma koeraga rääkida või hoopis vait olla. Kaubanduskeskustes kolamisest pole kunagi midagi arvanud ning poes olen juba aastaid käinud ainult asja pärast (ning võimalikult vähe). Suured rahvaüritused mind ei tõmba. Kui siis mõni klassikakontsert. Kino – no võib vabalt ka olemata olla. Igasugu laadad ja kogunemised ….mkmmm. Pole minu teetass. Laulupidu oli väga tore küll, aga pärast seda olin lihtsalt meeletult väsinud inimeste hulgas olemisest. Reisimine…ei viitsi viimastel aastatel nagunii, sest kodus on lihtsalt nii hea. Eriti kohutavad on suurlinnad ja lennujaamad. Katsun neid vältida niipalju kui võimalik. Sünnipäevatamine-sõbrannatamine – no ma olen vist nii asotsiaalseks muutunud, et ei mäletagi enam, millal keegi viimati mind kuskile sünnipäevataolisele üritusele kutsus. Pole midagi õudsemat pika laua taga istumisest või kuskil üritusel šampanjaklaas peos mõttetut small talki ajada. Jah, ma suudan muidugi kõike seda, aga pole iial nautinud ega vabatahtlikult sellistest ettevõtmistest osa võtnud.

Mulle meeldib eraviisiline suhtlemine. Südamest-südamesse jutuajamine või intervjuu – jaa. Teist inimest kuulates – jaa! Väikeses ringis sõpradega maailmaparandamine – jaa, kuid peab olema võimalus lahkuda siis, kui tahan. Inimestega suhtlemine minu tingimustel ja piiratud aja jooksul – jaa, väga-väga mõnus. Minu tüüpi inimestega koosolemine – jaa, muidugi! Inimesed on väga toredad ja ma armastan neid (enamasti).

Kell on poole kuue paiku hommikul. Päike tõuseb 6.03.

On aga üks asi, milleta ma üldse ei saa. Ma vist kängun siis täitsa ära. Mul on vaja seda lähikontakti, võiks öelda isegi intiimsuhet. Jah, loodusega!

Nii kaua kui end mäletan, olen otsinud lähedust loodusega aina enam ning kui seda pole olnud parasjagu võimalik saavutada, siis tundnud end ahistatult, nõrgalt, halvasti. Isegi magada ei saa normaalselt, kui pole saanud ära käia. Oluline on võimalus minna. Või ka teadmine, et võimalus minna on olemas.

Näiteks täna me läksime. Me startisime kell 5, et näha päikesetõusu soos. H. jäi jõekääru kala püüdma, mina aga kanuuga ümberkaudseid järvi avastama. Päike tõusis. Selle tunnikese jooksul aeti soos ära palju asju. Tedred mängisid, luigepaar tiirutas järve kohal tiibade vihinal-kohinal-mühinal. Laulurästad, pahandava prääksatusega roostikust lendu tõusvad pardid ja peegelsile järv. Ei mingeid muid helisid peale kohalike asukate toimetamist. Kanuuga liigud hääletult ja kuuled kõike. Eriti tore on minna üksi, olla väga väike keset suurt järve ja sood. Tunda meeletut rikkust, tänulikkust ja õnne. Tundide viisi ringi uidata ilma kella vaatamata.

Kõige selleta ma ei saa! Taoline ärakäimine parandab hinge ja paneb mõistma, mis on tegelikult oluline. Loodust on meil kõigil just praegu vaja rohkem kui kunagi varem. Aga mitte kujul, kus minnaks massiliselt ühte kohta, lärmatakse, läbustatakse ja levitatakse seal kambakesi viirust. Vaja on enda sisse vaadata. Seda saab teha üksi. Eestis on piisavalt kohti, kus kogeda loodusega kahekesiolemist.

Enne päikesetõusu on maailm selline must-valge. 

Öö on olnud nii krõbe, et jõe peal on jääkiht

Hetk hiljem. Täpp põõsa kohal on möödalendav kotkas.

Päev on käes ja kõik hommikused toimetajad on tasa jäänud. 

Comments (1) »

Nädal e-koolis

E-viiulitund

Esimene üleriigilie e-õppe nädal on läbi. Igasugu mõtteid on lapsevanemal seoses sellega tekkinud. Panen need siia kirja, sest tegelikult on hetk ajalooline – mitte kunagi varem ei ole me saanud sellist eksperimenti katsetada.

