Archive for Lapsed

Kuidas Hanna mind pisarateni heldima pani

20170130_171248

Igal esmaspäeval annan kummalegi lapsele x eurot taskuraha terveks nädalaks. Ise teavad, mis sellega teevad – kas raiskavad ära või koguvad. Hanna siis võttis täna oma taskuraha ja kommiraha ning läks pärast trenni minule kingitusi ostma. Kui armas võib olla üks 7-aastane!

Ta tuli trennist, kobistas tükk aega ukse taga ja tuppa tulles ulatas mulle kollase lilleõie ja väikese paberisse mähitud nutsaka. “Põikasin teel koju lillepoest läbi ja mõtlesin, et osta sulle lille. Seal oli üks suur 5-eurone, aga ma ütlesin, et emmele ostan ja siis müüja oleks mulle allahindlust teinud. Aga mul ikka raha niipalju ei olnud ja ostsin selle üheeurose lille,” selgitas ta. Üksiti oli ta veel läbi käinud Lush seebipoest ja sealgi seletanud, et tahab teha emmele kingituse ja et kaalutagu talle kogu raha eest tükk parimat seepi.

Rahaga on ka huvitav lugu. Tõin lastele reisilt külakostiks kotitäie kummikomme. Need võeti muidugi kooli kaasa, et seal teistega jagada. Ma nüüd täpselt ei tea, mismoodi asi oli, aga asi kujunes Hannal hoopis äriks. Tema nimelt ei kannata värvilisi maiustusi (ja ma kipun seda ikka unustama) ning nendega liialdamisel ilmub talle näkku lööve. Nüüd tuli see jälle ja Hanna otsustas oma kommid hoopis maha müüa.

 

 

Leave a comment »

Esimene kooliveerand

Nüüd on Hdel esimene koolivaheaeg käes ja ajaloo ilu huvides panen kirja, kuidas esimene veerand koolis läks.

Märksõna on – kõik sujub! Ma kartsin palju-palju hullumat.

Tegime veidi muutusi päevades. Kõigepealt selles, et nihutasin magamamineku aega varasemaks. Jah, see on võimalik. Koolilapsed lähevad magama 20.30 ja ärkavad 6.45 enamasti täiesti väljapuhanult. Tihti ka ilma kellata. Nad on mul ka muidu varajased ärkajad, kuid üldiselt mitte nii varajased.

Leppisime kokku, et kõik kooliasjad on valmis pandud eelmisel õhtul, ka riided. Leppisime ka selle kokku, et hommikul ei vaata nad enam multikaid nagu varem. Ja et hommikusöögi valivad õhtul ning annavad mulle teada, mida nad tahavad. Siis jääb ära vingumine, et see või teine asi nendele süüa ei kõlba.

Väga pelgasin, et kuidas ma saan toime oma tööasjadega, sest varasem luksus teha 8h tundi rahus ja vaikuses omi asju, on ju kadunud. Rahu ja vaikust on nüüd heal juhul 4 tundi. Aga pole hullu – inimene on leidlik ja alati võimeline ennast rohkem kokku võtma. Tuleb asjad lihtsalt kiiremini ära teha. Õnneks olen ma ka väga hommikuinimene ning mulle ei valmista mingit piina kell 8 kirjatöödega alustada.

Lapsed käivad paar päeva nädalas ka pikapäevarühmas, mis kestab kl 16ni. Nad käiksid seal rohkemgi, kuid trennigraafik on mõlemal tihe ja rohkem ei saa. Reede katsume kõik teha pooliku ja lihtsama päeva. Nemad tulevad kl 12 koolist ja mina panen arvutikaane kinni.

Trennidest alustas Helena uue asjana tsirkusetrenniga. Väga meeldib, tegelevad seal akrobaatika ja ÜKEga. Trenn on 3x nädalas, a 1,5 tundi. Ta jätkab ka viiulitundidega, mis on 2x nädalas. Kõik tunnid toimuvad Nõmmel, ise sõidab sinna kesklinnast bussiga.

Hanna jätkab balletiga, on nüüd suuremate rühmas ja kõige noorem seal. Saab väga hästi hakkama, talle meeldib uus õpetaja ja suuremad tüdrukud. Kaks tundi nädalas on balletti, üks tund akrobaatikat, painduvust. Koolis toimuvatest ringidest valis ta kunstiringi, mis on üks kord nädalas 1,5 tundi.

