Ahunapalu maasektori veebikodu

Sel suvel võtsime ette ka maja seinaremondi. Meil on telliskivimaja ning nii mõnestki kohast olid tellised täiesti ära pudenenud. Võta seinast käsitsi tükkhaaval välja. Niisiis algasime kivi-kivi haaval seinaparandamist.

Töödega alustas Ermo, aga umbes poole pealt tegin ise edasi. Pole ju see müüriladumine mingi eriline tuumateadus. Õigemini – ainus raske asi selle töö juures on 25 kilose segukoti tõstmise ja see hakkab tegelikult ikka päris kõvasti selja peale. Aga teisalt ei saa ma ka rahulikult vaadata, kuis maja muudkui laguneb ja oodata, et äkki keegi tuleb ja parandab seda.

Töö nägi välja nii, et kõigepealt uuristasin paar kivi välja ja puhastasin pinna ära. Seejärel panin uued kivid müüriseguga tagasi. Mõnes kohas oli vaja ka päris palju segu valada. Et tegemist oli kõige alumise reaga, siis ma üle paari kivi korraga välja uuristada ei julgenud. Pagan teab, hakkab veel sein varisema ja mis ma siis veel teen. Pusisingi siis niimoodi paari kivi haaval. Tegin endale plaani, et seinaga tegelen iga päev natuke hommikul kohe esimese asjana.

Üksiti lammutasin ka ühe akna alust seina. See oli ammu juba mu silma kriipinud. Tõstsin kivid seinast välja, koputasin mingist ainest, millega need vist kunagi olid üksteise küljes olnud, puhtaks ja ladusin tagasi. Esimest korda elus võtsin pihku relaka ja lõikasin mõned kivid pooleks. Või noh, mis relakas….õigupoolest polnud ma kellutki varem kunagi kätte võtnud.

Kuna inimesed enne mind olid müüri ladunud ilma loodita ja täiesti suvaliselt, siis pidin jätkama sama stiili. Välja ta ei näe, vuugid on kohakuti, aga kuna asi on ette nähtud krohvi alla, siis polegi vast oluline mitte väljanägemine, vaid see, et oleks terve ja ei saaks paljakäsi lahti võtta.

Nüüd mõni võib imestada, et miks ma tegelen selliste mehiste töödega. Jaah, muidugi ma parema meelega õitseks kena õrna lillekesena, aga elu sunnib. Sel põhjusel, et majapidamises on vaid naised, ei saa ju lasta maja ära laguneda. Pealegi meeldib mulle teha asju, millel on reaalne käegakatsutav tulemus.

Müüri kallal on mõnus nakitseda. Mõtled omi mõtteid, teed aga plaane ja ümised rahulolevalt mõnd laulukest. Jah, ma pole ammu tundnud ennast nii hästi kui praegu, sest vabalangemine on läbi ja ma saan loota ühe väga usaldusväärse isiku peale – iseenda peale nimelt. Ja hoolimata sellest, et mu käed on seguga majandamisest katki ja selg valutab segukoti tõstmisest, on helge ja tore olla. Olen jälle targem. Aitäh, elu!

Majanurga sai paljakäsi lahti võtta

Sama lugu aknaaluses

Alumine kivirida asendatud ja seinas ka hulk kive välja vahetatud. Väljanägemine ei kannata muidugi kriitikat, aga kunagi peaks siia peale tulema uus krohv

Pööninguluugi asemel on väike nunnu aken

Maasektori päevikusse oleks ju mõistlik üles märkida ka seda, mis suuremaid töid talu juures ette on võetud. Mida parandatud, mida ehitatud ja nii. Olen seda senini üsna tükati teinud, aga nüüd proovin sisse seada miski järjepidevuse. Hiljem hea vaadata, sest meeles pidada kõike nagunii ei jõua.

2015 aastal oli siis nii.