See on raskem, kui ma arvasin. Ja raskem on ta väga mitmel põhjusel. Esiteks tehniline võimekus, millest on palju räägitud. Ma olen nende päevade jooksul mõistnud, et tegelikult on meie e-riik nii habras, nii habras. E-kooli nimelise infosüsteemi olemasolu ei ole tegelikult ju eriline e-riigi tunnus, vaid tegemist on üsna vana süsteemiga. Pealegi kukkus see kohe esimese päeval kolinal kokku ning on tõrkunud terve nädala.

Ka meie kodune digivõimekus pole liiga suur nagu välja tuleb. Ma kasutan oma töös väga kindlaid programme ja üldiselt ei tunne ülemäära suurt huvi kõikvõimalike äppide ja programmide vastu. Ma ei viitsi end kursis hoida kõige uuemate sotsiaalmeediakeskkondade või -tegelastega. Mulle ei ole vaja sadat failivahetus või kollaažitegemisprogrammi. Mul lihtsalt pole kõigi nende imeliste võimaluste kasutamiseks soolikat ega aega ja mulle meeldivad pigem reaalsed asjad nagu koera sügamine, looduses hulkumine või klaverimäng. Lastelgi pole kummalgi oma arvutit ja nende oskused üsna elementaarsed – meili saatmine, internetist otsimine, google drive, natuke tekstitöötlust, natuke sotsiaalmeediat. Meil ei ole kõigil oma arvutit. Koolist küsisin, kuidas siis seda olukorda lahendada, aga info edastamise eest ainult tänati. Mingit vastust ma ei saanudki.

Nüüd on aga korraga tulnud peale tohutu hulk infot erinevaid kanaleid pidi. Ülesanded, mis on pandud üles e-koolis. Ülesanded, mis tulevad lastele meiliga. Kuskil on veel mingi opiq keskkond. Igasugused uued FB grupid õpetajatega suhtlemiseks, jagatud dokumendid jne. Iga õpetaja annab ülesandeid erinevalt ja eri kanalites. Osad ülesanded on mulle näha e-koolis, osad ainult lastele. Ma ei tea, miks ei ole kokku lepitud ühtset suhtlemisstiili- ja -kanalit. See kõik kokku tekitab suurt lisastressi, sest ma lihtsalt ei jõua järge pidada. Lisaks ülesanded, millest on päris raske aru saada. Killustatus hävitab keskendumisvõime ja nii ei saa tegelikult õppida. Kui me esimese nädala lõpus tunneme ennast sellest möllust surmväsinuna, siis mis saab edasi – 2, 3, 4 või 6 nädala pärast? Kahjuks on praegu tekkinud ja loodud väga hea pinnas kõigi läbipõlemiseks (õpetajad, lapsed ja lapsevanemad).

Koolipäevade pikkus. Tulenevalt eelpool nimetatust on need veninud väga palju pikemaks, kui tavaolukorras. Ja ma loen koolipäevaks ka seda, kui laps (või vanem) mõtleb kooliasjade peale – näiteks muretseb, et ei tea, kas õpetaja ikka sai tehtu kätte, et kas e-kool homme töötab ja ega ma jumala pärast ei maga maha ühtegi ülesannet, mis kõik tabavad mind täiesti erinevaid teid pidi. Aju töötab mõeldes kooliasju. Inimesed on sisuliselt koguaeg koolis. Ka füüsiliselt võtab vähemalt meie peres ülesannete tegemine korralikult aega. Kuna meil on ainult üks arvuti, peame seda jagama. Lisaks on meil väga vilets internet, mis tähendab, et kui keegi vaatab youtubei videot (teeb näiteks keka tunni harjutusi selle järgi), siis teised inimesed midagi internetis teha ei saa. Meil on olnud päevi, mis algavad kl 8 ja lõpevad kl 16. Aga nad on alles 10-aastased! See ei ole normaalne.

