Archive for Mina ja mets

Korilaste elu on raske

IMG_1207

Meie Eesti riigis peab ikka kõik olema väga valmis ja korras, kui Maksuamet on leidnud tõelise teenimisallika – marjulised, kes metsaande kokkuostu tassivad. Maksuameti arvates kümnete tonnide ja miljonite eurode eest.

Mõtlesin selle teema peale, kui täna metsast läbi põikasin, et natuke moosimarju korjata. Temperatuur oli ligi 30 kraadi, higi voolas niredena. Mets kubises kurjadest parmudest ja tüütutest sääskedest, kes mind massiliselt ründasid. Lisaks oli keegi välja raalinud mu ammused marjakohad ning need masinaga üle käinud. Tunnise küürutamise, parmutapmise ja higistamise tulemusel korjasin vaevalt liitrikese mustikaid. Kui viiksin selle kokkuostu, teeniksin nii kuskil euro. Huvitav, kas keegi meie riigiisadest (nt rahandusminister Ligi) on üritanud kunagi niimoodi raha teenida?

Mõtlesin ka nende nö elukutseliste marjuliste-seeneliste peale, kes tõesti iga päev oma ämbrikese seente või marjadega kokkuostu müüvad. Hommikul 6 paiku metsa, 12 ajal tuleb kokkuostuauto, pärast seda tihti veel uuesti metsa. Jah, see on nende põhitöö. Suvine õnnistus, mis natukenegi võimaldab teenida lisaraha. Aga ei, idee järgi ei tohiks nad sellega tegeleda. Mingu parem taotlegu toimetulekutaotlust. Sest vähimgi ettevõtlikkus on meil karistatud.

Nimelt iga viimane kui marja-seene pealt saadud sent tuleb deklareerida. Viimased kaks aastat peab iga kokkuostja tabelisse märkima ka korilase isikuandmed: nime, isikukoodi või sünnikuupäeva ning saadava summa. Need tabelid võtab maksuamet hiljem kontrolli tehes aluseks, et vaadata, kas kokku ostetud kogused ning makstud summad klapivad. Üles tuleb märkida ka väiksemad numbrid, isegi kui miski mutike müüb marju mõnekümne sendi eest. Ühe kokkuostja sõnul teenivad usinamad korilased suvega ehk 500 eurot.

Järgmisena võiks kõikidele inimestele seedimismaksu kehtestada – maksavad eranditult kõik, vanusest olenemata. Keegi ei saa väita, et pole seedinud. Ning maksustamine toimub kehakaalu alusel kaudselt. Pidev rahavoog peaks olema garanteeritud ning maksust kõrvalehoida on võimalik vaid Eestist lahkudes või ära surres. 

Leave a comment »

Ring ümber Räimijärve

Läksin järve taha kaema, kas seal äkki leidub murakaid. Ei näind ma neid, küll aga muud huvitavat (ja ilusat).

 

IMG_1230Jõhvikad!

IMG_1242

 On üks koht järve ääres, kus neid käpalisi kasvab kümnete kaupa.  IMG_1238Lähemalt ka. Kes ta täpselt on – kas keegi teab? Ka lehed on tal sama kirjud nagu õied.

2 kommentaari »

Juhend, kuidas leida kukeseenemets

IMG_1209

Umbes suvehakul jaguneb rahvas kaheks – ühed on need, kes uhkeldavad oma vägevate kukeseenepiltidega ning teine seltskond ohkab kadedalt, et „küll aga korjaks ka, aga näe – mitte ei tea ühtegi kukeseenekohta. Et võtke ometi mind metsa kaasa ja näidake, kus kasvavad kukeseened!“

Õigupoolest pole kukeseened ehk kikkapüksid miski eriline haruldus ning neid kasvab Eestis kõikjal. Tõsi, Tallinnas võib eriti esimeste kukeseente hindu vaadates jääda mulje, et kukeseened on eriti haruldane kraam, mis kasvab vaid kuskil kaugetes Põlvamaa metsades, mida vähesed õnnelikud külastada on saanud. Tegelikult on see müüt. Kukeseeni on igal pool, sest Eestis on metsi kõikjal. Tuleb vaid osata vaadata.

