Archive for Imelik

Kuidas Johann Sebastian Bach keeras kõik peapeale

Aasta tagasi kalli pinginaabri Evelyniga Tallinna Muusikakeskkooli kokkutulekul.

Aasta tagasi oli laste esimene koolivaheaeg just lõppemas. Kiirustasime Tallinna, sest pinginaaber oli mulle rääkinud pähe augu, et ilmtingimata on vaja ennast lille lüüa ja minna kooli kokkutulekule. Lõime, läksime ja olimegi. Väga vahva üritus.

Järgmiseks päevaks olin kokku leppinud intervjuu metsa. Pidime rääkima koertest ja sellest pidi saama artikkel. Et me tegelikult olime jõudnud juba enne kohtumist vahetada vist küll tuhandeid sõnumeid kõikvõimalikel (ka väga isiklikel) teemadel, vaevas mind enne seda sõitu palju küsimusi:

Kas see on tavaline intervjuu?

Kas see on artikkel või on see ettekääne kokkusaamiseks?

Kas see on vaid minu ettekääne?

Või ta on hoopis kohting?

Kas seal on väga mudane? Säärikud on vaja jalga panna või? (ei pannud ja kahetsesin).

Kas lüüa ennast lille (juhul, kui see peas oma olema kohting) või minna suvalt mütsiga lööma (kui see on lihtsalt intekas)?

Et see (vist ikkagi) pole (päris) tavaline intervjuu, oli selge tegelikult juba paar päeva tagasi. Mingil ajal räägivad inimesed ikka muusikamaitsest. See on tüüpiline jutujätkuteema, ei-midagi-erilist. Tema küsis: “mida kuulad?” Jäin mõttesse. Istusin just Savilöövil oma ümmarguse köögilaua taga ja olin ennast ühe looga täiesti pöördesse ajanud. Kas panna talle siis nüüd see link või otsida mingi laiatarbekaup? Ehmatab viimati päriselu peale vaikseks ja minema. Aga no, ma olen ju tuntud mütsiga lööja ja kopisingi youtubest selle lingi:

Vastu tuli kergendusohe ja veel üks viide Bachile, BVW 582. Milline kergendus! Kohata suvalises metsas täiesti suvaliselt inimest, kes midagi teab Bachist ja lausa suurt hulka tema teoseid on mänginud (olemata seejuures proff muusik), oli imeline. Üllatav. Ei sobi kuidagi kokku tüüpilise maamehe kuvandiga, kes autos õlut juues tümmi kuulab, nii et 10-kilomeetri raadiuses puudel lehed langevad.

Bachi loodu on minu jaoks puhas kuld. Ma ei tea ühtegi kehva teost tema loomingust. Ei tea ühtegi, mis ei haaraks sind jäägitult. Ta on kahtlemata inimkonna suurim geenius. Inimesi, kes arvavad samamoodi, leiab üldjuhul Muusikaakadeemiast, mitte aga Tartu tagant sooservalt.

Igatahes. Tollel intervjuu hommikul polnud mul muidugi vastust ühelegi oma küsimusele ja asusin lihtsalt teele, paak täis, diktofon taskus, telefon laetud, autos Bachi Brandenburgi kontserdid mängimas. Nii nagu ikka minnakse lugu tegema.

Muidugi ma üllatusin kui kohale jõudsin. Pilt petab palju. Eriti kui lisada siia veel hea fantaasia. Hirmutav oli – nii palju koeri! Küll ikka lärmavad! Kas neil on tõesti võimalik vahet teha?! Kõik on ju täiesti ühte nägu!! Nii palju on tööd! Kes jõuab neid nunnutada-jalutada-õpetada-kasida-kammida?

Olgu, ma ei pööra kohe ringi, vaatame, mis sest saab, mõtlesin. Rääkisime. Jõudsin korduvalt kahelda, kas siin ikka on teemat ajalehelooks. Läksime koertega metsa. Lendasin võssa esimese hooga. Teine katse minna siiski õnnestus. Tegime lõket, sõime suppi. Oi kui hea! Sellist suppi oskab ise keeta või?! Läks pimedaks, juttu ikka jätkus ja jätkus. Ma ei märganudki, et vihma oli sadama hakanud. Äkki oli kell saanud juba üheksa õhtul. “Kuhu sa nüüd vastu õhtut enam lähed, siin on ruumi küll,” ütles ta.

