Archive for Ümbrus

Kevadet ei ootagi?

received_1828825127137434

Läkiläkid on sel aastal moes! Me ei leppinud Eikega kokku, et kanname ühesuguseid, nii lihtsalt juhtus:) 

Juba mõnda aega olen mõelnud, et midagi oleks nagu valesti. Siis äkki aga turgatas – nojah, selle aja peale ehk veebruari lõpuks-märtsi alguseks on mul alati talvest täiesti kopp ees olnud ja ootan juba pikisilmi kevadet. Sel aastal on kuidagi teisiti.

Võimalik, et asi on selles, et esimest korda elus saan nautida päris talve. Mitte vaevlemist talvel, kus kahlad pidevalt pruuni lumesopa sees ja puhastad saapaid soolatriipudest, kus vaevled autoga talv läbi kestvas parkimisdraamas, sest Tln kesklinnas käib talviti alati kõva võitlus parkimiskohtade pärast. Kus pead kael kange üles passima, et mõni purikas räästast kaela ei kukuks. Kus suusatamaminek on suuremat sorti ettevõtmine, mis eeldab enne suusarajale jõudmist kas a) autoga linnaserva sõitmist või b)bussiga linnaserva sõitmist.

Sel aastal on kõik kardinaalselt teisiti. On puhas lumi, piiramatu võimalus kelgutada, suusatada, sõita tõukekelguga, matkata niisama. Võid sõita metsas, võid sõita jõgedel. Suusaradu küll pole, kuid kruusateed on imeliselt hästi lahti aetud ning sisuliselt ongi need nagu vabastiili suusarajad. Ilmselt olen sel talvel suusatanud rohkem, kui ühelgi talvel täiskasvanueas. Isu ei saagi otsa ja ei väsigi. 15-kilomeetrise ringi lõpus on tavaliselt kahjutunne, et pole aega rohkemaks.

Millegipärast kujutatakse talvist maaelu ette kui pidevat lumevangis olemist. Teate, see on täielik jama. Sellist asja lihtsalt ei eksisteeri. On imetlusväärne, KUI tihti on näha lumesahka. Ta ei peaks käima pärast iga keskmise suurusega lumesadu, aga ta käib.

Ainuke tüütu asi on talve juures puudega kütmine. Puid läheb meeletult palju ning vahepeal oli päevi, kus hoidsin tuld koguaeg pliidi all, sest hoolimata korralikest akendest ja soojustusest jahtub elamine ikkagi kiiresti. Samas – puudega kütmine on hea füüsiline trenn, sest havi, kes puud kuuris ära lõhuks ja tuppa tooks, meil pole. Tuleb ise teha. Pole raske, aga võtab aega.

Niisiis ma ei oota veel kevadet. Pole vaadanud veel seemnelette ega teinud mingeid plaane, mida sel aastal kasvatada ja kus üldse kasvatada. Loodan, et imeilus talv kestab veel mõne nädala. Selle jooksul tuleb moraalselt ettevalmistada mudamülkaks, mis peatselt saabumas on.

Ühel varakevadisel õhtul tulid meile külla sõbrad linnast. Panime 12 koera ette, kaks kelku sleppi ning läksime päikeseloojanguks sohu. Imeline! Vaadake ise:)

IMG_20180304_085552_136 (2)

 

Pilti tegid Eike ja Ergo.

 

Comments (1) »

Soome kelguga Piirissaarde

IMG_6658

Tõukekelkude vana ja uus põlvkond

Ma teen koostööd sellise toreda uue ajakirjaga nagu “Looduses”. Teemasid arutades tekkis mõte, et võiks kirjutada tõukekelguga matkamisest. Seda enam, et mulle tundub, et see sõiduriist on kuidagi väga popikaks saanud.

