Archive for Ka nii võib

Eksperiment – 4 kuud multikapaastu

Paar aastat tagasi kirjutasin sellest, kuidas me suvel minimaalselt või üldse mitte televiisorit ei vaata. Ja et lapsed ongi suvel kohe täiesti ilma multikateta.  Tookord küttis see teema tohutult kirgi ja nii mõnigi kommenteerija nimetas mind otsesõnu rumalaks – no mida halba teevad siis multikad – lastel on ometi ju vaja kuskilt oma mängudele ainest saada.

Olgu peale. Sel suvel ei vaadanud me televiisorit üldse mitte, sest õigupoolest polegi teda maakodus. Lapsed ei küsinudki multikaid ja isegi multikaplaadid seisid terve suve niisama jõude. Hoolimata sellest ei näe ma kuskilt otsast, et nende mängulust või fantaasia pildikasti eest veetmata tundide pärast kuidagi kannataks. Vastupidi.

Hiljuti kirjutasin lugu laste lemmikmänguasjadest. Mänguasjademüüjad rääkisid, kuidas põhimõtteliselt müüb hästi vaid see mänguasi, mille juures on lugu – film, multikas, arvutimäng. Lihtsalt nukku keegi ei osta. “Lapsed tahavad ette süžeed, mille järgi mängida ja mida siis edasi arendada,” selgitas ta. Ma jäin mõttesse, et oot-oot….kas siis ilma etteütlemiseta ei oskagi me lapsed enam mänge välja mõelda? Seda on lihtsalt raske uskuda. Äkki me ikkagi alahindame oma lapsi?

Meil on üks naabripoiss, kelle juures on telekast tulevad multikad pea pidevalt tapeediks. Loomulikult kleepuvad ka minu tüdrukud seal olles kohe teleka ette. Laste ühisest mängust neil puhkudel enamasti midagi välja ei tule. Ühel õhtul aga juhtus elekter ära minema ning pildikast jäi laste seltskonnast kõrvale. Ma ei ole ammu näinud, kui ilusti ja üksmeelselt mängivad koos 4-5-aastased. Nende mängu tekkis süžee, tekkis rollijaotus, dialoog. Tekkis mäng, mis kunagi pole tekkinud siis, kui toas mängib teler.

Muidugi pole ma seda meelt, et televiisorist tulev on a priori jama ja et multikad tuleks lapsepõlvest välja lülitada. Ei! Jube mõnus on ju mõnikord hommikul kauem magada või lihtsalt kodus vaikselt aega veeta, andes lapsed virvenava pildikasti hoida. Jamaks läheb asi siis, kui teleka ees külitamisest saab peamine ajaveetmise viis ja sellisel puhul on küll lapsevanema püha kohus oma lapsele tutvustada ka muid ajasisustamisviise. Ja – miks mitte, mõneks ajaks teler üldse keldrisse viia ning proovida ilma hakkama saada. See on võimalik!

Ahjaa. Selle loo kirjutamise ajal pole mu lapsed maha rahustatud televiisori abil, vaid nad mängivad teises toas rahulikult rahaautomaati.

See lugu ilmus Naine24 kolumnina.

 

Leave a comment »

Vihmatõrjuja

Maasektoris sadas n+1 päeva lakkamatult. Mulle hakkas tunduma, et me kõik mädaneme või upume sellesse niiskusesse ning läksime kõik kolmekesi toas istumisest lolliks. Õnneks leidis Hanna lahenduse. Meil on ju unenäopüüdja, mis kõik halvad unenäod kinni püüab ja ära põletab. Niisiis konstrueeris Hanna ka vihmatõrjuja. Riputas neid kõikidesse ruumidesse. Ja oh imet – päike tuligi välja ja vihm jäi järele. Toimib!

Vihmatõrjuja ise näeb välja selline:

 

IMG_1219Ja ärge küsige minu käest, miks ta just selline on. Seda ei osanud disainer ka arvata. On nagu on!

Leave a comment »

Toomingaga vihtlemine

IMG_0905Saunapäev

Proovisin toomingavihaga vihtlemist. Ossamumeie!!! Eriti kirgastav kogemus. See lõhn….

