Archive for Nipid

Kasemahl ja vahtramahl

IMG_0638Kasemahl meie oma kasest

Mis kevad see on, kui kase seest ei lasta mahla, onju!

Niisiis sai kase sisse oherdi nimelise riistapuuga uuristatud auk, paigutatud tila, alla pandud ämber ning mahl võis voolata. Ja ta voolas, voolas, voolas. Ma ei teagi, mitu ämbrit teda sealt tuli, sest vahepeal oli kask kolm nädalat omapäi ja naabrid käisid pange tühjendamas.

IMG_0639Kasemahla võtmine – ämber, riie filtriks ja kõige üle kile, et vihm hüva kraami ei rikuks.

Alguses oli mahl kole ja pruun nagu puukooreleotis. Aga lõpuks oli mahl kirgas ja sillerdav nagu pildil näha. Magus ta aga küll eriti ei olnud. Võibolla oli häda selles, et auk kase sees oli liiga madalal (mida kõrgemalt mahla võtad, seda magusam pidavat olema) või siis lihtsalt ongi selline “lahja” mahlaga kask.

Laanemetsa pargis aga oli auk uuristatud ka vahtra sisse. Ja sealt tuli palju-palju magusamat nestet, ikka sirinal.

Katsetasin ka kase- ja vahtramahla prepareerimist nii, et ta seisaks natuke kauem kui….natuke aega. Sest korraga ei jaksa ju ümbritäit ära juua. Ehk siis kuumutasin läbi, uputasin mahlasse mõne rosina ja kuumalt pudelitesse. Näis, kas kõlbab jaanipäeva ajal võtta.

IMG_0645

IMG_0646

Vahtramahla võtmine.

IMG_0637

 

 

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Suitsuahi

IMGP3556Saunaahju teine elu suitsuahjuna.

Kulus 10 aastat unistamist ja pool päeva ehitamist ning Savilöövile sigines suitsuahi. Eelmises elus oli see saunaahi, mis pärast tosinat aastat teenistust läbi põles. A suitsuahjuks kõlbab ta veel hästi. Ribakesest kuuri katuse ehitamisest ülejäänud plekist sai suitsutuskapp ja nii lihtne oligi.

Tänaseks on ahjus juba proovitud mõned korrad kala suitsutada ning on täitsa suitsukala mekiga. Maitsestamises olen ma veel küll koba. Kudamoodi saab kala soolaga maitsestada nii, et ta suitsutades ühtlased hea soolemekiga jääks? Mul kohati on kala väga hea, aga samas kõrvalt jälle täitsa mage.

Et siis – kõik suitsukala tegemise nipid on teretulnud:)

Pilt

Suitsukoha ja ühepäeva soolakurgid. Maasektorite klassika!

 

Leave a comment »

Vihategu

IMGP3193

Käes on vihtade tegemise aeg!

Teooria koha pealt niipalju, et kodus pidasime maha vaidlused, et kas tuleb teha vana- või noorkuu ajal. Otsustasin siis, et arvestan raamatutarkust – mul on miski Läti autorite saunaraamat, kus väidetakse, et tuleb teha noorkuu ajal. Kuu loodi neli päeva tagasi ning täna peaks olema õige aeg vihateoks. Ka ilm on hea tuuline, lehed pole niisked ja vihad peaksid kiiresti kuivama. Ma vist ei pea lisama, et loomulikult lõigatakse vihaoksi vaid päikesepaistelise ilmaga ja pärastlõunal, kui hommikune kaste ja niiskus on kadunud.

Raamat ütleb, et vihakase ära tundmiseks tuleb lehti tagantpoolt keelega katsuda ja kui tundub terav, siis otsida kask, mis on pehme. Ma nii pole teinud, vaid valinud kaski selle järgi, et pole urbi, pole kahjureid ning lehed on väikesed ja tihedalt. Tegelikult pean küll kirjutama, et olen näinud, kuidas vihakaski valitakse ja vihtu tehakse, sest see töö on Savilöövil olnud meestetöö.

Ahjaa…ükskord ikka tegin vihta, oma elu esimese. Leinakasest! Saunas sai sellest siis hoopis piits ja kaassaunaline pidi naba paigast naerma:) Niiet ärge te siis leinakasest parem tehke, kuigi selle oksad mõnusalt käeulatusse ripuvad.