Kuidas sa matkast ikka muud moodi kirjutad, kui et tuleb matk ise ette võtta. Õnneks just sobivalt toimuski sobival nädalavahetusel kelkudega minek Piirissaarde. 18 kilomeetrit tõukekelguga sõitmist tundus küll kohutav, sest tegelikult ma tean, milline kipakas sõiduriist see on. Meil on kodus ka üks taoline, mis mõeldud koera taha rakendamiseks, ja no olgem ausad – ilma vedava koerata on temaga ikka päris vaevaline sõita.

IMG_6674

Piirissaar juba paistab!

Niisiis, ma olin skeptiline.

Ei midagi sellist! Mul ei olnud külm, sest mul on head riided. Osa rahvast oli tulnud teksade ja linnasaabastega Peipsile ning päriselt ka – ma ei mõista, kuidas nad selles kõledas lõikavas tuules üldse ellu jäid. Vahelepõikeks – see teema, et ei osata ennast riidesse panna, on läbiv. Oleme siin näinud mitmetunnisele talvisele metsamatkale tulevaid lapsi, kellel pole ei mütsi ega kindaid ning jalas vaid tennised! Teksadega matkale tulemine on lausa tavaline ja korralike soojade jalanõude puudus tundub olevat krooniline.

20180218_124545

Laaksaarest asusime vaikselt Piirissaare poole teele. Matkajuht hoidis tempo väga madala. Kohati lausa nii, et sooja ei saanud sisse. Aga üldiselt hea – pool teed möödus väga kiiresti. Rada oli ka just lahti aetud ning tõukekelk isegi libises mingil määral.

IMG_6697

Elatakse üksteise seljas, privaatsust pole mingisugust. Kõik on miniatuurne – majad, külatänavad, surnuaed, kirik. Ja kuskil pole näha ühtegi inimest.

IMG_6690

Karakat ehk kummijuku. Kalurite iseehitatud imeliikur, millega saab jää peal sõita. 

Piirissaar on väga põnev koht. Külas elavad inimesed üksteise otsas hunnikus nagu suvilakooperatiivis, aga enamik maju on tühjad. Talvel on saarel vaid 20 püsielanikku – peamiselt pensionärid ja mõned viimased kalurid. Nendega kohtusime siis, kui nad mõrdasid välja tõmbasid ning skoorisin ka kena kotitäie värskeid latikaid ja haugi.

Tagasitee saarelt oli vaevaline. Tuul oli vahepeal kelgutee täiesti kinni tuisanud ning põhimõtteliselt oli see jalgsimatk kelku ees trügides. Selline sisekaemuslik võitlus tuule ja lumehangedega. Õnneks olin olnud nii kaval, et võtsin endale sõitmiseks nn vanakooli Soome kelgu (selle istmega) ning sinna sai mõnusalt kalakotti toetada. Trügida andis sellegipoolest – igatsesin väga paari koera järgi ning meelde tulid ajad, kui kaksikute vankriga läbi hangede pressisin.

Kokku tuli kilomeetreid 18 ja ajaliselt võttis retk aega 6 tundi. Kõik hästi – midagi kuskilt ei valuta ning isegi väsimust tegelikult polnud. Ja kala on imeimehea:) Lugu saab lugeda järgmisest ajakirjast.

20180218_110812

 

 

Leave a comment »

Uued senitundmatud rajad

Külmunud Kalli järvel. Siit edasi viib jäätee juba Peipsile. 

Nüüd on nii, et sel nädalavahetusel oli talv. Järvedele-jõgedele tekkis tugev jää, lumi tuli maha. Kirjutan sellest nii kahtlevalt, sest ilmateade näitab järgmiseks nädalaks vihma ja siis see kõik kaob. Millest on väga kahju.

Igatahes. Me aega ei raisanud, vaid läksime uurima uusi kohti. Ehk et koertega Emajõe-Suursoo jõgedele-järvedele. Ahjat mööda on sõidtud küll ja veel, kuid need paigad on seni olnud kättesaamatud, sest a) sinna saabki ainult siis kui on jää ja b)veetase peab olema kõrge ja praegu on ta meetri jagu kõrgem kui tavaliselt. Midagi on ikka olnud tolku ka sellest, et eelnevad 5 kuud on vihma ladistanud.

