Archive for Uncategorized

Koolisaaga finaal

Tänasega sai läbi ligi 1,5 kuud kestnud kirjavahetus Kastre vallavalitsusega teemal “kas Kastre vald maksab naabervallas asuva Mooste Rahvamuusikakooli pearahad”. Vastus on lühike: ei maksa, sest et….

…nüüd lisa siia peoga paragrahve kõikvõimalikest seadustest, kus esineb sõna “kool”, “huviharidus”. Teadagi, iga õige ametnik teab seda, et kui sa saadad küsijale vastuseks hunniku paragrahve, siis lahtub ka kõige kangema küsija ind ja entusiasm. Samuti on hea inimesele niimoodi märku anda, et sina, tühine kodanik, ei pea mitte kõrgeaulise vallaametniku hinnalist aega raiskama. Paragrahvipuru on nimelt kõige tõhusam vahend tülikast kodanikust vabanemiseks ja üksiti garantii, et ta enam kunagi ühendust ei võta.

Jättes kõrvale kõik paragrahvid,  mida mulle kui varrukast puistati, tulen endiselt tagasi asja tuuma juurde. Kastre vald keeldub toetamast minu laste õppimist meile kõige lähemaks muusikakoolis (põhjendus, et eramuusikool ei olevat “pärismuusikakool”) ning eelistab selle asemel kinni maksta üle kahe korra kallimad pearahad kaugemates koolides. Kasvõi 77-kilomeetri kaugusel Alatskivil nagu kirjutas mulle valla huvihariduse petsialist Karin Küttis. Küsimus ei ole selles, et vallal ei oleks raha, kuna erakooli pearaha maks on üle 2 korra odavam kui kaugemal asuvate munitsipaalkoolide õpilaskoha tasu. Ehk et raha on, aga me lihtsalt ei toeta.

Sisuliselt poolteist kuud on kulunud vallal otsimaks põhjendusi, mis põhjusel ei kvalifitseeru meile kõige lähedasem ja sobivam muusikakool toetuskõlbulikuks. Palju töötunde on möödunud sobilike paragrahvide välja tuhnimiseks. Selle aja jooksul ei ole ma kordagi ei näinud ega tundnud, et minu kallis koduvald oleks soovinud tegeleda oma elaniku probleemi sisulise lahendamisega. Kui kõik need ettekäänete otsimisele kulunud tunnid oleks kulutatud lahenduse otsimisele, oleks see ammu ka leitud.

Miks ma üldse arvan, et Kastre vald saaks küll toetada kahe õpihimulise lapse õppimist naabervallas asuvas eramuusikakoolis? See on lihtne järeldus. Siin maanurgas on terve hulk omavalitsusi, kes seda teevad. Kuidas ja miks nemad seda saavad teha ning miks meie vald ei saa?

Ka sellele on väga lihtne vastus. Nad tahavad seda teha! Kastre vald ei taha!

Ma ei tea, mis on selle soovimatuse taga. Võibolla on vallapoolne arrogantsus ja soovimatus asjaga sisuliselt tegeleda seotud vägivaldse haldusreformiga, kui kokku pandi vallad, mis vabatahtlikult poleks ühinenud. Võib-olla aga see ongi praeguse vallaladviku suhtumine oma elanikku. Võib-olla tundub 5000 elanikuga valla juhtimine tõesti niivõrd võimsa asjana, et sa võid unustada, kelle jaoks tegelikult tööd teed. Võib-olla on meil siin maal inimesi ülemäära palju ja lapsi ka tüütult suurtes hulkades. Võib-olla on need inimesed ja lapsed tõesti üliaktiivsed ja kõik tahavad käia ei-tea-mis-kaunite-kunstide koolides ning kõik tahavad, et vald selle kinni maksaks. Võib-olla on tegemist lihtsalt kiusu ajamisega.