Siia lisandub veel üks väga oluline osa meie elu toimimisest – minu töö. Nimelt ma ei magagi päevad läbi kodus, vaid ma täiesti reaalselt teen kodus IGA PÄEV tööd. Seda, mille abil ma endale palka ja riigile makse maksan. Kui ma seda ei tee, siis ei ole midagi. Ma ei saa lükata seda edasi või jätta ära. Selline on vabakutselise ettevõtja elu – kui tööd ei tee, ei saa ka palka. Kuidas seda teha, kui samal ajal tegeled laste aitamisega igas mõttes? Ja praegu, kriitiliselt ajal, on töö tegemine võtmetähtsusega, sest tulevik on selles osas tume. Kusjuures – minu lapsed on erakordselt iseseisvad ning vajavad väga vähe minu abi. Ma ei ole neil kunagi õppimise juures pidanud istuma. Kuidas tulevad toime need pered, kus lapsed vajavad rohkem abi, aga vanemad peavad samal ajal tööd tegema?

Inimeste vahelised suhted ja suhtlemine. E-kanaleid pidi suhtlemine on väga erinev silmast-silma rääkimisega. Kui varem ei morjendanud mind need nn üldmärkused, mida õpetajad saadavad e-kooli kaudu kõigile, kuid mis tegelikult on mõeldud vaid mõnele. Aga nüüd ei taha ma lugeda hurjutamist, kuidas kodus tuleb tegeleda kooli õppetükkidega, mitte niisama hängida. Ma tunnen ebaõiglust, sest näen, kuidas mu lapsed pingutavad. Näiteks oli ülesanne alustada kaltsunuku tegemist. Õpetajale pidi saatma kavandi ja pildi pooleliolevast nukust. Aga minu laps õmbles täiesti ise nuku valmis. Ta küsis minu käest ainult seda, kuhu oleks mõistlik jätta auk, millest nukk lõpuks täis topitakse. Kõik. Kas ma oleksin pidanud teda pidurdama ? Võtma töö 45 minuti möödudes käest ära ja panema kappi lugu taha? Muidugi mitte, sest ta oli tööõhinas ja soovis seda lõpetada. 2 tundi hiljem oligi nukk valmis. Väga ilus ja korralikult tehtud. Laps tegi pildi ja saatis õpetajale. Järgmisel hommikul avan e-kooli, kus on pikk lugu nendele, kes nukuga polnud (vist) algust teinud. Misjaoks saata selliseid teateid nendele, kellega on asi korras? Mul on valus lugeda süüdistusi, kui olen näinud, kuidas lapsed päevad läbi töötavad. Ja teevad rohkem, kui tegelikult nõutud sest nad on TAHTNUD teha. Küllap need süüdistused polnud üldse mõeldud nii, kuid kirjalikult nii nad mõjuvad ning niigi kõrge stressitase lisab siia veel oma koefitsendi.

Olen kodus töötanud üle 10 aasta ning aeg-ajalt kohanud suhtumist, kui kahtlustatakse, et äkki kodus töötav inimene hoopis magab päevad läbi. Selle nimi on usaldamatus ning kahjuks tunnetan ma seda ka praeguses olukorras laste puhul. On ju teada, millised lapsed on tublid ja kes õpivad. Samamoodi on teada ka need, kes igal võimalusel viilivad, sest nad teevad seda ka koolis. On teada ka vanemad, kes on vastutustundlikud ja kes mitte. Mispärast siis kirjutada teateid ja märkusi, mis tegelikult mõeldud nendele viilijatele ja saata neid usinatele? Ega usinad ei muutu sellest mitte usinamaks, vaid hoopis kurvemaks ja vähem motiveeritumaks. Nad tunnevad samamoodi ebaõiglust. Usinuse hoidmiseks on vaja kiitust ja märkamist, mitte kõikide ühe mõõdupuu järgi võtmist. Kiitus peab olema personaalne, mitte kõigile copy-paste sama nagu õpetajad sageli teevad. Ja kahtlustamine, et äkki eemal olev muidu usin ja vastutustundlik töötaja-õpilane ei tegele sellega, millega ta peaks tegelema, tapab tahte midagi paremini või hästi teha. Mäletan, kuidas mu töötahe sulas kui kevadine lumi, kui mul oli kord ülemus, kes kahtlustas, et äkki ma ei tee tööd.

