Archive for Elamus

Ahunapalu lood ja laulud

Ahunapalu palvemaja

Ahunapalu vanas palvemajas toimus väga tore kontsert. Juhan Uppin, Tuule Kann, Johannes Arike jt mängisid päkarauakandeid ja Seto meeskoor Liinatsuraq laulis. Ja mitte ainult – Urmas Kalla koorist oli Ahunapalu kandi pärimuse põhjalikult ette võtnud ja jagas igasuguseid lugusid siitkandist. Kohalikus murrakus!

Vanas lagunevas palvemajas kõlasid kandled imeliselt. Ei mingit võimendust, sest päkarauakannel on selline pill, mis teeb märgatavalt jõulisemat häält, kui tavaline kannel. Teda mängitakse nimelt nõnda, et pöidla ümber on spetsiaalne rõngas ehk päkaraud.

Liinatsura

Liinatsuraq Ahunapalu palvemajas

Ahunapalu võib pidada päkarauakandle mängu hälliks. Siin elas ja tegutses kandlemeister ja pillimees Aksel Tähnas (1911-1997). Ta õppis kandlemängu juba poisina selgeks ühelt oma küla mehelt. Hiljem hakkas ta ise valmistama kandleid ja viiuleid, mida võib senini näha Tähnase kodutalus Ahunapalus. Kogu elu mängis Tähnas kannelt igal vabal hetkel kas kodus või ka pidudel, kuhu teda sageli esinema kutsuti. Ta oli tunnustatud kandlemängija, kes osales ka võistumängimistel. Valmistas elu jooksul kümneid kandleid ning nendel mängitakse tänini. Eilsel kontserdil mängiti mõistagi Tähnase pillidega. Ja mitte ainult – Johannes Arike, siitsamast Järvseljalt, on Tähnase kaasaegne, mänginud koos temaga. Muidugi kuulsime vanu häid Aksel Tähnase lugusid.

Ahunapalu kohta sain teada igasuguseid lugusid. See on igavesti vana küla, mida varem teati Peravalla külana. Eks ta ju täitsa maailma lõpus on küll. Vähemalt tänapäeval on see nii, et edasi on vaid tupikteed ja suur soo. Kunagi aga läinud Tasa talu juurest tähtis tee Võnnu kirikusse ja Kikassaares sõideti parvega üle Ahja jõe.

Kust Ahunapalu küla oma nime on saanud, kes seda enam mäletab. Ahun tähendab murrakus ahvenat. Võib-olla sai küla nime mõne Ahuna-nimelise talu järgi, võib-olla aga hoopis selle järgi, et ju vast siit mööda voolavas Peravalla jões ka ikka ahunaid ringi ujus.

Tänapäeva Ahunapalus pole endisest rahvarohkest külast enam kuigipalju järel. Kui varem olnud paik lagedavõitu ja talud paistnud üksteisele silma, siis nüüd on ammugi kõik metsa kasvanud. Külas elab ca 20 inimest ning tuntud on ta kui meeste küla – nende ülekaal on suur. Endises koolimajas on mõned korterid ja seal elatakse. Koolimaja küljes asuv palvemaja on haletsusväärses seisus, kuid on lootus, et ta kõpitsetakse üles. Külaselts selleks on moodustatud.

Külakeskus koosneb bussipeatusest ja surnuaiast. Bussiga saad hommikul kl 6 Tartusse ja 12 tundi hiljem Tartust tagasi. Kaks korda nädalas põikab külla sisse lavka. Surnuaed on tilluke, kuid igivana. Nii vana, et selle kohta on pärimus, et ta ujunud siia kunagi suurveega kohale. Tükkis täiega – mändide, ristide ja kalmudega. Vot nii.

Leave a comment »

Ehitamine ja meisterdamine

Paistab, et käimas on ehitamise faas. Olen avastanud, et väga tore on toimetada igasuguste tööriistadega ning täiesti oma kätega ehitada valmis asju, mille loomist seni pidasin “meestetööks”.

