Archive for Linnud ja loomad

Ussikuningas

IMGP1539

 

 

Kõnõldas, et kui ussi hari ärq süvvaq, sys ommaq tsirgu keeleq selgeq. Haraga uss om ussõ kunning.

Lugu on nüüd sedasi, et meie sauna on vist kolinud elama seesamunegi ussikuningas. Uhke loom on – vähemalt meetri pikkune jäme nastik, täitsa nagu voolik kohe. Kohtan teda alati, kui sauna kütan. Talle meeldib nimelt puuriidas passida ja seal ehmatada.

Varem pole mu pilk aga eksinud lava alla, aga nüüd kangestusin õudusest, kui elukas sealsamas lava all mul vedeles. Einoh, üleval võib ju olla tiba palav, aga all – seal on just hea lebopaik. Kisasin vist nii, et see kostis naabervalda. Ussikuningas oli väga häiritud ja lahkus sisisedes kuhugi palgiprao vahele. Kuhu täpselt, seda polnud võimalik hämaras saunas aru saada. Õnneks rohkem teda sel päeval näha polnud.

Eelmisel suvel oli ta veelgi ülbem – siis leidsin teda korduvalt vedelemas riietusruumi pingilt (jah, seal, kus lapsed tavaliselt istuvad) end päikeselaigus soojendamas ja aknast välja vahtimas. Kui uskuda kirjandust, siis selline pikk ja lopsakas isend peaks olema emane, kusjuures isased on poole lühemad ja tunduvalt kõhnemad.

Ega see ei ole kõik. Maja vundamendis on pragu, just kenasti päikese poole. Ja seal praos peesitab majausse pea alati, kusjuures enamasti rohkem kui üks. Täna näiteks oli neid kolm. Hanna ja Helena käivad teisi igal võimalusel rohukõrte ja tokkidega torkimas, aga nemad lahkuvad vaid korraks kiusajate eest prao sügavustesse (ooo….ma väga loodan, et see pragu ei ulatu tuppa välja), et siis uuesti välja ilmuda, kui õhk on puhas.

Nastikut on nimetatud majaussiks ja vanasti oli ta taluõuedel vaat et koduloom. Sellepärast, et tema harjub kergesti inimesega ja ju vist inimesed temagagi. No ma ei tea, mul ikka läheb selle harjumisega veel kõvasti aega.

Pilt pärineb eelmisest aastast, kui maja ees naadipeenras võttis õhuvanne korraga kolm majaussi.

 

Advertisements

3 kommentaari »

Ilus õhtu

Umbes kl 23.00 Savilöövil. Ere kuu selges taevas. Maja taga laksutab ööbik. Kui tema fraaside vahel hinge tõmbab, kostab teiselt poolt metsast rästiku nurrumist. Öösorri sorinad siis. Ja ümbes maja lendab parv hääletuid nahkhiiri. Neid viimaseid ma pole nii hulgaliselt meil varem kohanudki.

Leave a comment »

Surnud mutt ja kolm nastikut

Lõuna paiku, kui hakkasin tööpäeva otsi kokku tõmbama, saabusid tuppa erutusest lausa värisevad Hanna ja Helena. Nad olid näinud MUTTI!!!!

Muidugi ei käi siin jutt mingist vanaeidest, vaid mullamutist. Kes, tõsi küll, olnud surnud, kuna naabritädi püüdis ta häbitul kombel kinni. Mutt oli lastel põhjalikult üle uuritud ja üle katsutud niiet see loom on nüüd selge.

Faunateema aga on täna läbiv, sest vaevalt sai muti vaimustus mööda, kui minu lillepeenrasse säädis ennast sisse 3 nastikut. Üks ilmatu pikk, teine natuke lähem ja kolmas õige pisike, vist just munast välja roninud. Nastik mind karjuma ei aja, vaid tormasin tuppa fotoka järele. Jõudsin juba kurvastada, et kõige suurem majauss jalga lasi, kuid arvutis pilti vaadates selgus, et Suur Uss jäi tegelikult ka kaadrisse. Ja üsna uudishimulikult.

Hanna ja Helena tänane õhtupoolik möödub aga ümber maja käies ja nastikuid otsides.

2 kommentaari »

Hobused

Sest ajast, kui ma Helenale muu jutu seas mainisin, et läheduses leidub hobuseid, painas ta mind pidevalt “lähme hobuseid vaatama, ma tahan ratsutada”. Ka Hanna väitis, et just tema on Liivimaa parim ratsanik, kes peab ASAP hobuste juurde saama.

