Archive for Elamus

Poolmaraton

SF-f1e0827e99f1d41393aae4214282e5bf

Melomaan loodust nautimas. Jooksu lõpuni on 2 kilomeetrit. 

Tehtud, joostud!

Ma ei mäleta enam, kust see mõte tuli, et on vaja joosta 21 kilomeetrit Tartu Linnamaratonil, kuid kindlasti polnud see minu enda mõte. Ma poleks julgenud. Ikkagi üüüüratu maa ju. Ja pealegi ei meeldi mulle jooksmine.

Niisiis, arvata on, et see idee tekkis neil lugematutel jooksuteemalistel mõttearendustel, mida me kodus oleme pidanud. H.l oli uitmõte joosta maraton. Oli seda ülemöödunud aastal teinud ja tahtis korrata.

Mina hakkasin trenni tegema kuskil juuni alguses, tema vast poolteist kuud hiljem. Maratoniidee tuli kuskil augustis. Panime omale sihiks, et otsustame viimasel Linnamaratonile regamise soodushinna-päeval ehk septembri alguses, kas läheme või mitte. Päev enne regamist silkasin 16 kilomeetrit ja tulin ära koju, sest pimedaks läks ja lampi polnud kaasas. Ehk et mitte väsimuse pärast. See asi oli siis otsustatud.

Et H. oli juba maratoni jooksnud, tundus kuidagi mõttetu minna nüüd pooliku peale. Jäi siis ikkagi täismaraton. Trennid läksid minul hästi kuni septembrini. Nii kui lapsed kooli läksid, algas jama-jama otsa. 2 nädalat olin haiglane ja no sa ei jõua joosta, kui sul kurk valutab ja nina on tatine. Lisaks osutus täiesti võimatuks leida päevas 1-2 tundi iseendale jooksmiseks. Tundsin, kuidas võimust võtab saiavorm. Lisaks kadus ka motivatsioon, sest kui on paha ja vastik…siis lihtsalt ei taha tegeleda selle jamaga.

Igatahes. Kõik ilmateated lubasid 6. oktoobriks Tartusse masendavat ilma. Vihm, tuul, õnneks mitte väga külm. Mida selga panna? Väga keeruline küsimus, aga meil õnnestus mõlemal täppi panna. Läbi vettisime küll, aga paistab, et tuul liiga ei teinud ja haigeks keegi ei jäänud.

Mul oli plaan joosta nagu tigu, et saaks ikkagi täie raha eest tarbida pakutavaid teenuseid ja kuulata võimalikult palju Bachi. Kõike seda ma ka tegin.

Et kuidas siis oli? No väga tüütu oli. Jooksmine on ikka masendavalt igav tegevus. Eriti vastik on seda teha kõva vastutuulega, kui sulle viltune vihm näkku peksab. Täielik üleelamine. Kõik rahvas pani stardis minema nagu oleks neil kuri kannul. Ma hoidsin viimasesse ritta ja jäin ka kohe maha. Riia risti ületasin viimaste hulgas. Hoolimata sellest läksin esimese kilomeetriga nii paigast ära, et põmst kogu ülejäänud distantsi tegelesin enda tagasi hoidmisega, kuna pulss oli liiga punases.

Esimesed 10 kilomeetrit olid kõige nürimad. Juurdlesin mitmete igavikuliste teemade kallal:

  1. mis mõte sellel kõigel on?
  2. miks ma olen siin vihma käes ja mitte kodus soojas toas klaverit mängimas?
  3. räägitakse, et lihased lähevad krampi, ei tea, millal see siis juhtub..?
  4. saaks kuidagi pulsi alla 150
  5. mida nad kihutavad ja siis jälle kõnnivad?
  6. sellest lombakast vanamehest on küll vaja mööda saada…
  7. ega täna vihm vist ei lõpe
  8. näe, tuul on kogu aeg vastu, jookse kuhupoole tahad
  9. vähemalt saan Tartu linna selgemaks
  10. küll on hea, et ma täismaratoni ei jookse
  11. oli ikka hea mõte kõrvakad kaasa võtta
  12. ega ma rohkem (vist) küll enam kunagi sellise jamaga ei tegele

Aga siis tuli päike välja. Pool maad joostud. Kõndinud pole sammugi ja väsinud samuti mitte. Rada keerutas jõe ääres ja vähemalt ilus oli puude vahel joosta. Kilomeetrid läksid väga kiiresti. Kui esimesed 10 km heitlesin viimase kolme hulgas, siis nüüd olin vist tagantotsast vähe ettepoole kerkinud. Vahet pole tegelikult.

