Archive for Elamus

Suvekool, pööripäev ja jaanipäev

Suvekool

Suvekooli lõpukontsert Rasina külamajas

Hanna ja Helena lõid kaasa rahvamuusika- ja draama suvekoolis Moostes. Tulid koju hoopis teistsugustena. Parema pillimänguoskusega ja kuidagi iseteadlikena. Neile väga-väga meeldis. Isegi see olevat lahe olnud, et laagris kehtis nutikeeld. “Me saime niipalju omavahel mängida ja kõigiga sõpradest,” hõiskas Hanna. Mõlemad broneerisid minu käest endale võimaluse ka järgmisel aastal samas laagris osaleda.

Suvekool lõppes pööripäevapeoga Rasina külakeskuses. Lapsed olid valmistanud ülimaitsvat küpsisetorti ja no need pillilood – kontsert oli täispikk. Mõni lugu kummitab niimoodi siiani, et seda aina mängitakse ja ümisetakse.

Suvekool3

Suvekool2

Mängimise tähe all läks meil sel aastal ka jaaniõhtu. Milline imeline olemine! Pole vaja palju – täiesti piisab oma kallistest inimestest, lihtsast söögist, kuumast saunast ja külmast tiigist. Ilm hellitas meid tänavu – soe, aga mitte liiga palav õhtu. Tuul, mis puhus laiali sääsed. Päikesepaiste, pärnaõitelõhn ja mesilaste toimekas sumin. Ja pillimäng – ei mäletagi, millal oli jaaniõhtul viimati nii mõnus ilm, et sai väljas lõkke ääres pilli mängida. Aga niisiis Helena viiulil, minu ema karmoškal, vennas kitarril, mina handpanil. Hanna laulis. Video tegemise keelas aga Helena kahjuks ära ja ma ei saa tema keelust üle astuda.

Jaanituli

Kahrunina

 

Leave a comment »

Juhuslik kohtumine triibuseelikuga

Üks esimesi kordi, kui oma seeliku pittu viisin. Aasta 2013

Viimase aasta jooksul olen saanud mitmeid kordi kanda rahvariideid. Minu jaoks on see suur asi, sest varem polnudki ma kunagi neid kandnud. Kes pole proovinud, siis see on ütlemata uhke tunne, lausa kuidagi väärikas olemine. Teekond rahvariieteni algas aga väga juhuslikult ühe triibulise seelikuga.

See võis olla 6-7 aastat tagasi, kuid ühel vihmasel hommikul Tallinnas vana Ajakirjandusmaja taga asuvasse Uuskasutuskeskusesse sisse astusin. Elasin sealsamas ümbernurga ja kui mööda juhtusin minema, siis alati astusin sealt ka läbi. Enamasti ei leidnud ma sealt midagi ostmisväärset.

Seekord aga köitis miski keset poodi minu pilku juba uksel. Kahe sammuga olin eseme juures. See oli villane rahvariidesseelik. Selline raske ja paks. Väga ilusad värvid. Hind 2 eurot. Ma ei mõelnud kahte sekundit ka, rabasin ta kaasa ning ostsin ilma proovimata ära.

Kodus proovides selgus, et ta oli mulle täpselt paras. Ilmselt ootas see triibuline iludus seal poes just mind.

Edasi läks nii, et kuidagi hakkas pärimuse teema minu ellu imbuma. Kandsin uhkelt oma seelikut Uma Pidol, esimesel korral kuulajana, edaspidi juba lauljana. Seelikuga sai käia tantsupeojärgsel simmanil ja veel mitmelgi taolisel üritusel. Mu lapsed hakkasid tegelema rahvatantsuga ning kogu see teema tuli veel rohkem meie ellu. Nemad olid kaks aastat tantsinud ja mina olin neid vaadates heldimuspisaraid tagasi hoidnud. Hakkasin ise ka rahvatantsuga tegelema. Selleks on nüüd juba päris rahvariidekomplekt, kuid alguse sai kõik sellest triibulisest kaltsukaseelikust. Ta tundub olevat pärit Kodavere kihelkonnast Peipsi äärest. Ehk et mitte väga kaugelt meie praegusest kodust.

Võib-olla pole juhused üldsegi juhused, vaid lihtsalt nii peab minema.

 

Comments (1) »

Kolmas klass on läbi!

 

Suvevaheaeg on lõpuks käes!