Miskis lätlaste saunaraamatus kirjutatakse toomingaga vihtlemise kohta nii:

Toomingas on puu, mis püüab hoida inimsuhteid alatusest. toomingas puhastab inimese aura sinise ja rohelise spektri toone. Toomingavihta on soovitav kasutada neil, kel on probleeme omavahelistes suhetes. Korralik vihtlemine toomingavihaga võib evida samma mõju kui kirikus palvetamine. Pange vaid tähele, et lõhn leiliruumis liiga intensiivseks ei lähe, sest siis võib pea valutama hakata.

Toomingavihaga vihtlemine:

  • stimuleerib puhastusprotsesse
  • soodustab üleliigsest kaalust vabanemist
  • loob sisemise harmoonia
  • ravib nahahaigusi

Kuigi üldiselt tunnevad inimesed vaid kase- või parimal juhul ka tamme- ja kadakavihaga vihtlemist, siis tegelikult kõlbavad vihtlemiseks ka kõiksugused muud taimed. Proovige! Vihjeks – eriti head on sireli-, jasmiini- ja lõhmusevihad. Loomulikult kõlbavad need kasutada ainult õitsemise ajal, nii nagu toomingaski.

Meil on Savilöövil kombeks igal saunapäeval erineva vihaga vihelda, ikka sedamoodi kuidas loodus edeneb. Eks ma nendest kirjutan siis edaspidigi, sest kõikidel neil on ka ravitoime. Väidetavalt.

 

Leave a comment »

Teed ei ole ja teed ei tule

Seekordne postitus võib mõne jaoks kvalifitseeruda rubriiki “nutt ja hala”, kuid tegelikult on see lugu lohakusest ja aastatepikkusest tegematajätmisest.

Paar korda nädalas on mul ikka asja Valka. Ainus tee, mis sinna meie juurest viib on Võru-Valga maantee. Tee on muidu täitsa OK, kuid asi muutub kardinaalselt Valga linnapiirist alates. Vanasti oli seal 70 märk, nüüd on lubatud 30 km/h. Muide, seda märki tuleb võtta tõsiselt, sest vastasel juhul tõesti lõhub auto täitsa ära. Augud on seal nii valdavad ja sügavad, et kõige ohutum on sõita teepeenral. Hoiatan alati oma külalisi, et võtku seda märki tõsiselt – seal puudub tee!

Olgu öeldud, et viimase 14 aasta jooksul, mis ma olen seda teed igal suvel väga tihedalt sõitnud, on selle seisukord iga aastaga hullemaks läinud, sest muud “remonti” pole seal tehtud, kui igal kevadel aukudesse peoga puru ja pigi raputatud.  Selge aga on see, et ühel hetkel taolisest remondist enam ei piisa ning sealt edasi suureneb remondi eelarve iga venitatud kuu ja aastaga geomeetrilises progressioonis.

Umbes kuu aega tagasi ilmus Valgamaalases sellest kilomeetrisest teelõigust naljalugu. Kirjutati, kuidas naabervald Karula tahab teelõiku omale saada, et see ära remontida. Nimelt Valga linnavalitsus on asja nii käest ära lasknud, et remont tuleks linnavalitsusele ülejõukäivalt kallis.

Hiljuti saatsin linnavalitsusse teabenõude, et millal seda kilomeetrikest siis parandama hakatakse ja kui palju see maksab. Kaks nädalat ootasin vastust, mida ei tulnud. Korduva nõude peale saabus aga vastus kiirelt ja vabalt tsiteerides seisis seal, et midagi selle teega teha pole võimalik, vaadake ise, kuidas hakkama saate. Imekombel olevat linnavalitsusele sel olematul teelõigul lõhutud autode kohta vaid üks 300-eurone nõue ehitatud.

