Archive for Söödav

Vaarikalummus

Korilasel on kiired päevad – raiesmikel on valmis saanud vaarikad ja loomulikult on need KÕIK vaja ära korjata. Või vähemalt üritada ära korjata.

Metsvaarikad on mu ühed suured lemmikud. Ei anna aedvaarikatega mitte võrreldagi. Nädalavahetusel laste lunimise peale ostsin turult aedvaarikaid ja üllatusin, kui maitsetud ja lõhnatud need on. Nagu plastmass või lihtsalt mingi materjal. Sain jälle tuge oma veendumusele, et ma ei hakka iialgi oma aias kasvatama aedvaarikaid, kuna mets pakub neid marju rikkalikult ja metsik variant on oluliselt maitsvam.

Vaarikaaeg on üürike, heal juhul nii nädal. Sellepärast põikan nüüd iga päev oma raiesmikule. See on põhjatu ja marju on lõputult. Vaarikakorjajaid on ka vähe. Miks, sellest ma polegi aru saanud.

Kui veel vaarikatest rääkida, siis sain jälle õhata, et küll mul on tore töö – saab muudkui juurde tarkuseteri. Nimelt käisin Polli aiandusuuringute keskuses lugu tegemas ja seal sadade vaarikate vahel toimetas üks vaarikateadlane. Rääkisime kohe pikemalt vaarikaussi hingeelust. See uss ei olegi mitte kõige suurem kurjajuur, vaid paharet on vaarikamardikas, kes põõsa all mullas mõnusasti elab. Kevadel, kui vaarikas õitseb, ronib teine kribinal-krabinal üles õie peale munema. Ja sealt need ussid tulevadki. Ja veel oskab mardikas end kavalalt varjata – ohu korral kukutab ennast selili maha ja teeskleb surnut:)

Just ussitamise teema pärast ei anna vaarikaid eriti ökona ehk ilma taimemürkideta kasvatada. On vaid üks erand – taasviljuv vaarikas. See on selline tegelane, kes kasvatab kõigepealt marjad II aasta võrsetele ning seejärel ka sama aasta võrsetele. Just praegu on ta õitsema hakkamas ja kuu aja pärast hakkab marju saama. Kuna aga vaarikamardikas tegutseb ainult kevadeti, siis nn sügisvaarikat ussitamise probleem ei ähvarda. Ja mina arvasin seni, et turul sügisel müüdavad vaarikad on toodud kuskilt lõunamaalt ning eestimaise silt niisama ilu pärast külge riputatud.

Kui nüüd alguse juurde tagasi tulla, siis vaarikakoha leidmine on lihtsamast lihtsam, sest vaarikas kasvab põhimõtteliselt igal raiesmikul. Kui sa kuu aega tagasi korjasid raiesmikul maasikaid, siis suure tõenäosusega saad sealtsamast ka vägeva vaarika saagi. Kaege perra!

Ahjaa, seda ka, et mida vaarikatest üldse teha. Oma vanaema kombel olen neist vähemalt ühe laari keetnud moosi koos mustade sõstardega. Panen pooleks vaarikaid ja mustsõstraid.

Laste lemmikmoos on aga puhas vaarikamoos. Seda teen tingimata moosisuhkruga, siis kallerdab ta kenasti ära.

Et mul aga purgid on kõik juba moosi täis, katsetasin ka vaarikasiirupi keetmisega. Vaja läheb:

2 l vaarikaid

ca 600 grammi tavalist suhkrut

Kõigepealt panin vaarikad suhkruta keema ja keetsin välja mahla. Kurnasin ning panin puhta mahla vaiksele tulele keema koos suhkruga. Keetsin seni, kuni segu hakkas paksemaks muutuma. Vahepeal riisusin pealt vahtu. Umbes pooletunnise keetmise järel panin kuumalt purkidesse-pudelitesse ja nii ongi. Kahtlus on, et asi muutus jahtudes želeeks, aga ega suuremat vahet pole. Tarvitada saab seda talvel nt morsi tegemisel, aga miks mitte ka kisselliks või mannavahuks teha.

 

IMG_2918

Vaarikasiirup

 

Leave a comment »

Külma suvepäeva kanahautis

IMG_2745

Selle retsepti leidsin ühest vanast Maakodust ja seal oli tema nimeks mosli. Mosli on siis Tuneesia köögist pärit kana-kartulihautis, aga et ma loomulikult retsepti kallal omaloomingut rakendasin, siis mosliks ei julge seda enam nimetada. Tegin hautist suures ahjus, sest tänavune juuli lihtsalt on selline, et kütame mõnikord ka ahju.

