Archive for Uncategorized

Pidurit!!

3.30. Ärkan telefoni piiksatuse peale (jah, ma enamasti unustan telefoni ööseks hääletule panna, sest keegi mulle kunagi ju öösel ei helista). “Meie andmetel on Savilöövi elektrita,” teatab Elektrilevi sõnumis. Savi sest elektrist, öö on ju ja valgust pole vaja. Magan kohe edasi.

4.31 Jälle piiksatus. “Meie andmetel on Savilöövil elekter olemas”. Aitäh teatamast!

Kell oli 9.05. Ukse taga on ehitusmehed redeli ja katuseakendega. Olen oodanud neid peaaegu kolm kuud. Kohv jäi lauanurgale jahtuma, pannkook poolikuks. Arutasime asju ja tegime plaane. Õige varsti selgus, et katusesse augu saagimiseks siiski ei lähe, sest puudu on vajalikud kaks pakki katusekatte materjali. Lähim koht selle saamiseks on Tartu. Homme uus katse akendega. Pannkook on muutunud kummiseks ja jääkülmaks.

Täna on vaja ära lõpetada 2 ajakirja. Üks neist puhta poolik, teine õnneks enamvähem koos. Pärast loendamatuid meile, toimetamist-toimetamist-toimetamist ja umbes mustmiljonit telefonikõnet saabus hetk, mis olnuks pidanud saabuma juba eelmisel nädalal. Ehk valgustav teadmine – kõik on korras ja kontrolli all, ajakiri saab valmis lubatud tähtajaks. Kell oli 15 saanud.

Hakkasin tegelema teise ajakirjaga. Sellega oli õnneks oluliselt lihtsam, sest juba üleeile sai põhiline ära tehtud. Kaval olen, eks. Sai ka valmis.

Vahepeal jõudsin isegi lastele naeratada ja vaadata nende lavastatud teatrietendust. Ja jõudsin isegi metsas kõndida. Bachi kuulata. Sest Bach aitab sellises olukorras normaalseks jääda.

Aijaa…üleeile sain ju kokku imelise udmurdi naisega, kellega rääkisime loodusrahvastest ja looduse väest. Selle loo panin kirja, sest need on nii minu teemad.

Ja õhtul panin punkti veel ühele loole, millest hommikul oli vaid diktofonilindilt maha kirjutatud “must materjal”. Inimene, kes lubas tänaseks saata kommentaari, tegigi seda. Enamasti ei tee seda keegi. Lubadusest kinni pidamine on haruldane nähtus.

Ma ei tea, kui mitukümmend tuhat tähemärki mu silmade eest ja sõrmede vahelt on täna läbi käinud.

Ahh…ja kas ma ütlesin, et kogemata kombel oleme me kogu selle möllu keskel hoopis Laanemetsas. Ning et siin on maailma kõige aeglasem internet.

Aga homme…. Homme ei kavatse ma teha muud, kui nautida sügisest karget loodust. Ei kirjuta ridagi. Ei küsi ühtegi küsimust. Võib-olla mõne mõtte mõtlen, aga see on ka kõik. Inimene peab vahel ka natuke pidurdama.

Leave a comment »

Köhi pappi või muidu toon virtsakoorma ukse taha

IMG_3271

Ebatavaline ummik Liivalaia ristmikul

Täna oli siis see kuulsusrikas Traktoripäev, kui sadakond traktoristi Tallinna Toompeale kärutas. Eesmärgiks, et valitsus ometigi midagigi põllumeeste heaks tegema hakkaks, enne kui nad lõplikult pillid kotti panevad.

Üks tuttav mainis tabavalt, et põllumeestel oleks aeg leida uued eestkõnelejad. Olen sellega täiesti nõus, sest tean, et nende seas on vägagi kirkaid kriite. Iseasi muidugi, kas nende suust kunagi hakkab tulema virtsaähvardusi stiilis “kui raha ei anna, tulen virtsakoormaga/ajan lehmad Toompeale”.

Ma ei hakka siin kommenteerima olukorda põllumajanduses, sest igas olukorras on neid, kel läheb hästi ja neid, kel ei lähe hästi. Kellel ei lähe hästi, need kisavad ja kellel on asjalood enamvähem OK, need teevad tööd ja teevad midagi teisiti, kui üldine mass. Just sellistega on elu viimasel ajal mind kokku viinud.

Tänane traktoriaktsioon täitis kindlasti eesmärki ehk tõmbas põllumeestele tähelepanu. Virtsaähvardused tunduvad aga nagu väga….90ndad.

IMG_3281

Leave a comment »

Vanast uus

Oli meil kodus selline istumiseasjandus. Sain ta koos majaga ja aastaid piidlesin teda pilguga, et “sind tuleb korda teha”. A noh, mingi toolirisu ilusaks muutmine pole just eriti prioriteetne tegevus ja tegudeni jõudsin 16 aastat hiljem.

Eemaldasin vana põhja. Puhastasin liivapaberi ja pesukäsnaga eseme üle, värvisin õrnroosaks. Lisandus uus toolipõhi käepärasest vineeritükist ühest tibakese polsterduse ja roosidega.

IMG_3042

Enne…

IMG_3179

IMG_3180

.. ja pärast remonti.

2 kommentaari »

DIY: teadetetahvel vanast pildiraamist

IMG_3078

Lihtne alus kunstiteostele ja muidu teadetele

Mulle joonistatakse pidevalt uhkeid kaarte ja kirjutatakse armsaid kirju. Kahju on neid lihtsalt kuskile lauanurgale või sahtlisse vedelema jätta, vaid tahaks ju teistelegi näidata. Sattusin internetis nägema lahendust, kuidas vanast puitraamist oli ülilihtsalt tehtud teadetetahvel ja tegin järele.

