Archive for Eluolu

Kutsika suvekool Tallinnas

Kustiga rabas

Kohe esimesel õhtul käisime kalli sõbrannaga Pääsküla rabas. Kus seal oli alles orhideesid! 

Ma pole 10+ aastat Tallinnas suviti veetnud rohkem kui kaks päeva järjest, kuid nüüd olen terve nädalal. Hanna ja Helena tantsivad tantsupeol, ise võtan osa laulupeost ja Musta Kogu võtsin ka kaasa. Sotsialiseerimise eesmärgil.

Ja hästi tegin, sest mõne päevaga on mu totust maakast saanud päris viisakasti käituv linnakoer. Esimesel päeval oli ta üllatunud kõige üle – nii palju autosid, igasugused lõhnad, tundmatud objektid, hääled, inimesed, aedades lõugavad koerad, rihma otsas rebivad koerad, kurjad koerad, viisakad koerad, ootamatult ilmuvad inimesed, jalgratturid, jooksjad jne. Kõike vaja vahtida ja püüda järele tormata.

Kusti Nõmmel

Harjutame püsivust üksi…

Kaia ja Kusti

..ja koos uue sõbra Kaiaga. Kaia on Alaska malamuut ja pärit meie juurest. 

Kusti restoranis

Koerte kaasasolek ei sega ometi restoraniõhtut. Nemad magavad laua all, hoomanid ajavad juttu. Pärast “kohustuslik” pilt. 

Ta õpib aga väga kiiresti. Kolm päeva hiljem ei huvita Kustit möödasõitvad autod ja jalgrattad enam sugugi, jooksjad pole samuti olulised ning ka pargis aeg-ajalt ilmuvad inimesed ei pane enam karva turri ajama ja paari jämehäälset haugatust tegema. Ta ei märkagi neid ning samuti ei torma igat väikest last kohe suurest rõõmust ümber jooksma. Teda saab ka rihma otsast lahti lasta ja ta kuulab sõna täpselt sama hästi, kui läheduses pole ärritajaid. Mõnus!

Kusti mängib

Selline nuustik on suursnautser enne juuksuriskäiku. Pärast pilte pole (veel), sest loom kukkus põhimõtteliselt jala pealt väsimusest ümber:)

Kusti käis esimest korda elus koertejuuksuris, oma kasvataja juures. Kasvataja Olja võlus minu nuustiku šikiks härrasmeheks ja andis mulle kuhjaga praktilisi nõuandeid, kuidas härrasmehelikku välimust koduski hoida. Mul on nii hea meel, et Kustil on nii tore kasvataja.

See koer on puhas rõõm. Olime ju minu ema juures külas ja ta pidas ennast üleval eeskujulikult. Ei mingit lõhkumist ega lärmamist. Alumised naabrid ütlesid, et nad ei kuulegi majas koera. Kuna oli ette näha, et kutsikas peab saama tunde üksi kodus hakkama (nii 7-8 tundi), siis tegelikult olin valmis kõigeks – et mind ootavad loigud, junnid, näritud raamatud ja lõhutud mööbel. Ei midagi sellist! Mitte kordagi. Loom kulutas ilmselt üksi olles aega lihtsalt sihipäraselt – magamiseks.

 

 

 

4 kommentaari »

Folgilised Värskas

Seto Folk

Folgilised

Kui sul kontserdid on peaaegu nurga taga, siis ikka tuleb minna ju. Ehk siis Seto Folk. Kaks päeva ilusat hängimist Värskas. Mõnus.

Helenal oli ka kindel plaan folgil viiulit mängida ning ta oli selleks kõvasti harjutanud. Õppinud lausa paar uut lugu kodus selgeks. Esimene päev läks mänguplaanide seadmiseks (kus ma peaksin mängima? Kus rahvas liigub ja mis kell?), kuid teisel päeval lõi ta kohe lõuna ajal mängu lahti. Oli küll kuulajaid. Õhtul mängis veel ja oli veel rohkem kuulajaid. Ise sai ta sellest väga palju indu ja julgust juurde. Ja ka teadmist, et nüüd oleks vaja õppida veel lugusid juurde, et kontsert ikka uhkem oleks.

