Archive for Ümbrus

Kristallaeg ehk varahommik koertega metsas

Kristallraiesmikul. Kui lund pole, siis saab matkata ja trenni teha spetsiaalsete kärudega. Mind veavad 8 koera, Hd 10ne punt.

Esimene öökülm on peaaegu sama põnev ja ilus nagu kevade tulek. Lähed välja – kõik on jääs. Puude otsast on viimased lehed maha kukkunud ja krõbisevad maas, lompidel on jääkirme ja tavalisest koledast kulust saanud valge muinasjutt.

Ühel sellisel hommikul ärkasime juba enne päeva, sest plaan oli koos päikesega koertega metsa minna. Mõeldud-tehtud! Seda enam, et päris kaua pole niimoodi kahe rakendiga käinud.

Koertega minek on suurem ettevõtmine. Nad tuleb kõik ükshaaval ette rakendada. See tähendab, et kõigepealt tuleb rõõmust ja elevusest rabelev tegelane aedikust kätte saada, sisuliselt lohiseda tema järel rakendini, toppida talle selga rakmed ja ta positsiooni sättida. Korrata protseduuri 8-10 korda, vahepeal juba etterakendatuid kantseldades ja peale passides, et nad poolt maailma üles ei kaevaks. Õnneks rakmete närijaid meil seltskonnas pole, kuid tähelepanelik tuleb ikkagi olla. Kogu tegevust saadab kõrvulukustav haukumine. Lärmi löövad nii sõitu minejad (rõõmust!) kui ka maha jääjad (kadedusest!). Selle suure siblimise lõpuks oled ise täiesti higine ja surmväsinud ning parema meelega istuks niisama kuskil. Aga ei – nüüd on minek!

Start on väga lennukas. Kihutatakse lausa hullupööra. See on just see hetk, mida näidatakse filmides, kui seal juhtub olema midagi kelgukoertest. Õige pea läheb hoog alla, kuid seda filmides enamasti ei näidata. Hakatakse sörkima ja just siis hakkab eriti toredaks minema. Me tiksume mõnusalt. Vaid pöörded meeldivad nii väga, et aegsasti enne keeramist tempo juba tõuseb. Ah et kuidas nad teavad, kuhupoole on vaja pöörata? Juhtkoer teab, mis tähendab parem, vasak ja otse. Talle tuleb seda õigel ajal öelda ning ta teeb nagu vaja.

Joogipaus

Päike tõuseb metsa kohale. Sabad tudisevad asjalikult. Kiidan koeri nimepidi ja hüütu vaatab nagu noogutades tagasi. Raiesmikud sätendavad kui kristall. On nii vaikne, et metsas puudelt lehtede langemine kuuldub kolinana. Veider – kuidas saab leht langeda sellise kolinaga?

Need hetked on minu luksus. Päris tõsiselt – see on minu jaoks väärtuslikum kui mistahes materiaalne asi. Ei vahetaks seda millegi vastu. Pärast mõnda tundi niimoodi olen nagu ümbersündinud. Rabelemine, mis selle nimel oli vaja teha, on unustatud ja andestatud. Kõik on olnud tublid ja ära teeninud mõnusa kõhutäie ning uinaku kuudis.

Kristall on kadunud ja nüüd on juba tavaline ilus sügispäev.

 

Advertisements

Leave a comment »

Rabahuumor

Murakad (toorevõitu)

Nii kaua, kui mäletan end tegelevat korilusega (ja neid aastaid on palju-palju), olen alati tahtnud korjata murakaid. Aga oh häda – ei tea, kus murakad kasvavad, ei tea – millal nad kasvavad, mis nendega üldse tehakse ja kas nad üldse tegelikult ka eksisteerivad või on tegemist hoopiski müütilise nähtusega, mida hea õnne korral kohtad vähesel määral turul ning millest tehakse moosi, mida nagunii osta ei jaksa.

Nüüd on juhtunud nõnda, et tohutu raba asub otse mu uue kodu külje all. Ja see raba… See on täis kõiksugust marjakraami. Ka noidsamu müütilisi murakaid.

Niisiis, läksin mina ühel kenal õhtul juhatuse peale murakale. Juhatus oli hea – mine sinna ja seal nad kasvavadki. No oli tõesti rabaalune täis minu jaoks senitundmatuid lehti. Ja palju oli seal ringi tallatud. Oli näha, et inimesed olid otsinud sealt justnimelt murakaid.