Vaja läheb:

5 keskmise suurusega kartulit

Kümmekond kirsstomatit

4-5 värsket porgandit

Vähemalt 5 kana poolkintsu

1 sibul

Soola, pipart, kurkumi

Veidi oliiviõli

Asi käib nii:

Kõigepealt küta ahi korralikult ära. Kuniks ahi köeb, valmista potitäis söödavat ette. Kõigepealt lähevad ahjupotti sektoriteks lõigatud kartulid, poolitatud tomatid ja porgandikangid. Maitsesta kraam soola ja värskelt jahvatatud pipraga. Sibul haki ja pane pannile praadima. Samal ajal maitsesta soola-pipraga ka kanatükid ja prae need mõlemalt poolt kergelt läbi. Vala kraam pannilt potti juurikate juurde. Maitsesta kurkumiga. Lisa natuke õli ja niipalju vett, et poti põhjas oleks vedelikku paar sentimeetrit. 10 minutit pärast ahju kinni panemist lükka pott ahju ja jäta ta sinna paariks-kolmeks tunniks.

 

PS. Toitu ma pildistada ei oska, tean. Sellepärast ongi siin blogis nii vähe toidujuttu, sest pildid lihtsalt pole eriti isuäratavad.

Leave a comment »

Kolm umbrohusööki, milleta kevad polegi kevad

Millegipärast tabab mind kevadeti alati suur soov kõik roheline, mis maa seest nina välja pistab, ära süüa. Küüslauguvõrsed, naadid, nõgesed, võilillelehed, nurmenukulehed, murulaugud ja esimesed oblikad – loosi läheb kõik!

Kevad ei ole minu jaoks alanud, kui tegemata on umbrohusöögid nendest kõige esimestest umbrohuliblekestest. Jagan teiega kolme meie peres vaat et kohustuslikuks saanud umbrohutoiduretsepti.

 

Nõgesesupp

Seda teen ma ainult kõige-kõige esimestest nõgestest just nüüd aprilli alguses. Tillukesed nõgesed on vaevalt sentimeeter pikad, aga kõrvetavad juba vägevasti. Ja lõhnavad elujõu järgi! Supitegu ise on imelihtne ning kui nõgeseaeg saab otsa, saab samasugust rohelist suppi teha oblikatest või ka noortest rabarberilehtedest.

Vaja läheb:

1 tassitäis riisi

150 grammi head läbikasvanud sinki

3 kõvakskeedetud muna

Mõni suur peotäis värskeid noori nõgeseid

Liiter vett

Soola, pipart

 

Tee nii:

Pane riis keema. Kui riis on keenud poolpehmeks, lisa kuubikuteks lõigatud sink ja keeda edasi, kuni riis on pehme. Vahepeal haki nõgesed peeneks ja kui riis on pehmeks keenud, lisa supile nõgesed. Ära enam keeda! Haki munad ning lisa needki supile. Maitsesta soola ja pipraga ning valmis ongi!

 

Umbrohupirukas

Sellesse pirukasse passivad kõik rohelised liblekesed, mis õnnestub varakevadel kokku korjata ehk siis naadid, võilillelehed, nõgesed, nurmenukulehed, noored küüslauguvõrsed, murulauk. Kahtlemata teeb piruka eriliseks see, kui ta on tehtud nendest kõige esimestest rohelistest libledest. Edaspidi kevade arenedes kaotab ta kuidagi oma võlu.

Pirukas on hapupiimatainal, mis tuleb kõige parem välja kodutehtud hapupiimaga. Kui seda pole, kõlbab ka tavaline keefir.

Vaja läheb:

2,5 dl hapupiima

1 muna

Jahu niipalju, et tainas voolaks, kuid poleks liiga vedel

3 sl mannat

1 tl soola

0,5 tl soodat või küpsetuspulbrit Rohelist kraami (naadid, võilillelehed, noored nõgesed, murulaugud, nurmenukulehed jne) hea mitu suurt peotäit

1-2 kõvakskeedetud muna

100 gr sinihallitusjuustu

Sega kokku tainas. Vala see võiga määritud ahjuvormi ning raputa taignale peale hakitud rohekraam. Haki ka muna ning pudista taignale. Lõika juust väikestest tükkideks ja lisa sinnasamasse. See pirukas ei taha kuuma ahju, piisab nii umbes 150 kraadist. Küpsemisaeg on ca kolmveerandtundi. Kui roheline pirukal hakkab liiale tumenema, aga piruk ise pole veel valmis, pane talle peale foolium ja küpseta nõnda valmis.