Igatahes. Mõned hiljutised projektid on siin.

Vana lauarisu värvisin ära ja lisasin riiuli, kus on väga mugav igasugu köögikraami hoida. Peenutsevalt võib asja nüüd ka köögisaareks nimetada.

Oma töötuppa tegin vanadest kulunud laudadest riiulid.

Meil on palju vanu aknaraame, mida olen tükk aega vahtinud mõttega, et peaks neid kuidagi kasutama. Niisiis ehitasin raamile juurde riiulitega seinakapi. Sobib meie vannituppa nagu valatult:)

 

 

 

 

3 kommentaari »

Kauges külas – seal, kus elab koeri rohkem kui inimesi

Kui H. vihjas, et ees on oluline kuupäev, pööritasin silmi ja sobrasin paaniliselt mälus. Mis värk – mida ma olen ära unustanud? “Kaks aastat tagasi pakkisid sa linnas asjad kokku ja kolisid kõige täiega siia,” saabus selgitus.

Ahjaa. Muidugi. Kas tõesti ainult kaks aastat tagasi?! Mul ja ka Hanna ja Helenal on tunne, et me oleme Palgil elanud juba aastaid, põhimõtteliselt kogu elu.

Praegu on päris kummaline mõelda, milline trobikond küsimusi ja igasuguseid kõhklusi mind vaevas tookord kolides. Tuumküsimus – kas ma teen ikka õigesti, et Tlnst kolin pärapõrgusse, kus ei ole midagi? Ei sõpru, ei tuttavaid, ei normaalseid elutingimusi, ei korralikku (loe igal aastaajal läbitavat) teed, mobiili- ja internetilevist rääkimata. Äkki ma ise ikkagi pole valmis sisuliselt restarti tegema oma elus? Äkki ma ei oskagi kellegagi mõistlikult koos elada? Või ei oska tema? Äkki mu lapsed ei harju uues koolis ja uue elukorraldusega? Mis kool see üldse on – äkki mingi pommiauk? Äkki mul ei jätku enam tööd kui ma Tlnst lahkun? Sean oma pere igavesse viletsusse?

Mõneti vaevasid mind süümekad, et ma lahutan lapsed harjunud keskkonnast. Sunnin neid kohanema täielikult uue eluoluga. Ja miks? Sellepärast, et mina tahan. Ah, no tegelikult tahtsid ju nemad ka maale kolida, sest me olime suvist maaelu harjutanud palju aastaid. Kuid siiski oli see olnud ainult suvine, mitte aastaringne elamine.

Kuidas siis nüüd on? Teate, väga mõnus! Tunnen, et elame luksuses. Jah, see küla siin Emajõe-Suursoo servas on täielik introvertide kaitseala. 100 viimase aasta suurimad sündmused siinkandis on päkarauakandle leiutamine ja luuletaja Henrik Visnapuu väga napiks jäänud kooliõpetaja karjäär kohalikus koolimajas. A noja kust te praegu leiate küla, kus elab koeri rohkem kui inimesi?

Praeguseks oleme me ammu unustanud ämbritega vee sisse-välja vedamise, külmal talvel üle õue kempsu lippamise või alailma sauna kütmise, sest pesta ju tahaks. Palju on teha, aga elu toimib.

Mu hirmudest ei ole midagi teoks saanud. Mu lapsed käivad toredas koolis, kus neil on palju tegemist. Nad saavad jätkata muusikaõpinguid eriti ägedas rahvamuusikakoolis. Neil on palju koolis palju sõpru ning tihe kooliväline kalender. Tihti õhkavad nad, kuiväga meeldib neile elada maal.