Kirjutas mulle Valga linnahooldusameti juhataja Arno Uprus niimoodi:

1. Antud tänavalõik on sõidukõlbulik sõidukiirusel kuni 30 km/h ning  samaaegselt ettevaatlike, tähelepanelike sõitmisvõtete kasutamisel. Kehtestatud on vastav kiirusepiirang ja paigaldatud liiklusmärk 152 mis hoiatab lähenemisest ebatasasele teelõigule, kus sõiduteekatte ebatasasused (augud, lained) järgnevad üksteisele.
Kuna Valga linnal puuduvad 2013.a. eelarvelised rahalised vahendid suuremamahulisteks taastusremonditöödeks siis oleme sunnitud piirduma avariiliste löökaukude remondiga.
Kuna Võru tänavat kasutatakse muuhulgas ka transiitliikluseks, ning et Valga LV-l omavahenditest tänava suuremamahulisteks remonttöödeks võimalused puuduvad siis Valga LV on taotlenud 2013.a. Majandus ja Kommunikatsiooniministeeriumi sihtotstarbelisest fondist rahalisi vahendeid nimetatud tänava taastusremondi tarbeks. Kahjuks saime eitava vastuse. Esitame taotluse kindlasti ka 2014.a. raha saamiseks ning taastusremondi lülitame teederemondikavasse kui raha eraldatakse.

2. Jooksva (avariilise) remondi tööd (löökaukude täitmine bituumenemulsiooni ja graniitkillustiku seguga) on kavas k.a 35. ja 36. nädalal. Tööde maksumus ca 10 000 eurot. Kahjuks on selle remondimeetodi efekt lühiajaline ning ebastabiilne.
Probleemiks on suured kihutavad veoautod, mis nullivad selle remondi ja augud tekivad remonditud aukude naabrusesse praktiliselt kohe. Oleme soovinud raskemate veoautode liikluse Võru tänaval keelustada, kahjuks ei kooskõlasta Maanteeamet nimetatud meedet.
Tekkinud on nn surnud ring: omavalitsusel kap remondiks raha ei jätku, riik (Majandusministeerium) ei toeta rahaliselt, samas ei luba riik (Majandusministeeriumi haldusalas olev Maanteeamet) ka liikluspiiranduid kehtestada, et teekatendilagunemisprotsessi selle meetmega aeglustada.

Elementaarne taastusremont (tasandusfreesimine + ülekate) alates Lõuna tänava ja Võru tänava ristmikust maksaks ca 450-500 000 eurot. Kapitaalremont (dreenkihi ehitamine, katendi alumiste kihtide ehitamine kõnniteede väljaehitamine jne)  maksaks 4 – 5 miljonit eurot.

 

Ilmselt pole vaja lisada, et olukord, kus linna üks kolmest väljuvast suurest maanteest on lastud laguneda sõidukõlbmatuks ning jääb selliseks ilmselt veel teadmata ajaks, on lihtsalt väga piinlik.

Leave a comment »

Suitsuahi

IMGP3556Saunaahju teine elu suitsuahjuna.

Kulus 10 aastat unistamist ja pool päeva ehitamist ning Savilöövile sigines suitsuahi. Eelmises elus oli see saunaahi, mis pärast tosinat aastat teenistust läbi põles. A suitsuahjuks kõlbab ta veel hästi. Ribakesest kuuri katuse ehitamisest ülejäänud plekist sai suitsutuskapp ja nii lihtne oligi.

Tänaseks on ahjus juba proovitud mõned korrad kala suitsutada ning on täitsa suitsukala mekiga. Maitsestamises olen ma veel küll koba. Kudamoodi saab kala soolaga maitsestada nii, et ta suitsutades ühtlased hea soolemekiga jääks? Mul kohati on kala väga hea, aga samas kõrvalt jälle täitsa mage.

Et siis – kõik suitsukala tegemise nipid on teretulnud:)

Pilt

Suitsukoha ja ühepäeva soolakurgid. Maasektorite klassika!

 

Leave a comment »

Unenäopüüdja/dreamcatcher

IMGP3527

 

“Köögiukse alt puhus sisse selline tuul nagu tuleb tolmuimejast. Ja see imes sisse kõik minu mänguasjad, Hanna ja teid ka. Ainult mind ei imenud. Väga õudne oli, ma kartsin ja ärkasin üles.”

Kui Helena mulle sellisest unenäost jutustas, siis oli mul pilt selge – siin on vaja halvad unenäod kinni püüda. Ehk et meil on vaja unenäopüüdjat.