Nii kaua kui ma ennast mäletan, on alati käidud suviti kukeseeni korjamas. Lapsena võeti ikka metsa kaasa ja meie pere vingeim seenekorjaja oli minu onu, kes leidis kukeseenekohti väga lihtsa valemi järgi: “mets peab olema valge ja ilus”. Nüüd käin ise peaaegu iga päev metsas ja harva tulen koju ilma metsaandideta. Enamasti korjan esimesed kukeseened kuskil Jaanipäeva paiku. Nii ka sel aastal.

Loomulikult ei hakka ma siin täpselt ütlema, kuhu seenele minna tuleb minna ning millise kännu kõrvalt metsa keerata, kuid vihjeid, kuidas mina leian seenekoha, jagan heameelega. Ehk on kellelgi neist abi ja leiate ka endale vinge seenekoha, mida lastelastele pärandada.

 

  • Vaata ilusat heledat metsa. Lehtmetsas, soises võsas ja kuusetihnikus naljalt kukeseeni ei leidu, aga heledas, kõrges ja ilusas männikus võib neid olla. Kui männikus kasvab ka kuuski ja mõni kask sekka, siis on väga hea. See sobib kukeseenele.
  • Hea kukeseenemets on see, kuhu saad minna kingade või tennistega ilma jalgu märjaks tegemata.
  • Metsaalune peaks olema pigem kuivapoolne ja nö puhas. Ehk et mitte väga rohtunud, sõnajalgu või mustikaid täis kasvanud.
  • Kui seal on kanarbikku, pohlavarsi, alpi põdrasamblikut (see helehall ja kohev, millest pärgasid tehakse), palusammalt (see roheline, mida on igal pool), siis võib seal kasvada ka kukeseeni.
  • Vähemalt esimeste kukeseente puhul on võtmesõnaks metsateed, vanad metsasihid ja kõvaks tambitud pinnas. Just vanadele metsaveoteedele ilmuvad kõige esimesed seenenööbid ning sealt korjan ma igal aastal umbes jaaniajal esimese kastme jagu seeni. Veel tasub seeneaja alguses vaadata päikesepaistelistele metsalagendikele ja metsaservadele, kus on õhem samblakiht.
  • Metsas pole vaja pöörasena ringi trampida, sest nii lihtsalt ei näe seeni. Isegi kui sa oled kuulnud imelisi legende, kuidas just see mets pidada seeni paksult täis olema, talitse ennast ja astu vaikselt. Kui näed eemalt kukeseeneplatsi, ära hakka seente poole jooksma, vaid vaata kõigepealt ringi – võib-olla sa seisadki juba keset seenevälja. Metsas peab tekkima nn seenesilm, et sa märkaksid seeni, mis pealiskaudsel vaatlusel sambla seest väljagi ei paista.
  • Kui mõnes kohas on ilmselgelt just enne sind käidud, siis pole sügavat mõtet sinna trampima minna. Samuti pole just väga viisakas parkida oma auto samasse lähedale, kus juba seenelised pargivad. Eestis on piisavalt palju metsi, et kõik inimesed võivad täitsa vabalt omale privaatse kukeseenepaiga välja otsida.
  • Ilma jälgi ka. Kui ikka nädalate viisi pole tilkagi sadanud, siis pole eriti mõtet suure seenekorviga metsa minna. Vihmasemal perioodil tasub kiigata just heledamate ja kõrgemate metsade poole, kui ammu pole sadanud, siis aga pigem vähe madalamatesse kohtadesse ehk männi-kuuse segametsadesse. Ja kui metsadest on üle käinud öökülm, siis on ka kukeseentega enamasti lõpp.
  • Rääkides suurest seenekorvist, siis millegipärast kehtib seenejahil vägagi seadus, et seeni leiad siis, kui sa neid üldse ei otsi. Seened läheksid justkui peitu, kui näevad inimest suure korvi või ämbriga tulemas. Ja ilmuvad välja, kui sul on kaasas vaid pisike kilekotike, nuga üldse koju jäi või lõid just käega, et ah-siin-metsas-küll-seeni-pole.