Lossimäel kohtasin Hanna ja Helenat, kes olid lastejooksudel käinud ja mitu tundi Tartu peal niisama hänginud. Käinud Pihlaka kohvikus, Abakhanis ja Humanas. Pakkusid mulle kosutuseks limonaadi ja Hanna aitas mul mäest üles löntsida. Siis veel natuke tiirutamist Toomemäel ja mööda Vallikraavi uulitsat alla. Kõik, tehtud! Joostud 2 tundi ja 40 minutit jutti.

Korraldus oli väga mõnus. Toidu ja joogipunkte palju ehk et nälga ei pidand nägema. Mul ei olnud miskit sööki kaasas ja ei tundnud ka mingit vajadust. Alalõpmata tiirutasid ringi esmaabi jalgratturid. Tee äärest elati kaasa. Maratonikeskuses käis vägev melu. Lastel oli samuti tegevust.

Järgmisel päeval: Midagi ei valuta kuskilt. Pole ühtegi villi. Saab kükitada ja trepist käia. Kaevasin ümber kasvuhoone ja see ei olnud oluliselt suurem pingutus kui tavaliselt. Nagu poleks jooksmas käinudki. Mõnus! Tegin juba järgmiste päevade suhtes mõttes inventuuri, et millal õnnestub jälle tunnike kohustustest varastada.

Mis veel? Kokkuvõttes huvitav kogemus. Ma pole kunagi varem osalenud suurel spordivõistlusel. Üllatavalt lärmakas. Põgenesin pärast metsa ja kuulasin terve päeva vaikust.

20181006_105642

Stardiselfi

20181006_134301

Tehtud!

SF-0b5a2d60706a6e354ba2d7a661e15c08

Hanna lõpetab lastejooksu

SF-c9e277f5391aa5fe31271fb379da549d

Helena lippab

20181006_200815

Medalid ja diplomid kõigile, kamba peale joostud ligi 65 kilomeetrit. 

 

Advertisements

Leave a comment »

Nahkhiired ja palverännak

Viimased päevad on möödunud pidevalt kuhugile minnes.

Reedel käisime Hanna ja Helenaga Piusal nahkhiireööl. Oli väga põnev. Selgub, et nahkhiired on uskumatult targad ja huvitavad loomad. Mina olin neid seni pidanud ikka…..no lihtsalt nahkhiirteks. Mõelge ise:

  • Nahkhiir elab olenevalt liigist 15-20 aastat
  • Mõni liik võtab ette 1000-kilomeetriseid rännakuid, mõni elab paiga peal
  • Neil sünnib korraga vaid üks poeg, harva 2 ja haruharva 3 poega. Mismoodi ema saab hakkama 3 poja üleskasvatamisega, on müstika, sest nisasid on tal vaid kaks.
  • See, millal pojad sünnivad, sõltub ilmast. Kui ilm on sobilik, siis hakkab juba sügisel viljastatud munarakk arenema, aga kui ilm on vilets, siis see lihtsalt ootab oma aega.
  • Nad talvituvad täpipealt samas kohas alati. Piusal on leitud, et lausa samas koopas. Ehk et ta läheb käib vahepeal ära 1000 kilomeetri kaugusel ja siis oskab tulla täpselt samasse kohta tagasi. Piusa koobastes on neid ca 3500 ja see on üks ümbruskonna tähtsamaid talvituspaiku.
  • Nad näevad kõrvadega ja piiksuvad selleks lennates koguaeg. Selle asja nimi on kajalokatsioon ja nad suudavad sellise “nägemise” abil püüda millimeetrist väiksemaid putukaid.
  • Nad ei pelga inimeste läheduses elamist ja inimene võib neid segada ainult häirimisega siis, kui nad talvituvad. Iga ärkamine on talle jõupingutus ja energiakadu. Kui neid on palju, võib mitte talve üle elada, sest süüa talvel ju pole.
  • Nad elavad kolooniatena emased üheskoos. Nende lapsed sünnivad samal ajal ja siis moodustavad nad nö lasteaia.