Eriti osavad vihategijad seovad viha kokku sama kaseoksaga, kuid mina olen koba – käib heinapallinöör ka. Vihad lähevad kõigepealt tuppa kuivama ja kui nad on oma lõhna ära andnud, siis pööningule. Kõlbavad tarvitada ka veel aastaid peale tegemist.

Värske kase vihaga ei pea eriti muud midagi tegema, kui ta ühes jääkülma veega lavale kaasa võtma ja pihta andma. Kuivatatud viht vajab prepareerimist, et lehed paremini küljes püsiksid. Minu saunas tähendab see, et viht tuleb torgata keeva vette ja hoida seal nii kaua kuni lae alla tõuseb lõhnapahvakas ehk umbes minut. Pärast seda on viht nagu värske ja ei lase lehti küljest.

Seesama raamat muide väidab, et vihelda saab tegelikult ükskõik mis puu okstega. Väikest viisi oleme seda ka proovinud. Näiteks sireliviht on imeline oma lõhnaga ja pidavat peletama kurjad vaimud. Sellepärast kasvavadki kõikide vanade majade juures suured sirelipõõsad. Toomingavihaga vihtlemine pidi olema pea sama nagu kirikus palvetamine. Ja nii see tõesti on! Õitsvate õunapuu okstega vihtlemine aga pidavat viima depreka kus seda ja teist ning naised väekaks tegema. Kadakavihta teavad paljud ja sellega sopsutamine pidavat viima ära kõik negatiivse. Kus see saabki negatiivne enam olla, kui saunast tulles oled nagu mingi täpiline loom:)

Leave a comment »

Seosetu jutt

   IMGP3061 Õhtupoolik kuskil Karula kandis. Kes vaatab hoolega, näeb vikerkaart.

  • puugi leidsin Hannalt. Mis on kummaline, sest õhtul sai laps saunas põhjalikult puhtaks küüritud ja üle vaadatud. Vaatame, mis edasi saab.
  • Kõik nurgad kukkusin katki. Kaks põlve, kaks küünarnukki ja peopesa. Niimoodi juhtub, kui minna ülbeks ja arvata, et kui sa juba 10 aastat pole rullikatega kukkunud, siis võid küll sõita ja samal ajal pilvi vahtida.
  • Üks mutike müüs Valga turul karulauku – juhhuuuu!!! Kõik ostsin talt ära. Kodus segasin karulaugud kokku ühe muna ja paki ricottaga ning keerasin selle kraami lehttaignasse. Nii lihtne ongi karulaugupiruka tegemine.
  • Panin omaenda karulaugu seemned külmkappi külvamist ootama.
  • Heegeldasin niiet lõng lõppes.
  • Tegin võilillesiirupit. Just täna on parim päev võilillede korjamiseks, homseks on nad juba ära õitsenud ja närbunud. Siirupitegu käib nii, et tuleb võilillenutid potti koguda ja no mida rohkem neid on, seda parem, eks. Külm vesi peale (ärge küsige minult, kui palju seda peab panema!), keema. Siis öö otsa lasta seista, kurnata, lisada suhkur ja keeta vaikselt tunnike-poolteist.
  • Kuuskede kasvud on nüüd nii suured, et saab teha kuusekasvujooki. Et siis korja kannupõhja niipalju noori kuusekasve, kui aga viitsid. Kalla kuum vesi peale ja lase jahtuda. Siis veel mett hulka ja ongi limonaad. Loomulikult võib kuusekasvude juurde lisada ka teisi häid asju nagu näiteks piparmünt või mustsõstralehed-õied.
  • Minu kevadised “põllutööd” on sedapuhku peaaegu lõppenud. Tavapärased asjad nagu porgandid, mustrõigas, kaalikas. Otseloomulikult rukola, redis, till, salat. Vesiroti rõõmuks hernest. Enda rõõmuks porrut. Katsetuseks melissi ja sparglit. Kõrvitsad hunniku otsa. Kurgid kasvukasti. Üks koht on veel vaba ja see ootab suvikõrvitsa taimi.
  • Nurmenukud on läbi ja kuivatatud.
  • Hanna ja Helena tegid selle aasta esimese supluse Ähijärves. Tavatult vara – eelmistel aastatel on esimene vettehüpe toimunud enamasti kuskil juunis. Aga vesi oli mõnusalt soe ja ütle veel, et on hiline kevad. Kuu aega tagasi rookisin üle põlve ulatuvat lund, täna liguneme juba järves.

