Archive for Kaugtöö

Milline on sinu karjääriunistus?

Üle ma-ei-tea mitme aasta oli mul arenguvestlus ning selleks ette valmistades pidin mõtlema ka karjääriküsimusele. Tunnistan, et kõigepealt hakkasin naerma ja siis valdas mind kimbatus. Mis karjäär? Ja mis unistus?

Lähen ajas nii 15 aastat tagasi. Vot siis olid mul tõesti karjäärialased unistused. Tahtsin toimetajaks saada, sest mulle tundus, et nad saavad niisama passimise (no mis see teiste kirjavigade parandamine ja lõikude ümbertõstmine ikka siis on) eest ikka väga head palka ja üldse tundus kuidagi uhke see toimetajavärk. Ega ma midagi ei teinud, et toimetajaks saada, aga ometi paari aasta pärast olingi toimetaja. Selgus, et niisama passimisest on asi väga kaugel.

Siis oli mul veel igasuguseid karjäärialaseid unistusi. Nimelt kujutasin ette, et kindlasti pakutakse mulle varsti tööd, kus midagi eriti tegema ei pea, aga raha jookseb ning au & kuulsus ka. Õppisin isegi trendikat ärikorraldust ja tegin näo nagu huvitaks mind majandusanalüüs ja finantsaruandlus. Töö oli laias laastus kogu see mu olemise mõte.

Ma ei unistanud 5 aastat tagasi, et olen aastal 2015 iseendale tööandja, saan valida huvitavaid töid ja teha neid mulle sobivas tempos ning viisil. Õigupoolest tundus tollal selline pidetu olek üsna hirmutav.

Nüüd kui praegu asjadele vaadata, siis ainult töö või karjäär olemise mõttena tundub ikka üsna kurb perspektiiv. See on just see, mida inimesed oma surmatunnil kõige enam kahetsevad – et miks ma küll töötasin nii palju.

Tulles tagasi pealkirjaküsimuse juurde, siis minu karjääriunistus on lihtne:

  • elada majanduslikus mõttes normaalselt
  • teha tööd niipalju, et jõud üle käib
  • teha oma tööd nii, et teistel on sellest rõõmu. Tunda rõõmu sellest, mida teen ja saada tehtu eest vahest kiita.
  • säilitada seejuures iseseisvus ise otsustada, kas töötan, millal ja kuidas töötan
  • mitte töötada öösiti ega nädalavahetustel
  • vältida kellast-kellani kontorispassimist
  • ja halbu ülemusi.

Mõnikord mulle tundub, et olen juba oma unistusele üsna lähedal:)

2 kommentaari »

Siis kui ema teises toas töötab

Ma töötan kodus. See on lihtne ja mõnus, kui lapsed on lasteaias ja kodus valitseb vaikus. Aga maakodus elades keelduvad nad millegipärast kohalikku lasteaeda minemast ja tahavad koguaeg minuga kodus olla. Seega on töötegemine siis mõnikord natuke keeruline. On päevi, kus üks kisma järgneb teisele ning muudkui käiakse minu juures teise peale kaebamas. Katsu siis keskenduda kirjatööle.

Aga on ka palju päevi, kus pole mingit tüli, vaid mul on äärmiselt mõistlikud lapsed. Mängivad tunde õues ja käivad vahest aknast lehvitamas. Või tegelevad oma asjadega viisakasti teises toas. Õnneks seda lugu meil ei ole, et nad tahaks mulle arvutisse ronida või siit midagi vaatama hakata. Ma ise ei kasuta arvutit millekski muuks kui tööks ja mu lapsed teavad ka, et see on vaid töövahend ja multikaid näeb siit haruharva ning sedagi vaid vihmase ilmaga.

Õnneks saab 5-aastastega juba ka mingil määral kokku leppida, et emme on nende päralt siis, kui nad lasevad mul mingi aja suletud ukse taga töötada. Selle suve saavutus on ka koputamise selgeks saamine – kui nad kuulevad, et ma räägin telefoniga (või skaibis), siis nad ei ründa mind kisades vaid koputavad või küsivad vaikselt, kas võib tulla. Saades vastuseks, et ei saa, taanduvad vaikselt. Veel mõnda aega tagasi oli lausa reegel see, et tarvitses mul vaid telefonitsi mõne inimesega rääkima hakata, kui kellegil kohe kuskilt valutama hakkas, toolilt alla kukkus või õde haiget tegi. Ehk oli kohe vaja hirmsasti kisama hakata.

Täna aga üllatasid nad mind järjekordselt mänguga, mis algas eikustkilt ja milleks mänguasju vaja polnudki. Ainult fantaasia ja käepärased asjad.