Mitte et ma poleks mõelnud terve päeva, et kuidas ajada asjad nii kaugele, et ma kohe sama teed pidi tagasi sõitma ei peaks…

Ah et mis sai sellest artiklist? Selle kirjutasin valmis ning muidugi ta ilmus. Võõrale pilgule on see tavaline lugu ajalehes. Minu jaoks on see kannapöörde algus ja see kannakas on mul kohati võtnud pea ringi käima ning pannud nii mõnigi kord pinna jalge alt kaduma. Tavaliselt täiskasvanud, soliidses keskeas (ikkagi 40+) lapsevanemad vist nii ei tee. Samas ma pole midagi ühelgi hetkel kahetsenud.

Vastupidi. Kui palju kordi olen ma ennast mõttes näpistanud ja küsinud, et kas päriselt see toimub minuga? Sest minuga ju ei juhtu selliseid lugusid. Või üldse – see on mingi lugu kuskilt raamatust või filmist, mitte päriselust. Olen kahelnud, et kas ma kõige selle värgi olen lihtsalt enda jaoks välja mõelnud? Hea fantaasiaga nagu ma olen… Aga ei, kõik on täitsa päris. Selle aasta jooksul olen tundnud ennast väga rikka, hoitu ja õnnelikuna ning kõige kummalisem – see kasvab koguaeg. Ning see peitub absoluutselt pisikestes asjades, mida ainult meie oskame näha.

Aitäh, Johann Sebastian!

 

2 kommentaari »

Päev X

Olen oodanud tänast päeva nagu hingeõnnistust. Juba aastaid tagasi ootasin seda hetke, kui ma linnast ära kolin ja siia sügisel enam tagasi ei tule. Alguses oli see hüpoteetiline teadmine, milles puudus tegutsemisjulgus ja ettevõtlikkus. Ettekäändeid, miks midagi MITTE teha, on ju äärmiselt lihtne leida. Mul oli ka neid hulgaliselt. Kuni selle aasta alguseni, kui mul polnud enam ühtegi. Siis oli selge, et niimoodi kahepaikse elu linna ja maa vahel enam jätkata pole võimalik. Hakkasin lugema päevi augusti keskpaigani. Olen rõõmustanud iga päeva üle, mis ootamisereas vähemaks on jäänud.

Nüüd on siis see päev X käes. Ma olen oma linnakodus ja üritan asju pakkida. Just üritan. Käed ei liigu ja mõtted on kokku jooksnud. Kummaline on oma asju kokku panna. Kurb kuidagi.

Olen siin elanud 10 aastat. Selle aja jooksul on palju muutunud. Alates kasvõi sellest, et meid on siin 3x rohkem kui 10 aastat tagasi ja ega me juba ammu siia õigupoolest ei mahu. Ruumikitsikusest muutuvad inimesed närviliseks, unetuks ja kurvaks (või kurjaks).

Asjade ära viskamist on palju, sest 10 aasta jooksul tekib inimesel ikka uskumatult palju nodi. Huvitav – ma ei mäleta, et siia kolides oleksin eriti mingi kastimajandusega ennast vaevanud. Ma lihtsalt tulin siia tühja korterisse ja asjad tulid kuidagi ise järele. Ei mäleta, et mul oleks olnud märkimisväärselt raamatuid, nootidest rääkimata. Oli pool kapitäit riideid ja mõni lauanõu.

Õigupoolest pole me Hdega juba jaanipäevast saadik Tallinna elanikud. Oleme nüüd Võnnu valla hingekirjas. Seal kuskil soo servas, viimases külas enne lõputuid metsi, milles isegi mina ära suudan eksida. Ja see ongi rikkus.

 

3 kommentaari »

Kevad igal pool

img_2089

Varsti hakkab mahl puude sees jooksma. Või juba jookseb? Pilt ülemöödunud kevadest

Mitte et talv ei oleks tore, aga alati millalgi veebruaris tabab mind mingi seletamatu ärevus. See juhtub siis, kui päevad on juba muutunud veidi pikemaks ja kui tihased hakkavad “sitsikleiti” hüüdma. No täna ma veel ei kuulnud, et nad hüüaks, aga see tundub olevat paari lähema päeva küsimus.

