Archive for Söödav

Kodutehtud köhasiirup

IMG_1006

Isetehtud “köhasiirup”

Eelmises postis kirjutasin imelistest kuusevõrsetest ja siirupist, mille retsepti netist leidsin. See siirupiidee hakkas mind kummitama ning nii korjasingi ilmatuma hunniku neid rohelisi vitamiinipomme. Kuuskede kallal toimetades aga turgatas, et no miks ainult kuusevõrsesiirup – apteekides müüakse ju laste köhasiirupeid, kus üheks koostisaineks on kuusevõrsed, aga lisaks veel mitmesuguseid taimi. Islandi käokõrv ehk nn põdrasamblik käib sinna sisse pärist kindlasti. Niisiis korjasin veel ka hunniku seda samblikku ja keetsin neist kokku siirupi, mis lõhnab samamoodi nagu apteegis müüdav “köh köh” köhasiirup.

Keetsin seda nii nagu retseptis soovitati:

  • kõigepealt valasin kuusevõrsed ja islandi käokõrva külma veega üle ja lasin pool tundi tõmmata.
  • siis ajasin segu keema ja lasin taas pool tundi tõmmata.
  • kurnasin ära ja viisin kuusevõrsed kanadele. Kanad vahtisid mind lolli näoga ja pidasid peenikest naeru, et perenaine on lolliks läinud.
  • ajasin kurnatud vedeliku uuesti keema. Muide, ei maksa ehmuda, kui see näeb tõeliselt hall ja õudne välja. Keetsin hästi vaiksel tulel.
  • mingil ajal lisasin suhkrut – no ikka palju, nii tunde järgi. keetsin veel, kuni segu hakkas siirupisemaks muutuma.
  • riisusin ära vahu.
  • panin kuumalt purkidesse. Protsessi lõpuks oli hallivõitu leotisest saanud ilus punakat tooni  siirup, mis täitis terve maja imelise metsalõhnaga.

Leave a comment »

Vitamiinid kuuselt

 

IMG_0987

Juba nädalapäevad tiirutavad Hanna ja Helena ümber kuuskede, et kas saab juba kuusevõrseid süüa. Ja nendest “limonaadi” teha.

Limonaaditegu käib nii, et tuleb korjata paar peotäit kuusekasve ja mõni melissileht, valada neile peale kuum vesi, lisada suhkrut või juba jahtunud joogile mett. Kui segu on ära jahtunud, ongi limonaad valmis. Jääkuubikuid võib ka hulka panna, et oleks uhkem.  Meil kaob see limonaad kannust tavaliselt enne, kui me jääkuubikute ja kauni serveerimiseni jõuamegi:)

Loomulikult segame me hakitud kuusekasve praegu või sisse ja topime neid igale poole salati hulka. Muide – kummaline lugu, aga minu lapsed ei võta salatit suu sissegi. Küll aga söövad nad kahe suupoolega kõiki aedvilju ja muidugi ka neidsamu kuusekasve. Eraldi.

Sel aastal proovin teha ka kuusekasvusiirupit, mille õpetuse netist leidsin:

Umbes 600g kuusekasve valada üle jaheda veega nii, et vesi kasvud kenasti katab. Seejärel jätta kasvud vette seisma umbes 30-40 minutiks. Peale seismist lasta tasasel tulel vette likku jäetud kasvudel keema tõusta, misjärel jätta tulelt tõstetuna seisma pooleks tunniks. Kuumutamise ajal on näha kasvude värvimuutust, ilusad helerohelised kasvud muutuvad luitunud sinepikollaseks. Samal ajal kui kasvud värvi kaotavad, omandab aga vedelik tumekollase värvuse, mis maitselt on vaigune ja üsnagi hapukas.

Peale pooletunnist seismist kurnata ja alustada vee aurustamist. Vee aurustamise kiirendamiseks on kohane võtta võimalikult laia põhjaga pott. Aurustamise ajal vedelikku segada aeg-ajalt ning jälgida, et vedeliku pind vaevu liiguks mitte ei keeks hoogsalt.

Kui vedeliku hulk on kahanenud umbes poole peale, lisada samas koguses suhkur. Segada ja kuumutada seni, kuni suhkur on sulanud. Keematõusnud siirupilt riisuda vaht ning valada ettevalmistatud pudelikestesse ja sulgeda koheselt. Säilitada siirupit pimedas ja jahedas.