Igatahes. Kuulasime teoreetilist juttu ja siis läksime lampide ning detektoritega pimedasse metsa koopaavade juurde nahkhiiri vaatlema. Detektor püüab kinni heli, mida nahkhiir koguaeg lennates teeb, kuid mida inimkõrv ei kuule. Eri liigid teevad erinevat häält ja eriti proffid teadlased määravad hääle järgi liike. Metsas käis päris tihe nahkhiirte sagimine.

Nahkhiireteema on ka päris aktuaalne meil kodus. Neid on näha pea igal õhtul ja millalgi sattusid pojad lausa tuppa.

Järgmisel hommikul ootas mind taas ees rännak. Sõbranna Gea ja tema sõbranna Liisi kõnnivad läbi Pirita-Vastseliina palverännuteed ning olid otsaga jõudnud Põlvamaale. Liitusin nendega üheks päevaks.

Milline mõnus astumine! Sa lihtsalt kõnnid ja pead (omaarust) tarka vestlust. Aeg (ja kilomeetrid) läksid nii ruttu. Minu panus jäi 22 km peale, Gea ja Liisi aga astusid nädalavahetusega läbi 90 km. Müts maha!

39453301_309740606242326_3776097236182630400_n

 

 

Leave a comment »

Jooksuvihkaja ülestunnistus: olen sõltlane

37810563_693145171040425_3347949701839192064_n

Ühel varahommikul koos sõbranna koera Kaiaga, kes on praegu oma sünnikodus hoiul. Tema ootab ka väga jahedust. 

Olen endale külge harjutanud uue sõltuvuse – ei saa jooksmata. Ostsin mõnda aega tagasi elu esimese spordikella ja sellega on nii mõnus protsessi (progressi) jälgida.

Kaks kuud tagasi jooksmist alustades olin rõõmust rullis, kui suutsin 5 km ilma maha suremata läbi joosta. Eks ikka vahepeal kõndisin ka. Nüüd ammu enam mitte ja 5 kilomeetrit on täielik naljamäng. Ma ei taha nii vähe joosta, sest see ei anna kaiffi kätte. Jah, sellist juttu räägib elupõline jooksuvihkaja. Elu-elukest:)

Käin jooksmas vara-vara hommikul, sest päeva edenedes tulevad välja parmud ja kuna nende kaitseks on vaja riietuda paksult ja kihiliselt, siis skafandris kuuma käes joosta ei jaksa. Aga varahommikul on tore – ma stardin kuskil 6 ajal. Parimatel hommikutel pole kiiret ehk et saan võtta ette pikema jooksu, tund ja 15 minutit peale. Ammu enam ei kõnni ma ühtegi sammu. Võhmale võtab ainult siis, kui asja ise “punasesse” ajan. Nagu ütles üks mu hea sõber – kõik on kinni hingamises.

Mu jooksumuusika on Bach. Milline õnnistus on enne päeva joosta metsateel ja Bachi kuulata. Ka kõik maailma rikkused ei teeks mind õnnelikumaks kui see emotsioon. Hing laulab.

Ja ma üllatun. Näiteks sellest, et ootan tihtipeale kannatamatult hommikut, et saaks juba minna. Kell ütleb, kui palju on vaja kahe trenni vahele pausi jätta, et treeningust kõige rohkem tolku oleks. Kui parasjagu on trennivaba päev, siis on tunne……tühi ja ootuärev eelseisva päeva ees. Pole siiani veel kordagi kohanud tunnet, et ah ma täna ei viitsi minna. Sest ma ju tean, et teekond ukseni on küll keeruline, kuid juba koduhoovist lahkudes tuleb sisse hea võbelus, sest varsti saabub tuttav kaifitunne. Täitsa nagu narkomaan olen.