Retke alguses oli jõgi üsna kitsas. Sealt ei olnud inimesejalg enne meid astunud. 

Plaan oli nii, et H. läheb kelguga, mina suuskadega nööri otsas järel. Veomasinaks 6 koera. Alustasime kohast, kus Peravalla jõgi oli rohkem kraavi mõõtu. Jää raksus päris hirmsasti ja mõnes kohas oli lausa lahti.

Aga jõge mööda allapoole minnes läks vist tugevamaks ja julgust andsid ka kalameeste tõukside jäljed. Imeliselt tore oli sõita mööda käänulist jõge. Kus olid alles hiiglaslikud kopralossid jõe ääres. Palju loomajälgi nägime – saarmaid, kopraid, põtru ka. Aga loomadest ilmutas ennast vaid üks saarmas, kes kummalise sõiduriista lähenedes kohe jää alla kadus.

Võimas kopraloss! Mõne inimese saun pole ka nii suur! Selliseid leidus soo peal hulgim – neil on seal täielik paradiis elamiseks.

Kokku tuli ringiks 28 kilomeetrit. Pime hakkas peale tulema ja pidime tagasi tulema, sest päris pimedas tundmatutel jääväljadel ka ei taha nagu liikuda.

Puutumatus looduses viibimine mõjub kuidagi puhastavalt. Mured kaovad ja jõudu tuleb juurde. Häid mõtteid tuleb juurde ja tunne on siiani selline nagu oleks laksu all. Palju kordi jõudsin mõelda, et millised rikkad me ikka oleme – meil on siin sellised kohad! Sa võid tundideviisi ringi kolistada ja ei kohta ainsatki inimhinge! Ainult meie ja uhke ning võimas Emake Loodus.

Ei ühtegi muud häält, kui suusa-kelgusahin, koerte lõõtsutamine ja utsitamine. 

Taolisi matkasid teeme kõigile huvilistele. Võimalus on minna sõitma mõneks tunniks või lausa mitmeks päevaks. Ja kes tahab teha kiire “sutsaka” koertega, siis meil on 500-meetrine lühirada ka. Asukoht on Ahunapalu küla, 45 kilomeetrit Tartust. Lisainfi saab küsida ja endale matka broneerida aadressil info@kelgukoer.ee.

Leave a comment »

Kristallaeg ehk varahommik koertega metsas

Kristallraiesmikul. Kui lund pole, siis saab matkata ja trenni teha spetsiaalsete kärudega. Mind veavad 8 koera, Hd 10ne punt.

Esimene öökülm on peaaegu sama põnev ja ilus nagu kevade tulek. Lähed välja – kõik on jääs. Puude otsast on viimased lehed maha kukkunud ja krõbisevad maas, lompidel on jääkirme ja tavalisest koledast kulust saanud valge muinasjutt.

Ühel sellisel hommikul ärkasime juba enne päeva, sest plaan oli koos päikesega koertega metsa minna. Mõeldud-tehtud! Seda enam, et päris kaua pole niimoodi kahe rakendiga käinud.

Koertega minek on suurem ettevõtmine. Nad tuleb kõik ükshaaval ette rakendada. See tähendab, et kõigepealt tuleb rõõmust ja elevusest rabelev tegelane aedikust kätte saada, sisuliselt lohiseda tema järel rakendini, toppida talle selga rakmed ja ta positsiooni sättida. Korrata protseduuri 8-10 korda, vahepeal juba etterakendatuid kantseldades ja peale passides, et nad poolt maailma üles ei kaevaks. Õnneks rakmete närijaid meil seltskonnas pole, kuid tähelepanelik tuleb ikkagi olla. Kogu tegevust saadab kõrvulukustav haukumine. Lärmi löövad nii sõitu minejad (rõõmust!) kui ka maha jääjad (kadedusest!). Selle suure siblimise lõpuks oled ise täiesti higine ja surmväsinud ning parema meelega istuks niisama kuskil. Aga ei – nüüd on minek!