Ma ise – mul on vähemalt sama palju tööd, kui linnas. Olen tuttavaks saanud hulga toredate ja tegusate inimestega siit ümberkaudu. Elu on palju tegusam ja suhtlusrohkem kui Tallinnas. Rahvatants, koorilaul, matkalistega suhtlemine. Kirjud päevad täis tegutsemist. Ma olen lõpuks ometi saanud võtta suursnautseri, mis oli välistatud linnas. Metsas saab käia iga jumala päev. Ümberkaudsed metsad hakkavad selgeks saama. Mul on juba oma marja-ja seenekohad. Üldse on mul juba mingil määral teada süsteemid, et kust mida elutarvilikku saab. Hea on ka kooslus p****kukkunud pianist+kuulsusetu helilooja:)

Kahtlused rubriigist “äkki ta ei ole see, kellena ma teda praegu näen” ei ole samuti tõele vastanud. Ma pole isegi läbi roosade prillide midagi valesti näinud.

Kõige selle pärast kibelen ma alati koju. Süda hakkab kiiremini lööma, kui puude vahelt hakkab paistma tuli koduaknas ja keeran kuuseheki tagant õuele.

Leave a comment »

Pillipidu, tantsupidu ja laulupidu

Laulupidu minu arm

Möödas on meie Tallinna nädal ja emotsioonid on laes!

Hanna ja Helena tantsivad kohalikus Kastre valla pererühmas ning nende proovid algasid juba esmaspäeval. Hommikust-õhtuni platsil. Elasid koos teistega koolimajas, kuigi oleks võinud olla ka vanaema juures. Aga nad otsustasid nii ehk tahtsid saada peomelust täiega osa.

Helena oma pinginaabri Annabeli ja Hanna pinginaaber Henriettega. Sinise lebomati ostis Helena pillimänguga teenitud raha eest. 

Tantsupeo ettevalmistus

Ettevalmistused peoks

Kohtasin neid põgusalt alles pärast viimast kolmandat etendust. Jah, seekord õnnestus teha kolmest etendusest kolm (st midagi ei jäetud ära), kuigi vihm segas tantsupeo teist päeva korralikult. Nad olid juba enne viimast etendust läbivettinud, kuid siiski väga õnnelikud.

Tantsisid nad imeilusat Kirisabalindu. Kahjuks ei näinud ma neid tantsimas, sest istekohad olid meil teisel tribüünil. Sellegipoolest võttis silma märjaks – teadsin ju, et nad on seal kuskil:)

Imetlen pidu ja tantsijad. Selja taga nädalane prooviprotsess. Nad olid märgades riietes, mõni pidi lausa porilombis tantsima. Kuid naeratus näol ja sugugi mitte pingutatud naeratus, vaid nad ongi õnnelikud. Ja nendega koos ühel platsil olemine muudab õnnelikuks. Millised kujundid ja liikumine, ahh….

Rahvapillipidu

Viiuldajate orkester

Rahvamuusikapidu oli kolinud Poolamäelt Vabaduse platsile. Ja väga õige, ta ei mahtunud pargi nurka enam sugugi ära. Rahvast oli palju ning kontsert äärmiselt mõnus. Paljud lood mulle muidugi juba tuttavad ja jalg kiskus tantsima. Natukese labajalaga sain ikka jala valgeks. Ilm muidugi mängis publikule täielikult mäkra, sest iga veerand tunni tagant kallas rahva üle paduvihmaga. Ega midagi – saju ajaks tunnelisse peitu ja nii kui vihm vähenes, nii jälle platsile tagasi.

Laulupeole minek1

Hakkame minema!

Mai1 rongkäigus

Mai rongkäigus

Naiskoor rongkäigus

Kastre pererühm

Kastre pererühm rongkäigus

Nädala kulminatsioon minu jaoks saabus laupäeval-pühapäeval. Laulan Põlva naiskooris Mai ja meie kandsime peol Põlva rahvariideid. Need on täiesti valged. Enese rahvariietesse panemine on rituaal, see võtab palju aega ja kõik tuleb teha õiges järjekorras ning õigesti. Pluus, seelik, vöö kõvasti ümber keha. Vöö vahele suurätt, mis tuleb voltida nii, et narmad paistaksid. Tanu pähe, kaela ohtralt hõbedat. Kaks sõlge – väiksem ja suurem. Muide, sõle suurus näitab jõukust ja hõbekett peab kõlisema vastu sõlge, et ikka kuulda oleks, kui kõnnid. Kõige üle veel tikanditega sõba.