 

2 kommentaari »

Kevadine korilus – lilled ja seened

IMG_0911

Kõigepealt igakevadine korilus – nurmenukud. Neid kasvab meil oma krundil mee-le-tult. Ja nii imelik kui see ka pole, et ükskõik kui palju ma neid ka talveks kuivatan – ikka on nad otsas hiljemalt veebruari alguseks.

Nurmenukku ei tarvita me mitte ainult teeks, vaid kevadel sööme ka nende lehti peaaegu iga päev. Nurmenukulehed, võilillelehed, naat, küüslauguvõrsed, murulauk, tibake kurki ja hapukoort ning paremat salatit on raske leida. Lollo rossod jäävad minust kindlalt poodi:)

Nurmenukku kasutatakse tema köhavastase, higistamaajava, puhastava ja rahustava toime tõttu, aga ka neeru- ja põiekivide korral. Juurikate keedis on köha ja bronhiidi puhul röga lahtistav ja põletikuvastane. Lehtedest ja õitest valmistatud teel on sama toime, aga ka higistama ajav ja rahustav mõju. Nurmenukutee on sobiv ka selliste vaevuste nagu unetus, südamenõrkus, närvilisus ja peavalu korral.

IMG_0913

Teine lugu on kevadkogritsa ehk hoonisadega nagu neid Lõuna-Eestis nimetatakse. Avastasin need tegelased juhuslikult alles eelmisel aastal, sel kevadel aga vaatasime metsa all juba teadlikumalt ringi. Paistab, et ülekõige armastavad nad kasvada vanadel metsateedel. Tunnike jalutamist metsateedel ja tulemuseks on selline kena kausitäis neid kaunitare.

Kevadkogrits on hirmus mürgine tegelane ja sellepärast tuleb teda kolm kupatada. Seda tuleb teha kindlasti ilma kaaneta nõus ja põhjalikult – 5-10 minutit. Siis loputada külma veega ja uuesti.

Üks järeleproovitud retsept ka siia (Vesta Reesti raamatust Minu köök – toit talust ja turult):

Hoonisa hõrgutis

100 g kupatatud kevadkogritsaid
veidi võid või õli
veerand sibulat
1 küüslauguküüs
1 munakollane
veerandi sidruni mahl
saia/leiba/sepikut
veidi parmesanilaaste
soola
musta pipart
estragoni, murulauku

Kuumuta pannil rasvaine ja prae selles hakitud sibul kenasti kuldseks. Haki kogritsad (loomulikult kupatatud) väiksemaks ja lisa pannile, raputa hulka hakitud küüslauk, sega ja kuumuta 5-7 minutit, kuni kerkib head seenelõhna. Nüüd lisa sool ja pipar, kuumuta veel ning tõsta pann tulelt, lase veidi jahtuda. Sega munakollane sidrunimahlaga viskoosseks ning tilguta pannile, samal ajal seeni segades. Sega, jälgi et muna ei kalgenduks, vaid jääks kreemjaks. Maitse ja lisa vajadusel soola ning pipart.
Rösti või grilli leivad ja saiad, kata seenehõrgutisega. Puista peale parmesanilaaste, hakitud murulauku ja estragoni. Soovi korral võid hõrgutisse praadimise ajal lisada ka peekonitükke. Naudi soojalt eelroaks või hommikusöögiks.

 

 

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Kingitus iseendale

Olen oma kasvuhoonest unistanud aastaid. Varem oli selle pidamisel takistuseks asjaolu, et olime maal vaid ühe suvekuu, kuid kasvuhoone vajab igapäevast talitamist. Nüüd oleme aga 4-5 kuud kindlasti maal ning aeg kasvuhoone püstipanemiseks oli küps.

Valisin väikese kokkupandava kasvuhoone, sest tööstuslikus mahus tomateid ma kasvatama ei kavatse hakata ning turule kurki müüma minna ka ei plaani. Ehk et kasvuhooneviljadest peaks jätkuma 3-4 inimesele.