Start on väga lennukas. Kihutatakse lausa hullupööra. See on just see hetk, mida näidatakse filmides, kui seal juhtub olema midagi kelgukoertest. Õige pea läheb hoog alla, kuid seda filmides enamasti ei näidata. Hakatakse sörkima ja just siis hakkab eriti toredaks minema. Me tiksume mõnusalt. Vaid pöörded meeldivad nii väga, et aegsasti enne keeramist tempo juba tõuseb. Ah et kuidas nad teavad, kuhupoole on vaja pöörata? Juhtkoer teab, mis tähendab parem, vasak ja otse. Talle tuleb seda õigel ajal öelda ning ta teeb nagu vaja.

Joogipaus

Päike tõuseb metsa kohale. Sabad tudisevad asjalikult. Kiidan koeri nimepidi ja hüütu vaatab nagu noogutades tagasi. Raiesmikud sätendavad kui kristall. On nii vaikne, et metsas puudelt lehtede langemine kuuldub kolinana. Veider – kuidas saab leht langeda sellise kolinaga?

Need hetked on minu luksus. Päris tõsiselt – see on minu jaoks väärtuslikum kui mistahes materiaalne asi. Ei vahetaks seda millegi vastu. Pärast mõnda tundi niimoodi olen nagu ümbersündinud. Rabelemine, mis selle nimel oli vaja teha, on unustatud ja andestatud. Kõik on olnud tublid ja ära teeninud mõnusa kõhutäie ning uinaku kuudis.

Kristall on kadunud ja nüüd on juba tavaline ilus sügispäev.

 

Leave a comment »

Rabahuumor

Murakad (toorevõitu)

Nii kaua, kui mäletan end tegelevat korilusega (ja neid aastaid on palju-palju), olen alati tahtnud korjata murakaid. Aga oh häda – ei tea, kus murakad kasvavad, ei tea – millal nad kasvavad, mis nendega üldse tehakse ja kas nad üldse tegelikult ka eksisteerivad või on tegemist hoopiski müütilise nähtusega, mida hea õnne korral kohtad vähesel määral turul ning millest tehakse moosi, mida nagunii osta ei jaksa.

Nüüd on juhtunud nõnda, et tohutu raba asub otse mu uue kodu külje all. Ja see raba… See on täis kõiksugust marjakraami. Ka noidsamu müütilisi murakaid.

Niisiis, läksin mina ühel kenal õhtul juhatuse peale murakale. Juhatus oli hea – mine sinna ja seal nad kasvavadki. No oli tõesti rabaalune täis minu jaoks senitundmatuid lehti. Ja palju oli seal ringi tallatud. Oli näha, et inimesed olid otsinud sealt justnimelt murakaid.

Võtsin ka ma siis korjeasendi sisse ja katsusin silmavaate sättida marjakorjamise mode peale. Aga oh häda – kui inimene pole kunagi murakat näinud, siis ta ju ei tea, milline näeb välja küps murakas. Kuna minu murakateadmine piirdus vaid sellega, mida olin näinud Tallinnas turul, siis korjasingi selliseid punakaid marju. Küll oli raske neid varre küljest lahti kangutada:) Kollaseid murakaid ma nägin ka ja päris palju, aga neid ma ei võtnud. “Äkki on mädad või nii,” mõtlesin. Eks ma neid proovisin ikka, aga kuna ma ju polnud kunagi varem murakat suu sisse saanud, siis ei osanud hinnangut anda, et kas ta on mäda või küps.

Igatahes. Selle õhtu veetsin murakaid varre küljest lahti muukides.