Mõlemad tüdrukud laulavad ka kooli mudilaskooris. Ja Helena on hakanud väga ilusasti viisi pidama!

Koolis on tunde iga päev 4. Helena lemmiktund on matemaatika, koorilaul, rütmika ehk tantsimine. Hannal loomulikult rütmika. Kõige vähem meeldib neile millegipärast kehalise tund.

Alguses istusid nad ühes pingis, aga kuna lobisemine läks nii suureks, pani õpetaja tüdrukud lahku ja poistega istuma. Oi, nad olid alguses solvunud ja pahased. Käisid lausa õpetajalt palumas, et neid jälle kokku pandaks. Aga nüüd on saanud oma uute pinginaabritega nii sõpradeks, et vist ei tahagi enam koos istuda. Vot sul karistus:)

Kuna nad käivad piirkonnakoolis, saavad vahel suure kambaga koolist tulla ja üldse on tore selline elu, kus pea igas majas elab mõni klassikaaslane.

Lugemine läks neil kooli minnes üpris vaevaliselt. Sellega oleme tegelenud nüüd iga päev. Mina enam neile õhtujuttu ei loe, vaid nemad loevad mulle kumbki Loomaatlasest ette ühe lehekülje. Asi edeneb. Helena loeb päris soravalt ja kiiresti, Hanna veidi aeglasemalt. See ei takista tal siiski ülesannetest arusaamist.

Kirjutamine on muidugi suurte vigadega ja ega Hanna väga korralikkusele rõhku ei pane.

Oma kooliasjade eest hoolitsevad täitsa iseseisvalt. Mina koolikotti ei paki, tuletan vaid meelde, et eelmise päeva õhtul kindlasti see kokku pandaks. Mõnikord ei ole vaja isegi meelde tuletada. Et midagi koju oleks ununenud, pole veel juhtunud. Ka ära pole õnnestunud midagi kaotada.

Pea iga päev on ka kodus midagi õppida. See võtab enamasti aega 10-15 minutit, harva kauem. Olen püüdnud neile harjutada kommet, et iga päev võtavad päeviku lahti ja vaatavad, mis teha on. Juurutan ka põhimõtet, et minu käest mingeid vastuseid pole mõtet küsida, aga ülesandest aitan aru saada, kui ise kuidagi pihta ei saa.

Klassiga on nad käinud mitu korda ümberkaudsetes parkides, loodusõpetuse tundi tegemas. Veel on nad korra käinud Draamateatris. Oli ka juba üks koolidisko, kuhu pidi minema kostümeeritult. Oi, nad nautisid, olevat lausa elu parim päev olnud.

Märkusi pole saadud, aga kiitusi küll. Hindeid nii väikestele meie koolis ei panda.

Elu on täitsa lill. Head vaheaega!

Leave a comment »

Ilupildid Habajal

Mõnda aega tagasi käisime fotograaf Julia-Maria juures Habajal ilusaid pilte tegemas. Julia elab Habaja viinavabrikus. See vana ja veidi räämas hoone on üdini fotogeeniline ja äge paik. Sellises kohas lihtsalt peab tegema pilti.

 

_mg_8363

_mg_8310

_mg_8276

_mg_8157

_mg_8352

_mg_8465-2

Comments (1) »

Kalabakosel gasvavad gagtused ehk õigekirjaalased pingutused

Just taoliste probleemidega olen tegelenud viimasel ajal. G, b, d, k, p, t, kk, pp ja tt on kooliskäijatel nii lootusetult sassis, et masendus tuleb lihtsalt peale. Kui mitmuse lõpu tunnus “d” on võib-olla õnnestunud nendesse väikestesse peadesse salvestada, siis kui mõni neist tähtedest peaks asuma sõna alguses või keskel, siis on ta raudselt valesti.