Pole kunagi tundnud jalgades väsimust, justkui polekski jooksmisel pistmist jalgadega. Ei tea, mis on lihasvalu või hing paelaga kaelas tunne.

Alati olen armastanud kuumi suvesid, kuid praegu on kuumusest juba seetõttu väga siiber, et tahaks joosta normaalselt. Tahaks joosta vähemates riietes, kui paksud vatid, tahaks võtta mõne koera jooksule kaasa ja tahaks joosta rohkem. Ootan kannatamatult jahedamaid ilmasid, et saaks proovida, palju ma üldse jaksan ja kuidas on joosta siis, kui õhk kuumusest raske ei ole.

 

Comments (1) »

Suvi täistuuridel

Suve küll ei saa puhkuseks kuidagi nimetada, sest ringirallimist on oi-kui-palju.

Otsustasime, et sel suvel ei lähe Viljandisse folkima, vaid uurime hoopis, mis üritus on Seto Folk. Mina ja tüdrukud, kes ju teadupärast praeguses vanuses veel taolistele üritustele tasuta sisse saavad. Niisiis veetsime kaks päeva Värskas. Erakordselt mõnus üritus! Pole selline kommertspalagan, vaid suhteliselt väike ja nunnu olemine.

20180630_153356

Lapsed võtsid kõigest viimast. Osalesid tantsuõpitoas, ühel matkal ning meisterdasid ohjeldamatult. Tulime koju kotitäie asjadega, millest jätkus nii kingituseks kui ka oma toa kaunistamiseks. Lisaks skoorisid nad oma lemmikbändile Curly Stringsilt uuele plaadile ka autogrammid. Üritus täiega kirjas!

20180702_200551

Metsakodu

Edasi oli plaanis minna telkima. Ilm aga vedas alt ja mõte panna telk püsti märja rohu sisse ei tundnud enam väga tore. Aga siis meenus mulle imekaunis Linnajärv Hargla lähedal metsas. Kolisime hoopis üheks õhtuks sinna ja see oli superotsus.

Vihmasabinatega esmaspäevasel õhtul oli järveäärne laagripaik meie jagu. Koht on suurepärasest korras – järvele on ehitatud uus paadisild, kuuris leidus kuivi puid, magamisplats korralik ja vetsus pabergi olemas. Tegime kohe tule üles, grillisime vorste, sõime väga palju sefiiri, rääkisime õhtu otsa lugusid ja magasime kuninglikult. Hämmastaval kombel polnud isegi sääski.

IMG_20180703_094020_907

“Siin on parem magada kui kodus,” kommenteeris Hanna

IMG_7168

Hommikusöök

IMG_7171

Vaade järvele

Hommikul võtsime suuna Jurmala poole, sest olin juba ammu lastele lubanud käiku Livu Akvaparksi. Nüüd said oma isu täis möllata ja eks nendele jäi veel neljast tunnist väheks. Mina olin küll juba teise tunni lõpus täiesti surnud. Just sellest lärmist, mis seal keskuses valitseb. Peab ikka tugev tervis olema inimestel, kes seal töötavad.

Igatahes. Akvaparksist tagasi ja järgmisel päeval ootas Hsid juba võru keele laager. Ja mina läksin muidugi kohe metsa närve parandama.

20180705_113119

 

 

Leave a comment »

Kuidas me küll siiani keksuta saime?

20180604_145343

EV100 sünnipäevakingituseks valminud keksukast. Palju õnne, kallis Eesti riik!

See pilt ei ole kellegi hauast või kasvuhoone põhjast, vaid see on üks kümnest keksukastist, mis ehitati Kastre valda. Ma ei tea, kas sõna ehitama on üldse õige asi sellist asjandust iseloomustama. Igatahes asub see värgendus meie Võnnu kooli õuel ja on mõeldud lastele keksu mängimiseks.