Töötempo. Ebareaalne on eeldada, et meie lapsed õpivad samas tempos nüüd täiesti uues olukorras ja kohe päevast number üks. Olukorras, kus neil puuduvad tehnilised vahendid ja sujuvad digioskused. Olukorras, kus vanem ei ole neil kodus mitte täiskohaga õpetaja ja abistaja ega ka mitte puhkusel olev inimene, vaid täiskohaga oma tööd tegemas. Ebareaalne on eeldada, et kogu süsteem jookseb nagu õlitatult. See lihtsalt pole nii. Olukord vajab harjumist, uued digioskused lihvimist. Võib-olla ei peaks lastele praegu hindeid laduma nii nagu varem. Riiklikult ongi selline soovitus antud, kuid meie koolis seda ei jälgita. Meil on hindelised tööd, kontrolltööd. Justkui jääks maailm seisma sellest, kui nüüd midagi hindamata jääb. Andma aega lastele ja vanematele ka. Sest paraku on viimased suurel määral vastutavad selle eest, kuidas süsteem toimib või ei toimi.

Kiitused ja märkamised. Kas keegi on lapsi kiitnud ka selle eest, et nad päriselt enam-vähem saavadki hakkama? Ei. Ma näen e-koolist vaid seda, mis kõik on vaja teha, kuid mitte sõnagi sellest, et oi, küll on tore, et sa tegidki juba ära selle töö, mida pidid tegema kolme nädala jooksul. Miks keegi ei kiida selle eest, kui saadetakse töö näiteks ennetähtaegselt?  Teisalt – see on kui kiirõppetund tulevaseks tööeluks, kus on paraku kahjuks enamasti samuti nii, et kui asi on hästi tehtud, siis ei näe seda keegi (või vähemalt ei peeta vajalikuks ütelda), kui aga on mingigi tilluke probleem, siis see puhutakse hästi suureks.

Meil läksid väga hästi pillitunnid. Just inimliku suhtumise poolest. Tehnika vedas muidugi alt – internetti pole lihtsalt niipalju, et teha pillitund ära videokõnena. Aga õpetajad leiutasid kohe alternatiivid, mis kokkuvõttes lastele hästi meeldisid. Näiteks oma pillimängu salvestamine, selle analüüs ning õpetajale saatmine. Jah, ühe enamvähem korraliku salvestuse saamiseks on vaja lugu päris mitu korda mängida. See aga on ju harjutamine, mida vist küll keegi ülemäära palju ei salli. Ning lõppeks – isegi kui ema jutt sellest, et fis on pidevalt liiga madal ei jõuagi kohale, siis kui sa ise seda oma mängust kuuled, siis ei olegi enam muud midagi teha, kui edaspidi õigesti mängida. Loovus ja empaatia ongi ilmselt praegu märksõnad. Miski ei ole ju nii nagu oli eile.

Loodetavasti hakkab edaspidi minema ladusamalt.

E-kitarritund. Pildi edastamist ei vea Telia internet välja. 

5 kommentaari »

Redus

Vanad eestlased läksid ikka katku ajal soosaarele peitu. Me matkasime ka nädalavahetusel ühele neist. 

Kui ma eelmisel reedel Luualt Ahunapallu koju jõudsin, oli tunne nagu oleks jõudnud vanajumala selja taha. Soe tuba, mida head süüa, kallid ümberringi. Ärevus ja paanika ulatub siia vaid meie endi mõtlemise kaudu. Ja sellega on tegelikult päris raske toime tulla.

Kõigepealt see varude asi. Ühelt poolt tehakse muudkui nalja ja ka ma ise teen. Samas – on ju mõistlik, et sul ongi kodus kõik olemas ning ei saali iga jumala päev poe vahet. Muidugi on maakatel koguaeg olemas varud. Siiski tirisin koju veel lisaks mitu kotitäit kõikvõimalikku ekstra toidukraami, millest on omakorda võimalik toitu valmistada. Jahu, kõiksugu muid kuivaineid, suhkrut, soola ja ikka tikke ka. Ja, naerge nüüd, ka WC paberit leidus mu kärus. Sest ei see raha küsi ja las pigem ootab kodus oma aega.

Sel kevadel tuleb kindlasti tegeleda senisest usinamalt maa harimisega ja endale kõige kasvatamisega. Koriluse ja hoidistamisega tegeleme me nagunii igal suvel kirglikult.

Edasi digiteemad. Katsetame teha viiuli- ja kitarritunde videokõnede abil. Proovimine näitas, et asi vähemasti tehniliselt peaks toimima.