Palju rõõmu on Hanna ja Helena mulle toonud. Rõõm on vaadata nii ilusaid tunnistusi, kus viied puha reas. Hannal vaid üks neli (inimeseõpetus), aga ta arvab, et see on ajutine nähtus ning järgmisel aastal on ta jälle üdini viieline. Näis.

Eile käisime Kastre vallavanema vastuvõtul, kuhu olid kutsutud meie valla kolme kooli helgemad pead. Helena nende hulgas. Neid oli palju ja igaüks neist sai aukirja, väikse kingituse ja käepigistuse vallavanemalt. Ja lõpuks kringlit ning muud head-paremat niipalju kui sisse mahtus. Nii personaalne ongi suhtumine maal. Tundsin end väga hästi, et olen sattunud nii toredasse perre.

Veel rõõmustas mind väga, et J. sõitis kohale Tallinnast, et jagada laste rõõmu- ja uhkusehetki. Lastele on nii oluline teada, et vanemad on nende üle uhked.

Mis siis edasi? Suvi tuleb kirju. Juba täna sõitis Helena kooli tublimatega preemiareisile Viljandisse. Oi, kui kade oli Hanna. “Ma pean üksi kodus igavlema,” oigas ta. “Elu on nii karm.”

Edasi ootab neid juba järgmisel nädalal muusika- ja draama suvekool Moostes. Veel on juba nädala pärast rahvatantsuga esinemine Võõpstes laulupeotule tulemise tseremoonial ja pööripäevapidu Rasinal. Edasi juba Seto Folk, Tantsupidu Tallinnas, reis Pipi koju Rootsimaal ja veel igasuguseid väiksemaid asju. Kindlasti ka niisama suvist chilli, lebo Peipsi ääres ja veemöllu koduses tiigis. Kustiga ringikolamist, rahateenimist marjakorjamisega, sõprade võõrustamist ja külaskäimisi.

Ilusat suve kõikidele meie sõpradele!

 

Comments (1) »

Põlvamaa laulu- ja tantsupidu Intsikurmus

Põlva rahvariided on üleni valged. Ja kaelas hõbe – mida suurem sõlg, seda rikkam perenaine. 

Toimus selline üritus siin meie kandis. Osalesin ka Mai naiskoori ridades ning osales ka Helena koos Mooste rahvamuusikutega.

Pidu oli nii ja naa. Korralduselt üsna kummaline. Ma polegi veel kunagi varem sõna otseses mõttes kükitanud lava peal neli tundi. Peokorraldajad võiks seda omal nahal järgi proovida ja vaadata, kas on tore.

Laulud mulle kõik ei meeldinud. Sellised lihtsakoelised ühehäälsed kolmeduurilood pole nagu väga mokkamööda. Puudub väljakutse ja sisu. Õnneks selliseid laule meie repertuaaris oli vaid paar tükki ja no ega nende õppimise peale ju aega ei kulu – võtad mõne korra läbi ja ongi tehtud.

Rahvatantsijad tantsisid küll kõik väga-väga hästi. Oti rattad ei läinud sugugi kuidagi kõveraks või sassi ja Kirisabalind oli täitsa tantsupeovääriline.

Helena osales koos Mooste Rahvamuusikakooli rahvaga ja lõi kaasa kolmes loos. Ta ootas seda esinemist väga ning harjutas ka hoolega. Ikkagi esimest korda elus sai ta mängida tantsuks. Kõik nad harjutasid ja kõlasidki imeliselt kokku. Paraku publik seda ei kuulnud, sest rahvamuusikutele kas unustati või sihilikult ei pandudki võimendust külge. Mis te arvate, kas kannel kostab üle suure platsi ilma võimuta? Või viiul? No mitte midagi ei kosta, täispantomiim.

Kõige suurem möödalaskmine oligi peo heli. Terve päev otsa proovides loivasid helimehed ringi ja midagi toimetasid. Juba proovis imestasin, et rahvamuusikutel lasti mängida ilma võimenduseta. Aga no midagi nad kruttisid ja näis, et päris peo ajaks ehk saavad ikka oma mikrid tööle. Tuhkagi – 15 sekundit pärast loo algust käis klõps ja algas pantomiim. Samal ajal pidi platsitäis rahvast tantsima. Ja nad tantsisidki, ilma saateta. Helimehed mitte ei jooksnud, vaid loivasid ringi. Etendust seisma ei pandud ja kulus minuteid enne kui õnnestus mingil moel heli taastada.