Ei võta siinkohal sõna, et näeb kole välja ega tegelikult pole üldse õige keks. Ma ei võtaks üldse sõna, kui täna pole ilmund nummilugu, kus muuhulgas mainitakse ka selle projekti maksumust – nuta või naera, aga kümme sellist haud-kasvuhoonepõrand-keksu maksid ei rohkem ega vähem kui 21 000 eurot.

Tegemist on KÜSKi rahastatud projektiga ja kümnendiku maksis kinni KOV. Kuigi päev läbi on minu sõbrad sel teemal FBs arutlenud, et kuda ikka on sellist asja võimalik ehitada niisuguse hinna eest ja miks mina, kuri inimene, üldse saen nii toreda asja nagu keksukasti kallal. Olgu ma parem rõõmus, et keegi panustab lastesse, mõtleb nende vaba aja sisustamisele ning selleks ka midagi teeb. Üksiti peaks need 10 haud-põrand-keksukasti olema kingituseks EV100 sünnipäevale ja aitama rõhutada meie valla ühtsust.

Nojaa. Osav jutt. Sorav jutt. Kenjaalne idee. Muidugi – keksukast on just see asi, mis meil on puudu täiuslikust olemisest! Just selliseid rohelisi kummikuid me vajamegi siin maal! Keksukasti! Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud.

Ma tahaks minna ajas tagasi ja olla kärbes selles kohas, kus see kenjaalne mõte tekkis. Tahaks mõista selle mõtte tekkimise anatoomiat ja loogikat. Sest nimelt praegu mina, pragmaatiline ja kahe jalaga maa peal seisev inimene ei saa mitte muhvigi aru. Ma ei saa aru, kuidas see haud-põrand-keksukast peaks kedagi ühtsemaks muutma, kuidas peaks see aitama lastel aega sisustada ja mis valemiga on selle jama eest võimalik nii palju maksta? Ja miks pagana pärast meil antakse raha selliste asjade jaoks.

Kusjuures – mitte sugugi kõik KÜSKi projektid pole sellised…imelikud. Sealsamas EV100 algatuse raames on täiesti asjalikke asju. Näiteks sama palju kui see keksukastijama sai raha ka projekt, mille raames Eesti tippteadlased uurivad 100 aastaste eestlaste soolemikroobe, loodes leida sealt kedagi, kes võib olla nende inimeste pikaealisusele kaasaaitajaks. Rääkisin just hiljuti Marika Mikelsaarega sellest projektist ning see on tõeliselt põnev ja ka kasulik.

Keksukastid on ka kasulikud. Projekti väljamõtlejale, ehitajatele, kõigile manulistele. Ka poliitikutele, kes neid saavad uhkelt avada. Lastele? No ma ei tea, pakun, et pärast ühte läbihüppamist on lust läinud. Kaua sa ikka viitsid keksida. Ühiskonnale? Kahtlen sügavalt.

Kogu sellel asjal on lisaks eeltoodule juures kurb maik. On tõsi, et maalaste võimalused vaba aja veetmiseks ja ka huvihariduse saamiseks on oluliselt piiratumad, kui linnas. Jah, koolides on ringid, meil Võnnus ka on. Kõik on väga toredad ja mu lapsed osalevad neis niipalju kui vähegi jõuavad ehk väga aktiivselt. Aga ikkagi on seda neile vähe. Nad tahavad rohkem, tahavad paremal tasemel asjadega tegeleda, tahavad ka millegagi süvitsi tegeleda. Muidugi ma olen nende autojuht ja ma näen palju rohkem vaeva selle nimel, et ka minu metsas elavad lapsed saaksid võimalikult laia silmaringi.

21 000 eurot on suur raha. Selle eest saanuks 20 last käia aasta otsa siinsamas meie valla külje all asuvas Mooste rahvamuusikakoolis. Selle raha eest saanuks avada mitmeid põnevaid huviringe koolide juures. Oleks saanud hüvitada lapsevanematele kasvõi kütuseraha, mis kulub laste huviringidesse transportimisele.