Niisiis. Tunne on selline, et vaja on selga panna talvisest lühem ja värvilisem kleit ning siirduda linna peale patseerima. Naeratada võrdlemisi totakalt omaette ja võõrastele inimestele. Liikuda ringi talvisest lennukama sammuga. Panna ette päikeseprillid. Mõelda teemal “seemned ja peenrad”. Mõelda teemal kasvuhoone. Ja kasemahl. Vahtramahl. Nõgesed ja naadid. Nurmenukud. Kuusekasvud. Kogritsad. Suvevaheaeg. Maasikad, vaarikad ja kukeseened. Remont. Maal elamine.

Sellisel kevadpäeval edeneb kõik. Päikese jõud on hämmastav – see paneb inimese poole kiiremini tööle, suunurgad kerkima ja teeb sammu kiiremaks ning pikemaks. Klaasi täidab hoobilt pooltühjast levelile pooltäis.

Head kevadist sõbrapäeva kõigile mu blogisõpradele!

 

Leave a comment »

Minu sõltuvus

Kas on sul midagi, ilma milleta sa ei funktsioneeri?

Minul on selleks kohv. Ma pean seda saama igal hommikul ja palju, sest muidu läheb olukord täitsa käest ära. Sellepärast teengi endale hommikul esimese asjana suure pressikannutäie seda hüva nestet ja libistan siis hommikuse meiliringi kõrvale ära. Suhkruta, aga piimaga. Nii hea.

Aga kui juhtub olema päev, kui kohv on majapidamisest otsas, siis hakkavad juhtuma imelikud asjad. Enamasti ei viitsi ma alguses ainult kohvi pärast poodi minna ja alati mõtlen, et no äkki õnnestub nüüd sest kohvihullusest lahti saada. Tavaline on ka, et poes käies unustan kohvi osta, sest kuna ta pole igapäev ostetav kaup, siis lihtsalt ei püsi meeles.

Esimene päev kohvita on uimane, aga üsna talutav. Liigun nagu vati sees, mõte liigub nii umbes 30 protsenti aeglasemalt, algatusvõime on poole väiksem ja keskendumine ka. Tööasjad ei edene neil päevadel, sest ma ei suuda ennast kuidagi sundida keskenduma.

Teisel päeval on olukord veidi kreisim. Enamasti saabub ei-tea-kust mingi seletamatu närvilisus. Kõik ajab närvi – lapsed liigutavad ennast liiga aeglaselt ja tahavad liiga palju, meilikast on kas liiga täis või liiga tühi, minu klaas on kindlasti pooltühi. Tuju pole ollagi. Tunnen ennast hädavaresena, kes ei saa millegagi hakkama.

Ainuke, mis sellel päeval hästi edeneb, on enesehaletsus ja igasuguste imelike mõtete ülemõtlemine. Ma võin pisardada täiesti tühisest ja üldse mitte olemas olevast asjast. See on lausa hämmastav, kuidas mu kohvita jäänud aju suudab tillukesest sõnakatkest tekitada vaat et maailmalõpu paranoia. Hiljemalt kella 18ks on mul selline peavalu, et mõtlemine on täitsa blokeerunud. Suudan vaid voodis lamada. Kusjuures mul ei valuta muidu MITTE KUNAGI pea.

Hiljemalt kolmandal päeval olen enamasti alla andnud ja jooksnud nurga taha poodi kohvi järele. Täna just selline päev oligi, kui ootasin nagu hingeõnnistust, et kell saaks 9.30 ning avatakse Tüdrukute pood. Tegin kohe omale suure kannutäie kohvi ning kogu senine vati sees olemine, peavalu, enesehaletsus, ärevus ja närveldamine hajus sisuliselt minutitega. Pool tundi hiljem naersin vahepealse enesehaletsuse üle ja veel tund aega hiljem tundus maailm juba lill, mis lill.

Ilmselt on see sõltuvus?