Asusime teele üsna rongkäigu esimeses pooles. No on ikka äge tunne rahvariietes läbi linna marssida, kahel pool inimesed tervitusi hüüdmas. “See on minu elu kõige ägedam kogemus,” märkis meiega kaasa käinud ühe laulja 8-aastane laps. Ega ta ei eksinud palju:)

Aastatega on Lauluväljak Vabaduse platsile kuidagi lähemale tulnud. Igatahes ei tundunud vahemaa sugugi enam nii otsatult pikk kui lapsena. Tund ja pisut peale ning kohal olimegi.

Nagu ikka lõppes rongkäik sööklas. Aga söögikorraldus on küll palju muutunud. Ei ole enam pikki supisabasid, vaid süsteem toimib kui õlitatult. Sind juhatatakse supikatlani, ulatatakse söök ja kohanäitaja suunab sind laua taha. Ei pea ise üldse midagi otsima või mõtlema. Mõnus! Hernesupile pole ka midagi ette heita, see oli sama hea nagu ta alati laulupeol on olnud.

Hanna ja Helena tulid oma tantsurühmaga hiljem ja sain ka nemad ära tervitada. Edasi viis nende tee aga juba sööma ja bussiga koju. Mina aga trügisin lavale ja see oli alles trügimine! 25 000 inimest pidi ju kuidagi ära mahtuma. Laulukaare all ühendkooris lauldes ongi päriselt nii, et kui sa tõstad ühe jala maast üles, siis tagasi panemiseks enam ruumi pole. Samuti on seal üleval päris umbne ja pole harvad juhud, kui inimestel hakkab pea ringi käima või muidu paha.

Ühendkoorid laulsid kolm laulu ja seejärel oli minu “töö” selleks päevaks tehtud. Orienteerusin läbi Kadrioru pargi trammi peale ja edasi juba koju.

Laulukaare all

Meid on siin laulmas umbes 25 000!

Laulupidu vaatamas

Üksi pole keegi ehk omadega!

Pühapäeval oli asi juba täiesti rahvapeo mõõtu. Läbi Kadrioru pargi suundus Lauluväljaku poole lõputu rongkäik. Alles hiljem sain teada, et paljud jäid värava taha, sest piletite müük oli kontserdi alguses juba lõpetatud – platsile ei mahtuvat rohkem inimesi. See võis küll olla tõsi, sest mäeküljel pikutasid inimesed sõna otseses mõttes külg-külje kõrval.

Ja siis läks kuidagi ruttu. Alles seisime raadiotorni juures ja ootasime lavale minekut. Juba laval, esimene, teine, kolmas, neljas laul lauldud. Kordustega lauldud. Lauldes pisardatud. Dirigendile spontaanne sünnipäevalaul lauldud. Hõisatud ja plaksutatud. Allaminek. Tehtud! See, mille nimel nähti aasta otsa kõvasti vaeva ja harjutati nii pingsalt. Natuke kahju, aga samas ka nii tore:) Nii tore on olnud selles protsessis osaleda ja kõik läks korda imehästi.

Hiljem. Milline rõõm on sõita koju läbi ilusa südasuvise Eestimaa. Koju, kus oodatakse pikisilmi. Peas helisemas kõik need äsjalauldud laulud. Ah, kas Ärkamisaega üldse on võimalik kuulata või laulda ilma nutmata? Ilmselt mitte…

 

 

Leave a comment »

Folgilised Värskas

Seto Folk

Folgilised

Kui sul kontserdid on peaaegu nurga taga, siis ikka tuleb minna ju. Ehk siis Seto Folk. Kaks päeva ilusat hängimist Värskas. Mõnus.

