Archive for Mina ja mets

Seenehullu maapealne paradiis

IMGP3394

 

Ma leidsin selle!

Olen sadu ja sadu kordi metsas seenel käinud, kuid sellist seeneuputust pole veel näinud. Jah, see on nüüd veel vägevam kui see lapsepõlves nähtu, kui me vendadega nõnda metsas käisime, et kaks tükki kandsid suurt plekkvanni ja kolmas pani seeni sisse. Aga siis me korjasime kõigest pilvikuid. Labane, eks!

Seekordne seeneriik aga on kukeseente oma. Sõnaotseses mõttes on mets neid niimoodi täis, et maksimaalselt saab astuda järjest kaks sammu ja jälle vaja kummardada. Ladusin kolmveerand tunniga miski poe kilekoti niimoodi seeni täis, et sangad rebenesid.

Järgmisel päeval võtsin saunast veekandmise pange ja noppisin selle täis. Õnneks algab homme seente kokkuost, sest isegi meie, suured seenesöödikud, ei suuda niipalju seeni ära süüa. Ja kukeseente talveks tegemisel ei näe pointi, sest talvel pole nende mekk kaugeltki mitte see, mis suvel.

 

Advertisements

Leave a comment »

Vaatavad

IMGP1919

Meie lähedasel Alumati metsajärvel toimuvad kevaditi võimsad konnakontserdid. Pisike järveke, mis on jäänud selle talvega veel oluliselt väiksemaks (kuivab vist päris ära, sest lähikonnas käib tohutu metsakuivendustöö) on paksult täis neoonrohelisi konni, kelle laul vaikses metsas kaugele kajab.  Alumati on  väga privaatne paik, kus on küll RMK onnike ja lõkkease, kuid kus peaaegu kunagi keegi ei käi. Noh, kui mind välja arvata.

Käisin uurimas, kuidas Alumatil sel suvel on ja kas võiks minna ka sinna ööbima. Jahhh!!!

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopiski kummaliselt tundest, mida kogesin järvekaldal sillakesel seistes. Nimelt vaikis äkki kogu kontsert ja ma tundsin, kuidas mind kõikjalt vahitakse! Hulk rohelisi konnasilmapaare jõllitas mind. Lähematest silmadest võis välja lugeda uudishimu ja hämmeldust “mida värki, kes see veel tuli siia?!” See hetk kestis mõne sekundi ja nad alustasid nagu kokkulepitult jälle oma lauluga ning ei passinud mind enam. Hästi veider tunne.

 IMGP3072  IMGP3075

IMGP3070

 

 

 

 

Leave a comment »

Ma hulgun ja hulgun

Mööda metsi Koiva ääres. Mida ma sealt otsin? Kui ma seda ise teakski. Seeni, neid kevadisi, leian ma igatahes eranditult vaid siis, kui mul ühtegi kotti kaasas pole. Pigem otsin vist iseennast, rahu ja ärevusele maandust.

Hea on hulkuda. Ma ei vaata kella. Hakkan mingil ajal astuma ja kaon. Kõrvas Beethoveni üheksas või midagi taolist. Ma ei karda eksimist, see mets on mulle justkui kodu. Koiva on kuskil otse ees, tuleb vaid minna. Kui jõuan jõe äärde, siis muusikutel on parasjagu käsil Ood Rõõmule.

Beethoveni üheksas sümfoonia on maagiline. Ma armusin sellesse esimesest helist. See juhtus umbes 20 aastat tagasi muusikateooria tunnis, kui meil oli kohustus see teos endale risti and põiki selgeks teha. Sellest ajast peale olen seda tükki kuulanud kümneid kui mitte sadu kordi. Ma tean peast igat helikäänakut, igat harmooniat ja igat fraasi. Võin kaasa laulda ja…khmm…vahest teengi seda. See on hämmastav lugu, mis kuulates hakkab pea sees justkui helisema. Äkki sellepärast, et ta pidi niimoodi ka Beethovenil peas helisema, sest seda kirjutades oli ta juba täiesti kurt.

Oi, liivasele teele on jäänud kellegi jäljed. Hmm….kas siin tõesti peale minu veel keegi kõnnib? Häh, olen ikka topsik – ise käisin siin ju eile ja päev enne seda. Ainult teised kingad olid jalas! Näe, nüüd ajan ennast iseenda jälgi pidi taga nagu Puhh ja Nodsu.

Jõe ääres panen kõrvamängija kinni ja kõnnin paljajalu üle puisniidu. Siin ei ole vaja tehishelisid. Koiva on täiesti eriline jõgi ja ma olen kogu oma teadliku elu suviti alati Koiva ääres käinud. Ma ei tea, et ükski teine jõgi lõhnaks nii nagu Koiva. Võibolla on see mingi taim, mis siin kasvab, aga selle lõhna järgi on Koivat võmalik kinnisilmi ära tunda.