See lugu ilmus ka Naine24s.

 

 

Leave a comment »

Põdrasamblajutt

IMG_1079

 

Et siis islandi käokõrv ehk maakeeli põdrasammal. Sellest valmistatud ülimõru tee on minumeelest parim köharohi üldse. Samas ei saa öelda, et mina või mu lapsed seda jooki ülemäära armastaksime. Lastele mul pole siiani õnnestunudki seda teed sisse joota ehk et nad on pigem nõus omal kopsud välja köhima kui seda jooma.

Niisiis mõtlesin, et olen hoopis kavalam sel aastal ja keedaks talviseks köhahooajaks “põdrasamblasiirupit”.

Ega midagi – tõin metsast suure koti täie islandi samblikku. Puhastasin ära ja keetsin sellest ning vähekesest hulgast kuusekasvudest nii kange tee, et proovides võttis lausa läkastama. Kurnasin vedeliku, lisasin suhkru ja imevaiksel tulel kuumutasin siirupiks. Välja tuli ülimalt mõnus neste, mis on omapärase metsa maitsega.

Mu lapsed proovisid seda ning kiitsid heaks – pidi olema korraga mõru ja magus. Kusjuures mõru ei ole häiriv, vaid just parasjagu. Nüüd me joome koguni hommikukohvi oma metsasiirupiga. Siirupit sai nii palju, et hakka või müüma:) Kusjuures netis guugeldades ei leidnud ma, et Eestis keegi taolist asja müüks. Jah, on olemas miskid naturaalsed kuusekasvu ja kurgusiirupid, aga mitte islandi käokõrval baseeruvat siirupit.

IMG_1081

 

 

Leave a comment »

Kodutehtud köhasiirup

IMG_1006

Isetehtud “köhasiirup”

Eelmises postis kirjutasin imelistest kuusevõrsetest ja siirupist, mille retsepti netist leidsin. See siirupiidee hakkas mind kummitama ning nii korjasingi ilmatuma hunniku neid rohelisi vitamiinipomme. Kuuskede kallal toimetades aga turgatas, et no miks ainult kuusevõrsesiirup – apteekides müüakse ju laste köhasiirupeid, kus üheks koostisaineks on kuusevõrsed, aga lisaks veel mitmesuguseid taimi. Islandi käokõrv ehk nn põdrasamblik käib sinna sisse pärist kindlasti. Niisiis korjasin veel ka hunniku seda samblikku ja keetsin neist kokku siirupi, mis lõhnab samamoodi nagu apteegis müüdav “köh köh” köhasiirup.

Keetsin seda nii nagu retseptis soovitati:

  • kõigepealt valasin kuusevõrsed ja islandi käokõrva külma veega üle ja lasin pool tundi tõmmata.
  • siis ajasin segu keema ja lasin taas pool tundi tõmmata.
  • kurnasin ära ja viisin kuusevõrsed kanadele. Kanad vahtisid mind lolli näoga ja pidasid peenikest naeru, et perenaine on lolliks läinud.
  • ajasin kurnatud vedeliku uuesti keema. Muide, ei maksa ehmuda, kui see näeb tõeliselt hall ja õudne välja. Keetsin hästi vaiksel tulel.
  • mingil ajal lisasin suhkrut – no ikka palju, nii tunde järgi. keetsin veel, kuni segu hakkas siirupisemaks muutuma.
  • riisusin ära vahu.
  • panin kuumalt purkidesse. Protsessi lõpuks oli hallivõitu leotisest saanud ilus punakat tooni  siirup, mis täitis terve maja imelise metsalõhnaga.

Leave a comment »

Kevadine korilus – lilled ja seened

IMG_0911

Kõigepealt igakevadine korilus – nurmenukud. Neid kasvab meil oma krundil mee-le-tult. Ja nii imelik kui see ka pole, et ükskõik kui palju ma neid ka talveks kuivatan – ikka on nad otsas hiljemalt veebruari alguseks.