Aga nüüd on meil keksukastid, mis näevad välja nii, nagu oleks nende alla keegi maetud või hakkaks keegi siia kohe omale kasvuhoonet püstitama. Võimas.

Lisaks mõtteainet: 

KÜSK jagab avalikku riigieelarvelist raha. Mingeid andmeid selle projekti kohta ei avalda.

Kohalik vald sedastab, et keksuplatside endi rajamine maksab 13 400 eurot, ülejäänud raha 21 000 eurost kulub platside avamispidudele, projektijuhtimisele ja muudele kuludele. Kahjuks pole välja toodud, kes on keksuplatside ehitajad. Seda on vaja kindlasti teha, et kroonida EV suurim rehepapp ja hoiatada selle virma edaspidiseid tellijaid totaalse haltuura eest (vt pilti).

Paar päeva hiljem väidab vallavanem FB postituses, et keksuplatside ehitamine maksis hoopiski vaid kolmandiku sellest 21 000st eurost. No ma ei tea…..ikka on palju sellise kräpi eest ju! Ütlen veelkord – tegemist on avaliku maksumaksja rahaga, mille jagamine mitte ainult ei pea olema aus ja läbipaistev, vaid ta peab ka NÄIMA aus ja läbipaistev. Antud juhul ei näi see nii. Pigem paistab segase vassimise ja sogases vees kala püüdmisena.

 

 

 

 

4 kommentaari »

Huumorisari “Üksi”

Ma ei anna peaaegu kunagi vaatamissoovitusi, aga nüüd ei suuda vastu panna. TV3 jookseb suurepärane huumorisari “Üksi”. See on nii naljakas, et selle kõrval kahvatuvad kõik Heeringad jm naljasaated.

Milles asi?

10 meest, kes ennast tituleerivad ellujäämisekspertideks, on viidud ühele saarele, kus elab hulgaliselt hunte, karusid ja puumasid. Nad on seal kõik üksteisest eemal ja peavad saama looduses hakkama nii kaua kui võimalik. Neil on lubatud kaasa võtta 10 asja ning neil on igal ajahetkel võimalik endale abi kutsuda.

Esimene “ekspert” lahkus värisedes juba saabumisest järgmisel hommikul. Öösel tuli telgi juurde uudistama karu ja ekspert ei suutnud enam hirmule vastu seista. Inimene kartis tõsimeeli, et karu teda ründab.

Järgmine kuulis metsast hundi ulgumist ja pidi peaaegu püksid täis laskma, kolmas lasi tõusuveel ära viia oma tulekivi ja ei suutnud leida ühtegi ideed, kuidas tuld elus hoida. Neljandal sahistas samuti onni lähedal karumõmm.

Osa tüüpe pole nelja päevaga suutnud lõket üles teha, mõni pole leidnud kohta onni püstitamiseks, kala pole veel keegi püüdnud (ümberringi ookean, kust karud muudkui kalu välja võtavad:)). Mehed nälgivad või toituvad vetikast ja tigudest.

Oeh….

Nagu ütles minu loodusemehest kaasa – saada sinna metsa 10 suvalist Eesti maameest ja nad ei tulegi välja. “Milline paradiis – võid piiramatuses koguses kala püüda ja küttida. Igasugu puid ja ehitusmaterjali on kõik kohad täis, imeilus loodus, naine ei nääguta, keegi ei helista, ei kirjuta, ei saada arveid. Sinna ma jääksingi,” leidis ta. “Nende inimeste kõige suurem vaenlane on nende peas. Ei ole võimalik, et inimene hakkab pärast paari päeva kurtma, kuidas nii kohutav on olla üksi.”

Nojah. Meie oleme ju kukeseened.

 

 

 

Comments (1) »

Maailmast ära lõigatud

20180406_102748

06.04. Riigimaantee 22286 on suletud, sest tee on mülgas. Ei sõida bussid, lavka, post ei liigu. Ei saa kooli ega tööle. Igaüks mõtleb siit edasi, mis saab siis, kui sellest teest sõltuvas külas keegi kiirabi peaks vajama. 

