Archive for Söödav

Kolm umbrohusööki, milleta kevad polegi kevad

Millegipärast tabab mind kevadeti alati suur soov kõik roheline, mis maa seest nina välja pistab, ära süüa. Küüslauguvõrsed, naadid, nõgesed, võilillelehed, nurmenukulehed, murulaugud ja esimesed oblikad – loosi läheb kõik!

Kevad ei ole minu jaoks alanud, kui tegemata on umbrohusöögid nendest kõige esimestest umbrohuliblekestest. Jagan teiega kolme meie peres vaat et kohustuslikuks saanud umbrohutoiduretsepti.

 

Nõgesesupp

Seda teen ma ainult kõige-kõige esimestest nõgestest just nüüd aprilli alguses. Tillukesed nõgesed on vaevalt sentimeeter pikad, aga kõrvetavad juba vägevasti. Ja lõhnavad elujõu järgi! Supitegu ise on imelihtne ning kui nõgeseaeg saab otsa, saab samasugust rohelist suppi teha oblikatest või ka noortest rabarberilehtedest.

Vaja läheb:

1 tassitäis riisi

150 grammi head läbikasvanud sinki

3 kõvakskeedetud muna

Mõni suur peotäis värskeid noori nõgeseid

Liiter vett

Soola, pipart

 

Tee nii:

Pane riis keema. Kui riis on keenud poolpehmeks, lisa kuubikuteks lõigatud sink ja keeda edasi, kuni riis on pehme. Vahepeal haki nõgesed peeneks ja kui riis on pehmeks keenud, lisa supile nõgesed. Ära enam keeda! Haki munad ning lisa needki supile. Maitsesta soola ja pipraga ning valmis ongi!

 

Umbrohupirukas

Sellesse pirukasse passivad kõik rohelised liblekesed, mis õnnestub varakevadel kokku korjata ehk siis naadid, võilillelehed, nõgesed, nurmenukulehed, noored küüslauguvõrsed, murulauk. Kahtlemata teeb piruka eriliseks see, kui ta on tehtud nendest kõige esimestest rohelistest libledest. Edaspidi kevade arenedes kaotab ta kuidagi oma võlu.

Pirukas on hapupiimatainal, mis tuleb kõige parem välja kodutehtud hapupiimaga. Kui seda pole, kõlbab ka tavaline keefir.

Vaja läheb:

2,5 dl hapupiima

1 muna

Jahu niipalju, et tainas voolaks, kuid poleks liiga vedel

3 sl mannat

1 tl soola

0,5 tl soodat või küpsetuspulbrit Rohelist kraami (naadid, võilillelehed, noored nõgesed, murulaugud, nurmenukulehed jne) hea mitu suurt peotäit

1-2 kõvakskeedetud muna

100 gr sinihallitusjuustu

Sega kokku tainas. Vala see võiga määritud ahjuvormi ning raputa taignale peale hakitud rohekraam. Haki ka muna ning pudista taignale. Lõika juust väikestest tükkideks ja lisa sinnasamasse. See pirukas ei taha kuuma ahju, piisab nii umbes 150 kraadist. Küpsemisaeg on ca kolmveerandtundi. Kui roheline pirukal hakkab liiale tumenema, aga piruk ise pole veel valmis, pane talle peale foolium ja küpseta nõnda valmis.

 

Salat kõigest kättesaadavast

Kevadeti võib mind näha ümber maja luusimas ja midagi korjamas. Kui minu lapsepõlves tehti meil salatit vaid nurmenukulehtedest ja naatide söömine tundus olevat ekstreemsuse tipp, siis tegelikult on need täiesti söödavad. Kevadel korjan neid salatisse alati! Lisan nurmenukulehti, võilillelehti, küüslauguvõrseid, karulauku ja murulauku. Hakin kogu kraami peeneks, lisan natuke soola ja hapukoort ning valmis ongi. Teine variant on lisada hapukoore asemel piisake head õli. Et roale veidi värvi juurde anda, sobivad siia ka granaatõunaseemned. Või siis kõige esimesed eriti krõmpsud redised.