Nurmenukku ei tarvita me mitte ainult teeks, vaid kevadel sööme ka nende lehti peaaegu iga päev. Nurmenukulehed, võilillelehed, naat, küüslauguvõrsed, murulauk, tibake kurki ja hapukoort ning paremat salatit on raske leida. Lollo rossod jäävad minust kindlalt poodi:)

Nurmenukku kasutatakse tema köhavastase, higistamaajava, puhastava ja rahustava toime tõttu, aga ka neeru- ja põiekivide korral. Juurikate keedis on köha ja bronhiidi puhul röga lahtistav ja põletikuvastane. Lehtedest ja õitest valmistatud teel on sama toime, aga ka higistama ajav ja rahustav mõju. Nurmenukutee on sobiv ka selliste vaevuste nagu unetus, südamenõrkus, närvilisus ja peavalu korral.

IMG_0913

Teine lugu on kevadkogritsa ehk hoonisadega nagu neid Lõuna-Eestis nimetatakse. Avastasin need tegelased juhuslikult alles eelmisel aastal, sel kevadel aga vaatasime metsa all juba teadlikumalt ringi. Paistab, et ülekõige armastavad nad kasvada vanadel metsateedel. Tunnike jalutamist metsateedel ja tulemuseks on selline kena kausitäis neid kaunitare.

Kevadkogrits on hirmus mürgine tegelane ja sellepärast tuleb teda kolm kupatada. Seda tuleb teha kindlasti ilma kaaneta nõus ja põhjalikult – 5-10 minutit. Siis loputada külma veega ja uuesti.

Üks järeleproovitud retsept ka siia (Vesta Reesti raamatust Minu köök – toit talust ja turult):

Hoonisa hõrgutis

100 g kupatatud kevadkogritsaid
veidi võid või õli
veerand sibulat
1 küüslauguküüs
1 munakollane
veerandi sidruni mahl
saia/leiba/sepikut
veidi parmesanilaaste
soola
musta pipart
estragoni, murulauku

Kuumuta pannil rasvaine ja prae selles hakitud sibul kenasti kuldseks. Haki kogritsad (loomulikult kupatatud) väiksemaks ja lisa pannile, raputa hulka hakitud küüslauk, sega ja kuumuta 5-7 minutit, kuni kerkib head seenelõhna. Nüüd lisa sool ja pipar, kuumuta veel ning tõsta pann tulelt, lase veidi jahtuda. Sega munakollane sidrunimahlaga viskoosseks ning tilguta pannile, samal ajal seeni segades. Sega, jälgi et muna ei kalgenduks, vaid jääks kreemjaks. Maitse ja lisa vajadusel soola ning pipart.
Rösti või grilli leivad ja saiad, kata seenehõrgutisega. Puista peale parmesanilaaste, hakitud murulauku ja estragoni. Soovi korral võid hõrgutisse praadimise ajal lisada ka peekonitükke. Naudi soojalt eelroaks või hommikusöögiks.

 

 

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Seenehullu maapealne paradiis

IMGP3394

 

Ma leidsin selle!

Olen sadu ja sadu kordi metsas seenel käinud, kuid sellist seeneuputust pole veel näinud. Jah, see on nüüd veel vägevam kui see lapsepõlves nähtu, kui me vendadega nõnda metsas käisime, et kaks tükki kandsid suurt plekkvanni ja kolmas pani seeni sisse. Aga siis me korjasime kõigest pilvikuid. Labane, eks!

Seekordne seeneriik aga on kukeseente oma. Sõnaotseses mõttes on mets neid niimoodi täis, et maksimaalselt saab astuda järjest kaks sammu ja jälle vaja kummardada. Ladusin kolmveerand tunniga miski poe kilekoti niimoodi seeni täis, et sangad rebenesid.

Järgmisel päeval võtsin saunast veekandmise pange ja noppisin selle täis. Õnneks algab homme seente kokkuost, sest isegi meie, suured seenesöödikud, ei suuda niipalju seeni ära süüa. Ja kukeseente talveks tegemisel ei näe pointi, sest talvel pole nende mekk kaugeltki mitte see, mis suvel.