Helenal oli ka kindel plaan folgil viiulit mängida ning ta oli selleks kõvasti harjutanud. Õppinud lausa paar uut lugu kodus selgeks. Esimene päev läks mänguplaanide seadmiseks (kus ma peaksin mängima? Kus rahvas liigub ja mis kell?), kuid teisel päeval lõi ta kohe lõuna ajal mängu lahti. Oli küll kuulajaid. Õhtul mängis veel ja oli veel rohkem kuulajaid. Ise sai ta sellest väga palju indu ja julgust juurde. Ja ka teadmist, et nüüd oleks vaja õppida veel lugusid juurde, et kontsert ikka uhkem oleks.

Folgi kontsertidest ma ei oskagi väga midagi arvata. Me õhtuks väga kauaks ei jäänud ja päevaseid olen kõiki kuulnud. Tore ikka uuesti Zetosid või Kadri Voorandit kuulata:)

Meie seltskonnas oli seekord ka kolmas liige. Nimelt esimesel päeval panin tähele, et platsil on päris palju koeri. Kusti istus sel ajal terve päeva üksi kodus ja eks mul ikka süda valutas, et kuidas ta seal on. Võtsin ta teisel päeval kaasa ja õieti tegin. Loom sai hea sotsialiseerimiskoolituse, palju näperdamist (oi, mis tõugu ta on? kas võib pai teha?) ja tähelepanu. Ta on tore kaaslane, kes ei tee häbi ja kellega ei ole muresid. Käitub kutsika kohta ülimalt mõistlikult.

Setofolk

Helena mängib. Toetajaliikmed toetavad. 

Hanna ja Kusti

Must Kogu oma väikese inimesega kaisutamas. Seda võivad nad teha lõputult.

Leave a comment »

Suvekool, pööripäev ja jaanipäev

Suvekool

Suvekooli lõpukontsert Rasina külamajas

Hanna ja Helena lõid kaasa rahvamuusika- ja draama suvekoolis Moostes. Tulid koju hoopis teistsugustena. Parema pillimänguoskusega ja kuidagi iseteadlikena. Neile väga-väga meeldis. Isegi see olevat lahe olnud, et laagris kehtis nutikeeld. “Me saime niipalju omavahel mängida ja kõigiga sõpradest,” hõiskas Hanna. Mõlemad broneerisid minu käest endale võimaluse ka järgmisel aastal samas laagris osaleda.

Suvekool lõppes pööripäevapeoga Rasina külakeskuses. Lapsed olid valmistanud ülimaitsvat küpsisetorti ja no need pillilood – kontsert oli täispikk. Mõni lugu kummitab niimoodi siiani, et seda aina mängitakse ja ümisetakse.

Suvekool3

Suvekool2

Mängimise tähe all läks meil sel aastal ka jaaniõhtu. Milline imeline olemine! Pole vaja palju – täiesti piisab oma kallistest inimestest, lihtsast söögist, kuumast saunast ja külmast tiigist. Ilm hellitas meid tänavu – soe, aga mitte liiga palav õhtu. Tuul, mis puhus laiali sääsed. Päikesepaiste, pärnaõitelõhn ja mesilaste toimekas sumin. Ja pillimäng – ei mäletagi, millal oli jaaniõhtul viimati nii mõnus ilm, et sai väljas lõkke ääres pilli mängida. Aga niisiis Helena viiulil, minu ema karmoškal, vennas kitarril, mina handpanil. Hanna laulis. Video tegemise keelas aga Helena kahjuks ära ja ma ei saa tema keelust üle astuda.