Võtsin ka ma siis korjeasendi sisse ja katsusin silmavaate sättida marjakorjamise mode peale. Aga oh häda – kui inimene pole kunagi murakat näinud, siis ta ju ei tea, milline näeb välja küps murakas. Kuna minu murakateadmine piirdus vaid sellega, mida olin näinud Tallinnas turul, siis korjasingi selliseid punakaid marju. Küll oli raske neid varre küljest lahti kangutada:) Kollaseid murakaid ma nägin ka ja päris palju, aga neid ma ei võtnud. “Äkki on mädad või nii,” mõtlesin. Eks ma neid proovisin ikka, aga kuna ma ju polnud kunagi varem murakat suu sisse saanud, siis ei osanud hinnangut anda, et kas ta on mäda või küps.

Igatahes. Selle õhtu veetsin murakaid varre küljest lahti muukides.

Internetti uurides selgus, et murakas näeb siiski välja kollane ja eraldub varrelt hõlpsasti. Niisiis läksin järgmisel päeval samasse kohta ja korjasin ära ka valmis marjad. Ahjaa…too esimene käik läks ikka täitsa rappa – suutsin maanteest mõnesaja meetri kaugusel nii ära eksida, et pidin googlemapsi abil rabast välja orienteeruma. Ennekuulmatu abitus.

Kõigest hoolimata oli murakaelamus tohutu. Tunne, kui vajud peaaegu kogu sääriku ulatuses vetruvasse rabapinda ja tõmbad siis jala “lirtsti” sealt välja, et järgmise marja poole astuda, kui sõõrmetes on sookailu uinutav lõhn ja mõttes see, et mina ju olengi maailmas see kõige õnnelikum ja rikkam inimene. Just siin rabas ja just praegu.

Comments (1) »

Aasta algus Savilöövil

img_5589

2. jaanuar 2017

Mul on kombeks alati 1. jaanuaril teha pikk tiir metsas. Ükskõik, mis metsas. Sel aastal rikkusin tava, sest lakkamatult kallas vihma ja metsateed olid muutunud mülkaks.

Aga täna parandasin vea. Imelugu küll, aga päeva lõpuks tuli isegi päike välja. Ja külmetas paar kraadi. Sümboolne lumekirme oli ka kuskilt ilmunud, kuid üldiselt on tunne nagu märtsikuus. Selline talv siis.

Üldiselt aga pole mulle palju vaja. Piisab, kui kosserdada mõni tund metsas. Piisab, kui ei kohta seal ühtegi teist inimest. Ja kui pärast kodus veel õnnestub oksahunnikule tuli alla saada ning saag käima tõmmata (Husqvarna, see oranž, mitte peretüli) ja hulk puid ära saagida, siis on päev täiesti kirjas.

img_5582

 

img_5588Koiva on suur nagu kevadel

Comments (1) »

Suvi2016 tagasivaates

IMG_5193

Suvi möödus kui viiv, kuid ometi mahtus sinna päris palju. Oli toredaid käimisi, kohtumisi, tutvumisi, üllatusi, oli tööd ja õige vähekene ka niisama lebo.

  • Kaks väga toredat ja täiesti erinevat kanuumatka. Üks pikk ja aeglane Koiva jõel, teine kiirel ja kärestikuliselt Võhandul. Võhandu meeldis mulle väljakutse mõttes rohkem, sest seal oli nii palju tegemist, et paadis polnud aega isegi vett juua. Ka Hannale ja Helenale meeldis Võhandul rohkem.
  • Lapsed käisid suvi läbi kord nädalas ratsutamas ja mina hobuseid nunnutamas. Neil on lihtsalt superäge õpetaja! Neist tundidest talli läheduses või hobustega metsas hakkame linnas kindlasti puudust tundma.
  • Lausvihmas toimunud kohalik külapäev, kus hoolimata nutusele ilmale ei jäänud midagi tegemata. Siin meie ääremaal elavad lihtsalt nii lahedad inimesed!

 

20160803_190341_resized

Kohe läheb sõiduks!