Et mitte lõpetada mustades toonides, siis on mul hea meel, et olen suutnud toota meie vallavalitsusele märkimisväärse hulga tööd juurde ning nii saab hea mitu päeva jälle õhtusse veeretatud. Olen avastanud ühe kobalt ja kahemõtteliselt koostatud määruse, mis nüüd ringi tuleb teha ja, oh rõõmu, varsti korraldatakse me vallas lausa laste huvihariduse teemaline küsitlus. Sest ikka on ju vaja teada saada, kes kus õpib ja mida õppida tahab (mitte et seda praegu ei teataks). Abiks ikka.

 

 

 

 

Leave a comment »

Köögipoolest

Mind tundvad inimesed teavad hästi, KUI suur oma töö fänn ma olen. Jah, mina olengi see, kes mõnikord öösel ootab hommikut, et saaks asuda kirjutama ja kes suure osa oma ajast mõtlebki töömõtteid. Täitsa vabatahtlikult, kusjuures.

Aga sellel imetoredal tööl on ka köögipool. Urmas Ott on öelnud, et intervjueerimine on imelihtne, kuid see, mis sellele eelneb ehk siis inimeste taga ajamine ja pehmeks rääkimine, et nad räägiksid, see on kohutavalt raske töö. Nii ongi.

Kindlasti suurem osa minu tööajast kulub just sellele tegevusele. Tihti olen tabanud ennast mõttelt, et ma ikka tõesti ei mõista inimesi. Miks nad ei vasta, kui neile täiesti normaalselt ja viisakalt kirjutatakse? Ma räägin siin just nendest inimestest, kellega astun suhtlusesse esmakordselt. Väga suur hulk inimesi nagu ei loekski oma e-kirju. Kusjuures ma alati kirjutan potentsiaalsele intervjueeritavale, et palun vastaku mulle ka siis, kui ta ei ole huvitatud või tõesti ei saa intervjuud anda. On täiesti OK öelda “ei”. Ja on täiesti OK, kui inimesel tõesti ongi nii kiire, et tal pole aega ajakirjanikuga suhelda. Ma ei eelda, et mulle vastatakse sama päeva sees, aga mingil lähipäeval oleks normaalne seda teha. Aga lihtsalt vastamata jätmine – see on natuke nagu ebaviisakus.

Siinkohal tuleb kindlasti ära mainida ettevõtete ja asutuste üldmeilid. Vahet pole, kas tegemist on ühemehefirmaga või suurkontserniga, üldmeilile kirjutamine on 95-protsendil juhtudest täiesti mõttetu. Sealt vastust ei tule. Ja pole vahet, mis teema kirjutada – kas sa küsid intervjuud või hinnapakkumist, ikka ei tule vastust.

Omaette tõug inimesi on lubajad. Ta lubab sulle vastata. Jah, kohe-kohe läheb oma meilikasti ja kirjutab sulle. Ootad. Ei vasta. Helistad järgmisel päeval. Ta jälle lubab. Võibolla helistad veel, kui tõesti väga vaja on. Üldjuhul ma aga ei helista, vaid otsin järgmise inimese. Huvitav, kas nendele inimestele endile meeldib töötada sellistega, kes aina lubavad ja oma lubadusi ei täida?