Kasvuhoone mõte on aastaid lükkunud ka sellepärast, et mind üldse ei inspireerinud mõte mullatöödest ehk maakaevamisest ja võitlusest umbrohuga. Mingil hetkel aga turgatas – ma teen endale kaevamisvaba kasvuhoone. Ehk et sellel on all põrand (peenravaip), millest läbi ei saa umbrohud, kui kastmisvesi imbub läbi. Kasvuhooneviljad aga kasvama kasvupottides ja -kottides. Ei mingit maakaevamist ega rohimist!

Kasvuhoone asukateks saavad tomatid (härjasüda kindlasti ja kirsstomateid tahaks ka), 1-2 pika kurgi taime, prooviks paprika ja võibolla ka arbuus.

Kingitus iseendale sai üles paar nädalat enne sünnipäeva (aitäh, aitäh, aitäh:)) Nüüd ootame maikuud, et kasvuhoone elanikud saaksid oma uude koju kolida:)

 IMG_0632Kasvuhoone kokkupanek võttis aega kaks poolikut päeva. Selline oli algus.

IMG_0652Ja nii näeb välja kokkupandud kasvuhoone.

 

Comments (1) »

No ei ole ju veel aprill!

IMG_0609

Mul pole vähemalt 5 aastat kevadel midagi aknalaual kasvanud. Teatavatel põhjustel, eks. Tänaseks on teatavad põhjused juba nii suured ja mõistlikud, et kasvatame koos natuke taimi ette.

  • Hanna ja Helena loodavad, et arbuusiseemnetest õnnestub neil arbuus välja kasvatada. Eks näis – teeme proovi!
  • Veel said mulda mõned suvikõrvitsataimed, mis vähemalt pildi järgi peaksid kasvatama naljakaid kõverikke vilju.
  • Peotäie basiilikut viskasin ka, kuigi erilist usku selle ise ette kasvatamisse pole.
  • Uudistaimena katsetan, mis tuleb välja artišokiseemnetest (suured taimed esiplaanil). Äkki õnnestub isegi viljadeni jõuda.

Olen viimasel ajal pea igal aastal proovinud kasvatada midagi erilist. Lihtsalt katsetamise mõttes. Üks aasta katsetasin fenkoliga (tuntud ka apteegitilli nime alt). Kasvas, mis mühises ja kui valmis sai, hävitas vesirott ühe ööga kogu mu “suure” saagi.

Teisel aastal proovisin kasvatada lillasid porgandeid. No ei edenenud nii hästi kui tavalised. Väikseks ja viletsaks nad jäidki, kuigi Savilöövil on muidu hea savine porgandimaa ning porgandid edenevad väga hästi.

Kunagi väga ammu pistsin mulda mõned spargliseemned. Kulus aastaid, aga eelmisel kevadel maiustasime nii mõnelgi päeval selle delikatessiga. Sattusin hoogu ja külvasin veel – tuli üles, kui mets. Paistab, et talle meeldib meie juures.

Porrusid kasvatan igal aastal, edenevad ikka väga suureks. Vesirott neid ka ei taha. Sama lugu on nuikapsaga. Seevastu udubeente muude kapsaste nagu lillkapsaste, rooskapsaste ja brokkolite kasvatamine on osutunud mõttetuks – kapsaussidele toidu kasvatamiseks pole mõtet peenramaad kasvatada.

 

 

 

Leave a comment »

Nüüd hakkan puhkama!

IMGP3807

Tegelesin täna lisaks põhitööle pea terve päeva õunamahlaga. Tulemus – puude otsas pole midagi näha, et sealt võetud oleks, aga 30 liitrit on pudelitesse ja purkidesse ära mahutatud. Mu elamises pole enam ühtki vaba anumat ja sellega on ka hoidiste tegemine lõppenud. Voodialune on täis õunamahlaga nõusid ja köögi on vallutand äädikakärbsed. Kust need nüüd siis tulid?

Aga ei, ärge arvake midagi, et ma miski eesti-matuse tüüpi tegelane olen. Mul pole sugugi keldris 5 aastat vanu moose vedelemas, vaid kõik mis saab tehtud, tarvitatakse ka ära. Niiet ei jää ka selle-aastasest laadungist midagi üle.

Tuleviku tarbeks panen kirja, et vannitäis + 2 pangetäit õunu annab välja 30 liitrit mahla. Pildi peal on näha vaid osa tänasest “saagist”.

Ja selle suve viimasel maanädalal ei tee ma enam midagi asjalikku. Kuhu see suvi muidu kadus?