Internetti uurides selgus, et murakas näeb siiski välja kollane ja eraldub varrelt hõlpsasti. Niisiis läksin järgmisel päeval samasse kohta ja korjasin ära ka valmis marjad. Ahjaa…too esimene käik läks ikka täitsa rappa – suutsin maanteest mõnesaja meetri kaugusel nii ära eksida, et pidin googlemapsi abil rabast välja orienteeruma. Ennekuulmatu abitus.

Kõigest hoolimata oli murakaelamus tohutu. Tunne, kui vajud peaaegu kogu sääriku ulatuses vetruvasse rabapinda ja tõmbad siis jala “lirtsti” sealt välja, et järgmise marja poole astuda, kui sõõrmetes on sookailu uinutav lõhn ja mõttes see, et mina ju olengi maailmas see kõige õnnelikum ja rikkam inimene. Just siin rabas ja just praegu.

Comments (1) »

Aasta algus Savilöövil

img_5589

2. jaanuar 2017

Mul on kombeks alati 1. jaanuaril teha pikk tiir metsas. Ükskõik, mis metsas. Sel aastal rikkusin tava, sest lakkamatult kallas vihma ja metsateed olid muutunud mülkaks.

Aga täna parandasin vea. Imelugu küll, aga päeva lõpuks tuli isegi päike välja. Ja külmetas paar kraadi. Sümboolne lumekirme oli ka kuskilt ilmunud, kuid üldiselt on tunne nagu märtsikuus. Selline talv siis.

Üldiselt aga pole mulle palju vaja. Piisab, kui kosserdada mõni tund metsas. Piisab, kui ei kohta seal ühtegi teist inimest. Ja kui pärast kodus veel õnnestub oksahunnikule tuli alla saada ning saag käima tõmmata (Husqvarna, see oranž, mitte peretüli) ja hulk puid ära saagida, siis on päev täiesti kirjas.

img_5582

 

img_5588Koiva on suur nagu kevadel

Comments (1) »

Suvi2016 tagasivaates

IMG_5193

Suvi möödus kui viiv, kuid ometi mahtus sinna päris palju. Oli toredaid käimisi, kohtumisi, tutvumisi, üllatusi, oli tööd ja õige vähekene ka niisama lebo.

  • Kaks väga toredat ja täiesti erinevat kanuumatka. Üks pikk ja aeglane Koiva jõel, teine kiirel ja kärestikuliselt Võhandul. Võhandu meeldis mulle väljakutse mõttes rohkem, sest seal oli nii palju tegemist, et paadis polnud aega isegi vett juua. Ka Hannale ja Helenale meeldis Võhandul rohkem.
  • Lapsed käisid suvi läbi kord nädalas ratsutamas ja mina hobuseid nunnutamas. Neil on lihtsalt superäge õpetaja! Neist tundidest talli läheduses või hobustega metsas hakkame linnas kindlasti puudust tundma.
  • Lausvihmas toimunud kohalik külapäev, kus hoolimata nutusele ilmale ei jäänud midagi tegemata. Siin meie ääremaal elavad lihtsalt nii lahedad inimesed!

 

20160803_190341_resized

Kohe läheb sõiduks!

  • Hanna ja Helena käisin võru keele laagris ja leidsin sealt mitu uut sõpra. Üldse oli sel suvel seis mängukaaslastega palju parem kui varem.
  • Käik Palamusele ning põhjalik Tootsi-Teele lugude vaimustus. Hannal ja Helenal siis.
  • Käik Jurmala veeparki ehk Hanna ja Helena sünnipäevareis.
  • Folkimine Viljandis. Helena teenis viiulit mängides esimese päris oma raha, oli selle üle väga uhke ja lubas järgmiseks aastaks rohkem lugusid juurde õppida. Mul ei ole tänavusest aastast väga eredat muusikaelamust, aga kõik 4 päeva oli täielik puhkus – mõnus hängimine, paljude sõpradega kohtumine ja paljudes õpitubades osalemine.

ait

Folgipliksid Pärimusmuusika Aida ees arutamas, kas peaks äkki esinema?!