Comments (1) »

Kõige lemmikum kokaraamat

IMG_2122

 

Savilöövi kontekstis on minu suureks lemmikkokaraamatuks juba aastaid Vesta Reesti “Minu Köök. Toit talust ja turult”. See raamat kingiti mulle mõned aastad tagasi ning võib öelda, et ta on meil maal pidevalt kasutuses. Hulk retsepte on pähekulunud ja saanud juba minupoolse muganduse.

Miks see raamat mulle niiväga meeldib? Mulle meeldib mõtteviis, et toit peaks pärinema ümbruskonnast. Oma aiast, lähedalt metsast-põllult-rabast, aga mitte supermarketist. Meeldib sellepärast, et see on raamat ilma peenutsemata. Siin ei ole välismaise kummardamist, vaid just kohaliku kraami austamist. Palju häid vanaaegseid nippe, mida perenaised tänapäeval võib-olla juba unustama hakkavad. Ehedust ja maalähedust. Pildid on ka ilusad ja pilte on palju. See on kokaraamatu puhul, muide, äärmiselt oluline.

IMG_2124

Mõned meie eriti lemmikud retseptid:

Mustasõstraõie želee

2 suurt peotäit mustasõstraõisi

2-3 sl suhkrut

1 l vett

agar-agarit

Pane potti vesi, suhkur ja mustasõstraõied. Aja keema ja keeda vaiksel tulel umbes tunnike. Vedelik peab värvuma tumeroosaks. Kurna vedelik, pane potti tagasi ja lisa agar-agar, lase keema tõusta, kalla ettevalmistatud nõudesse ja lase tarduda. Niipea kui želee on tardunud, ongi ta valmis.

Superhea kraam niisama “paljalt” söömiseks või saia peale panemiseks.

 

Kodune toorjuust

1 l maitsestamata jogurtit

maitseks soola ja ürte

Kalla jogurt kahekordsele marlile, seo marli tihedaks keraks sõlme. Pane nutsakas ööpäevaks jahedasse nõrguma. Moodustub ühtlane juustupall. Kui juust tundub veel liiga vedel, sega see läbi, suru lusikaga vedelik välja ja nõruta veel. Sega juurde hakitud ürdid ja maitse järgi soola. Sünnib mõnus kreemjas leivakate.

Comments (1) »

Vahtrapuust vuliseb mahla

IMG_2089

Nõmme turul müüvad mutikesed vahtramahla juba mõnda aega (4 euri liiter) ja me otsustasime ka proovida, kas juba tuleb. Tuligi!

Kuidas siis mahla puu seest kõige paremini kätte saada?

Vaja läheb oherdit, voolikut (või kui tahad vanakooli moodi mahla võtta, siis puust renni), teipi, natuke nööri ja kogumisanumat. Meie võtsime selleks 7-liitrise veekanistri.

Asi käib nii:

  • Valid hea jämeda puu. Sellise, kellel ikka jätkub mahlaandi, kuid kes ei ole veel vanadusest nõder ja (tõenäoliselt) seest pehkinud. Puu peaks kasvama mäe otsas, sest nendel puudel pidi magusam mahl olema.
  • Puurid puu sisse augu. Meie puurisime silmade kõrgusele, sest mida kõrgemalt mahla võtta, seda magusam on.
  • Auku sätid võimalikult tihedalt vooliku. Tihenda teibika, et väärt mahlakraam raisku ei läheks.
  • Kanistri korgi sisse tee auk ja pane sealt vooliku teine ots läbi. Kui vaja, siis tihenda teibiga.
  • Seo kanister nööriga kenast puu külge, et ta ikka püsti püsiks.
  • Kui mahlavõtmine lõppeb, tuleb puuritud auk sobiliku puupunniga kinni lüüa ja puule aitäh öelda!

Meie saime kahe päevaga üle kolme liitri vahtramahla ja see on alles algus. Need esimesed kolm, tõsi küll, olid veidi puu maitsega, aga kõrvalmaitse on ainult alguses ning kui päris mahlajooksuks läheb, siis see kaob. Magus on see mahl küll!