  • Hanna ja Helena käisin võru keele laagris ja leidsin sealt mitu uut sõpra. Üldse oli sel suvel seis mängukaaslastega palju parem kui varem.
  • Käik Palamusele ning põhjalik Tootsi-Teele lugude vaimustus. Hannal ja Helenal siis.
  • Käik Jurmala veeparki ehk Hanna ja Helena sünnipäevareis.
  • Folkimine Viljandis. Helena teenis viiulit mängides esimese päris oma raha, oli selle üle väga uhke ja lubas järgmiseks aastaks rohkem lugusid juurde õppida. Mul ei ole tänavusest aastast väga eredat muusikaelamust, aga kõik 4 päeva oli täielik puhkus – mõnus hängimine, paljude sõpradega kohtumine ja paljudes õpitubades osalemine.

ait

Folgipliksid Pärimusmuusika Aida ees arutamas, kas peaks äkki esinema?!

  • Meil on nüüd majas kolm tuba. Ma ei uskunud suve alguses, et pööningutuba valmis saab, sest seal polnud suve alguses peale põranda ja voodrilauahunniku. Aga sai ja on nüüd väga-väga mõnusa auraga koht. Uni maitseb seal väga hea ja on ruumi külalistele küljealust pakkuda.
  • Suur torm, mille tagajärjel hävis palju ümberkaudset imeilusat metsa ja elasime terve nädala elektrita.
  • E. otsustas, et parem on, kui me jätkame teekondasid eraldi. Ma olen temaga nõus, sest liiga palju on olnud juhtumisi, mida mul ei ole võimalik unustada ega millega leppida. Ma ei saa olla koos inimesega, kellega ma ei saa koos luua unistusi. Ei oska ma elada päev/nädal/kuu korraga.
  • Mind tabas pärast suhete klaarumist tohutu vabanemistunne ja tegutsemiskihk. Võtsin endale eesmärgiks, et iga päev kõpitsen midagi maja ümber – kas parandan natuke majaseina, ehitan midagi, teen midagi ilusamaks. Selle tulemusena on terve hulk kohti, mis on paremini korras kui varem. Ma ei saa ise ka aru, miks ma juba varem nii ei toiminud, vaid ootasin, et keegi tuleks ja teeks.

20160726_205742_resized

Seadsime end sisse pööningul. Kasekaikad on mõtteline ruumieraldaja.

  • Õppisin kasutama tervet hulka tööriistu, millest varem kauge kaarega mööda käisin. Ei saa just öelda, et naudiksin relaka v mootorsae käes hoidmist, aga saan hakkama kui vaja. Loomulikult parem meelega hoiaksin käes heegelnõela, vardaid või supikulpi.
  • Puhkasin tervelt kuu aega ja ei teinudki sel ajal kirjatööd! Päriselt ka. Seda pole juhtunud mitu aastat ning pean ütlema, et on tegelikult üsna ärevust tekitav. Olen ju harjunud sellega, et koguaeg on tähtajad turjal ja vähemalt 5 lugu korraga pooleli. Aga kui seda nüüd äkki ei olnud, jõudsin hakata juba muretsema, et a) äkki keegi minult ei telligi enam midagi, b)äkki unustatakse mu olemasolu ja c)äkki ma kaotan oskuse hästi kirjutada või muutun laisaks.
  • Puhas vesi, palju vett! Meie uus kaev on viimase peal. Mingist veepuudusest pole juttugi, jätkub meile kõigeks. Oli ikka õige otsus rajada uus kaev.

20160824_192034_resized

Üks õhtupoolik Alumati järve ääres

  • Lugematud käigud Essemäe imeilusatesse metsadesse. Vaikus, mis ümbritseb mind kui müür. Üksi. Ümberringi kõrged künkad ja mets, mets, mets. Lõputult metsa. Ja küngaste vahel metsajärved. Alati, kui ma tahan ennast tunda tõeliselt õnnelikuna, lähen sinna.
  • Minus kasvas jälle kriipsukese võrra veendumus, et elu pärapõrgus ei ole mitte vaesus, vaid rikkus. Kõik see loodus, mis on meie ümber – see on hindamatu varandus. See, et võid võtta puu alt õuna ja seda julgelt süüa. Et saab kristallselget vett lürpida otse kaevuämbrist. Et õhk on nii puhas, et suvi läbi ei ole vaja ainsatki näokreemi ega üldse mingit kosmeetikat selleks, et näonahk klaar oleks. Et meeled muutuvad tundlikuks nagu jahikoeral. Et võid öösel tähti vaadata ja sa näedki neid! Linnas ju ei näe. Hanna ütles viimasel maaõhtul, kui juba pimedas saunast tuppa tulime, et ta tahaks maalt õhu linna kaasa võtta.