IMG_1545Ilus vaikne mäng teises toas: Hanna on rahaautomaat, kes raha (lehed) välja annab.

IMG_1543Helena aga kaalub kõikidele soovijatele küsitud koguse paradiisiõunu. Maksta saab ainult sularahas, kellel raha pole, peab automaadist võtma.

 

Leave a comment »

Kuidas oleks SIIN elada?

Juba mõnda aega mööda Eestit ringisõites küsin ma pea igas kohas endalt, et “kuidas oleks siin elada?”. Ma ei saa salata, et Tallinna elu hakkab ennast minu jaoks ammendama.

Seitse aastat tagasi kolisin Koselt (tagasi) Tallinna ja täitsin nii oma ammuse unistuse – asusin elama kivitrepikojaga eestiaegsesse puumajja. Ümarad laenurgad, kahhelkividest vanaaegne ahi, endisaegne tubadepaigutus, mõnus kodune puumaja õhk, mittelärmavad naabrid ning seinad, mis läbi ei kosta. Linnasüda vaid 10 mintsi jala astuda. Äärmiselt populaarne ja nunnu asum nimega Uus-Maailm. Olin väga õnnelik oma väikeses kodus.

Kui sündisid Hd, läks muidugi väga kitsaks. Kahetoalises elada kolmekesi (või neljakesi) on üsna ahistav. Lohutan ennast neil puhkudel mõttega, et meie emad-isad elasid veel hullemini – taolises tikutoosis võis elada koos mitu perekonda – igas toas üks. Aga ikkagi…

Alguse küsimuse juurde tagasi tulles, siis see on mul peas tiksunud juba mitu aastat. Kui Tallinnast ära kolida päriselt, siis uue elukohaga seoses on mõned uitmõtted:

1. See võiks olla väikelinn v alev, soovitavalt allpool Viljandit-Pärnut-Tartut. Ma ei unista elust üksinda metsas, vaid enamvähem asustatud paigas. Töö pärast ei ole mul absoluutselt hädavajalik piinata end Tallinnas, piisab täiesti, kui seal lihtsalt vahel käia.

2. Kool peaks olema normaalne ehk selline, mida veel lähiaastatel sulgemine ei ähvarda. Oleks ju tore, kui Hd saaksid põhikooli õppida mitte 24-õpilasega megaklassis, vaid mõnes pisikeses koolis, kus kõik tunnevad kõiki.

3. Kogukond peaks olema elujõuline ehk et mitte koosnema vaid pensionäridest või poe-juures-hängijatest. Et lastel oleks omavanuseid sõpru ja minul ka kellegagi rääkida.

4. Läheduses ei tohi olla tööstust. Loodus peab olema ilus, soovitavalt künklik. Ma ei kujuta end ette elama näiteks siledal Läänemaal. Mere lähedalasumine pole oluline, küll aga peavad olema metsad. Suuri maanteetrasse ega raudteed ei tohi olla kuulmiskauguses.

5. Sellel kohal võiks olla äge nimi:) Umbes nagu Savilöövi.

6. Sellel majal võiks olla veranda ja see maja peaks olema selline, kus on võimalik LAHEDALT elada. Ruumi mõttes siis. Et kui ma tahan magada, siis panen ukse kinni ja magan, mitte nii, et keegi saalib pidevalt läbikäidavast toast sisse-välja.

7. Ruumi peab maja ümber olema niipalju, et naabrite peretülides ei peaks olema tahtmatu osaleja. Sellepärast on endised suvilarajoonid välistatud.

Te küsite, et miks mitte Savilöövi? Jaa, Savilöövi on üks maailma toredamaid paiku, kuid paraku on siin mõned “agad”, millele mina ei ole suutnud lahendust välja mõelda.

Need on praegu lihtsalt uitmõtted, kuid vähemalt minu kogemus on näidanud, et kui midagi väga tahta ja hakata kuskile poole mõtlema, siis elu kannab mingi aja pärast kätte võimalused. Eks näis.

Aga seniks võite jagada siin kommentaarides oma kogemusi elust Tallinnast eemal ehk siis kaugemal kui Harjumaal. Kuidas on elada näiteks Karksi-Nuias? Türil? Viljandis? Põlvas? Rõngus, Palamusel või Tarvastus?

 

 

 

 

9 kommentaari »

Kaugtöö – päriselt ka töö tegemine või niisama lebo?