Muidugi olen ma püüdnud sellest lahti saada. Kõige pikemalt pidasin ükskord vastu nädal aega. See oli piin ja kannatamine ja lõpuks ma andsin ikkagi alla. Lohutan ennast mõttega, et ega ma palju ju kohvi ei joo – ainult hommikul ja mitte kunagi hiljem päeva peale. Pole mingit vajadustki, sest hommikune doos kestab reipalt kuni järgmise hommikuni. Jah, ma tean, et midagi peaks selle asjaga ette võtma, aga võib-olla kunagi hiljem…

4 kommentaari »

Ülevaade Tallinna kingakaubandusest

Olen viimase nädala jooksul saanud ette pildi sellest, mis toimub Tallinna kingakaubanduses. Selle võib kokku võtta väga lühidalt:

 Kõik poed müüvad identselt sarnast toodet ning ei erine üksteisest mittemillegi poolest. Palju musti kingi. Ainult musta värvi saapad.

Mõni “kingaasjatundja” võib nüüd hakata juukseid katkuma, et kuidas ma nii ütlen ja et on ju ometi suur vahe, kas saapa peale on kirjutatud Ecco, Geox, Clarks või midagi muud. Teate, ei ole vahet. Ma nagunii ei käi neis poodides, mis müüvad vakstust jalanõusid, kuid just kvaliteetjalanõude osas ei ole ka mingit vahet. Kõik müüvad ühesugust kaupa ja mind tõesti ei huvita, milline sõna saapa peale kirjutatud on.

Igatahes. Minu otsingud leida nr 33 tütarlapse talvesaapaid on lõppenud nulliringiga. Ainukesed selles mõõdus saapad, mis mulle ja kandjale ka meeldisid, osutusid juba poes katkisteks. No ma ei osta ometi katkise voodriga saapaid, eks:)

Vahva kogemus oli Rademari poes. Neil sobilik saabas müügil. Küsin numbrit, müüja vaatab süsteemist, et jaa…seda numbrit saabast pole mitte üheski poes müügil, küll aga on laos palju selle numbriga saapaid. Küsin, et millal siis poodi jõuavad – õues vaid 2 kraadi sooja ja võiks ju ometi talvesaapad müüki panna? Laiutab seepeale käsi ja ei oska midagi öelda. Aitäh abi eest!

Jah, ma tean, et vastutustundlik lapsevanem ostab talveriided kokku juba juulikuus hoolimata sellest, et neid veel müügilgi pole. Siiski pole ma lootust kaotanud ja eks kuidagi ikka saab, kui kuidagi ei saa.

3 kommentaari »

Kiiks ja kääks

Hea sõbranna kirjutas blogis oma kiiksudest ja hirmudest ning see teema jäi mul ka kuidagi kummitama. Meil kõigil on ju omad veidrused. Mul on neid kahtlemata terve trobikond.

Mulle meeldib autos klassikalist muusikat kuulata. Mul on terve hunnik klassikaplaate pikkadeks teekondadeks. Mõni neist on juba nii ära käiatud, et ei mängi enam hästi. Samavõrd nagu ma jumaldan klassikat ei seedi ma tümpsumist.

Ma ei kannata silmaotsaski hommikuprogramme, kus kaks saatejuhti üritavad kildu rebides üksteist üle trumbata. Eriti nõmedad on ajalehetutvustused, kus saatejuhid kõike ja kõiki mahateevad, justkui kergitaks see nende endi aktsiaid või neid kuidagi targematena näitaks.

Mulle meeldib metsas üksi käia. Praegu, augustis, on metsas nii vaikne ja sellest vaikuses üksiolemisest tekib ümber nagu mingi nähtamatu ja soe turvamüür. Metsas tunnen ennast alati turvaliselt.

Ma ei oska small-talkida ja ma väldin võõrastega jutu alustamist. Eksinuna tee küsimine võõralt on suur katsumus. Veel suurem katsumus kuskil konverentsil võõrastega samas lõunalauas istumine ja tühijutu veeretamine.

Mul on küll triikraud, aga ma ei triigi peaaegu kunagi pesu. Naljakas, et on olemas inimesi, kes triigivad voodilinu. Mul endal praktiliselt puuduvad triikimist vajavad riided.

Ma ei suuda kunagi järgida retsepte. Oi, ma olen seda palju proovinud ja lubanud endale, et teen kõik juhendi järgi. Aga hiljemalt viimasel kolmandikul olen ikkagi asunud improviseerima.

Minu kodus ei eksisteeri olukorda, kus mul oleks kapis “midagi head”. Ilmselgelt olen magusasõltlane ja ka salasööja-õgard, sest ma ei jäta (magusa)söömist enne, kui olen kõik viimseni ära söönud. Jah, pärast on tihti süda paha. Just sellepärast ostan koju magusat harva ja väldin tühja kõhuga poes käimist.