 

Leave a comment »

Vaatavad

IMGP1919

Meie lähedasel Alumati metsajärvel toimuvad kevaditi võimsad konnakontserdid. Pisike järveke, mis on jäänud selle talvega veel oluliselt väiksemaks (kuivab vist päris ära, sest lähikonnas käib tohutu metsakuivendustöö) on paksult täis neoonrohelisi konni, kelle laul vaikses metsas kaugele kajab.  Alumati on  väga privaatne paik, kus on küll RMK onnike ja lõkkease, kuid kus peaaegu kunagi keegi ei käi. Noh, kui mind välja arvata.

Käisin uurimas, kuidas Alumatil sel suvel on ja kas võiks minna ka sinna ööbima. Jahhh!!!

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopiski kummaliselt tundest, mida kogesin järvekaldal sillakesel seistes. Nimelt vaikis äkki kogu kontsert ja ma tundsin, kuidas mind kõikjalt vahitakse! Hulk rohelisi konnasilmapaare jõllitas mind. Lähematest silmadest võis välja lugeda uudishimu ja hämmeldust “mida värki, kes see veel tuli siia?!” See hetk kestis mõne sekundi ja nad alustasid nagu kokkulepitult jälle oma lauluga ning ei passinud mind enam. Hästi veider tunne.

 IMGP3072  IMGP3075

IMGP3070

 

 

 

 

Leave a comment »

Ma hulgun ja hulgun

Mööda metsi Koiva ääres. Mida ma sealt otsin? Kui ma seda ise teakski. Seeni, neid kevadisi, leian ma igatahes eranditult vaid siis, kui mul ühtegi kotti kaasas pole. Pigem otsin vist iseennast, rahu ja ärevusele maandust.

Hea on hulkuda. Ma ei vaata kella. Hakkan mingil ajal astuma ja kaon. Kõrvas Beethoveni üheksas või midagi taolist. Ma ei karda eksimist, see mets on mulle justkui kodu. Koiva on kuskil otse ees, tuleb vaid minna. Kui jõuan jõe äärde, siis muusikutel on parasjagu käsil Ood Rõõmule.

Beethoveni üheksas sümfoonia on maagiline. Ma armusin sellesse esimesest helist. See juhtus umbes 20 aastat tagasi muusikateooria tunnis, kui meil oli kohustus see teos endale risti and põiki selgeks teha. Sellest ajast peale olen seda tükki kuulanud kümneid kui mitte sadu kordi. Ma tean peast igat helikäänakut, igat harmooniat ja igat fraasi. Võin kaasa laulda ja…khmm…vahest teengi seda. See on hämmastav lugu, mis kuulates hakkab pea sees justkui helisema. Äkki sellepärast, et ta pidi niimoodi ka Beethovenil peas helisema, sest seda kirjutades oli ta juba täiesti kurt.

Oi, liivasele teele on jäänud kellegi jäljed. Hmm….kas siin tõesti peale minu veel keegi kõnnib? Häh, olen ikka topsik – ise käisin siin ju eile ja päev enne seda. Ainult teised kingad olid jalas! Näe, nüüd ajan ennast iseenda jälgi pidi taga nagu Puhh ja Nodsu.

Jõe ääres panen kõrvamängija kinni ja kõnnin paljajalu üle puisniidu. Siin ei ole vaja tehishelisid. Koiva on täiesti eriline jõgi ja ma olen kogu oma teadliku elu suviti alati Koiva ääres käinud. Ma ei tea, et ükski teine jõgi lõhnaks nii nagu Koiva. Võibolla on see mingi taim, mis siin kasvab, aga selle lõhna järgi on Koivat võmalik kinnisilmi ära tunda.