Mind häirib kõige enam see, kui minu aega raisatakse. Just hiljuti vihastasin ennast üsna tumesiniseks. Olin kirjutanud ühele inimesele, tutvustanud ennast ajakirjanikuna (nagu alati), palunud abi ühe loo kirjutamisel ja kokkusaamist selle vestluse tegemiseks. Selgitanud, et kirjutan sellel- ja sellel teemal lugu ning uurinud, kas ta saab mind sel teemal aidata. Tema ütles, et saab. Saime kokku. Rääkisin uuesti üle, millest on lugu ja milline on tema roll. Selgitasin asjade käiku – me räägime siin ja praegu, siis lähen mina kirjutan loo valmis ja saadan talle näha. Et ta saab seda täiendada, parandada, kõike teha. Tema noogutas. Panin lauale meie vahele diktofoni, vajutasin käima ja hakkasime rääkima. Mina küsisin, tema vastas. 45 minutit hiljem, kui juba lõpusõnade juures olin, ütleb tema mulle, et ta ei saanud aru, et annab ajakirjanikule intervjuud. Hakkasin selgitamisega otsast peale. Mõni päev hiljem saabus kiri, et kustutagu ma helifail ära, et tema ei saanud aru, et annab ajakirjanikule intervjuud. Tema ei olevat aru saanud, et laual olev punase tulega ese on diktofon. Oeh. Tahtnuksin karjuda! Oleks siis olnud mingi eriti keeruline või kuidagigi kriitiline teema. Ei, suhteliselt uina-muina tavaline jutt, ei midagi, mille pärast põdeda. Olen 21 aastat teinud ajakirjanikutööd, aga seda pole veel juhtunud, et ma ei suudagi inimesele selgeks teha, et “ma olen ajakirjanik, ma kirjutan lugu, see ei ole niisama kohvikuvestlus”. Aga noh, õppetund mulle – ära eelda, et inimesed on normaalsed. Enamasti nad küll on, aga sekka satub tõesti väga igasuguseid.

Kiidan aga praktikante ja üldse noori töötajaid. Üldjuhul on nad väga innukad ja abivalmid. Ja kiired. Kiirus meeldib mulle üle kõige. Kui tahad minuga hästi läbi saada, siis mõtle kiirelt, vasta kiirelt, ole kiire. Suhtu oma ja minu ajasse säästvalt.

 

2 kommentaari »

Toidulaadsed tooted

Valitsus räägib meil suhkrumaksust, mis peaks Eesti rahva justkui päästma rasvalademete alt ning riigikassasse tooma rahamäed. Sotsiaalmeedias arutavad inimesed teemal, kas mesi on kasulikum kui suhkur ja kas suhkur verivorstis või ketšupis on üldse teema – kõiki neid tooteid müüakse ju toidupoes ja seega järelikult on nad tervisele ohutud ning mõeldud söömiseks.

Aga stop! Just nii mõeldes on väga lihtne sattuda täieliku kräpi peale.

Hiljuti käisin ühe loo tarvis poes toitumisnõustajaga. Uurisime koos müüdavat ja ma leidsin enda jaoks palju sellist, mille peale ei ole tulnudki. Kas teate, et ka heeringakonservi on võimalik segada sünteetilisi magustajaid? Või et omale 4 Hellust sisse lahmides (ja mis see siis nii väga ikka ära pole, iga laps saab sellega hakkama) oled ära tarbinud mitme päeva suhkrunormi? Et leival ja leival on suhkrusisalduse poolest mitmekordne vahe? Et E621 vaba kalakonservi annab ikka otsida – mõne tootja arvates vajab isegi heeringa maitse tugevdamist? Ja et päriselt ka on olemas sink, mille koostis on vaid liha ja sool ning mida müüaksegi Selveris!!

Mulle meeldib poes kassasabas seistes vaadata, mida inimesed ostavad. Mõnikord on inimestest lausa kahju. Hiljuti seisid minu ees silmatorkavalt vormist väljas ja plassi olemisega keskealine naine ning noor väga paks mees. Kassalindile laoti kuhi toitu, sest me olime ju toidupoes. Ehk et vähemalt 10 pakki kiirnuudleid, suur pudel limonaadi, mingi vorstikang, saiapätsid, margariin, ketšup ja veel mingi salatikaste. Seda hunnikut oli kurb vaadata, sest mitte miski sellest pole tegelikult päristoit ja mitte miski sellest pole see, mida inimene peaks sööma. Ma arvan, et need inimesed pole iial mõelnud teemale, kas margariini või vorsti on ikka vaja süüa. Enamik inimesi ei mõtle sellele teemale ilmselt mitte kunagi. Sest, hei – kui need asjad on toidupoes müügil, siis järelikult ongi tegemist legaalse söödava kaubaga.