Samamoodi panime jooksma ka kase, aga sealt veel ei tule. Peab ootama, kuni ilm natuke soojeneb ja puus mahlad liikvele lähevad.

IMG_2085

Mahlavõtusüsteem 

Leave a comment »

Metsalisandiga piparkoogid (piparkoogitainas kuusevõrsesiirupist)

IMG_1878

Kuskilt internetist jäi silma, et keegi kasutab kuusevõrsesiirupit piparkoogitaignas. Et minul on seda nestet päris mitu purki, hakkasin kohe katsetama. Tulemus – hetkel on üsna raske peatada käte liikumist piparkoogikausi ja suu vahel. Panen retsepti siia kirja, hea teinekordki võtta.

Vaja läheb:

2 dl kuusevõrsesiirupit

Pool pakki piparkoogimaitseainet

100 gr suhkrut

150 gr võid

Ühe apelsini riivitud koor

Üks muna

Üks tl küpsetuspulbrit

Näpuotsatäis soola

Jahu niipalju, et kokku tuleks tainas, millest saab vormida vorsti (ehk nii 0,5-0,6 kg)

IMG_1876Tee nii:

Kuumuta siirup koos maitseainetega, lisa tükkidena või. Ära keeda, kuid sega kuni või on sulanud. Tõsta kõrvale jahtuma. Riivi segusse apelsinikoor. Klopi muna lahti ja lisa segusse. Sega kuivained omavahel kokku ning ühenda siis siirupikraamiga. Vormi päts ja pane ööks külmkappi.

Värvilised glasuurid on poest, kuid valge tegin seekord ise. Nii:

Vahusta üks munavalge hästi kõvaks vahuks. Lisa klaasitäis tuhksuhkrut ja supilusikatäis sidrunimahla.

Glasuurimine põhjustab meil kodus alati laua ümber tohutu tunglemise ja konkureerimise, seega tulemus on tavaliselt väga eklektiline. Nii ka seekord. Põhimõte on see, et igal piparkoogil olgu võimalikult rohkem glasuuri. Valge glasuur oli alguses veidi vedel ja kuna mul puudus korralik pritskott, siis ei saanud piparkoogid kõige fotogeenilisemad. Aga iseteht glasuur oli väga aus – tahkus kiiresti (külmkapis nii tunni ajaga).

IMG_1879

Leave a comment »

Piparkoogitaigna retsept

IMGP2414

Juba aastaid ei osta ma poest piparkoogitainast, sest a) see sisaldab tihti mittevajalikke aineid ja b) mitte kunagi sa ei tea, kuidas poetainas “tööolukorras” käitub – on ta rullitav, hakkab äkki ahjus tobedalt kerkima või on hoopis ülemaitsestatud. Piparkoogitainast on ise imelihtne teha ning selle kokkusegamine ei võta kauem aega kui ehk minutit kakskümment. Tõsi – kui teha päris algusest ehk alustada tainast suhkru karamellistamisega, siis kulub aega rohkem. Aga mina teen valmissiirupiga, mis on hästi lihtne.

Olen selle retsepti järgi mitu aastat tainast teinud ning võin kinnitada, et see tainas on hästi rullitav ning piparkoogid tulevad mõnusalt muredad (või!). Kõik kogused on antud tunde järgi, sest mõõteriistu mul kodus ei ole ja mõõtmist ma ka ei praktiseeri.

Taignaks läheb vaja:

1,5-2 dl tumedat Dansukkeri siirupit

ca 1 dl suhkrut

pool pakki piparkoogimaitseainet

250 grammi võid

1 muna

1 tl soodat või küpsetuspulbrit

ca 0,5 kg jahu

(Ühe apelsini mahl, kui tahad apelsinimekki kakukestele juurde. Jahu kulub siis tiba rohkem.)