 

Salat kõigest kättesaadavast

Kevadeti võib mind näha ümber maja luusimas ja midagi korjamas. Kui minu lapsepõlves tehti meil salatit vaid nurmenukulehtedest ja naatide söömine tundus olevat ekstreemsuse tipp, siis tegelikult on need täiesti söödavad. Kevadel korjan neid salatisse alati! Lisan nurmenukulehti, võilillelehti, küüslauguvõrseid, karulauku ja murulauku. Hakin kogu kraami peeneks, lisan natuke soola ja hapukoort ning valmis ongi. Teine variant on lisada hapukoore asemel piisake head õli. Et roale veidi värvi juurde anda, sobivad siia ka granaatõunaseemned. Või siis kõige esimesed eriti krõmpsud redised.

Comments (1) »

Kõige lemmikum kokaraamat

IMG_2122

 

Savilöövi kontekstis on minu suureks lemmikkokaraamatuks juba aastaid Vesta Reesti “Minu Köök. Toit talust ja turult”. See raamat kingiti mulle mõned aastad tagasi ning võib öelda, et ta on meil maal pidevalt kasutuses. Hulk retsepte on pähekulunud ja saanud juba minupoolse muganduse.

Miks see raamat mulle niiväga meeldib? Mulle meeldib mõtteviis, et toit peaks pärinema ümbruskonnast. Oma aiast, lähedalt metsast-põllult-rabast, aga mitte supermarketist. Meeldib sellepärast, et see on raamat ilma peenutsemata. Siin ei ole välismaise kummardamist, vaid just kohaliku kraami austamist. Palju häid vanaaegseid nippe, mida perenaised tänapäeval võib-olla juba unustama hakkavad. Ehedust ja maalähedust. Pildid on ka ilusad ja pilte on palju. See on kokaraamatu puhul, muide, äärmiselt oluline.

IMG_2124

Mõned meie eriti lemmikud retseptid:

Mustasõstraõie želee

2 suurt peotäit mustasõstraõisi

2-3 sl suhkrut

1 l vett

agar-agarit

Pane potti vesi, suhkur ja mustasõstraõied. Aja keema ja keeda vaiksel tulel umbes tunnike. Vedelik peab värvuma tumeroosaks. Kurna vedelik, pane potti tagasi ja lisa agar-agar, lase keema tõusta, kalla ettevalmistatud nõudesse ja lase tarduda. Niipea kui želee on tardunud, ongi ta valmis.

Superhea kraam niisama “paljalt” söömiseks või saia peale panemiseks.

 

Kodune toorjuust

1 l maitsestamata jogurtit

maitseks soola ja ürte

Kalla jogurt kahekordsele marlile, seo marli tihedaks keraks sõlme. Pane nutsakas ööpäevaks jahedasse nõrguma. Moodustub ühtlane juustupall. Kui juust tundub veel liiga vedel, sega see läbi, suru lusikaga vedelik välja ja nõruta veel. Sega juurde hakitud ürdid ja maitse järgi soola. Sünnib mõnus kreemjas leivakate.

Comments (1) »

Vahtrapuust vuliseb mahla

IMG_2089

Nõmme turul müüvad mutikesed vahtramahla juba mõnda aega (4 euri liiter) ja me otsustasime ka proovida, kas juba tuleb. Tuligi!

Kuidas siis mahla puu seest kõige paremini kätte saada?

Vaja läheb oherdit, voolikut (või kui tahad vanakooli moodi mahla võtta, siis puust renni), teipi, natuke nööri ja kogumisanumat. Meie võtsime selleks 7-liitrise veekanistri.

Asi käib nii:

  • Valid hea jämeda puu. Sellise, kellel ikka jätkub mahlaandi, kuid kes ei ole veel vanadusest nõder ja (tõenäoliselt) seest pehkinud. Puu peaks kasvama mäe otsas, sest nendel puudel pidi magusam mahl olema.
  • Puurid puu sisse augu. Meie puurisime silmade kõrgusele, sest mida kõrgemalt mahla võtta, seda magusam on.
  • Auku sätid võimalikult tihedalt vooliku. Tihenda teibika, et väärt mahlakraam raisku ei läheks.
  • Kanistri korgi sisse tee auk ja pane sealt vooliku teine ots läbi. Kui vaja, siis tihenda teibiga.
  • Seo kanister nööriga kenast puu külge, et ta ikka püsti püsiks.
  • Kui mahlavõtmine lõppeb, tuleb puuritud auk sobiliku puupunniga kinni lüüa ja puule aitäh öelda!

Meie saime kahe päevaga üle kolme liitri vahtramahla ja see on alles algus. Need esimesed kolm, tõsi küll, olid veidi puu maitsega, aga kõrvalmaitse on ainult alguses ning kui päris mahlajooksuks läheb, siis see kaob. Magus on see mahl küll!