Vaja läks:

1 vana suur pildiraam

peenikest traati

väikesi liistunaelu

haamrit kah

Aega võttis meisterdustöö ca 10 minutit

IMG_3080

Leave a comment »

Traditsiooniline metsaöö

IMG_2972

Meie kodu üheks ööks

Suve jooksul ühe öö meie lähedal asuvas RMK Alumati lõkkepaigal veetmine on meil juba traditsioon. Sel suvel tundus vahepeal, et peame traditsiooni murdma, sest kui öösel on vaid 10 kraadi sooja, siis ei ole eriti mugav magada sisuliselt õues. Aga jõudsime kuumalaine ära oodata ja esimesel võimalusel võtsimegi metsaöö jälle ette.

Pakkisime autosse madratsid, tekid-padjad. Mõnus on magada linade vahel, mitte magamiskotis. Kotti said veel natuke nosimist, mõned ajakirjad-raamatud, vett, soojad riided ja tikud. Põhimõte on võtta kaasa võimalikult vähe. Õhtu saabudes hakkas peas tiksuma ärevus – kas õnnestub koht hõivata esimesena või äkki on sinna keegi ennast juba sisse seadnud? Igaks juhuks hakkasime varakult minema, nii 18 ajal. Ja oh õnne, kui Alumati tervitas meid uhkes üksinduses. Kedagi seal polnud ja keegi ei üritanud ka tulla.

IMG_2973

Paradiis – puhas männimets ja väike järvesilmake. Ei ühtegi sääske, võõrast inimest ega isegi mitte automüra.

Tegime puukuuri pööningule “voodi” ära ning panime lõkke põlema. Sõime ümbruskonnast mustikaid, lugesime, küpsetasime lõkkel saia ja ajasime niisama juttu. Sel õhtul pidi olema kõige nähtavam tähesadu ja lapsed tegid palju plaane, mida küll “langetähtedelt” soovida. Hämardudes hakkasid järve kohal ringi lendama nahkhiired – jälle põnev vaatamine. Kui aga veel pimedamaks läks, vahtisime kõik taevasse, aga oh häda küll…mul lapsed nii harjunud kl 21-22 paiku magama minema. 22 ajal nõuti juba tungivalt, et lähme ära magama, nemad ei jaksa enam tähesadu oodata.

Ega midagi, läksimegi siis. Ja kohe jalapealt nad ka kustusid. Katsusin ka ise nende eeskuju järgida, aga siis hakkas pihta – onnikese all puukuuri osas hakkas sahmerdama mingi loom. Näris, toksis, sebis edasi tagasi, jooksis…ja ei lõpetanud. Öö läbi sekeldas seal. Ma ei saanudki magada. Ehk tänu sellele nägin ka ühte “langetähte”.

IMG_2976

Alumati järv

IMG_2988

Metsast leiti ka mõni kukeseen

IMG_2989

Metsaõhtu võttis Hanna kokku väga lühidalt: “See oli imeline õhtu!”. Õigus on tal, nagu ikka.

IMG_2991

Comments (1) »

Rohkem valgust!

IMG_2921Enne

Otse maja kõrval kõrgus meil ilmatu künnapuu. Tõeline hiiglane, kes aasta-aastalt maja aina enam enda alla mattis, valguse kõik röövis ja katust sammaldama kippus. Ja aina enam hakkas see puu mulle närvidele käima. Ise me tema maha võtmisega enam hakkama ei saanud, niisiis tuli appi kutsuda arborist.

Mõeldud tehtud. Tulidki poisid tõstukiga, 4 tundi pidevat saevingumist ja puud ei ole enam. Esimest korda paistab minu tuppa nüüd päikesevalgus sisse. Tore!

Selgus, et puu mahavõtmine oli igati õige samm, sest see tegelane oli läbinisti mäda.

IMG_2943

Viimased oksad veel võtta

IMG_2945

IMG_2948

IMG_2950

Kõik!

Leave a comment »

Ruumi rohkem ja motikas vähem

IMG_2552Motikas veel laste mänguasjana.

Oli meil majapidamises üks vana motikas Dnepr. Selline leitud motikas. Teadupärast vedeleb maasektorite juures alati igast roostetanud kolu – atrasid, vanu autosid, traktoreid, kombaine ja miks siis mitte ka motikaid. Novot. Kui ma võssa kasvanud Savilöövi 16 aastat tagasi jaanipäev paiku ostsin, siis müüja mulle majapidamises olevast mootorrattast midagi ei maininud. Möödus suvi ja sügis, puudel-põõsastel kukkusid lehed ära ning ühe sarapuu põõsa alt ilmus välja Dnepr MT9. Külgkorv küljes, võti ees. Lükkasime 1970ndatest pärit vanakese kuuri ootama, et saab korda tehtud ja küll on tore külavahel ringi töristada.

Märkamatult möödus 16 aastat, aga motika korda tegemise aega ei tekkinudki. Nüüd kevadel tundus mulle, et aitab kah, lükkame kuurist välja, riputame amplid külge ja on vähemalt stiilne lillepostament. Lapsed said ka teise otsas ronida ja mängida ning mina muidugi klõpsisin neist pilte. Ja panin Facebooki. Edasi läks tormiks – selgus, et on on olemas terve hulk inimesi, kelle täiuslikust õnnest on puudu just selline vana motikas. Võtsin lilled motika küljest ära ja panin ta müüki. Sama päeva õhtuks oli FBs diil tehtud ning täna hommikul viisid toredad poisid meie Dnepri minema. Teevad ta korda ja meie vanake saab uue elu. Mul on hea meel, sest las ta parem sõidab ringi, kui et vaikselt maasse vajub ja roostetab.

IMG_2556

Leave a comment »