Hobusejutuga mõtlesin seda naabruses olevat ettevõtmist.

Täna käisimegi uurimas, mis värk on. Olid hobused. Ühega käis parasjagu põlluharimine. Ma ei oska sellele tegevusele nime anda, kündmine ta polnud, äestamine ka mitte. Hobune õppis ja hobusemehed ka. Selgus, et hobune vajab taolisel tegevusel ikka kõva juhtimist, sest ei tema taipa, kuhu parasjagu vaja minna. Kipub ikka vasakule ära. Siukest tegevust mina ega mu ema igatahes varem laivis näinud polnud.

Talu ülejäänud hobused olid parasjagu vabadust nautimas Mustjõe luhal, niiet neid nägime vaid eemal. Elavadki seal täiesti vabalt ja kappamiseks on neil ruumi oi-kui-palju. Herefordide kari oli kah ennast jõekääru loodust ja ilusat ilma nautima sättinud.

Hobusega tegevus põllul jättis Hdele kustumatu mulje. Äraminnes suutis Helena vaid imestada, et kus ometi on traktor. Aga ei olnud traktorit mitte.

Siis avastasime, et muidu üsna räämas Taheva sanatooriumi park on täiesti üles vuntsitud. Isegi lastele leidus ronimist. Ja vanad mõisavaremed on võsast välja urgitsetud ning näevad vägagi maalilised välja. Tublid inimesed siinkandis.

Heinamaast saab nõnda hobusega edasi-tagasi käies lõpuks põld ja umbrohud saavad välja juuritud.

Helena ja suuuuur Eesti raskeveohobune. “Hobusel on juuksed ka!,” imestas Helena ja julges neid isegi katsuda. Külakostiks toodud leiba hobune aga millegipärast ei soovinud.

Jõekäärus pidasid Herefordid piknikku

 Taheva mõista peahoonest on järel vaid maalilised varemed, mille Hanna ristis kuningalossiks.

Kõnealune jääkelder, kus muide praegugi (mai2012) veel natuke talvist jääd sees. Ökoküla rahvas lõikas talvel jõejääd ja tegi eksperimenti, et kaua see keldris seisab.

Üks puukoristaja oli samasse puu otsa õõnsusesse pesa teinud.

Comments (1) »

Pealetükkiv loodus

Elusloodus on viimasel ajal minuga väga pealetükkivalt käitunud. Ükspäev sain saunas herilaselt nõelata. Teinepäev leidsin pooluimase herilase voodist teki alt. Täna hakkasid needsamad tiivulised ei-tea-kust tuppa trügima. Ja ikka väga vihaselt nagu oleks see nende tuba. Hommikul kööki astudes selgus, et selle olid hõivanud sipelgad.

Ja tagatipuks olen viimase 24h jooksul endalt ja lastelt korjanud ära 10 puuki. Kõik sain kätte küll veel riietelt, aga pärast sellist puugirünnakut on nüüd koguaeg tunne, et keegi kuskil ronib. Kusjuures, me pole käinud metsas ega üldse miskis võsas ronimas. On vist mingi eriline puugiaasta. Kui järverannas jalutades juba niimoodi puuke korjata, siis eitea mismoodi need marjulkäigud veel välja nägema hakkavad.

Ei mäleta varasematest aastatest küll nii hullu satikate rünnakut. Omaarust ma pole nagu kuidagi nende valdusi hõivanud, et nii kuri peaks me vastu olema.

Aga ega see meid veel loodusest eemal ei hoia.

Aheru järv

Laanetaguse suvi ehk Hanna-Helena ja naabripoiss Siim uurivad Oorel vana rehielamut. Oore on endine metsavahikoht Aheru ääres ja praegu on seal RMK laagripaik.

Vana rehielamu on suurepärane mängukoht

Kevadõhtu Koival Kõrgepervel

 

 

 

 

Leave a comment »

No mitu korda ma pean ühte (maa)herilast tapma?

Üle pika aja kirjutan siia ja kohe nii karmidel teemadel. Maaherilastest.

Tundub, et tänavune suvi on kohe eriti soodus nimetatud olendite eluks-oluks. Ei mäleta ühestki varasemast aastast Savilöövilt (ja neid on juba tosin!), et maaherilased oleksid oma olemasoluga meid kuidagi seganud. Aga vat tänavu segavad.