Jaanituli

Kahrunina

 

Leave a comment »

Juhuslik kohtumine triibuseelikuga

Üks esimesi kordi, kui oma seeliku pittu viisin. Aasta 2013

Viimase aasta jooksul olen saanud mitmeid kordi kanda rahvariideid. Minu jaoks on see suur asi, sest varem polnudki ma kunagi neid kandnud. Kes pole proovinud, siis see on ütlemata uhke tunne, lausa kuidagi väärikas olemine. Teekond rahvariieteni algas aga väga juhuslikult ühe triibulise seelikuga.

See võis olla 6-7 aastat tagasi, kuid ühel vihmasel hommikul Tallinnas vana Ajakirjandusmaja taga asuvasse Uuskasutuskeskusesse sisse astusin. Elasin sealsamas ümbernurga ja kui mööda juhtusin minema, siis alati astusin sealt ka läbi. Enamasti ei leidnud ma sealt midagi ostmisväärset.

Seekord aga köitis miski keset poodi minu pilku juba uksel. Kahe sammuga olin eseme juures. See oli villane rahvariidesseelik. Selline raske ja paks. Väga ilusad värvid. Hind 2 eurot. Ma ei mõelnud kahte sekundit ka, rabasin ta kaasa ning ostsin ilma proovimata ära.

Kodus proovides selgus, et ta oli mulle täpselt paras. Ilmselt ootas see triibuline iludus seal poes just mind.

Edasi läks nii, et kuidagi hakkas pärimuse teema minu ellu imbuma. Kandsin uhkelt oma seelikut Uma Pidol, esimesel korral kuulajana, edaspidi juba lauljana. Seelikuga sai käia tantsupeojärgsel simmanil ja veel mitmelgi taolisel üritusel. Mu lapsed hakkasid tegelema rahvatantsuga ning kogu see teema tuli veel rohkem meie ellu. Nemad olid kaks aastat tantsinud ja mina olin neid vaadates heldimuspisaraid tagasi hoidnud. Hakkasin ise ka rahvatantsuga tegelema. Selleks on nüüd juba päris rahvariidekomplekt, kuid alguse sai kõik sellest triibulisest kaltsukaseelikust. Ta tundub olevat pärit Kodavere kihelkonnast Peipsi äärest. Ehk et mitte väga kaugelt meie praegusest kodust.

Võib-olla pole juhused üldsegi juhused, vaid lihtsalt nii peab minema.

 

Comments (1) »

Kolmas klass on läbi!

 

Suvevaheaeg on lõpuks käes!

Palju rõõmu on Hanna ja Helena mulle toonud. Rõõm on vaadata nii ilusaid tunnistusi, kus viied puha reas. Hannal vaid üks neli (inimeseõpetus), aga ta arvab, et see on ajutine nähtus ning järgmisel aastal on ta jälle üdini viieline. Näis.

Eile käisime Kastre vallavanema vastuvõtul, kuhu olid kutsutud meie valla kolme kooli helgemad pead. Helena nende hulgas. Neid oli palju ja igaüks neist sai aukirja, väikse kingituse ja käepigistuse vallavanemalt. Ja lõpuks kringlit ning muud head-paremat niipalju kui sisse mahtus. Nii personaalne ongi suhtumine maal. Tundsin end väga hästi, et olen sattunud nii toredasse perre.

Veel rõõmustas mind väga, et J. sõitis kohale Tallinnast, et jagada laste rõõmu- ja uhkusehetki. Lastele on nii oluline teada, et vanemad on nende üle uhked.

Mis siis edasi? Suvi tuleb kirju. Juba täna sõitis Helena kooli tublimatega preemiareisile Viljandisse. Oi, kui kade oli Hanna. “Ma pean üksi kodus igavlema,” oigas ta. “Elu on nii karm.”