  • Meil on nüüd majas kolm tuba. Ma ei uskunud suve alguses, et pööningutuba valmis saab, sest seal polnud suve alguses peale põranda ja voodrilauahunniku. Aga sai ja on nüüd väga-väga mõnusa auraga koht. Uni maitseb seal väga hea ja on ruumi külalistele küljealust pakkuda.
  • Suur torm, mille tagajärjel hävis palju ümberkaudset imeilusat metsa ja elasime terve nädala elektrita.
  • E. otsustas, et parem on, kui me jätkame teekondasid eraldi. Ma olen temaga nõus, sest liiga palju on olnud juhtumisi, mida mul ei ole võimalik unustada ega millega leppida. Ma ei saa olla koos inimesega, kellega ma ei saa koos luua unistusi. Ei oska ma elada päev/nädal/kuu korraga.
  • Mind tabas pärast suhete klaarumist tohutu vabanemistunne ja tegutsemiskihk. Võtsin endale eesmärgiks, et iga päev kõpitsen midagi maja ümber – kas parandan natuke majaseina, ehitan midagi, teen midagi ilusamaks. Selle tulemusena on terve hulk kohti, mis on paremini korras kui varem. Ma ei saa ise ka aru, miks ma juba varem nii ei toiminud, vaid ootasin, et keegi tuleks ja teeks.

20160726_205742_resized

Seadsime end sisse pööningul. Kasekaikad on mõtteline ruumieraldaja.

  • Õppisin kasutama tervet hulka tööriistu, millest varem kauge kaarega mööda käisin. Ei saa just öelda, et naudiksin relaka v mootorsae käes hoidmist, aga saan hakkama kui vaja. Loomulikult parem meelega hoiaksin käes heegelnõela, vardaid või supikulpi.
  • Puhkasin tervelt kuu aega ja ei teinudki sel ajal kirjatööd! Päriselt ka. Seda pole juhtunud mitu aastat ning pean ütlema, et on tegelikult üsna ärevust tekitav. Olen ju harjunud sellega, et koguaeg on tähtajad turjal ja vähemalt 5 lugu korraga pooleli. Aga kui seda nüüd äkki ei olnud, jõudsin hakata juba muretsema, et a) äkki keegi minult ei telligi enam midagi, b)äkki unustatakse mu olemasolu ja c)äkki ma kaotan oskuse hästi kirjutada või muutun laisaks.
  • Puhas vesi, palju vett! Meie uus kaev on viimase peal. Mingist veepuudusest pole juttugi, jätkub meile kõigeks. Oli ikka õige otsus rajada uus kaev.

20160824_192034_resized

Üks õhtupoolik Alumati järve ääres

  • Lugematud käigud Essemäe imeilusatesse metsadesse. Vaikus, mis ümbritseb mind kui müür. Üksi. Ümberringi kõrged künkad ja mets, mets, mets. Lõputult metsa. Ja küngaste vahel metsajärved. Alati, kui ma tahan ennast tunda tõeliselt õnnelikuna, lähen sinna.
  • Minus kasvas jälle kriipsukese võrra veendumus, et elu pärapõrgus ei ole mitte vaesus, vaid rikkus. Kõik see loodus, mis on meie ümber – see on hindamatu varandus. See, et võid võtta puu alt õuna ja seda julgelt süüa. Et saab kristallselget vett lürpida otse kaevuämbrist. Et õhk on nii puhas, et suvi läbi ei ole vaja ainsatki näokreemi ega üldse mingit kosmeetikat selleks, et näonahk klaar oleks. Et meeled muutuvad tundlikuks nagu jahikoeral. Et võid öösel tähti vaadata ja sa näedki neid! Linnas ju ei näe. Hanna ütles viimasel maaõhtul, kui juba pimedas saunast tuppa tulime, et ta tahaks maalt õhu linna kaasa võtta.

IMG_5311Meie mõnus pärapõrgu!

Comments (1) »