Mooste orkester proovis

Siis see laval kükitamine. Ma väga loodan, et Tallinna peol pole kellelgi pähe tulnud mõte, et ajame koorid rongkäigust lavale ja las passivad seal kuni peo lõpuni. Täpselt nii Põlvas oli. Peole eelnes ka läbimäng ehk et 4 tundi kükitamist. Istumiseks seda väga nimetada ei saa.

Rongkäik. Mumeelest oleks võinud olemata. Inimesi ei huvita selline kammaijaa. Nad ei tule toast välja, ei tule tänavale. Neil on toas ekraanid, mida vahtida ja neid nad seal vahivadki. Ehk et kogu Põlva linna peale oli rongkäiku vaatama tulnud ehk sadakond inimest. Väga piinlik.

Siiski – oli ikka ka häid asju. Ilmaga vedas! Ei olnud ei külm, vihmane ega ka mitte liiga palav:) Toit oli peol ka täiesti söödav ning mulle väga meeldis, et alkoholi ei müüdud.

Vaade lavalt

Leave a comment »

Kusti, suuršnautser

Kusti1

See must kogu minu kõrval on Kusti. Ta on neli kuud vana suuršnautser ja elab nüüd meie juures. Tema saabumisega meile täitus üks väga vana unistus – võtta endale justnimelt selline koer.

Mu lähemad sõbrad teavad minu šnautserikiiksust. See on kestnud aastakümneid ehk ajast, kui olin 10-aastane ja meie perre otsustas tulla üks suur must habemik. Temast sai minu lahutamatu kaaslane kümneks aastaks. Ega mu vanemad ei rõõmustanud alguses sellise perelisanduse üle, sest koer oli suur, hirmuäratav ja ka täiesti kasvatamatu. Aja jooksul nad aga leebusid ning meenutavad siiani seda koera vaid hea sõnaga.

Mida me kõike selle habemikuga küll koos ei teinud:) Algatuseks võitsin ette just ilmunud raamatu “Koer” ja hakkasin selles leiduvate õpetuste järgi teda treenima. Ta oli umbes 2-aastane ja suhteliselt sotsialiseerimata, kuid õppust võttis üsna kergesti. Õige varsti liitusin miski koeratreeningugrupiga ja tegime iga nädal Mustamäel TTÜ metsas trenni.  Mu must habemik sai kõikvõimalikud tollased dressuurijärgud nii üldises kuulekuses kui ka kaitsetrennis. Põhimõtteliselt polnud asja, mida talle poleks saanud selgeks õpetada. Ja ta oli mul nagu vari – kolasime igal pool koos ning hästi mõistlikuks õpetatud koera oli lust kõikjale kaasa võtta. Samamoodi saatis ta ka teisi pereliikmeid (oli aeg, kus liiklus oli hõre ja koerad käisid ka linnas mõnikord täitsa vabalt ringi).

Igatahes. Mul on pärast seda koera olnud veel koeri – äärdeilterjer ja bokser. No ei tea, ei tekkinud sellist sidet ega üksteisemõistmist. Ja sealt jäigi kummitama, et ma võtan endale millalgi jälle just suuršnautseri. Neid oli 30 aastat tagasi Eestis vähe ja neid on ka praegu väga-väga harva näha.

Vahepeal kulus 20+ aastat. Koeramõte oli lükatud kuskile ajusoppi, jõuga eemale. Ei saa ju võtta koera, kui teed pikki tööpäevi ja ei olegi kodus. Ei saa võtta koera, kui sul on väikesed kaksikud. Ei saa võtta sellist koera tillukesse linnakorterisse. Vahepeal kaalusin ka šnautseri minivarianti, aga kuidagi vajus see mõte ära.

Kusti

Nüüd aga tundus, et aeg on küps. Uue tite jaoks on aega ja energiat, ruumi ka. Hakkasin kutsika järgi ringi vaatama ja leidsingi pesakonna musti iludusi. Kusti ehk Angelstone Gustavo võlus juba pildi peal ära. “Sa oled ikka täiesti armunud sellesse koera,”märkis Hanna. Ega ta just mööda ei pannud.

Kusti on täpselt selline nagu ma mäletan snautserit. Soliidse jämeda häälega, natuke kohmakas ja nurgeliselt looberdis, habemes ikka midagi tolknemas, kõrvad loperdamas ja tagurpidi kippumas. Ja see snautserilõhn! See sabaga vastu põrandat põntsutamine, kui temaga räägitakse. Oeh:)

Igatahes, esimene õhtu, öö ja hommikupoolik on läinud väga ilusti. Uudishimulik ja julge koer. Saime kohe hea klapi, ta ei jää minust sammugi maha. Elav, kuid mitte hüperaktiivne. Ma arvan, et meil saab olema väga vahva!