Edasi ootab neid juba järgmisel nädalal muusika- ja draama suvekool Moostes. Veel on juba nädala pärast rahvatantsuga esinemine Võõpstes laulupeotule tulemise tseremoonial ja pööripäevapidu Rasinal. Edasi juba Seto Folk, Tantsupidu Tallinnas, reis Pipi koju Rootsimaal ja veel igasuguseid väiksemaid asju. Kindlasti ka niisama suvist chilli, lebo Peipsi ääres ja veemöllu koduses tiigis. Kustiga ringikolamist, rahateenimist marjakorjamisega, sõprade võõrustamist ja külaskäimisi.

Ilusat suve kõikidele meie sõpradele!

 

Comments (1) »

Põlvamaa laulu- ja tantsupidu Intsikurmus

Põlva rahvariided on üleni valged. Ja kaelas hõbe – mida suurem sõlg, seda rikkam perenaine. 

Toimus selline üritus siin meie kandis. Osalesin ka Mai naiskoori ridades ning osales ka Helena koos Mooste rahvamuusikutega.

Pidu oli nii ja naa. Korralduselt üsna kummaline. Ma polegi veel kunagi varem sõna otseses mõttes kükitanud lava peal neli tundi. Peokorraldajad võiks seda omal nahal järgi proovida ja vaadata, kas on tore.

Laulud mulle kõik ei meeldinud. Sellised lihtsakoelised ühehäälsed kolmeduurilood pole nagu väga mokkamööda. Puudub väljakutse ja sisu. Õnneks selliseid laule meie repertuaaris oli vaid paar tükki ja no ega nende õppimise peale ju aega ei kulu – võtad mõne korra läbi ja ongi tehtud.

Rahvatantsijad tantsisid küll kõik väga-väga hästi. Oti rattad ei läinud sugugi kuidagi kõveraks või sassi ja Kirisabalind oli täitsa tantsupeovääriline.

Helena osales koos Mooste Rahvamuusikakooli rahvaga ja lõi kaasa kolmes loos. Ta ootas seda esinemist väga ning harjutas ka hoolega. Ikkagi esimest korda elus sai ta mängida tantsuks. Kõik nad harjutasid ja kõlasidki imeliselt kokku. Paraku publik seda ei kuulnud, sest rahvamuusikutele kas unustati või sihilikult ei pandudki võimendust külge. Mis te arvate, kas kannel kostab üle suure platsi ilma võimuta? Või viiul? No mitte midagi ei kosta, täispantomiim.

Kõige suurem möödalaskmine oligi peo heli. Terve päev otsa proovides loivasid helimehed ringi ja midagi toimetasid. Juba proovis imestasin, et rahvamuusikutel lasti mängida ilma võimenduseta. Aga no midagi nad kruttisid ja näis, et päris peo ajaks ehk saavad ikka oma mikrid tööle. Tuhkagi – 15 sekundit pärast loo algust käis klõps ja algas pantomiim. Samal ajal pidi platsitäis rahvast tantsima. Ja nad tantsisidki, ilma saateta. Helimehed mitte ei jooksnud, vaid loivasid ringi. Etendust seisma ei pandud ja kulus minuteid enne kui õnnestus mingil moel heli taastada.

Mooste orkester proovis

Siis see laval kükitamine. Ma väga loodan, et Tallinna peol pole kellelgi pähe tulnud mõte, et ajame koorid rongkäigust lavale ja las passivad seal kuni peo lõpuni. Täpselt nii Põlvas oli. Peole eelnes ka läbimäng ehk et 4 tundi kükitamist. Istumiseks seda väga nimetada ei saa.

Rongkäik. Mumeelest oleks võinud olemata. Inimesi ei huvita selline kammaijaa. Nad ei tule toast välja, ei tule tänavale. Neil on toas ekraanid, mida vahtida ja neid nad seal vahivadki. Ehk et kogu Põlva linna peale oli rongkäiku vaatama tulnud ehk sadakond inimest. Väga piinlik.

Siiski – oli ikka ka häid asju. Ilmaga vedas! Ei olnud ei külm, vihmane ega ka mitte liiga palav:) Toit oli peol ka täiesti söödav ning mulle väga meeldis, et alkoholi ei müüdud.