Ma lähen kohe endast välja, kui keegi üritab kontrollida, kas ja kuidas ma töötan. Küsimused ja nõuanded “kas lugu saab varsti valmis”, “kas ikka saad selleks ajaks valmis”, “millal juba tuleb”, “kas sellele ja sellele helistasid”, “kas juba leppisid kohtumise kokku”, “küsi siis ikka seda ja toda” jne ajavad mind täiega närvi. Tunnen ennast siis titena, kelle käest emme uurib, et kas enne õue minemist sai ikka pissil käidud.

Mul on imelik huumor ja mulle meeldib inimesi sellega proovile panna. Mõni solvub selle peale, mõni ei saa lihtsalt midagi aru, aga mõni ka mõistab. Nendest mõistjatest saavad tavaliselt “minu inimesed”.

Ma ei kannata anekdoote. Harva, kui olen mõnd tõeliselt head anekdooti kuulnud. Enamasti ikka labasused, mis pole mitte naljakad, vaid piinlikud.

 

Leave a comment »

Kuis mu ema kohtus metsas essütäjäga

Mu ema osales Uma Lehe jutuvõistlusel ja pani kirja loo, kuis essütäjä täl jalgratta mõtsan är võtt. Essütäjä on võru keeli eksitaja ehk siis see, kes inimesi metsas ära eksitab. Lugu ilmus lehes aga nüüd ja on selline:

Kuis essütäjä võtt mõtsan jalgratta är

Kats suvvõ tagasi trehvsi essütäjäga mõtsan õkva kodo lähkül Harglõ kihlkunnan Lannamõtsa külän.

Oll illos suvõpäiv. Noorõ sõitsõva kodont är Võro liina ja mul oll hää miil, et ma es piä tuupäiv latsi perrä kaema. Võtsõ jalgratta, maramannõrgu, pandsõ telehvoni karmani ja sõitsõ tutvahe kodomõtsa.

Pandsõ ratta kõivu nõalõ, nakse mustikit korjama. Mara olli umbõ hää ja noid oll pallo.

Tahtsõ kelläaigu teedõ ja pistse käe karmanihe. A es olõki inämb telehvoni. Kaiõ sis maaha mustikipuhmi vaihõlõ, et vast lövvä. A olõ-s midägi.

Siis mõtli, et om vast kodotii pääle sadanu vai olõ telehvoni hoopis kodo jätnü. Lätsi jalaga kodo, ratta jäti mõtsa. Es olõ telehvoni tii pääl ega koton. Kihuti tagasi mõtsa.

Äkki kaiõ, et ümbrus om jummala võüras ja mu ratas om kah lännü! Otsõ ja otsõ, a ratast olõ-s. Mõtli, et kus tuu ull lugu om juhtunu, et mu ratas oma nüüt är varastõt.

Tull sääne tunnõ, nigu olõs kiäki minnu är essütänü. Mõtli viis, et kuis seo mõts nii tõistmuudu om. Telehvon lännu, ratas är varastõt, mõts võõras. Tullin kodo, häbü oll. Nigu Kiir olõs Vinnemaal käünü.

Õdaku tulliva noorõ kodo ja ma pidi är kõnõlõma uma ulli luu. Es usu kiäki, et ratas om är varastõt.

Lätsimi siis kõik kuun massinaga mõtsa. Tütär võtt mõtsa veeren uma telehvoni ja helistä. Ja kae imet, säälsaman maan mu telehvon nakaski laulma.

A nüüt oll vaia viil ratas üles löüdä. Sääl oll kolm mõtsatiid. Nakasime sis ütti tiid piti minemä, saime vast 10 sammu tetä, ku ratas nakas paistma. Es olõki är varastõdu, a tõsõ tii veeren, kust ma otsi.

Tuust pääle kutsumi taad kotust Essütäjä mõtsas.

 

Ärge nüüd arvake, et ma võru keeles kirjutada mõistan. Emaga kahepeale pusisime selle loo kuidagi hädisesse võru murrakusse, aga õnneks leheinimesed tegid suurema tõlketöö.

IMG_5094

 

 

2 kommentaari »