Sel reedel toimub juba mitmendat korda üle-eestiline Kaugtöö päev, kus hulk inimesi teeb oma tavapärast tööd distantsilt. Asja mõte on juhtida tähelepanu võimalustele, mida kaugtöö annab ning muuta seda töötamisviisi populaarsemaks. Muidugi regasin ennast ka osalema, sest olen ju tuline iseseisva töötamise pooldaja. Ühtlasi mõlgutasin natuke mõtteid selle va eemaltöötamise asjus.

Olen kontoritest eemal töötanud aastaid ning kohanud selle aja jooksul igasuguseid huvitavaid suhtumisi ning mõttekäänakuid inimestelt, kes tegelikult asja sees ise pole olnud. Vaadake, kas mõni neist on teilegi tuttav.

Mis sinu elul viga, sa ju kodune inimene. Jah, töökoht on kodus, aga see ei tähenda, et päeval oleks väga aega tegeleda kraamimise, külaliste vastuvõtu või lasteaia peo tarvis küpsetamisega. Vahet pole, kas töötada kontoris või kodus, tööpäev algab ikkagi 9 paiku ja kestab mõnikord poole õhtuni välja.

Kas sa enam päriselt tööle minna ei kavatsegi?! Mismõttes “päriselt”? Distantsilt tööasjade ajamine on täpselt samasugune päristöö, nagu kontoris toimetamine. Ainult selle vahega, et päris palju – ikka hea mitu tundi päevas – säästan ma kontorisse mineku-tuleku ning töökaaslastega lobisemise pealt. Isegi tund ajasäästu on aga oluline. See on viis tundi nädalas, 20 tundi kuus, 240 tundi aastas.

No head puhkust siis! Niimoodi soovitakse enamasti siis, kui teatada, et ma nüüd kolin oma tööasjade (ehk arvuti ja mõtetega) ära Lõuna-Eestisse. Hästi visalt on ikkagi juurdunud arvamus, et tööl peab KÄIMA, kui sa aga seda kodus teed ning eriti veel majakeses kaunilt kupliliselt Lõuna-Eestis, siis järelikult on see puhkus.

Kaugtöö on kuidagi vähemõilsam päriselt raskest kellast-kellani tööl tegemisega. Reaalsus on ju see, et kontoris olles varastame me enamasti tööandja aega, tegeledes töö ajal oma isiklike asjadega. Arsti juures käiakse ikka tööajast ja nahhaalsemad ei häbene ka juuksuris või trennisaalis tööandja ajast käia. Kui sa oled oma aja üle otsustaja, siis eriti kergekäeliselt maniküüri ei lähe, kui tead, et samal ajal tiksub kuklas pingeline tähtaeg. Põhimõtte “aeg on raha” saab hoopiski teise tähenduse. Üks tugevamaid motivaatoreid alustada tööpäeva uimerdamata on aga võimalus võita rohkem aega, kui töö korralikult ja kiiresti ära teed.

Kaugtööd tehes mandub inimene lõpuks erialaselt ära. Võib-olla see on mõnel alal nii ja kahtlemata on ka väga palju töid, mida ei saa kunagi distantsilt teha. Samas leian ma, et vägagi ära võib manduda ka kontoritööl. Ehk et inimene vajab vaheldust – mõistlikumad tööandjad ongi sellest aru saanud ning ei põe sellepärast, kui töötaja ühel päeval teatab, et töötab mõned järgmised päevad kontorist eemal.

Kaugtöötajad tegelevad töö ajal kõige kõrvalisega nt magavad, vaatavad televiisorit või on hoopis trennis. Jah, seda võib juhtuda. Ei saa pattu salata, aga olen tõepoolest ühe korra täielisel tööajal kodus hea mitu tundi maganud. Kuri haigus ei andnud asu, kuid haiguslehte polnud aega võtta. Magasin paar tundi ja tegin kirjatöid edasi. Loomulikult pole selline toimimine jätkusuutlik pikaajaliselt ja küllap taipab seda peatselt iga kodutöötaja. Eemalolija tööd saab hinnata vaid töö tulemuste järgi. Kui need puuduvad, siis polegi väga oluline, kas aeg löödi surnuks magades, televiisorist seebiseriaale vaadates või koeraga mängides.

Kaugtöötaja töötulemusi on väga keeruline hinnata. See argument, miks ei saa lubada inimestel kontorist eemal töötada, on minu jaoks täiesti arusaamatu. No mis töö see küll on, mille puhul ei saa hinnata, kas on tehtud hästi, õigeaegselt ja nii nagu alguses kokkulepitud/lubatud sai? Pole ju sellist.

Algselt ilmus see lugu Postimehe Naine24 kolumnina.

 

 

 

 

 

Comments (1) »