 Aga tainategu käib siis nii:

Siirup, maitseained ja suhkur kuumuta paksupõhjaga potis segades. Kui segu on kuum, lisa tükkidena või. Sega ja kuumuta kuni või on sulanud.  Kui teed apelsiniga tainast, siis lisa nüüd mahl. Jahuta segu niipalju, et saad lisada muna. Kõige lõpuks lisa jahu koos soodaga. Jahukoguse mõõtmisega ma vaeva ei näe, vaid lisan seda niipalju, et tainast saab voolida. Vormin sellest pätsi ja keeran toidukilesse. Läheb külmkappi. Järgmisel päeval saab hakata piparkooke küpsetama. Sellest kogusest tuleb välja umbes 1 kg tainast.

Leave a comment »

Kuidas me oma kanavärgiga kogemata moodsaks osutusime

Et meil kanu enam pole, on aeg sellele suvisele kanaloole teha väike kokkuvõte.

Kui me kevadel need kuus rääbakat 1-eurost kana koju tõime, ei osanud ma arvatagi, et oleme selle sammuga kogemata liitunud uue kuuma moevooluga – suvekanade pidamisega. Selgus, et taoline kevadel-võtan-kanad-sügise-söön-või-kingin-nad-ära kanade pidamine on viimastel aastatel vägagi levinud.

Kuidas meil siis kanade pidamine läks? Olgu öeldud, et see oli tegelikult nüansirikkam kui mulle oli meelde jäänud lapsepõlvest. Nimelt kuulus minu vanaema majapidamisse alati suur ja toimekas kanakari, kellega lapse silmade läbi polnudki muud vaeva, kui et anna aga teri ja toidujäänuseid ette ning korja aga mune. Ja kukk pidevalt muudkui kires.

Aga algusest. Niisiis sai kanadele ettevalmistatud kena kuut ühes õrrega, õue käimise trepiga, munemiskastiga ning võrgust aedikuga. Selgus aga, et sellises kohas elamine käib puurikanal, kes on harjunud lihtsalt seisma ühe koha peal, kaugelt üle mõistuse. Meie kanad ei osanud oma uude koju jõudes ei siblida ega õieti nokkida, munesid suvaliselt kuhu juhtus ja õrrele magama minemine oli nende jaoks tuumateadus.

Ka kodust sööki vaatasid linnuvabriku söödaga harjunud kanad alguses umbusklikult ning sellega harjumine võttis nii umbes nädal.  Süüa said nad mullustest kartulitest keedetud putru, nisuteri, kuivatud munakoori, kõikvõimalikke toidujäätmed ja rohelist. Ja vett, mis peab koguaeg ees olema. Samuti tõin veterinaarapteegist spetsiaalset kanavitamiini, mida iga päev neile toidu sisse segasin.

Kõik oli ilus-tore, kuni ühel ööl külastas kanakuuti tuhkur. Üldiselt öeldakse, et kui tuhkur juba kanalasse saab, siis ellu ei jää lindudest keegi, aga meie kanadest õnnestus kahel luugi kaudu välja vupsata ning rünnak üle elada. Õppetund sellegipoolest – kanakuut peab olema täiesti tihe ja kindel, sest see elukas poeb sõna otseses mõttes seinapraost ka läbi.

Pärast seda juhtumit said neist kahest justkui lemmikloomad. Neid toideti peost, nad said kuni suve lõpuni nautida täielikku vabadust ning ööbida mõnusalt laste mängumajas.

Hanna ja Helena õppisid sel suvel, et kana on küll nunnu, kuid siiski mitte lemmikloom. Nad tahtsid väga neid alguses süles tassida ja niisama väntsutada. Selgus aga, et kana mitte ei tohi väntsutada, kui pärast üht sellist kõvemat mängimist kana paar järgmist päeva nahkmune munes. Ju sai tema munavalmistamissüsteem muljuda.

Munemise koha pealt oli tegemist täielike munamasinatega. 5-6 muna päevas stabiilselt ning enne tuhkruintsidenti jõudsin juba mõelda, et no mida me küll teeme nii paljude munadega. Mine või turule müüma. Hoogu võeti maha alles sulgimise ajal, mis kestis mõne nädala. Erinevalt üsna levinud arvamusest pole kanakarjale vaja kukke selleks, et nad muneksid.