Vaade lavalt

Leave a comment »

Kusti, suuršnautser

Kusti1

See must kogu minu kõrval on Kusti. Ta on neli kuud vana suuršnautser ja elab nüüd meie juures. Tema saabumisega meile täitus üks väga vana unistus – võtta endale justnimelt selline koer.

Mu lähemad sõbrad teavad minu šnautserikiiksust. See on kestnud aastakümneid ehk ajast, kui olin 10-aastane ja meie perre otsustas tulla üks suur must habemik. Temast sai minu lahutamatu kaaslane kümneks aastaks. Ega mu vanemad ei rõõmustanud alguses sellise perelisanduse üle, sest koer oli suur, hirmuäratav ja ka täiesti kasvatamatu. Aja jooksul nad aga leebusid ning meenutavad siiani seda koera vaid hea sõnaga.

Mida me kõike selle habemikuga küll koos ei teinud:) Algatuseks võitsin ette just ilmunud raamatu “Koer” ja hakkasin selles leiduvate õpetuste järgi teda treenima. Ta oli umbes 2-aastane ja suhteliselt sotsialiseerimata, kuid õppust võttis üsna kergesti. Õige varsti liitusin miski koeratreeningugrupiga ja tegime iga nädal Mustamäel TTÜ metsas trenni.  Mu must habemik sai kõikvõimalikud tollased dressuurijärgud nii üldises kuulekuses kui ka kaitsetrennis. Põhimõtteliselt polnud asja, mida talle poleks saanud selgeks õpetada. Ja ta oli mul nagu vari – kolasime igal pool koos ning hästi mõistlikuks õpetatud koera oli lust kõikjale kaasa võtta. Samamoodi saatis ta ka teisi pereliikmeid (oli aeg, kus liiklus oli hõre ja koerad käisid ka linnas mõnikord täitsa vabalt ringi).

Igatahes. Mul on pärast seda koera olnud veel koeri – äärdeilterjer ja bokser. No ei tea, ei tekkinud sellist sidet ega üksteisemõistmist. Ja sealt jäigi kummitama, et ma võtan endale millalgi jälle just suuršnautseri. Neid oli 30 aastat tagasi Eestis vähe ja neid on ka praegu väga-väga harva näha.

Vahepeal kulus 20+ aastat. Koeramõte oli lükatud kuskile ajusoppi, jõuga eemale. Ei saa ju võtta koera, kui teed pikki tööpäevi ja ei olegi kodus. Ei saa võtta koera, kui sul on väikesed kaksikud. Ei saa võtta sellist koera tillukesse linnakorterisse. Vahepeal kaalusin ka šnautseri minivarianti, aga kuidagi vajus see mõte ära.

Kusti

Nüüd aga tundus, et aeg on küps. Uue tite jaoks on aega ja energiat, ruumi ka. Hakkasin kutsika järgi ringi vaatama ja leidsingi pesakonna musti iludusi. Kusti ehk Angelstone Gustavo võlus juba pildi peal ära. “Sa oled ikka täiesti armunud sellesse koera,”märkis Hanna. Ega ta just mööda ei pannud.

Kusti on täpselt selline nagu ma mäletan snautserit. Soliidse jämeda häälega, natuke kohmakas ja nurgeliselt looberdis, habemes ikka midagi tolknemas, kõrvad loperdamas ja tagurpidi kippumas. Ja see snautserilõhn! See sabaga vastu põrandat põntsutamine, kui temaga räägitakse. Oeh:)

Igatahes, esimene õhtu, öö ja hommikupoolik on läinud väga ilusti. Uudishimulik ja julge koer. Saime kohe hea klapi, ta ei jää minust sammugi maha. Elav, kuid mitte hüperaktiivne. Ma arvan, et meil saab olema väga vahva!

3 kommentaari »