Meie krundil tegutseb palju mutte, kellega ma olen ammu loobunud võitlemast ning tundub, et nüüd on asunud nendega võitlusse maaherilased. Et mutid kihutatakse oma urgudest välja ja herilased asuvad asemele. Pean tunnistama, eriti pärast seda, kui rahumeelselt vaarikal käies neilt peletistelt neli valusat sutsu kätte sain, et mutid meeldivad mulle oluliselt rohkem kui maaherilased. Esimesed ei tule vähemalt karjakesi kallale, kui sa nende valduse lähedale satud. Aga maaherilased asuvad kindlapeale ründama muru niitjat, niisama pahaaimamatult pesa juurde sattunud ja üldse kõike, mis liigub ja eest ära joosta ei jõua.

Oleme siis J.ga nüüd jõudumööda võidelnud. Tulemused on vägagi kesised.

Pesa nr 1 – hämaruses mürki sisse, kauss peale, hommikuks vaikus. See läks küll hästi!

Pesa nr 2 ja 3 (häirivalt lähedal laste jooksukohtadele) – hämaruses mürki sisse, kauss peale….ja ei midagi! Hommikul veelgi tigedamad isendid. Kordasin sama veel 2 õhtut, tulemus null.

Siis proovisin põletatud maa taktikat. Tegin pesa nr 3 kohale suure heinalõkke (nagunii oli vaja heina põletada). Herilased olid marus, kuid elasid edasi.

Vahepeal käis senitundmatu loom ja kaevas lahti pesa nr 2. See oli hiigelsuur!!! Kuid ka tema ei saanud elukatest jagu, vaid need asusid oma pesa taastama.

Siis proovis ka J. pesa nr 2 kallal põletatud maa taktikat. Sedapuhku bensiiniga. Ei muhvigi!!! Kärg kõrbes ära ja hommikul oli liikumist vähem, kuid pärastlõunal käisid juba pesas parandustööd.

Lisan niisama juurde, et kõige selle kestel on ka leitud veel pesa nr 4 (muruniitja trajektooril), pesa nr 5 (vanas kakukastis) ja pesa nr 6 (no lõpuks, kulla maaherilased, suutsite ka leida normaalse koha oma pesale ja teha selle metsa, eemal meist! Olge rahus!)

Ja ärge mulle palun tulge rääkima, et maaherilased on nummid ja armsad ja kasulikud koduloomad, keda ei tohi mitte inimene oma rumaluses häirida. Kindlasti on nad nummid, aga mitte minu kodus. Korra päädis mulle kohtumine maaherilasega haiglasse sõiduga, sest sõrme saadud suts ajas käe paiste kuni küünarnukini. Tänavused 4 korraga saadud sutsu oleks ilmselt tekitanud sama, kui mul poleks seljas juhtunud olema pakse dressipükse.

Päev hiljem: Katsetasin pesa nr 2 juures veel põletamist. Õhtuhämaruses täitsin augu kaltsudega, valasin üle süütevedelikuga ja panin veel kirsiks koogi peale paari vanu säärikuid. Lõõmas terve tunni ja tossu oli maajailm täis. Aga hommikul tõesti enam ühtegi herilast ses paigas ei kohanud.

Comments (1) »

Hävitustöö

Pikk paus on jäänud siia kirjutamisse ja ka meie maakodu on saanud pika talve omaette hakkama. Niivõrd-kuivõrd. Sest kitsed on sel aastal teinud ikka täiesti muljetavaldava hävitustöö. Vaadake ise!

Kas teadsite, et kitsed söövad elupuid? Vot söövad nagu välja tuleb. Kas neist veel asja saab, ei mina tea. Suurema saab ehk kääride abil kujudada keraks, aga väiksemaga on vist tõesti kööga.

Samamoodi on kodanikud söönud nulgu, mõistagi forsüütiaid, noori tammesid…

Selle Tiina võib maha kanda. Puhtalt ära kooritud. Just hakkas kandma:( Sama saatus on tabanud teisigi noori õunapuid. Küsite, miks puud olid kaitsmata. Sellepärast, et talv tuli ülimalt äkki ning enne kui jõudsime puid sissemässima, oli tee maasektorini muutunud täiesti läbimatuks. Niimoodi terveks talveks.

Tahad tuppa saada? Siis kaeva!

Leave a comment »