• Pööningu puhastamise sajandivanusest sodist. Musta põranda paikamine (eelmine versioon oli koitanud). Kahjuks olid koid peaaegu täielikult ära söönud ka kangasteljed või õigemini hunniku puudetaile, millest idee järgi pidanuks kokku pannes saama kangasteljed.
• Pööningu soojustamine kivivillaga + uue põranda ehitus. Ermo ehitas, mu vennas oli ka abiks, mina kiibitsesin ja keetsin suppi.
• Veranda pealse koristamine. Sinna oli üle 10 aasta lihtsalt asju käest pandud. Välja ilmus 2 paari tünnilaudu (suusad) ühes vastavate saabastega, 2 vanaaegset kardinapuud, hulgaliselt aegunud ja riknenud värve, igasuguseid tööriistu, kuuseehteid. Ja vihtasid aastaarvuga 2006-2009 (Eesti Matus Savilöövi moodi, eks). Ka pööningu peale ehitas Ermo ilusa uue põranda.

Saun on pärast ületõrvamist nagu uus

• Sauna katuse apdeit – kraapisin ta sindel haaval samblast puhtaks ja tõrvasin tõrvaõliga. Nii kestab kauem.
• Värvisin sama tõrvaõliga terve sauna üle. Näeb nüüd välja nagu uus. Ühtlasi meenus mulle, kuidas me kunagi ammu arvasime, et oleks jube tark mõte ei-tea-miks alumine palk vahetada mingite fibo plokkide vastu. Isegi miski hinnapakkumine võeti kuskilt firmast, aga see oli nii utoopiliselt suur, et sinnapaika see mõte jäigi. Õnneks. Sest alumisel palgil pole ka aastaid hiljem häda mitte midagi.
• E. puhastas samblast maja katuse ning pritsis üle sambaseptikuga. Tänavune suvi on väga hea samblasuvi olnud ja kuigi alles eelmisel aastal sama asja tegime, hakkas katus jälle kahtlaselt rohetama. Nüüd aga peaks paar aastat rahu majas olema. Seda tööd on vaja tingimata teha ja vältida iga hinna eest katuse sammaldumast. Bituumenkate sammaldub nimelt mõnuga ja kui ta juba murumättaks on muutunud, siis põhimõtteliselt võib hakata ka uut katust planeerima.
• Lasin maha võtta majast vaid 6 meetri kaugusel kasvava hiiglasliku künnapuu, mis varjas kogu päikese ja mattis maja enda alla. Nüüd paistab päike päev läbi tubadesse, sees on kõik nii hele ja valge ning maja eest terrassil vahemerelikult soe.
• Puhastasime, parandasime ja krohvisime uuesti üle korstnajala pööningul.

Nagu kellakäod

• E. ladus müüri nii pööninguluugi kohal kui ka all. Ja pani pööninguluugi asemele akna, mille valmistas Linnamäe Puidu nimeline puutöökoda.
• Pintseldasin natuke köögis – aastaid valitsenud punane-liivakarva-oliiviroheline kombinatsioon on nüüd kadunud.
• Tegin korda ühe väga vana tooli, mille sain koos majaga. 16 aastat hoovõttu ja nüüd siis lõpuks big success, juhhei!

See postitus sai tegelikult inspiratsiooni ühest kurikuulsast hvoorumist, kus kari tarku väitis, et suvemaja pidamine = muru niitmine ja lebo. Ja et muru on ju mõtet niita vaid 600 m2 ulatuses ümber maja ning milleks ometi kaugemate haljasaladega vaeva näha – las loodus on nagu ta on. Mnjah…ei taha mõeldagi, sest Savilöövi alguses oligi selline. Looduse vabalt olla laskmine tähendab paraku seda, et kogu koht on ümbritsetud takjate ja nõgestega ning kasvab võssa mõne aastaga. Muidugi pole suvekodu pidamine ka mingi eriline Vargamäe stiilis rügamine, aga kõpitsemist on maja ümber pidevalt. Me Ermoga naerame, et tööd on planeeritud aastani 2027 ja kui sinna jõuame, siis on paras aeg algusest järgmise ringiga alustada:)