3 kommentaari »

Kuidas ma Norras ei käinud (või siis käisin)

HeinrichFL

Nii nad startisid. Pilt: FL

Projekt “Norra Finnmarkslopeti kelgukoerte võistlusele võistlema” on selleks korraks läbi. Ta ei lõppenud nii nagu me lootsime, sest H. on juba koduteel, kuid tema konkurendid rühivad alles finiši poole.

See asi tundus hull juba alustades, aga et ta on nii pöörane, seda ei osanud me arvata. Ettevalmistus on väga keeruline. See ei ole sugugi nii, et lihtsalt jooksed, jooksed, jooksed. See koosneb tuhandest pisiasjast, mis kõik nõuavad tähelepanu, aega. Lisaks peab valemisse mahtuma veel ka igapäevaelu kõigi oma tahkudega.

Meid hellitas sügis, mis oli kuiv ja sai enam-vähem trenni teha. Ka talv oli ju otsekui unistuste talv – lumi tuli detsembris maha ja kuni veebruari keskpaigani oli täitsa OK. Aga….

Nokk kinni, saba lahti. Talv läks väga hästi, meil käis hästi palju toredaid külalisi sõitmas. Ilmselt rohkem kui kunagi varem. Trenni eest aga need 15-kilomeetrised ringid isegi, kui neid oli päeva jooksul mitu, ei loe. Liiga lahja värk. Ehk et nuta või naera, aga ilus talv rikkus trennitegemise, sest selleks, et minna võitlema, on vaja teenida raha, aga kui sa teenid raha, siis ei jää sul aega treenimiseks.

Võib-olla oleks asi olnud vähe leebem, kui ma sel talvel oleksin olnud kodus ja oleksin saanud osa matku enda peale võtta. Oleks. Aga ma ei olnud kodus. Ma olin tööl. Uhh.

Trenn üksi ei tähenda veel. Vaja on varustust. Kelku. Sadu papusid koertele. Eririideid. Sellist, millega peab vastu arktilistes oludes. Eestis sellist sisuliselt ei müüda. Kõik vaja maailma pealt kokku otsida ja muidugi ei maksa varustus vähe. Hea on küll see, et pärast seda projekti on olemas kogu varustus, et proovida asja uuesti. Ei pea enam alustama täiesti nullist.

Kui sügisel ettevalmistus algas, olin ma ikka väga pabinas. Kohe otsustasime ära, et mina ei lähe Norra, vaid jään kojujääjaid kantseldama. Oi, ma pabistasin. Mis siis, kui midagi juhtub? Jäävad tormi kätte, eksivad täiesti lootusetult ära, külmuvad surnuks.

Kui võitlus kätte jõudis, polnud minus enam pabinaraasugi. Vähemasti varustuse poolt oli tehtud kõik, mis vaja. Ja H. ei ole mingi papist poiss, kelle pärast peab muretsema. Ta teab väga täpset, mida ta teeb. Ehk et pabinas ma polnud, aga kaasa elasime igale sammule ja infokillule, mis Norrast tuli, meie kõik kolm kojujäänut. Laste viimane küsimus õhtul enne magamaminekut oli, et kuidas Norral sõitmine läheb ja mina veetsin need päevad GPS trackingut refreshides. Õnneks on selline asi olemas, et sa saad koguaeg jälgida, mis toimub. Ja no händler oli ka hea – H. sõber Soomest.

Finnmarks

Sellised tõusud ja nii kilomeetrite viisi. 

See võistlus oli 560 km pikk, kui H. pidi rajalt ära tulema 140ndal kilomeetril. Polnud mõtet enam edasi punnida. Juhtkoer oli juba käpavigastusega mängust väljas ning teised üliväsinud ja ei liikunud enam. Põhja-Norra mäestikud said neist seekord jagu. Eks siin on mõttekoht, et kuidasmoodi üldse meie oludes nii trenni teha, et meie saaks mägedest jagu.