Muidugi rõõmustan ma kevade üle. Mind teeb õnnelikuks see, kui õhtul videvikus astun õue ja maja kõrval kuuse otsas jutustab laulurästas oma lõpmatuid fraase. Või see, kui vahtralt jookseb mahla. Ja et peab vähem kütma (loe: puudega mässama). Ja et linnud aina tulevad ja tulevad. Ning et päevad on aina pikemad.

Aga üks asi on küll äärmiselt halvasti. Oleme maailmast ära lõigatud. Tee on läbimatu ning muutub iga tunniga hullemaks. Käisime täna hommikul linnas ja tee olukord oli küll hull, kuid ei olnud veel kordagi tunnet, et sinna neliveoga kinni võiks jääda.

Paar tundi hiljem tulid lapsed koolist. Neljapäeviti sõidutab neid koju takso. Kuulsin juba kaugelt, et üks auto on metsavahel väga hädas. Nii oligi – 100 meetrit enne meie kodu jäi auto keset riigimaanteed lootusetult kinni. Ega midagi – tõmbasin neliveoga välja ja lapsed said koju. Aga oh häda – taksol vaja ju tagasi minna ning seesama mülgastee on ainus, mida mööda meie juurde saab. Niisiis siirdus ta tagasiteele. Jälle samas kohas kinni. Sai jälle välja tiritud ning kaugemale veetud. Arvas, et saab oma jõududega hakkama, kuid õige pea uuesti kinni.

Pidasime pikalt aru, et mida teha homme. Mul on vaja lapsed saada hommikul 7 km kaugusele naaberkülla bussi peale. Ja see 7 kilomeetrit on täismülgas. Õhtul on vaja lastele samasse bussi peale vastu minna. Isegi kui ma hommikul saan läbi, kas õhtul enam õnnestub? Ei tea. Otsustasin, et ei lähe oma masinat lõhkuma. Kirjutasin neile puudumistõendi.

Mõni võib muidugi nüüd visata, et mis sa virised. Maal on alati teed nii halvad kevadel olnud ja see ongi normaalne maaelu. Ise ju ronisid elama sellisesse pärapõrgusse ja sa ju teadsid, et seal pole teed. Muide, mu kaasale vallavalitsusest just nii öeldigi, kui ta siis ca 5 aastat tagasi kolis. Ma ei tea, kas see on päris õige suhtumine, et jätame pealegi Eesti äärealad täiesti laokile ja minge kõik elage Tallinnas. Ma ei pea sellist suhtumist õigeks. Siingi, äralõigatud mudamülkaga maailma otsas elab mitukümmend inimest. Mis saab siis, kui kellelgi neist peaks minema vaja näiteks kiirabi? Me kõik maksame makse olenemata elukohast ning ma eeldan, et ka kõigil on õigus ja võimalus liikuda. Seda enam, et jutt käib riigimaanteest.

Ei saa rääkida ka, et riik ei remondiks oma maanteid. Ka sellelsamal teel toimus möödunud suvel ulatuslik remont. Rajati teede äärde kraavid ja peeti peale kruusa. Aga remont lõppes 100 meetrit enne seda teelõiku, mis on kevadeti just selline mudamülgas nagu näha siin pildil. Ma ei tea, kas lõppes materjal või raha või puudus lihtsalt teadmine sellest, milline on tee seisukord kõige kriitilisemal ajal. Viimase vastu saab muidugi lihtsalt – sa lihtsalt küsid kohalikelt inimestelt, mis toimub. Aga no suhtlemine pole ametnikel kunagi olnud kõige tugevam külg. Muide, see osa teest, mis ära remonditi, on täiesti korras ja sõidetav.

Niimoodi vedasime lapsi eile hommikul kooli. Esimene käik sisse ja kilomeetrite kaupa poris roomamist. 

 

Niimoodi tulid lapsed koolist. Takso ei suutnud oma jõududega mülkast läbi roomata. 

3 kommentaari »