Folgi kontsertidest ma ei oskagi väga midagi arvata. Me õhtuks väga kauaks ei jäänud ja päevaseid olen kõiki kuulnud. Tore ikka uuesti Zetosid või Kadri Voorandit kuulata:)

Meie seltskonnas oli seekord ka kolmas liige. Nimelt esimesel päeval panin tähele, et platsil on päris palju koeri. Kusti istus sel ajal terve päeva üksi kodus ja eks mul ikka süda valutas, et kuidas ta seal on. Võtsin ta teisel päeval kaasa ja õieti tegin. Loom sai hea sotsialiseerimiskoolituse, palju näperdamist (oi, mis tõugu ta on? kas võib pai teha?) ja tähelepanu. Ta on tore kaaslane, kes ei tee häbi ja kellega ei ole muresid. Käitub kutsika kohta ülimalt mõistlikult.

Setofolk

Helena mängib. Toetajaliikmed toetavad. 

Hanna ja Kusti

Must Kogu oma väikese inimesega kaisutamas. Seda võivad nad teha lõputult.

Leave a comment »

Maasikapäev

Maasikad1

Maasikateaeg on praegu haripunktis ning juba mitu aastat korjame endale ise mõne lähedalasuva maasikakasvataja põllult talveks maasikad. Nii ka tänavu.

Maasikad olid väga ilusat ja neid oli meeletult. Sort Polka. Kokku tõime kolmepeale ära 15 kg ja ega rohkem poleks jaksanud ka küürutada. Ei ole kerge maasikatekorjamine ja siinkohal minu imetlus kõigile, kes suudavad vagude vahel päevade viisi küürutada. Ma olen nii nõrk inimene, et piisab ka kahest tunnist.

maasikad

Ülejäänud päev kulus köögis marju prepareerides. Puhastamine toidu- ja veterinaarkontrolli valvsa silma all. Nimelt kontroll koristab meil koheselt kõik põrandale kukkuva.

Osa marju läksid karpi ja külma, osa moosiks, osa niisama kõhtu ja osa Pavlovasse. Moosi peaks jätkuma nüüd kuni järgmise maasikaajani, sest keegi tubli oli juba käinud ka metsmaasikal ning neid hea hulga koju toonud.

pavlova

Pavlova on minu esimene! Tegin Nami-nami retsepti järgi, kuid kahekihilise. Õnnestus väga hästi ja kõik kiitsid:) Tasub proovida kindlasti veel ja ka mõnede teiste marjadega.

 

Leave a comment »

Suvekool, pööripäev ja jaanipäev

Suvekool

Suvekooli lõpukontsert Rasina külamajas

Hanna ja Helena lõid kaasa rahvamuusika- ja draama suvekoolis Moostes. Tulid koju hoopis teistsugustena. Parema pillimänguoskusega ja kuidagi iseteadlikena. Neile väga-väga meeldis. Isegi see olevat lahe olnud, et laagris kehtis nutikeeld. “Me saime niipalju omavahel mängida ja kõigiga sõpradest,” hõiskas Hanna. Mõlemad broneerisid minu käest endale võimaluse ka järgmisel aastal samas laagris osaleda.

Suvekool lõppes pööripäevapeoga Rasina külakeskuses. Lapsed olid valmistanud ülimaitsvat küpsisetorti ja no need pillilood – kontsert oli täispikk. Mõni lugu kummitab niimoodi siiani, et seda aina mängitakse ja ümisetakse.

Suvekool3

Suvekool2

Mängimise tähe all läks meil sel aastal ka jaaniõhtu. Milline imeline olemine! Pole vaja palju – täiesti piisab oma kallistest inimestest, lihtsast söögist, kuumast saunast ja külmast tiigist. Ilm hellitas meid tänavu – soe, aga mitte liiga palav õhtu. Tuul, mis puhus laiali sääsed. Päikesepaiste, pärnaõitelõhn ja mesilaste toimekas sumin. Ja pillimäng – ei mäletagi, millal oli jaaniõhtul viimati nii mõnus ilm, et sai väljas lõkke ääres pilli mängida. Aga niisiis Helena viiulil, minu ema karmoškal, vennas kitarril, mina handpanil. Hanna laulis. Video tegemise keelas aga Helena kahjuks ära ja ma ei saa tema keelust üle astuda.