Igatahes. Poes orienteerumiseks on vaja lahti saada mõttemustrist, et “kõik siin müüdav on legaalne ja söömiseks mõeldud”. Tegelikult on suur osa müüdav mõttetu ning õigupoolest ei peaks seda sööma. Otsustamisetarkus on kinni meis endis. Keha ei vaja lõhna- ja maitsetugevdajaid, meeletuid suhkrulademeid, hüperaktiivsust tekitavaid värvaineid või kunstlikke magustajaid.

 

5 kommentaari »

Kalabakosel gasvavad gagtused ehk õigekirjaalased pingutused

Just taoliste probleemidega olen tegelenud viimasel ajal. G, b, d, k, p, t, kk, pp ja tt on kooliskäijatel nii lootusetult sassis, et masendus tuleb lihtsalt peale. Kui mitmuse lõpu tunnus “d” on võib-olla õnnestunud nendesse väikestesse peadesse salvestada, siis kui mõni neist tähtedest peaks asuma sõna alguses või keskel, siis on ta raudselt valesti.

Helena isegi mõikab, sest tema on hoolikas. Aga Hannal on täiesti savi, mida ta kirjutab. Vahest naerame tema kirjatükke valjusti lugedes mõlemad nii, et pisarad silmis. Ja sugugi mitte pahatahtlikult. Näiteks mida arvata grupeeringust “körlistrink”, mis pidavat tema lemmik olema? OK, inglise keelne jah, aga lihtsalt kirjapanduna näeb see sõna sürrealistlik välja, et naera puruks.

Või näiteks tekitas hiljuti suuri probleeme lihtne sõna “padi”. Kui kirja oli pandud “pati”, palusin kõva häälega sõna öelda ja panna kirja, mida kuuleb. Uus versioon: “bati”:)) Või veel variante: badi, bdii, paati jne

See on lihtsalt nii naljakas ja nii armas.

Siiski. Kuismoodi see badjagunst siis neile ikkagi selgeks saab? Või on mingi nipp selle õpetamisel? Ma nimelt ei mäleta, et mul endal oleks iial taolisi probleeme olnud, sest olen alati kirjutanud kuulmise järgi. Samuti on mul veider mälu, mis jätab automaatselt ja kohe meelde juba nähtud sõnade kirjapildi.

 

 

 

 

 

5 kommentaari »

Kena kevadet!

Kevad2016 algas Savilöövil -10 kraadise karge ja selge talveilmaga. Jah, me oleme jälle siin, sest (loodetavasti) algab kohe tänavune suurprojekt – uue kaevu ehitamine.

See on tegelikult hädaprojekt, sest olemasolev kaev on täiesti tühjaks jäänud. Eks ta on aastatega vaikselt alla käinud, aga nüüd on seis selline, kus üle poole ämbri enam vett korraga kätte ei saa, sest kaevus ongi vett vaid poole ämbri jagu. Saunaveena oleme sel talvel pidanud kasutama lumesula- või räästastest kogunenud vett.

Uue kaevu võimalikud kohad on paika pandud ja ehitajaga käed löödud. Ma väga loodan, et uuel nädalal ka tööd algavad. Kuidas me selle nädala siis sisuliselt ilma veeta üle elame, on paras väljakutse. Täna juba tassisin naabertalust.

Muidugi on see kaevuvärk paras ülepeakaela asjade kokkujooks. Lastel on küll koolivaheaeg, aga minul ei ole mingit vaheaega, pigem vastupidi – kui ma iga päev ühte lugu valmis ei tee, siis olen tähtaegadega kummuli.