IMGP3051

Hüpped Ähijärve

IMGP3054

Sünkroonhüpe

IMGP3056

Õpivad loomade jälgi tundma

IMGP3067

Kari ja karjased. Kuskil Kolski kandis.

IMGP3060

Soos kasvab lill nimega soovõhk

Comments (1) »

Isetehtud toorjuust

Tegin ise toorjuustu. Idee ja algne õpetus Vesta Reesti raamatust “Minu köök. Toit talust ja turult”.

Toorjuustu “tegemine” on imelihtne. Õigupoolest polegi siin midagi teha, vaid see leivakate teeb end ise. Päris ökomamslid valmistavad küllap vajamineva maitsestamata jogurti ka ise, kuid mina kasutasin poe oma.

Vaja läks:

pool liitrit maitsestamata jogurtit – minu katsetused näitavad, et parim toorjuust tuleb Tere pooleliitrisest sinisesse pure-pakendisse pakitet jogurtist.

Üks sobiva suurusega kauss, jõhvsõel, tükk marlit.

Üks munakivi

Lõpetuseks näputäis soola ja meelepärast maitserohelist – murulauku, basiilikut, tilli. Või ka riivitud mädarõigast.

Et siis sõel säti kausile, sinna peale kahekordne marli, millele vala jogurt. Pane marli otsad kokku, et tuleks välja pallike. Ja tõsta see kupatus külmkappi nõrguma. Aeg-ajalt tuleb alt vedelikku ära kallata, et pallike ilusti kuival püsiks. Kui ta on enamvähem tahedaks nõrgunud, panin munakivi vajutiseks peale. Järgmisel päeval on toorjuust valmis. Sega juurde sool, hakitud roheline ja naudi!

 

 

Leave a comment »

Saunavana

Meie 100-aastases saunas elab kahtlemata ka Saunavana. Keegi pole teda küll kunagi näinud, aga tema hingust tunneb igaüks, kes sauna satub. Tema hoolitseb, et saunas oleks õige sauna lõhn. Kaseviha, ahjukütmise ja leiliviskamise lõhn. Sekka peeneid aroomiõlisid, mida me ikka saunas testime. Kindlasti mitte kopituse, niiskuse või mädanemise lõhn.

Saunavanaga peab hästi läbi saama. Ei ole midagi nii, et muudkui käime ja lobistame saunas ja Saunavana sellega lepib. Mkmm. Tema tahab saada oma privaatset sauna. Et köetaks saun kuumaks ja keegi sinna vihtlema ning vett lobistama ei tuleks, et tema saaks siis seal ise lustida.

Tegelikult on ammune vanarahva tarkus, et maasauna peab aegajalt kütma “kuivalt” nö Saunavana meeleheaks. Et kütad sauna üles, aga leilitamist ei toimu. Lihtsalt lased kuumal toimida, hävitada baktereid, seeni, niiskust. Nii püsivat saun kaua ilma mädaniketa, mis muidu ju ikka niiskeid kohti meelsasti ründavad.

Kui me oleme maal ja ülepäeva sauna teeme, siis korra kuus on Saunavana saunapäev. Täna tegingi talle seda meelehead. Vana oli kohe õnnelik ja lubas sauna samahästi edasi hoida nagu senini.

2 kommentaari »

Kreegid – mida nendest teha?

Hull kreegiuputus on sel aastal meil. Esteks miskid punased ja hästi magusad pisikesed kreegid, siis kollased ja hapumad (vist alõtshad) ning kohe valmib ka tohutu laar tavalisi siniseid kreeke. Aga mida nendega teha? Mõtlen just selliseid hoidiseid, kus kive ei pea kreekidel eemaldama. Sest see on küll mumeelest ülemõistuse töö.

Seni keetsin punastest “kivimoosi”, mis tuli täiesti hea. Ettevaatlikult tuleb ainult süüa, et hambaid ei murra:) Aga veel?

Äkki on neid võimalik kuidagi kuivatada, et siis talvel kompotti teha? Igasugused vihjed ja nõuanded on väga teretulnud.

Comments (1) »