IMG_5311Meie mõnus pärapõrgu!

Comments (1) »

Piusa koopad

20160821_114850_resized

Kohustuslik pilt Rõuges Eesti Ema juures: kahed kaksikud ja kaks ema

Kui mõnel on jäänud mulje, et Savilöövil ainult tööd rügataksegi, siis muidugi ei ole see nii. Lihtsalt tegemist on niipalju, et kõigest ei jõuagi kirjutada. Ja kui jääb kohe kirjutamata, siis mõtlen tihti, et ah – mis sest ikka ja mis sest vanast asjast enam heietada.

Nüüd aga tekkis kuskilt uitmõte Piusa koobastes ära käia. Mina olen seal kunagi ammu käinud, aga siis ei olnud seal mingit külastuskeskust ja võis täiesti oma käe peal koobastes kolada. Mida ka tehti.

Praegu on koopad tabalukuga kinni ja korraks vaatama pääseb vaid koos giidiga. Omapäi olevat ohtlik ja segavat nahkhiiri, keda seal küll suvel rippumas ei olegi. Ainult talviti ripub seal neid tuhandete kaupa.

20160821_145218_resized

12 meetrid kõrged sammaskäigud, kõik käsitsi uuristatud. Siit kaevandati liiva pudelite ja aknaklaasi valmistamiseks. Seda tarniti Järvakandi ja Meleski klaasitööstustesse. Paljud käigud on tänaseks kinni varisenud ning varinguid toimud pidevalt.

20160821_150625_resized

Kui leiutati ekskavaator, siis lõpetati metsa käikude uuristamine, vaid ammutati liiva täiesti labasel kombel lahtisest karjäärist.

20160821_150326_resized

Milline hiiglaslik liivakast!

20160821_131759_resized

Taarka Tarõ ehk kodused ja lihtsad kohalikud söögid

20160821_133910_resized

Suulliim, lihaleib ja kruusavein

20160821_140234_resizedJärgmise suve projekt – meie saunale samasugused vihmaveerennid:) 

Leave a comment »

Vägev torm meie kandis

IMG_50513 päeva pärast tormi: Tahevas Gaujiena teeotsas oli enne ilus palgimännik. Nüüd enam pole.

IMG_5058

Asjade seis Taheva külakeskuses. Miski majakatus on maandunud vähese püsti jäänud puu otsa.

IMG_5060

Vanal raudteetammil langetas torm iga kolmanda kase.

IMG_5062

Sellest männikust võttis puud poole pealt maha.

torm

torm3

Mahakukkunud puu Koikkülas

Pühapäeva hommikul oli imeilus vaikne ilm. Olime just Ermoga korraks linna läinud, kui poes olemise ajal taevas äkki pimedaks läks ja hullupööra sadama kukkus. Valga tänavad muutusid hetkega jõeks. Siiski ei paistnud ilm veel millegi muu kui tavalise äikesevihmana. Asusime koduteele ja 15 kilomeetrit sõitu läks kiiresti nagu ikka. Aga siis hakkas pihta – teel mahakukkunud puud. Õnneks oli päästeamet juba kohal ja kiiresti tehti tee jälle lahti. 100 meetri järel järgmised puud.

Koikküla bussipeatuse juures oli teele prantsatanud ilmatu vana kasepuu ja selle harutamisega läks juba kauem. Läbipääsu ootas ka kiirabiauto, keda omakorda kuskil mingid inimesed ootasid. Kasest saadi jagu, aga pargi juures selgus, et seal on tee taas täielikult kinni. Kiirabi ootas veel tunnikest pool ja sõitis siis linna tagasi.

Muidugi oli kogu küla juba pime, sest puud olid kukkunud alajaamale ja traatidesse. Edasi läks sõit samas taktis – 100 meetrit sõitu ja jälle saagida vaja. Autodest oli juba kogunenud korralik 15-autoline rivi.

torm1

Häving Koikküla mõisapargis

torm2

Koikküla pargi kohal

torm koikkülas

Lõpuks paistavad vastutulijad!