Comments (1) »

Kui majapidamises on liiga palju suvikõrvitsaid

IMGP3745

Meie majapidamisse sigines ühekorraga ülemõistuse palju suvikõrvitsaid ning ka omal peenral kasvavad kolm (no miks, miks ma istutasin omale KOLM suvikõrvitsat, kui üks on täiesti paras mõõt) taime leppisid kokku, et nüüd pommitame pererahvast ülepäeva hiigelviljaga. Niisiis, meil on jube palju suvekõrvitsaid ja ilmselgelt me neljakesi end sellest hunnikust läbi ei näri.

Kõige parem asi on muidugi suvikõrvitsapirukas, aga kuna hetkel pole kütteperiood, siis puudub mul küpsetamisevõimalus ja seda teha ei saa.

Hää sõbrants aga soovitas moosi keeta. Talvel ju hea nosida. Tuhnisin internetis ja leidsingi retsepti. Kohendasin seda natuke ringi, aga nii see asi käib:
4 sidrunit
2 kg kabatshokke või suvekõrvitsaid
kilo moosisuhkrut
3-4 cm jupp ingverijuurt
2 suurt õuna

Suvikõrvitsad puhastasin ära ja lõikasin ühesuurusteks kuubikuteks. Sidrunitel riivisin koole ära ja pigistasin mahla suvikõrvitsatele. Selle kraami panin siis keema. Kees nii veerand tundi. Senikaua koorisin õunu ja lõikasin tükkideks. Hakkisin ingveri võimalikult peeneks. Panin need ja riivitud sidrunikoore ka muu kraami sekka keema. Ja lisasin suhkru. Keetsin vaiksel tulel veel mingi aja. Lõpetuseks lasin kogu kraami saumiksiga püreeks ja panin kuumalt purkidesse.

Tibake jäi ka üle, mille Hanna ja Helena endale sisse vohmisid. Pidavat väga hää olema.

 

4 kommentaari »

Jaanipäeva toorjuustukook

IMGP3356

Savilöövil tehakse jaanipäeva ajal alati toorjuustukooki, mis küpsetamist ei vaja. Põhjus proosaline – keegi ei hakka ometi keset suve pliiti kütma ja seega küpsetamisvõimalus puudub. Samuti on see kook paras rammus suutäis ehk et jätkub paljudele. Tegin seda kunagi ei-tea-kust internetist leitud retsepti järgi, kuid ei enam – tuleb ka niisama tunde järgi tehes väga hea.

Vaja läheb:

400 grammi digestive küpsiseid

100 grammi võid

2 pakki köögi toorjuustu

2 munakollast

törts vahukoort

suhkrut

želatiini, ja pigem rohkem kui vähem, et kook oleks ikka kook ja mitte laialivajuv hunnik

metsmaasikaid

Asi käib nii:

Lahtikäivasse vormi pudista küpsised ära. Või sulaga ja vala sinna peale. Sega kokku ja moodusta sellest koogipõhi.

Maasikad lase saumiksriga sodiks, sutt suhkrut võib ka panna. Sega sinna hulka veevannil sulatatud želatiin ja vala kraam ettevaatlikult põhjale. Nüüd pista kook külmkappi paarik tunniks ja mine ise sauna või jalutama. Mul polnud aega seekord kooki vahepeal külmas hoida ja nagu pildil näha, siis maasikakiht segunes toorjuustuga. Aga ei hullu, tühiasi:)

Kui millalgi viitsid kooki edasi teha, siis sulata nüüd veel hulgim želatiini, et see sega kokku toorjuustu, munakollaste ja suhkruga. Kui tundub segu liiga paks, lisa törts vahukoort. Sega kraam hästi korralikult kokku ja vala ettevaatlikult maasikakihi peale.

Pane kook 24ks tunnik külmkappi. Ja naudi kokkamisevaba jaanipäeva!

Leave a comment »

Kuhu on rutt?

Maasikad

Loodusel on sel aastal ikka täiega kuskile rutt! Eile, 7. juunil leidsin esimese tulipunase metsmaasikamammu, varem kui ühelgi teisel aastal. Loomulikult lendasin kohe otsemaid metsa “oma” raiesmikule…

Raiesmik kostis, et ootand veel nädalake, lase meil marju küpsetada. Paar peotäit ikka haarasin ja siis taandusin viisakalt, et hüva kraami mitte ära tallata. Varsti näeme!