Tänast koolipäeva alustasid Hd õppimisega. E-kool kukkus maha kohe kell 8.30. Alternatiivide peale poldud vist väga mõeldud või igatahes meieni infot plaan Bst ei jõudnudki. Kae ise, kuda saad. Õnneks alustasid Hanna ja Helena koolipäeva varem, sest meil süsteem – alustad varem, teed kiiremini ära – saad rohkem vaba aega. Asja teeb keeruliseks see, et meil on kolme peale 1 (heal juhul 2) arvutit. Kuna mina ei saa loobuda töö tegemisest, siis jääb õppijatele üks laenuarvuti.

Esimene digikoolipäev möödus üldse suhteliselt närviliselt. Lapsed istusid sisuliselt hommikust kuni kl 15.30ni ülesannete kallal. Ma ei tea, kas nad tunnis tõesti lahendavadki 10+ matemaatikaülesannet, kuid tänaseks oli selline asi ette nähtud. 45 minutiga nad seda küll tehtud ei saanud.

E-õpe ei ole mingi naljaasi ka lapsevanemale, kes seda tralli haldama peab. See on täiskohaga töö. Koguaeg on vaja midagi õpetada, vaadata, aidata. Meelde tuletada, et arvuti ei ole ainult sõpradega lobisemiseks. Kehva interneti tõttu ajada jälgi, et kes parasjagu youtubest muusikat kuulab. Lahutada tülisid ja pealekaebamisi. Igal juhul on mul pärast tänast päeva toss juba vaat et väljas.

“Merereis” redupaika ehk kehalise tund

Helena leidis metsast huvitavad seened – limatünnikud. (Loodusõpetus)

Supp keeb, röstsai valmib

Vaikus enne tormi. Rabas on praegu täiesti vaikne. 

Leave a comment »

Olge unistamisega ettevaatlik!

 

Parim aeg maadeavastamiseks! Kalli jõgi. 

Päriselt ka! Ma näiteks unistasin juba mõnda aega, et küll oleks tore ümbruskonna jõgesid ja järvesid mingi veesõidukiga avastada. Nüüd on meil õuepeal kanuud ning alati võimalus minna avastusretkele.

Kannatamatult ootasime jõesopist jää kadumist ning kohe esimesel võimalusel läksime veele. Oh imeline! Soos on praegu veel vaikne, kui mitte arvestada tedremulinat ja sookurgede pulmalaulu. Kulgesime jõge pidi ringi siin ja seal, tegime peatusi ja otsisime maalemineku kohti. Ei ühtegi inimeste peale meie. Tuulevaikus.

Soosaared. Emajõe-Suursoos arvatakse neid olevat saja ringis. Väga erinevad. Mõned on kõrgemad, mõned madalamad. Mõned suured nii, et annab ühest otsast teise marssida, mõned tillukesed vaid üksikute kõrgemate puudega.

Seisad keset soosaart. Ühel pool raba, teisel pool madalsoo, keskel raskesti ligipääsetav saar. Ürgne mets. Uued marjakohad, kindlasti ka palju seeni. Rabast väljanirisev oja, mille vesi maitseb imehästi. Sookailu õitsemise lõhna lisab mu aju siia ise juurde.

Kõikjal nende tegutsemisjälgi. Loe nagu raamatut!

Professionaalne kobraste tehtud lageraie: kõik puud on langetatud jõe suunas ja mitte üks pole suvaliselt metsa kukkunud. 

Töö jäi korraks pooleli. 

Hiiglaslik kopraloss

Põtradel on olnud pidu. Vana tuulemurtud haab on sisuliselt puhtaks kooritud.

Hundid. Õigemini küll nende kaka. On ju nunnud karvased junnikesed:)  

Hundukese pealuu

Tõeline seapesa. Kes meist poleks hurjutanud lapsi, et miks on nende voodi säherdune seapesa. Palun väga – selline on päris seapesa! 

Nõiduslik ürgmets, kus inimkäsi pole midagi teinud. Kõik on nagu on. Ja kõige toredam – see mets kaitseb end ise: mingi valemiga ei saa siia kunagi tulla ükski metsamasin. 

 

Oeh! Ma olen sellest avastusretkest täiesti laksu all. Õnneks on vaja väga vähe, kas teate:)

 

 

Comments (1) »