Nimelt uskusid indiaanlased, et halvad unenäod jäävad sellesse maagilisse võrku kinni ja aurustuvad hommikustes esimestes päikesekiiretes. Head unenäod seevastu aga libisevad läbi võrgu mööda sulgi magajani.

Käepärastest materjalidest nagu peenike pajuoks, jupp lõnga, teine paela, mõned suled ja pärlid me ta siis kokku soperdasime. Halbu unenägusid pole pärast selle üle riputamist meie majas enam nähtud. Ja viimasel ajal magavad mu lõokesed vahest lausa kella üheksani (muidu olid alati punkt kell kuus või seitse üleval) nõnda, et olen täitsa murelik, et mismoodi hakatakse kuu aja pärast lasteaias käima.

Ahjaa….kui unenäopüüdja “ära väsib”, siis tuleb teda laadida – võtta rippumisest alla ja panna lauale päikese kätte. Siis pidavat jälle tööle hakkama. No mine tea…

IMGP3523

 

IMGP3517

 

Leave a comment »

Kase otsas ripub….

IMGP3512

 

Nägin Facebookis lahedat pilti puu otsa riputatud euroalusest, mis oli saanud niimoodi uue elu kiige või lebokohana. Mul oli vaja ka kohe sellist asja. Seda enam, et üks euroalust just vedeles kuuris juba mitmendat aastat jalus. Lunisin mis ma lunisin, aga nüüd ripub meil ka kahe kase vahel taoline istepaik. Lapsed ristisid selle kohe laevaks.

IMGP3514

 

Leave a comment »

Tuulekell

IMGP3435

 

Leidsin viimasest Perest & Kodust laheda tuulekella idee – oma vana metallkolu tuleb üles riputada ja nii ongi. Tuustisimegi elamise läbi ja riputasime üles mõned asjad, mida hetkel vaja ei lähe. Ja kiliseb-koliseb hästi. Kurjad vaimud peletab me onni juurest ilusti minema. Lastel oli palju rõõmu meisterdamisest ka.

 

 

 

Leave a comment »

Maagilised marjalkäigud

Ma olen kogu elu suvel metsas marjul käinud. Mu mäletamises on alati Koiva äärsed metsad, kus leidus nii võluvaid kaevikuid, milles lapsed said päevad läbi mängida, kui vanemad marju korjasid.

Olin 6-aastane, kui järjekordselt kuskilt Koiva äärsetesse metsadesse sõitsime. Kus oli alles mustikaid! Ja kus oli alles liivane tee. Meie mosse jäi sinna totaalselt ja tundideks kinni. Hull närvitsemine, kaevamine ja puuokste rataste alla toppimine käis auto ümber. Lastele väga põnev. Mäletan seda käiku sellepärast, et ka mu vanaisa oli seekord kaasas. Ja minumeelest oli see tema viimane metsaskäik, sest mõni kuu hiljem ta suri.

Või siis ükskord mindi pohlale. Ikka Koiva äärde. Ja oh õnne, metsas oli “põdra maja” ehk põdra söögimaja. Me vennaga mängisime seal majas terve päeva, marjakorjajaid meist ju eriti polnud.

Ma ei mäleta, et meid oleks sunnitud marju korjama. Lihtsalt anti mingi topsik kätte, aga kui seda täis ei saanud (ja kunagi ei saanud), siis polnud ka midagi katki. Ei mäleta, millal sai marjakorjamisest minu peamisi suviseid lõbustusi ja meditatsioone, aga nii on see juba tükk aega küll.  Suviti pole ühtki päeva, kui ma metsas ei käiks. Iseasi, kas ma sealt ka midagi toon – alati ei too.

Üldjuhul minnakse metsa marjule jõledate paksude treeningutega ning üleni offiga lõhnastatuna. Minnakse terve karjaga ja hõigutakse pidevalt vastastikku. See on tüütu ja vastik! Ja see ei lähe mitte. Ma käin alati üksi, pika seelikuga ja ilma säärikuteta.Vaikselt ja hõikumata. Miks ma peaksin karjuma kellegi teise kodus, mida mets ju on?!