Igatahes – palju väärtuslikke kogemusi, mida ei saa kodus istudes või kelleltki küsides, vaid ainult asja ise läbi tehes. Elu on põnev:)

Oh ja kui veel korraks rääkida mittepapist poistest, siis tolle võistluse pikem distants on ju 1200 km! Nad teevad selle läbi, koerad jäävad ellu, mehed-naised ka. Ja lastele on seal ka võistlus – 200 km metsikut mägimaastikku koerarakendiga. Imetlen neid 14-15-aastaseid!

out of jotka

Minek II päeva hommikul. 

3 kommentaari »

50 põhjust, miks olla iseendale tööandja (ja kuidas ma sellest aru sain)

Viimasel ajal olen tegelenud oma elus sisekaemuse ja inventuuriga. Võiks isegi öelda, et sanitaarpäevaga. Igatahes olen selle tulemusena peatselt taas tagasi kirjutamisradadel ning ootan juba kannatamatult aega, kui saan jälle olla oma isekirjutavate lugudega, inspireerivate intervjuude ja mõtlemapanevate teemadega.

Vahepealsed ligi neli kuud on  möödunud õppides äärmiselt intensiivselt ja mitmekesiselt. Õpetajatöö on olnud tore ja ma õppisin ka enda kohta väga palju. Sain teada, kes ma olen ja kes ma ei ole. Eks ma kahtlustasin seda ka enne, aga no on ju ikka inimesel vaja katsetada, et äkki ma olen kuidagi muutunud. Vanemaks, targemaks, paindlikumaks ja muidu nummimaks.

Millegipärast kipub üleüldises tormamises meelest minema lihtne tõde: et tunda ära rõõmu, tuleb olla vahepeal ka kurb. Et kogeda head, pead saama tunda ka halba. Sest muidu ei tunne sa ei üht ega teist ära.

Loogiline. Just sellepärast ma otsustasingi palgatöölt ära tulla. Selle mõne kuuga sain teada, kui hästi elab üks ettevõtja ja iseenda tööandja tegelikult. Olin sellega aastate jooksul nii harjunud, et ei märganudki enam, kui toreda elu olin ma endale täiesti ise loonud.