Ahmin seda lõhna sisse ja istun vaikselt “oma” kohas jõe ääres. Siin tulevad head mõtted – lugudele tekivad ise pealkirjad ja lead`id (insiderid teavad, et neid eestikeeli juhtlõikudeks nimetet lauseid on kõige raskem kirjutada), situatsioonidele tekivad lahendused, mõtted lähevad õigeks. Kui vaikselt istuda, siis hakkab kuulma. Alalõpmata lööb jões mõni kala lupsu. Konnad annavad kontserti. Põõsastikus käib agar lindude sädistamine. Puisniidu taga metsas kukub kägu ja kuskil hüüab peoleo lakkamatult ennast nimepidi. Teiselpool jõge on Lätimaa ja üks õunapuu õitseb otse jõe ääres. Kas seal oli kunagi kellegi taluõu….? Ei tea…

Õnneks pole minu kohas kedagi. Kuigi jälgi on palju, kalamehed vist. Siin saab praegu veel käia, sest varsti algab pärissuvi ja siis on jõeäär täis autodega seltskondi, kes üritavad sõita peaaegu et jõkke, looduse helisid hirmsa tümakaga matavad ja endast kõikjale purke ja pudeleid maha jätavad. Siis ma siia enam ei tule enne kui käes on sügis ja tümakakuulajad lahkunud. Tulen ja korjan rämpsu kokku. Ja istun vaikselt. Kuulan ritsikate viiuldamist ja kalalupsu.

Ja kui koju lähen, olen palju parem inimene.

Comments (1) »

Seenne omma väägä likke!

Nagu pealkirjast aimata võite, tuleb juttu seentest ja seenelkäimisest. Ma olen päris seenehull! Ei ole mõnusamat tegevust, kui võtta kilekott ja marjamannerg ning kaduda mõneks tunniks metsa. Üksinda, tingimata üksinda.

Imestate, miks ma ei räägi seenekorvist. Aga sellepärast, et korviga metsaminek on vähemalt minu praktika kohaselt suur viga. Siis lihtsalt ei leia seeni ega midagi. Seened põgenevad ja poevad peitu, sest haistavad kurja – keegi sissetungija tahab nad metsast ära viia. Aga kui minna “marjale” (sellepärast ka marjanõu) ning teeselda seente vastu täielikku huvipuudust, siis avanevad imelised uued seenekohad. Seened otse trügivad “marjulise” kotti ja lõpuks ka marjanõusse, kui kott täis saab.

Viimasel ajal olen peaaegu iga päev käinud paar tundi metsas ja naasnud kilekotitäie kukeseentega. Ega ise neid süüa enam ei jaksa, kuid korjamise-otsimise rõõmust ei saa ju loobuda, sestap olen nii mõnigi kord võtnud ette käigu “seeneautole”: iga päev läbib meie külakohta kolm seente-marjade kokkuostjat, kellele saab oma ülejäägid üle anda. Tõsi, raha, mis nad maksavad, on muidugi nutuselt vähe. Aga noh – minu jaoks on seente korjamine puhas fun, mitte aga oluline lisasissetulekuallikas nagu ta on suvel nii mõnelegi siinkandi inimesele.

Täna naeratas seeneõnn mulle eriti uhkelt. Sõitsin just imeaeglaselt ja auto aknast juba metsaalust raalides oma seenemaa poole, kui äkki …..wooo…otse tee ääres kõrguvad miskid hiigelseened. Tükki viis teisi. Suure alustassi suurused kübarad ja isendid ise olid vist lausa pool meetrit kõrged. Kahtlustasin, et on sirmikud ja kodus raamatu abil määrates selgus, et nii ongi. Elus esimest korda maitsesin sirmikusnitslit. Ja nagu näete – ma kirjutan seda postitust 7 tundi pärast salapäraste seente söömist, niiet järelikult olid need tõesti sirmikud ja mitte valged kärbseseened.

Minu esimesed sirmikud! Esimest korda nägin, korjasin ja sõin. Väga maitsvad seenešnitslid tulid välja.

Suurim isend oli vist oma 30 cm läbimõõdus, vaevu mahtus üksinda pannile.

 

Pealkiri on inspireeritud kohaliku superseenekorjaja kurtmisest väga märgade ja vihmas vettinud (likke) kukeseente üle. Teadupärast – mida vettinum seen, seda väiksem hind kokkuostjalt.

Leave a comment »