Jaanituli

Kahrunina

 

Leave a comment »

Juhuslik kohtumine triibuseelikuga

Üks esimesi kordi, kui oma seeliku pittu viisin. Aasta 2013

Viimase aasta jooksul olen saanud mitmeid kordi kanda rahvariideid. Minu jaoks on see suur asi, sest varem polnudki ma kunagi neid kandnud. Kes pole proovinud, siis see on ütlemata uhke tunne, lausa kuidagi väärikas olemine. Teekond rahvariieteni algas aga väga juhuslikult ühe triibulise seelikuga.

See võis olla 6-7 aastat tagasi, kuid ühel vihmasel hommikul Tallinnas vana Ajakirjandusmaja taga asuvasse Uuskasutuskeskusesse sisse astusin. Elasin sealsamas ümbernurga ja kui mööda juhtusin minema, siis alati astusin sealt ka läbi. Enamasti ei leidnud ma sealt midagi ostmisväärset.

Seekord aga köitis miski keset poodi minu pilku juba uksel. Kahe sammuga olin eseme juures. See oli villane rahvariidesseelik. Selline raske ja paks. Väga ilusad värvid. Hind 2 eurot. Ma ei mõelnud kahte sekundit ka, rabasin ta kaasa ning ostsin ilma proovimata ära.

Kodus proovides selgus, et ta oli mulle täpselt paras. Ilmselt ootas see triibuline iludus seal poes just mind.

Edasi läks nii, et kuidagi hakkas pärimuse teema minu ellu imbuma. Kandsin uhkelt oma seelikut Uma Pidol, esimesel korral kuulajana, edaspidi juba lauljana. Seelikuga sai käia tantsupeojärgsel simmanil ja veel mitmelgi taolisel üritusel. Mu lapsed hakkasid tegelema rahvatantsuga ning kogu see teema tuli veel rohkem meie ellu. Nemad olid kaks aastat tantsinud ja mina olin neid vaadates heldimuspisaraid tagasi hoidnud. Hakkasin ise ka rahvatantsuga tegelema. Selleks on nüüd juba päris rahvariidekomplekt, kuid alguse sai kõik sellest triibulisest kaltsukaseelikust. Ta tundub olevat pärit Kodavere kihelkonnast Peipsi äärest. Ehk et mitte väga kaugelt meie praegusest kodust.

Võib-olla pole juhused üldsegi juhused, vaid lihtsalt nii peab minema.

 

Comments (1) »

Kolmas klass on läbi!

 

Suvevaheaeg on lõpuks käes!

Palju rõõmu on Hanna ja Helena mulle toonud. Rõõm on vaadata nii ilusaid tunnistusi, kus viied puha reas. Hannal vaid üks neli (inimeseõpetus), aga ta arvab, et see on ajutine nähtus ning järgmisel aastal on ta jälle üdini viieline. Näis.

Eile käisime Kastre vallavanema vastuvõtul, kuhu olid kutsutud meie valla kolme kooli helgemad pead. Helena nende hulgas. Neid oli palju ja igaüks neist sai aukirja, väikse kingituse ja käepigistuse vallavanemalt. Ja lõpuks kringlit ning muud head-paremat niipalju kui sisse mahtus. Nii personaalne ongi suhtumine maal. Tundsin end väga hästi, et olen sattunud nii toredasse perre.

Veel rõõmustas mind väga, et J. sõitis kohale Tallinnast, et jagada laste rõõmu- ja uhkusehetki. Lastele on nii oluline teada, et vanemad on nende üle uhked.

Mis siis edasi? Suvi tuleb kirju. Juba täna sõitis Helena kooli tublimatega preemiareisile Viljandisse. Oi, kui kade oli Hanna. “Ma pean üksi kodus igavlema,” oigas ta. “Elu on nii karm.”

Edasi ootab neid juba järgmisel nädalal muusika- ja draama suvekool Moostes. Veel on juba nädala pärast rahvatantsuga esinemine Võõpstes laulupeotule tulemise tseremoonial ja pööripäevapidu Rasinal. Edasi juba Seto Folk, Tantsupidu Tallinnas, reis Pipi koju Rootsimaal ja veel igasuguseid väiksemaid asju. Kindlasti ka niisama suvist chilli, lebo Peipsi ääres ja veemöllu koduses tiigis. Kustiga ringikolamist, rahateenimist marjakorjamisega, sõprade võõrustamist ja külaskäimisi.