Sellise, kus

  1. sa teed täpselt seda tööd, mida sa tahad
  2. võid tööst ära öelda ja keegi ei saa sulle seda pahaks panna
  3. sa ei pea isegi põhjendama, miks sa seda tööd vastu ei võta
  4. sa ise otsustad, millal sa töötad.
  5. kui sinu töö millegipärast kellelgi ei sobi, siis sa ei pea rohkem selle inimesega suhtlema
  6. sa ei pea töö tegemiseks kuhugile minema
  7. sa saad luua endale katkestustevaba töökeskkonna
  8. ülemus ei saada sulle öösel e-kirju
  9. käid töö tõttu erinevates paikades ja kohtud toredate inimestega. Oma graafiku lepid kokku ise.
  10. ei pea üldse kellegagi suhtlema, kui ei taha või on kiire
  11. sa võid keset tööpäeva külalisi vastu võtta või ise külla minna ja see ei ole mitte kellegi asi.
  12. võid kasvõi päev läbi Facebookis passida, seal kommenteerida ja möllata niipalju kui kulub
  13. võid kirjutada ja postitada blogisse siis kui parasjagu soov tuleb ja võimalust on, mitte aga siis, kui see kellaajaliselt sobib ja viisakas on
  14. mitte keegi peale sinu ei saa sulgeda su arvuti kaant
  15. kui saad töö varem valmis (ja enamasti sätid sa just nii, et saaks), on sul a) rohkem vaba aega ükskõik mille jaoks või b) aeg, mille võid kasutada lisaraha teenimiseks
  16. sul ei ole mitte ühtegi tagumikuminutit, rääkimata tundidest.
  17. kui tahad võid päev otsa Bachi kuulata. Jah, kõrvaklapid peas. Täiesti asotsiaalselt, kuid legaalselt.
  18. sa saadad lapsed kooli (ja sul on aega saata nad kooli rahulikult) ning lõpetad siis oma kohvijoomise. Sa ei pea hommikukohvi kallama sisse jooksupealt või vähemalt ei ole see reegel. Sa saad sättida oma töö nii, et oled kodus ajal, kui lapsed koolist tulevad.
  19. sa saad pühendada oma kõige produktiivsema aja sellele, mis tuleb välja kõige paremini. Need imelised varahommikud, kui sa oled oma lugudega. Kõik edeneb  jõudsalt, lood kirjutavad end justkui ise.
  20. mitte mingit probleemi ei teki sellest, kui sa pärast eriti tõhusat hommikut lõpetadki tööpäeva kell 12. See on normaalne. Nii peabki.
  21. sul pole aimugi, mitu töötundi sa nädalas teed. Kas metsas käies mõtlemine on töö või puhkus? Või teise omasugusega teemade üle arutamine? Või inspireeriva doki vaatamine? Raamatu lugemine? Sa ise ei loe oma tunde ja keegi teine ka ei loe.
  22. sa võid südamerahus keset päeva klaveri taha istuda ja end sinna mõneks ajaks unustada. Maailm ei jää sellest seisma. Muutub ainult paremaks.
  23. on normaalne, et sa pärast tõhusat hommikut lähed tunnikeseks välja jooksma/suusatama/rattaga sõitma. Sinu tööandja peab seda investeeringuks.
  24. mitte kunagi ei pea sa kellelegi aru andma, millal sa lähed või tuled.
  25. mitte keegi ei heida sulle kunagi ette, et sa käisid tööajal poes/raamatukogus/seenel/magasid niisama/niitsid muru.
  26. sa oled oma kalendri omanik. Sinu aeg on sinu oma.
  27. sa saad oma töögraafikut korraldada vastavalt loodusele. Kui rabas on murakad või metsas seened, siis sa korjad neid ja töötad mingil muul ajal. Sa paned ise paika oma prioriteedi.
  28. sul on aega näha, et su kõrval elavad imelised inimesed
  29. sa võid keset päeva magada
  30. või kallistada mõnda oma kallist
  31. sa naudid parasjagu käesolevat tegevust, mitte ei tegele nädalavahetuse/vaba päeva/puhkuse ootamisega
  32. puudub näiline töö. Kui parasjagu on rahulikum aeg, siis nii ongi ja sellepärast pole vaja muretseda ning luua endale juurde näilist tööd.
  33. sinu palk sõltub ainult sinust, mitte kellegi teise suvast
  34. kui töötad tublisti, siis kajastub see ka rahanumbrites
  35. sa võid teha nädalas vähem tööpäevi. Kaks aastat tagasi oli mul siht, et teen igal nädalal tööd ainult neljal päeval (töötan lihtsalt kiiremini). Mõnda aega toimis, aga siis läksin ahneks ja võtsin muudkui tööd juurde ning pikad nädalavahetused kadusid päris olematuteks.
  36. sul jätkub aega elamiseks ja eraeluks
  37. sul on hobid päriselt, mitte ainult mõtetes ja unistustes
  38. sul on aega kodu korras hoida
  39. sul on aega kodus asju arendada. Rubriik vana-maja-remont-see-ei-lõpe-kunagi
  40. saad endale teha graafiku “iga päev teen talu juures mõne koha korda” ja seda graafikut ka pidada.
  41. sul on aega sõpradega suhtlemiseks.
  42. sa võid terve päeva vaikida, kui tahad
  43. mõnel päeval ei pea kella üldse vaatama
  44. võtad vaba aja siis, kui tahad või vajad seda
  45. sa tunned ennast tervena, sest saad teha seda, mida ise tahad ja mis teeb õnnelikuks
  46. sa oled oma elu omanik
  47. ja seetõttu oled sa õnnelik, rõõmus ning hea kaaslane
  48. hea unega
  49. suurepärase töövõimega
  50. terve

Ilmselt võiksin seda nimekirja jätkata veel paar meetrit.

Igatahes. Päeval, kui otsustasin taas kirjutamisele pühenduda, oli meil kodus pidu. Sain aru, kuiväga on mind oodatud tagasi. Nii füüsilises, kui ka mentaalses mõttes. Kõik me neli tundsime ennast nii nagu oleks seljast langenud määratult suur koorem. “Sa oled harukordselt kannatlik, ma arvasin, et tuled palju kiiremini tagasi,” ütles mu kaasa. Mina olen tänulik, et tema oli nii kannatlik.

Tunnistan, et enne äratulemise otsustamist mõtlesin korduvalt teemal “läbikukkumine ja selle enesele tunnistamine”. Kas ma olen läbikukkunud, et mulle ei sobi palgatöö? Et mulle ei sobi see, kui mul puudub autonoomsus ja iseotsustamisvõimalus? Ei tea. Pigem vast teistmoodi ja liiga kaua saanud maitsta iseotsustamise vabadust. Ma ei suuda vahetada oma paremat varianti (minu jaoks) kehvema eluversiooni vastu. Seega pole läbikukkumist, on lihtsalt äratundmine, et nii lihtsalt on.

 

8 kommentaari »