Helena isegi mõikab, sest tema on hoolikas. Aga Hannal on täiesti savi, mida ta kirjutab. Vahest naerame tema kirjatükke valjusti lugedes mõlemad nii, et pisarad silmis. Ja sugugi mitte pahatahtlikult. Näiteks mida arvata grupeeringust “körlistrink”, mis pidavat tema lemmik olema? OK, inglise keelne jah, aga lihtsalt kirjapanduna näeb see sõna sürrealistlik välja, et naera puruks.

Või näiteks tekitas hiljuti suuri probleeme lihtne sõna “padi”. Kui kirja oli pandud “pati”, palusin kõva häälega sõna öelda ja panna kirja, mida kuuleb. Uus versioon: “bati”:)) Või veel variante: badi, bdii, paati jne

See on lihtsalt nii naljakas ja nii armas.

Siiski. Kuismoodi see badjagunst siis neile ikkagi selgeks saab? Või on mingi nipp selle õpetamisel? Ma nimelt ei mäleta, et mul endal oleks iial taolisi probleeme olnud, sest olen alati kirjutanud kuulmise järgi. Samuti on mul veider mälu, mis jätab automaatselt ja kohe meelde juba nähtud sõnade kirjapildi.

 

 

 

 

 

5 kommentaari »

Koolisekeldused

Pealkiri on küll sekeldustest, aga ma arvan, et meil on läinud veel suhteliselt hästi koolielu algus.

Mulle räägiti mingist jubedast kleepimismaratonist, et mitu ööd või päeva kleebin ja voldin vihikute ümber mingeid pabereid. No ma ei tea….pole ju nii hull see asi. Kleebin järk-järgult igal õhtul natuke. Õnneks pole meil mingeid nõudeid paberi värvidele ja raamatute ümber käib remondist järele jäänud tapeet küll. Lastel on nagunii täiesti ükskõik, kuidas nende raamatud-vihikud välja näevad.

Koolivorm on neil ka ja sellega on kõik hästi. Pole üldse peamurdmist, et mida selga panna. Õhtul panevad järgmise hommiku riided valmis ning hommikul ei ole muud, kui riietesse hüpata.

Tunnid algavad kl 8 ja enne kl 7 ärkamine on täielik piin. Me oleme küll kõik hommikuinimesed, aga siiski mitte nii hommikused. Ma tunnen, kuidas kellaga ärkamine mind zombistab ja ilmselt on ka lastel sama. Olen nimelt sisuliselt terve oma elu ärganud ilma kellata 7.30.

Tunnid lõpevad tavaliselt 12 ajal ja järgmisest nädalast algab ka pikapäevarühm. Mõned korrad on nad ka ise koolist koju tulnud.

Õppida pole koolis antud, va mõned lõpetamist vajavad ülesanded. Paraku ei taheta meil kodus kooliraamatute v vihikute vabatahtlikust avamisest kuuldagi. Seevastu koolis pidi olema väga äge – on vaid suur mure: tunnid on liiga lühikesed ja aeg läheb palju kiiremini kui lasteaias.

Õpetajaga kallistati juba teisel päeval. Tantsuõpetaja Märt Agu võitis muidugi laste südamed kohe.

Koolisöök pidavat olema nii hea, et seda küsitakse endale juurdegi.

Ptüi ptüi ptüi – esimeste koolinädala jooksul polegi veel õnnestunud midagi ära kaotada.

Ajaloo ilu mõttes märgin ka ära, et just kooliaasta alguseks alustas Helena vägevalt r-tähe paristamisega. Kuni siiani oli r ikkagi kuidagi õnnetu ja nõrk, aga nüüd on lihtsalt võimas. Ise on ta ka väga õnnelik ja uhke selle üle.

4 kommentaari »

Mindi kooli!

IMG_5317

Hetk enne esimest korda kooliuksest sisse astumist

Täna oli Hanna ja Helena jaoks kaua ja õhinal oodatud esimene koolipäev. Nad läksid kodulähedasse kooli, kuhu jalutamine võtab  aega 5 minutit. Klassis on mitmeid tuttavaid ees, kuid pärast pikka veenmistööd otsustasid nad ikkagi koos ühes pingis istuda.

Aktus oli väga südamlik. Oleksin nagu ise uuesti alustanud. Ikka samad traditsioonid – abituriendid toovad käe kõrval väikesed aulasse. Samas koolis alustas kooliteed ka Hde issi.