Kui me kanad võtsime, siis oli tuttavate põhiline küsimus, et no mida te küll teete nendega sügisel – kas võtate linna kaasa või? Vastus on lihtne – maailmas on olemas päris palju kanaroogi…

Kokkuvõttes ei olnud kanade pidamine eriliselt tülikas, vaid hoopis äärmiselt vahva, eriti lastele. Nemad hoolitsesid meie kanade eest otse kuninglikult ja tuli vaid jälgida, et hoolitsus ei muutuks lindude kiusamiseks. Rahaliselt võttes pole ma kokku arvutanud, kas kanapidamisega teenisime kahjumit või oli see tulus, kuid ega vahet polegi – emotsionaalselt oli see ettevõtmine mõnus. Ja nagu 5-aastased kanade perenaised on juba otsustanud, siis tuleb ka järgmisel aastal raudselt jälle kanad võtta.

 

 

Leave a comment »

Arbuus, omakasvatatud, esimene

 IMG_1535Esimesed omakasvatatud arbuusid: heledad, väga õhukese koore ja väikeste seemnetega. Ja ülimagusad!

Kui ma kevadel mõned arbuusiseemned mulda pistsin, ei lootnud ma midagi. Paigutasin arbuusitaimed kasvuhoonesse ja kastsin neid võrdlemisi järjekindlalt. Kuskilt olin lugenud, et arbuusiõisi on kasvuhoones vaja pintsliga tolmendada (kui pole mesilasi seda tegemas) ja alguses ma seda tegingi. Aga kui teod või mingid muud elukad järjekindlalt väikese arbuusivilja alge ära sõid, lõin käega. Tolmendagu ennast ise või ärgu tehku seda.

Arbuusitaim aga kasvatas salaja ja märkamatult endale külge väikese muna. Ja sama tegi ka teine taim. Ma ei lootnud endiselt midagi.

Täna avasime siis naljaviluks kaks arbuusi ja ennäe – täiesti söödavad! Et mitte öelda – ülimalt head! Suurem kasvas lapse pea suuruseks, väiksem aga kõigest rusikasuurune.

Hanna lubas kindlasti, et ka järgmisel aastal tuleb jälle ise arbuuse kasvatada. No vaatab.

IMG_1536

Hanna maiustab ja kiidab: “Iiiiiimehea!!!!!”

Leave a comment »

Mis toimub kasvuhoones?

IMG_1258

Lühidalt öeldes on kasvuhoone taimi täis kasvanud. Väike meil see kasvuhoone on, aga kõik kraam edeneb väga hästi.

Tomatitaimi on meil viis. Härjasüda, kirsstomat ja kollane. Kõik nad on juba noore puu suurused ning väga tomateid täis. Esimesena said valmis kollased, aga kohe tulevad ülejäänud ka.

Kurgitaimi on kolm – üks pikk kurk ja kaks lühikest. Istutasin need väga hilja – alles juuni esimesel nädalal. Juuli esimeseks nädalaks olid nad roninud laeni ning nopin iga päev kurke. Pika kurgi valmimiseni läheb aga veel aega.

Siis on meil veel kaks paprikataime, mis õitsevad kui hullud ning ühel hommikul tervitas mind täitsa paprikasarnane väike vili ühe tegelase küljes. Ma pole paprikat kunagi kasvatanud nii, et näis, mis ja kas sellest välja tuleb. Hanna igatahes käib ja laksutab juba keelt, sest paprika on tema lemmik. Ta sööb paprikat nagu õuna.

Arbuus. Kaks tükki neid taimi on ja suuremal on küljes arbuusialged, kuid ega ma sealt eriti midagi ei looda. Keegi nimelt järjekindlalt hävitab viljaalgmeid.

Kastitäis basiilikuid. Esimest korda õnnestus mul basiiliku kasvatamine seemnest algusest peale ja tõesti väga hästi edeneb kasvuhoones. Samast satsist istutasin ka avamaale basiilikuid, kuid need on sisuliselt sama suured, kui kevadel istutades.

Nastik. Õudne lugu, aga paistab, et üks meie madudest on sättinud end elama kasvumajja. Loodetavasti ei kavatse ta sinna muneda.