Samamoodi panime jooksma ka kase, aga sealt veel ei tule. Peab ootama, kuni ilm natuke soojeneb ja puus mahlad liikvele lähevad.

IMG_2085

Mahlavõtusüsteem 

Leave a comment »

Metsalisandiga piparkoogid (piparkoogitainas kuusevõrsesiirupist)

IMG_1878

Kuskilt internetist jäi silma, et keegi kasutab kuusevõrsesiirupit piparkoogitaignas. Et minul on seda nestet päris mitu purki, hakkasin kohe katsetama. Tulemus – hetkel on üsna raske peatada käte liikumist piparkoogikausi ja suu vahel. Panen retsepti siia kirja, hea teinekordki võtta.

Vaja läheb:

2 dl kuusevõrsesiirupit

Pool pakki piparkoogimaitseainet

100 gr suhkrut

150 gr võid

Ühe apelsini riivitud koor

Üks muna

Üks tl küpsetuspulbrit

Näpuotsatäis soola

Jahu niipalju, et kokku tuleks tainas, millest saab vormida vorsti (ehk nii 0,5-0,6 kg)

IMG_1876Tee nii:

Kuumuta siirup koos maitseainetega, lisa tükkidena või. Ära keeda, kuid sega kuni või on sulanud. Tõsta kõrvale jahtuma. Riivi segusse apelsinikoor. Klopi muna lahti ja lisa segusse. Sega kuivained omavahel kokku ning ühenda siis siirupikraamiga. Vormi päts ja pane ööks külmkappi.

Värvilised glasuurid on poest, kuid valge tegin seekord ise. Nii:

Vahusta üks munavalge hästi kõvaks vahuks. Lisa klaasitäis tuhksuhkrut ja supilusikatäis sidrunimahla.

Glasuurimine põhjustab meil kodus alati laua ümber tohutu tunglemise ja konkureerimise, seega tulemus on tavaliselt väga eklektiline. Nii ka seekord. Põhimõte on see, et igal piparkoogil olgu võimalikult rohkem glasuuri. Valge glasuur oli alguses veidi vedel ja kuna mul puudus korralik pritskott, siis ei saanud piparkoogid kõige fotogeenilisemad. Aga iseteht glasuur oli väga aus – tahkus kiiresti (külmkapis nii tunni ajaga).

IMG_1879

Leave a comment »

Piparkoogitaigna retsept

IMGP2414

Juba aastaid ei osta ma poest piparkoogitainast, sest a) see sisaldab tihti mittevajalikke aineid ja b) mitte kunagi sa ei tea, kuidas poetainas “tööolukorras” käitub – on ta rullitav, hakkab äkki ahjus tobedalt kerkima või on hoopis ülemaitsestatud. Piparkoogitainast on ise imelihtne teha ning selle kokkusegamine ei võta kauem aega kui ehk minutit kakskümment. Tõsi – kui teha päris algusest ehk alustada tainast suhkru karamellistamisega, siis kulub aega rohkem. Aga mina teen valmissiirupiga, mis on hästi lihtne.

Olen selle retsepti järgi mitu aastat tainast teinud ning võin kinnitada, et see tainas on hästi rullitav ning piparkoogid tulevad mõnusalt muredad (või!). Kõik kogused on antud tunde järgi, sest mõõteriistu mul kodus ei ole ja mõõtmist ma ka ei praktiseeri.

Taignaks läheb vaja:

1,5-2 dl tumedat Dansukkeri siirupit

ca 1 dl suhkrut

pool pakki piparkoogimaitseainet

250 grammi võid

1 muna

1 tl soodat või küpsetuspulbrit

ca 0,5 kg jahu

(Ühe apelsini mahl, kui tahad apelsinimekki kakukestele juurde. Jahu kulub siis tiba rohkem.)

 Aga tainategu käib siis nii:

Siirup, maitseained ja suhkur kuumuta paksupõhjaga potis segades. Kui segu on kuum, lisa tükkidena või. Sega ja kuumuta kuni või on sulanud.  Kui teed apelsiniga tainast, siis lisa nüüd mahl. Jahuta segu niipalju, et saad lisada muna. Kõige lõpuks lisa jahu koos soodaga. Jahukoguse mõõtmisega ma vaeva ei näe, vaid lisan seda niipalju, et tainast saab voolida. Vormin sellest pätsi ja keeran toidukilesse. Läheb külmkappi. Järgmisel päeval saab hakata piparkooke küpsetama. Sellest kogusest tuleb välja umbes 1 kg tainast.

Leave a comment »