Koolimaja ise tundub täitsa mõnus ja klassijuhataja samuti. Lapsi on neil klassis 25, tüdrukute ülekaal. Koolil on koolivormid ja koolimüts, mille üle tüdrukud on kohe eriti uhked.

IMG_5331

Lõin ka kokku selle, mis maksab kaksikute koolisaatmine ja lühidalt öeldes – maksab palju! See on lihtsalt uskumatu, kuipalju koli ja nänni vajab üks koolilaps. Ja ma olen kokkuostmisega veel väga tagasihoidlik.

Siin on ülevaade kulunud rahast:

Koolikotid – said kevadel sünnipäevakingiks. Sisaldasid lisatarvikuid – pinalid, kehalise asjade kotid, joogipudelid, vesivärvid ja veel mingid kotid. Kokku 120 eurot.

Koolivestid – 46 eurot kaks vesti.

Kooliriided: seelikud (4), valged pluusid (2), igapäevapluusid (10), sukkpüksid (4), vahetusjalanõud (2 p) – kokku 120 eurot.

Koolimütsid ja päevikud- 45 eurot

Kehalise varustus –  kõlbavad olemasolevad riided. Tossud kaltsukast, kokku 8 euri.

Tänavakingad igapäevaseks kooliskäimiseks – 42 eurot

Koolitarbed – vihikud, käsitöö ja joonistamistarbed, ninn-nänn – 48 eurot.

Veel on vaja osta kirjutuslaud.

Nüüd lisame siia asja teise poole. Tallinna linn maksab kooliminejatele nö ranitsatoetust 320 eurot lapse kohta. Kõik on ilus tore, aga mingil arusaamatul põhjusel makstakse seda toetust kahes osas – esimene pool sügise jooksul (taotleda saab alles alates 12. septembrist) ja teine pool pärast esimese kooliaasta lõppu.

Kooli eesKooliteel on vaja ületada hirmus ristmik Pärnu maanteel, kus fooritsükkel on nii lühike, et isegi kiirel sammul teed ületades pead lõpuks jooksma. Täna valvasid seal politseinikud, kuid ma ikka väga kardan seda kohta. Samas on ka totter parempööre, kus roheline on nii autodele kui ka jalakäijatele. Mitte kõik autojuhid ei vaevu seal jalakäijaid esimesena läbi laskma. Pilt sai tehtud aga puhtalt rõõmu pärast.

Leave a comment »

Suvi2016 tagasivaates

IMG_5193

Suvi möödus kui viiv, kuid ometi mahtus sinna päris palju. Oli toredaid käimisi, kohtumisi, tutvumisi, üllatusi, oli tööd ja õige vähekene ka niisama lebo.

  • Kaks väga toredat ja täiesti erinevat kanuumatka. Üks pikk ja aeglane Koiva jõel, teine kiirel ja kärestikuliselt Võhandul. Võhandu meeldis mulle väljakutse mõttes rohkem, sest seal oli nii palju tegemist, et paadis polnud aega isegi vett juua. Ka Hannale ja Helenale meeldis Võhandul rohkem.
  • Lapsed käisid suvi läbi kord nädalas ratsutamas ja mina hobuseid nunnutamas. Neil on lihtsalt superäge õpetaja! Neist tundidest talli läheduses või hobustega metsas hakkame linnas kindlasti puudust tundma.
  • Lausvihmas toimunud kohalik külapäev, kus hoolimata nutusele ilmale ei jäänud midagi tegemata. Siin meie ääremaal elavad lihtsalt nii lahedad inimesed!

 

20160803_190341_resized

Kohe läheb sõiduks!

  • Hanna ja Helena käisin võru keele laagris ja leidsin sealt mitu uut sõpra. Üldse oli sel suvel seis mängukaaslastega palju parem kui varem.
  • Käik Palamusele ning põhjalik Tootsi-Teele lugude vaimustus. Hannal ja Helenal siis.
  • Käik Jurmala veeparki ehk Hanna ja Helena sünnipäevareis.
  • Folkimine Viljandis. Helena teenis viiulit mängides esimese päris oma raha, oli selle üle väga uhke ja lubas järgmiseks aastaks rohkem lugusid juurde õppida. Mul ei ole tänavusest aastast väga eredat muusikaelamust, aga kõik 4 päeva oli täielik puhkus – mõnus hängimine, paljude sõpradega kohtumine ja paljudes õpitubades osalemine.

ait

Folgipliksid Pärimusmuusika Aida ees arutamas, kas peaks äkki esinema?!