Ilusat suve kõikidele meie sõpradele!

 

Comments (1) »

Loomaelu

Kusti peesitab rabas

Meil siin üks asjapulk peab sünnipäeva – Kusti juba pool aastat vana!

Oi, ma ei jõua seda koera ära imestada ja ära kiita. No ongi selline kutsikas, kellega võid peaaegu ära unustada, et ta on kutsikas. Nii mõistlik! Pahanduste skooriks on küll läbinäritud tolmuimeja voolik, aga ma ei hakka isegi pahandama selle pärast – tegemist oli ühe äärmiselt lärmaka, vähetõhusa ja ebamugava imejaga.

Ka mingit kodust lõhkumist pole. Ta vist ei tule selle pealegi, et diivanit saaks hävitada või klaverit närida. Või et teha külmkapi uks lahti ja sealt võtta, mida meeldib. Muidugi on mul omad nipid ka, et asja joone peal hoida. See on tegelikult lihtne.

  • Energia peab olema hästi suunatud. Maakeeli öeldes – väsita koer ära ja ta ei jaksagi sul laamendada. Väsitamiseks ei pea sugugi teda kilomeetrite viisi jooksutama. Väga väsitav on näiteks suuremas seltskonnas viibimine või linnaskäik. Ujumaskäik ja muidugi tund-paar metsas ka.
  • Ei anna võimalust lõhkuda ega asjast maiku suhu saada. Kutsil on toas hiigelsuur puur, kus on tema pesa. Seal on ta öösel ja siis, kui ta üksi kodus on. Enamuse aja on tal aga vaba voli käia kõikjal, lihtsalt mul on silm peal. Ja näidake mulle lolli koera, kes perenaise silma all tihkaks mingit sigadust korda saata? Olen proovinud teda üksi lahtiselt ka koju jätta ja see toimib samuti. Tundideks veel ei usalda, aga kuni tund aega vabalt.
  • Ta on unustanud kingafetiši. Kui Kusti meile tuli, oli tal eriline armastus jalanõude vastu. Esikust haaras möödaminnes ikka mõne kalossi hambu. Pärast korduvat keelamist ei tee ta jalanõudest enam väljagi. Keelan ja pakun asemele tema enda mänguasja. Ei kulunud palju aega, kui ta kohe eelistas mänguasja ning keelata polnud enam vaja.

Hakkasin temaga käima sõnakuulelikkuse trennis. Hästi läheb, õpib väga-väga kiiresti. Ja nagu kasvataja ütles, see loom on toidu nimel tõepoolest tegema ükskõik mida:)

See koer armastab vett hullupööra. Ei möödu ühtegi jalutuskäiku, kui ta ennast märjaks ei kasta. Kraavid on loodud ilma selleks, et sinna sisse karata või kraave mööda joosta kihutada nii, et vesi lendab. Ja kui teda veel Peipsi äärde kaasa võetakse, siis see on täielik õnnepäev.

Ta sööb sama toitu, mis kelgukoeradki. Ehk lõhekala ja lisaks natuke krõbinaid ka. Kõik maitseb ja tervis on väga hea.

Karva sisuliselt ei aja, kuid habe vajab küll pidevat harimist.

Kusti Võnnu koolis lastekaitsepäeval. See oli küll koeral õnnepäev, sest nunnutamist sai tervelt koolitäielt lastelt ja no temal ei saa ju tähelepanust kunagi küll. Lastega leidsime, et Kusti võiks vabalt olla koolipsühholoog – küll tema alati rõõmustaks tulijate üle, kuulaks kõik mured ära ja mitte kunagi ühtegi saladust välja ei lobiseks.  

Võtan teda võimalikult palju igale poole kaasa. Autoga sõitmine on läinud oluliselt paremaks. Vabatahtlikult ta autosse ei hüppa, aga vähese abi korral saab mindud. Enam ei oksenda ka.

Kodus on ta mul kui vari. Isegi WCsse trügib kaasa ja ta on valmis tundide viisi mu jalge ees vaikselt magama ning ootama, kuna kirjatööd valmis saavad ning temaga metsa minnakse.

 

 

 

Leave a comment »