Maasikatega algab korilase suvi. Ja mina olen täiega korilane. Ravimtaimed, marjad, seened – kõik korjan ära. Me tarvitame seda kraami ka väga usinalt, niiet mingit Eesti Matuse sündroomi, kus kelder on täis eelmisest kümnendist pärit moosipurke, ei teki kunagi. Hiljemalt maiks on kõik otsas. Teematerjal aga lõppeb enamasti kuskil veebruaris, sest naljalt muud teed me kodus ei tarvita, kui isekorjatud nurmenukke, pärnaõisi või muud taolisi.

Mõned näevad vaeva maasikatoormoosiga, hõõrudes nendele imelistele marjadele hulka megakogustes “valget surma” suhkrut. Mulle selline moos ei maitse, sest magusus tapab metsmaasika loomuliku maitse ära ju. Selle asemel teen nii, et lasen metsmaasikad saumiksriga puruks, panen karpidesse ja külma. Suhkrut pole vaja mitte teragi ja seisab väga hästi. Kui tuleb moosiisu, võtan karbi sügavkülmast õhtul välja ja hommikul on ta täitsa moos pudru peale panemiseks.

Mõned näevad vaeva maasikate leidmisega. Taas asi, millest ma hästi aru ei saa. Teada on ju, et maasikas on me looduses ülimalt levinud taim ja ta vallutab kergesti värskeid raiesmikke. Teeservadest ma muidugi ei räägigi, sest teeservast pole mõistlik marjukorjata. Aga nõnda et otsige omale isiklikud raiesmikud ja nüüd – kõik maasikale!!!!

EDIT 10. juunil: Leidsin metsast mitu pesakonda kukeseeni! Ja mõned pilvikud, mis olid vanad ja ülekasvanud nagu need seened näevad tavaliselt välja septembri alguses. Millal nad kasvama hakkasid? Aprillis või?

 

Leave a comment »

Kuusekasvud

IMGP3096 

Paar aastat tagasi avastasin, kui maitsvad on kuusekasvud. Nüüd ahmivad neid meie peres kõik omale sisse. Kuusekasvude aeg on üürike, heal juhul paar nädalat, kuid see on puhas elujõud. Ja kui seda loodus nii lahkelt pakub, siis tuleb see vastu võtta.

Kuusekasvujoogist olen juba kirjutanud. Kuid see uhke rohelus kõlbab ka leiva peale määrimiseks.

Kuusekasvuvõi tegemine käib nii: võta külmkapist või välja soojenema ja mine ise paariks tunniks metsa kolama. Kui kohtad ilusate kasvudega kuuske, siis korja neid kasve üks suur taskutäis. Metsaõhku pole vaja neilt maha pesta, sest tee äärest sa ju neid ei korja. Haki peeneks, sega pehme võiga, lisa näpuotsatäis soola ja keera kraam küpsetuspaberi sisse ja pista mõneks ajaks külmkappi tahenema. Nii lihtne ongi rohelise või tegemine.

IMGP3098

Veel märgin siia üles ühe pirukateo, hea teinekord võtta. See on muretaignapõhja peal ning sisaldab parasjagu kodusolevaid asju. Vaja läheb põhjaks:

võid

jahu (soovitavalt kõik peale tavalise valge nisujahu, nt graham, kaerajahu, speltajahu)

üks väike törtsakas hapukoort

näpuotsatäis soola

Sisse:

sinki või peekonit

mõni tomat

suur peotäis murulauku

tassitäis peeneks hakitud kuusekasve

3 muna

törtsuke vahukoort või hapukoort

riivjuustu

paar keeru värsket pipart

Muretainast tee tavalisel viisil ja suru see lahtikäivasse vormi. Peekon lõigu peeneks, tomatid ratasteks, murulauk ja kuusekasvud haki. Säti need kaunisti taignale. Munad klopi lahti, lisa vahukoor. Kalla segu pirukale. Riputa veel peale riivjuustu ja tee paar keerdu pipravestiga. NB! pirukatäidisele pole vaja soola lisada, sest seda leidub juba singis ja juustus.

IMGP3100

Leave a comment »