IMG_1259

IMG_1261

IMG_1260

Leave a comment »

Mangokana

Kui me kanad võtsime, siis küsisid mitmed, et no mis neist siis sügisel peaks saama. Kanarooga, oli minu vastus.

Sügis on veel küll kaugel, kuid üks kana meie kuuikust paistis silma erilise nürimeelsusega. Kui teised õppisid ära, et vihma eest tuleb minna räästa või põõsa alla, siis tema seisis alati kui vankumatu tinasõdur vihma käes ja vaid soputas ennast haledalt. Pidevalt oli teda vaja otsida ja kippus metsa ära kaduma. Kutsumise peale ka kohale ei tulnud. Teiste käest sai ka tappa. Välimuseltki selline rääbakas.

Niisiis, ristisime selle kana Mangokanaks ning valmis alljärgnev hautis:

1 kana

1 kotike pruuni riisi

1 mangokonserv

1 paprika

1 sibul

soola, meelepäraseid maitsetaimi, vett

Vala ahjupotti riis, mangokonserv ühes kompotivedelikuga. Lisa tükeldatud paprika ja sibul. Kana kah. Ise tead, kas lõigud tükkideks või läheb kõige täiega. Soola ja pipart. Vett. Hauta kogu kraami kas puuahjus või pliidil seni kuni kana pehmeks muutub. See võtab päris kaua aega, niiet ole kannatlik.

Tagantjärele tark olles, siis need sekond händ munakanad näivad kõlbavad pigem siiski pigem puljongiks. Sest liha luude peal on neil olematu.

Ahjaa…nõrganärvilistele ütlen, et ma ise loomulikult kana mahakoksamise ja prepareerimisega hakkama ei saanud. Õigupoolest polnud mul aimugi, mismoodi see värk üldse käib. Aga tehtud ta sai. Hanna ja Helena mängisid senikaua toas ja avastasid toimuva alles siis, kui kana oli juba kitkutud ning tema kõhust ilmus välja hulk poolvalmis mune. Neil oli põnev, kuid mingid šokki ma küll ei märganud. Küsisid vaid mingil ajal, et kas nad saavad ise selle kana kinni püüda, aga kui ütlesin, et kana on juba kitkutud, ütlesid vaid “ahah” ja kogu lugu. Eks oli ka juba mitu päeva varem räägitud, et see kõige nirum kana on meil Mangokana.

Leave a comment »

Põdrasamblajutt

IMG_1079

 

Et siis islandi käokõrv ehk maakeeli põdrasammal. Sellest valmistatud ülimõru tee on minumeelest parim köharohi üldse. Samas ei saa öelda, et mina või mu lapsed seda jooki ülemäära armastaksime. Lastele mul pole siiani õnnestunudki seda teed sisse joota ehk et nad on pigem nõus omal kopsud välja köhima kui seda jooma.

Niisiis mõtlesin, et olen hoopis kavalam sel aastal ja keedaks talviseks köhahooajaks “põdrasamblasiirupit”.

Ega midagi – tõin metsast suure koti täie islandi samblikku. Puhastasin ära ja keetsin sellest ning vähekesest hulgast kuusekasvudest nii kange tee, et proovides võttis lausa läkastama. Kurnasin vedeliku, lisasin suhkru ja imevaiksel tulel kuumutasin siirupiks. Välja tuli ülimalt mõnus neste, mis on omapärase metsa maitsega.

Mu lapsed proovisid seda ning kiitsid heaks – pidi olema korraga mõru ja magus. Kusjuures mõru ei ole häiriv, vaid just parasjagu. Nüüd me joome koguni hommikukohvi oma metsasiirupiga. Siirupit sai nii palju, et hakka või müüma:) Kusjuures netis guugeldades ei leidnud ma, et Eestis keegi taolist asja müüks. Jah, on olemas miskid naturaalsed kuusekasvu ja kurgusiirupid, aga mitte islandi käokõrval baseeruvat siirupit.

IMG_1081

 

 

Leave a comment »