Täna plaanisime tegelikult Hanna ja Helenaga Kuutsekale minna, sest enam ei taha ainult mina suusatada, vaid nemad ajavad ka peale. Aga hommikul vaatasin, et Hanna on kuidagi tujutu ja ei taha mitte voodist välja tulla. Lükkasime siis mineku pärastlõunaks, aga selleks ajaks oli Hannal juba palavik tõusnud ja ta oli täiesti kummuli voodis. Magaski sisuliselt terve päeva ja tuli voodist välja alles õhtu eel. Aga selleks ajaks oli ka palavik alla läinud. Ehk on homme päris terve ja talveilmad peaksid kestma ka kogu järgmise nädala. Küllap saame veel suusatama.

Homseks peab ta aga terve olema, sest esimest korda elus tuleb mul lapsed intervjuule kaasa võtta. Õnneks teema ongi lastest, nii et kui hull see ikka olla saab:)

IMG_4365

Helena tänahommikune saavutus – nagu ta ise kirjutas “1 päevakga sai valmis”. Ühtlasi teatas ta mulle, et tema enam laste värvimisraamatuid ei taha, pidavat olema titekaid. Tema tahab võimalikult keerulisi täiskasvanute värviraamatuid.

 

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Millisest jõulukingitusest unistab 6-aastane?

Loomulikult Legodest. Ja nutitelefonist – tingimata Lottega.

Esimesest soovist saan ma väga hästi aru, aga teine on mumeelest veel liig, mis liig. Samas, jube raske on vaielda, sest argumendid, miks on tingimata vaja nutitelefoni, on tegelikult kaalukad: “Käime huvitavates kohtades ja tahame pilti teha. Sina ju oma fotokat meile kaasa ei anna ja meie praeguse telefoniga ei saa pilti teha!

Niisiis kirjutas Helena jõuluvanale kirja, kus kirjeldas ka põhjalikult ära, kuhu täpselt on vaja telefon tuua. Kirja pani aknalauale, et päkapikud selle jõuluvanale viiksid.

Esimesel päeval ei juhtunud midagi, kiri lihtsalt vedeles. Mina murdsin pead, et mida küll teha. Sest ma tõesti ei taha 6-aastastele veel nutikaid osta.

Järgmisel päeval tuli Hde issilt hea mõte – las jõuluvana kirjutab kirja vastu, miks ta praegu ei saa nutikaid tuua. Kirjutaski. Ühtlasi lisas lubaduse, et telefonid tulevad kooli minnes.

Sellega on siis teema praegu lahendatud. Jõuluvana kirja lubas Helena koguni lasteaeda kaasa võtta, et teistele nutinõudlejatele seda näidata – nad vist seal nimelt kõik tahavad endale telefone saada.

Ahjaa, pärast kirja saamist korraldas Helena kohe juurdluse, katsetades läbi kõik kättesaadavad pastakad. Et äkki ikkagi kirjutasin mina oma pastakaga selle jõuluvana-kirja.

IMG_3716

 

PS. Eriliselt hea meel on mul selle üle, et Helena täitsa üksi kirjutas valmis pika kirja ning selles oli vaid kaks viga. Teise kirja lugemisel ei vajanud ta ka muidugi mingit abi.

 

 

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Pööning vol-ei-tea-mitmes

Pööningul on arenguid juba tükk aega, aga pole jõudnud sinna fotokaga. Nüüd natuke klõpsisin.

IMG_3668Paika on saanud 2 katuseakent. Nende ostmine K-Rauast võttis aega ligi 3 kuud ning tekitas meie perre inside-joke`i: “Ega ma mingi kaa-raud pole!” Seda saab siis saateks tarvitada juhul, kui naispool palub vahetada lambipirni või panna mõni pilt seina ja meespool saab selle tehtud vähem kui kolme kuuga.

Ma ei teagi, miks nende akende ostmine nii vaevaline oli, aga nüüd on nad paigas ja esimene vihmatestki tehtud – midagi vähemasti kuskilt ei leki.

IMG_3666Puust otsasein on samuti valmis ja ootab värvi.

IMG_3669Korstnajala ümber on nõuka-aegsed vannitoaplaadid, mida leidsin kuurist täpselt ringi jagu.

Järge ootavad elektritööd.

4 kommentaari »