Ma lähen metsa üksi. Vabandused ette ja taha, aga ma tõesti ei taha seltskonda metsas. Kambaga metsas käimine pole enam see meditatsioon, see on lihtsalt….seltsielu või piknik. Ainus erand on Hanna ja Helena, aga ega ma neid ka praegu veel parema meelega maasikavälule ja oma seenekohtadesse ei võta. Tallavad lihtsalt ära oma suures innukuses. Mustikale ja pohlale saavad aga küll tulla ja ootavad neid käike suure innuga.

Inimesed kardavad millegipärast, et metsas on puugid, ussid, sääse, parmud või maeiteakes. No ei ole! Ausõna, ma pole mitte kunagi metsas puuki saanud ja ma käin iga jumala päev suvel metsas. Kõik saadud puugid on tulnud kodu ümbruses. Sääsed ja parmud on teine asi. Mulle meeldib mõelda, et kui olla, siis sääsed ja parmud ei avasta sind. Või et ignoreeri neid.

Ja unustage marjakorjamisemasinad. Ei, ei, ei! See on lihtsalt julm metsa suhtes! Ja pealegi – nende jõuga põõsastelt tiritud ja lömastatud marjade puhastamine ei ole mingi lõbu. Mul pole kunagi nii palju marju vaja, et ma ei jõuaks neid oma kätega põõsalt võtta. Minu filosoofia on see, et tuleb leida koht, kus on palju marju ning seal võimalikult vaikselt ja märkamatult korjata. Käsitsi ja puhtalt, ilma lõhkumata.

Mustikakorjamise juurde käib näiteks Dvoraki sümfoonia “Uuest maailmast”. Imeline lugu, mida olen fännanud kooliajast saadik. Indiaaniviisidest inspireerituna kirjutatud võrratult lummav teos. Küllap mängis seal oma rolli ka mõni mustasilmne ja mustajuukseline indiaanitüdruk, keda Dvorak oma rännakutel Uues Maailmas kohtas… E-moll on imeilus helistik ja see sümfoonia on täiuslikult kurb mõne helge noodiga.

Comments (1) »

Jaanipäeva toorjuustukook

IMGP3356

Savilöövil tehakse jaanipäeva ajal alati toorjuustukooki, mis küpsetamist ei vaja. Põhjus proosaline – keegi ei hakka ometi keset suve pliiti kütma ja seega küpsetamisvõimalus puudub. Samuti on see kook paras rammus suutäis ehk et jätkub paljudele. Tegin seda kunagi ei-tea-kust internetist leitud retsepti järgi, kuid ei enam – tuleb ka niisama tunde järgi tehes väga hea.

Vaja läheb:

400 grammi digestive küpsiseid

100 grammi võid

2 pakki köögi toorjuustu

2 munakollast

törts vahukoort

suhkrut

želatiini, ja pigem rohkem kui vähem, et kook oleks ikka kook ja mitte laialivajuv hunnik

metsmaasikaid

Asi käib nii:

Lahtikäivasse vormi pudista küpsised ära. Või sulaga ja vala sinna peale. Sega kokku ja moodusta sellest koogipõhi.

Maasikad lase saumiksriga sodiks, sutt suhkrut võib ka panna. Sega sinna hulka veevannil sulatatud želatiin ja vala kraam ettevaatlikult põhjale. Nüüd pista kook külmkappi paarik tunniks ja mine ise sauna või jalutama. Mul polnud aega seekord kooki vahepeal külmas hoida ja nagu pildil näha, siis maasikakiht segunes toorjuustuga. Aga ei hullu, tühiasi:)

Kui millalgi viitsid kooki edasi teha, siis sulata nüüd veel hulgim želatiini, et see sega kokku toorjuustu, munakollaste ja suhkruga. Kui tundub segu liiga paks, lisa törts vahukoort. Sega kraam hästi korralikult kokku ja vala ettevaatlikult maasikakihi peale.

Pane kook 24ks tunnik külmkappi. Ja naudi kokkamisevaba jaanipäeva!

Leave a comment »