Enne Pügerit oli aga asi päris hull. Vist oli sealt läinud läbi miski keeris, aga tee oli mitmesaja meetri ulatuses täielikult puudega kinni. Juba tuli ka kohalikke inimesi saagidega appi. Kulus mitu tundi tõhusat tööd ja lõpuks nägi kogu asi välja nagu puutegemise talgud, sest kes vähegi jaksas ja sai, see läks appi oksi koristama. Oh rõõmu, kui teiselt poolt puudelasu hakkasid paistma vastutulijate autotuled. Linnast sõitma hakkamisest oli möödunud 3 tundi (vahemaa on 23 kilomeetrit).

laanemetsa park

Laanemetsa park

Laanemetsa pargis on kõige suuremad puud maha murtud, väiksemad teed on kõik ümbruses kinni. Muidugi istume ka kolmandat päeva pimedas, sest puud kukkusid kõrgepingeliinile. Eilse õhtuni ehk siis 2 päeva puudus ka Telia mobiilside.

Meie kodus oli ka palju puid murdnud ja kasvuhoone laiali lennutanud. Lõppkokkuvõttes siiski kõik hästi, sest kõik õunapuud on terved, midagi ei kukkunud ehitiste peale ja kasvuhoone õnnestus täielikult kokku panna. Mu ema jõudis vahetult enne tormi metsast koju – tuli hirmsa kiiruga, sest taevasse tekkisid sünkjasmustad pilved. Ja kui meie ise oleksime veerand tundi varem linnast koduteele asunud, siis oleks vist selle kaose keskele sattunud.

 

2 kommentaari »

Jaanipäeva eelõhtu ehk tiir Apes ja Paganamaal

Kuuldavasti on Tallinna poolt maasektoritesse valgumas tohutud rahvamassid. Meilgi siin Laanemetsas on rohkem kui tavaliselt kuulda muruniitmise ja trimmerdamise häält ning igal pool on näha ettevalmistusi kapitaalseks jaanipäeva pidamiseks. Ehk tuleb ka ilm selline, et talvejopet ei lähegi seekord vaja.

Ise otsustasime hoopis korrata vana traditsiooni ja minna Apesse saldejumsi sööma. Selgus, et Ape linn on ligoks (ligo = lätlaste jaanipäev) totaalselt üles löödud ja ära kaunistatud. Isegi suvalise kaltsuka uksed olid ehitud kaskedega, rääkimata siis suurematest poodidest.

IMG_4928

Jäätise söömiseks on otse poe taga ülimõnus mänguplats. Kirikakramuruga ja viimase peal hooldatud lillepeenardega. Lätlastel on üldse lillepeenardega mingi oma teema. Linn võib olla täielik vaestemaja, aga lillepeenrad on alati vägevad ja eeskujulikult hooldatud.

IMG_4938

Selliseid lillepeenraid on terve linn täis. Espetsiaalselt Ligoks üles seatud rõuguredeleid ja tammepärgi ka. Taamal elutähtis asutus auto osta ehk bussijaam.

IMG_4933

Kõige veidram kaunistus asetses kohaliku vallavalitsuse maja ees. Hiigelsuured tammepärjad, mis kaunistatud kollaste juustu- ja sõiraketastega. Viimased vist tehtud papist.

IMG_4935

IMG_4949Helenal tuli suurepärane mõte, et kui me juba sõitmas oleme, siis lähme käime lähedalt Paganamaalt ka läbi. Seda enam, et oleme viimasel ajal lugenud Julius Ungru Paganamaa jutt. Mõeldud-tehtud! Selline maaliline külavahetee viib Kornetilt Krabile.

IMG_4946

Kornetis asub Ieva järv.

IMG_4957

Vaade Paganamaa vaatetornist. Muide – Paganamaal valitses täielik vaikus, ei hingelistki. Ei ühtki jaanipäevalist polnud veel näha. Võib-olla istuvad alles kuskil liiklusummikutes või varuvad Selverist õlut&grillvorsti.

IMG_4951

RMK telkimisplatsil on ka püstkoda.

IMG_4960

Õhtu naelaks sai aga tee äärest leitud paar peotäit maasikaid. Hanna korjas ka teematerjali. Ei saa ju kena naistepuna jätta niisama kasvama.

IMG_4962

 

 

 

 

 

Leave a comment »