  • Meil on nüüd majas kolm tuba. Ma ei uskunud suve alguses, et pööningutuba valmis saab, sest seal polnud suve alguses peale põranda ja voodrilauahunniku. Aga sai ja on nüüd väga-väga mõnusa auraga koht. Uni maitseb seal väga hea ja on ruumi külalistele küljealust pakkuda.
  • Suur torm, mille tagajärjel hävis palju ümberkaudset imeilusat metsa ja elasime terve nädala elektrita.
  • E. otsustas, et parem on, kui me jätkame teekondasid eraldi. Ma olen temaga nõus, sest liiga palju on olnud juhtumisi, mida mul ei ole võimalik unustada ega millega leppida. Ma ei saa olla koos inimesega, kellega ma ei saa koos luua unistusi. Ei oska ma elada päev/nädal/kuu korraga.
  • Mind tabas pärast suhete klaarumist tohutu vabanemistunne ja tegutsemiskihk. Võtsin endale eesmärgiks, et iga päev kõpitsen midagi maja ümber – kas parandan natuke majaseina, ehitan midagi, teen midagi ilusamaks. Selle tulemusena on terve hulk kohti, mis on paremini korras kui varem. Ma ei saa ise ka aru, miks ma juba varem nii ei toiminud, vaid ootasin, et keegi tuleks ja teeks.

20160726_205742_resized

Seadsime end sisse pööningul. Kasekaikad on mõtteline ruumieraldaja.

  • Õppisin kasutama tervet hulka tööriistu, millest varem kauge kaarega mööda käisin. Ei saa just öelda, et naudiksin relaka v mootorsae käes hoidmist, aga saan hakkama kui vaja. Loomulikult parem meelega hoiaksin käes heegelnõela, vardaid või supikulpi.
  • Puhkasin tervelt kuu aega ja ei teinudki sel ajal kirjatööd! Päriselt ka. Seda pole juhtunud mitu aastat ning pean ütlema, et on tegelikult üsna ärevust tekitav. Olen ju harjunud sellega, et koguaeg on tähtajad turjal ja vähemalt 5 lugu korraga pooleli. Aga kui seda nüüd äkki ei olnud, jõudsin hakata juba muretsema, et a) äkki keegi minult ei telligi enam midagi, b)äkki unustatakse mu olemasolu ja c)äkki ma kaotan oskuse hästi kirjutada või muutun laisaks.
  • Puhas vesi, palju vett! Meie uus kaev on viimase peal. Mingist veepuudusest pole juttugi, jätkub meile kõigeks. Oli ikka õige otsus rajada uus kaev.

20160824_192034_resized

Üks õhtupoolik Alumati järve ääres

  • Lugematud käigud Essemäe imeilusatesse metsadesse. Vaikus, mis ümbritseb mind kui müür. Üksi. Ümberringi kõrged künkad ja mets, mets, mets. Lõputult metsa. Ja küngaste vahel metsajärved. Alati, kui ma tahan ennast tunda tõeliselt õnnelikuna, lähen sinna.
  • Minus kasvas jälle kriipsukese võrra veendumus, et elu pärapõrgus ei ole mitte vaesus, vaid rikkus. Kõik see loodus, mis on meie ümber – see on hindamatu varandus. See, et võid võtta puu alt õuna ja seda julgelt süüa. Et saab kristallselget vett lürpida otse kaevuämbrist. Et õhk on nii puhas, et suvi läbi ei ole vaja ainsatki näokreemi ega üldse mingit kosmeetikat selleks, et näonahk klaar oleks. Et meeled muutuvad tundlikuks nagu jahikoeral. Et võid öösel tähti vaadata ja sa näedki neid! Linnas ju ei näe. Hanna ütles viimasel maaõhtul, kui juba pimedas saunast tuppa tulime, et ta tahaks maalt õhu linna kaasa võtta.

IMG_5311Meie mõnus pärapõrgu!

Comments (1) »