Ahmin seda lõhna sisse ja istun vaikselt “oma” kohas jõe ääres. Siin tulevad head mõtted – lugudele tekivad ise pealkirjad ja lead`id (insiderid teavad, et neid eestikeeli juhtlõikudeks nimetet lauseid on kõige raskem kirjutada), situatsioonidele tekivad lahendused, mõtted lähevad õigeks. Kui vaikselt istuda, siis hakkab kuulma. Alalõpmata lööb jões mõni kala lupsu. Konnad annavad kontserti. Põõsastikus käib agar lindude sädistamine. Puisniidu taga metsas kukub kägu ja kuskil hüüab peoleo lakkamatult ennast nimepidi. Teiselpool jõge on Lätimaa ja üks õunapuu õitseb otse jõe ääres. Kas seal oli kunagi kellegi taluõu….? Ei tea…

Õnneks pole minu kohas kedagi. Kuigi jälgi on palju, kalamehed vist. Siin saab praegu veel käia, sest varsti algab pärissuvi ja siis on jõeäär täis autodega seltskondi, kes üritavad sõita peaaegu et jõkke, looduse helisid hirmsa tümakaga matavad ja endast kõikjale purke ja pudeleid maha jätavad. Siis ma siia enam ei tule enne kui käes on sügis ja tümakakuulajad lahkunud. Tulen ja korjan rämpsu kokku. Ja istun vaikselt. Kuulan ritsikate viiuldamist ja kalalupsu.

Ja kui koju lähen, olen palju parem inimene.

Comments (1) »

Seenne omma väägä likke!

Nagu pealkirjast aimata võite, tuleb juttu seentest ja seenelkäimisest. Ma olen päris seenehull! Ei ole mõnusamat tegevust, kui võtta kilekott ja marjamannerg ning kaduda mõneks tunniks metsa. Üksinda, tingimata üksinda.

Imestate, miks ma ei räägi seenekorvist. Aga sellepärast, et korviga metsaminek on vähemalt minu praktika kohaselt suur viga. Siis lihtsalt ei leia seeni ega midagi. Seened põgenevad ja poevad peitu, sest haistavad kurja – keegi sissetungija tahab nad metsast ära viia. Aga kui minna “marjale” (sellepärast ka marjanõu) ning teeselda seente vastu täielikku huvipuudust, siis avanevad imelised uued seenekohad. Seened otse trügivad “marjulise” kotti ja lõpuks ka marjanõusse, kui kott täis saab.

Viimasel ajal olen peaaegu iga päev käinud paar tundi metsas ja naasnud kilekotitäie kukeseentega. Ega ise neid süüa enam ei jaksa, kuid korjamise-otsimise rõõmust ei saa ju loobuda, sestap olen nii mõnigi kord võtnud ette käigu “seeneautole”: iga päev läbib meie külakohta kolm seente-marjade kokkuostjat, kellele saab oma ülejäägid üle anda. Tõsi, raha, mis nad maksavad, on muidugi nutuselt vähe. Aga noh – minu jaoks on seente korjamine puhas fun, mitte aga oluline lisasissetulekuallikas nagu ta on suvel nii mõnelegi siinkandi inimesele.

Täna naeratas seeneõnn mulle eriti uhkelt. Sõitsin just imeaeglaselt ja auto aknast juba metsaalust raalides oma seenemaa poole, kui äkki …..wooo…otse tee ääres kõrguvad miskid hiigelseened. Tükki viis teisi. Suure alustassi suurused kübarad ja isendid ise olid vist lausa pool meetrit kõrged. Kahtlustasin, et on sirmikud ja kodus raamatu abil määrates selgus, et nii ongi. Elus esimest korda maitsesin sirmikusnitslit. Ja nagu näete – ma kirjutan seda postitust 7 tundi pärast salapäraste seente söömist, niiet järelikult olid need tõesti sirmikud ja mitte valged kärbseseened.

Minu esimesed sirmikud! Esimest korda nägin, korjasin ja sõin. Väga maitsvad seenešnitslid tulid välja.

Suurim isend oli vist oma 30 cm läbimõõdus, vaevu mahtus üksinda pannile.

 

Pealkiri on inspireeritud kohaliku superseenekorjaja kurtmisest väga märgade ja vihmas vettinud (likke) kukeseente üle. Teadupärast – mida vettinum seen, seda väiksem hind kokkuostjalt.

Leave a comment »