Archive for Uncategorized

Ruumi rohkem ja motikas vähem

IMG_2552Motikas veel laste mänguasjana.

Oli meil majapidamises üks vana motikas Dnepr. Selline leitud motikas. Teadupärast vedeleb maasektorite juures alati igast roostetanud kolu – atrasid, vanu autosid, traktoreid, kombaine ja miks siis mitte ka motikaid. Novot. Kui ma võssa kasvanud Savilöövi 16 aastat tagasi jaanipäev paiku ostsin, siis müüja mulle majapidamises olevast mootorrattast midagi ei maininud. Möödus suvi ja sügis, puudel-põõsastel kukkusid lehed ära ning ühe sarapuu põõsa alt ilmus välja Dnepr MT9. Külgkorv küljes, võti ees. Lükkasime 1970ndatest pärit vanakese kuuri ootama, et saab korda tehtud ja küll on tore külavahel ringi töristada.

Märkamatult möödus 16 aastat, aga motika korda tegemise aega ei tekkinudki. Nüüd kevadel tundus mulle, et aitab kah, lükkame kuurist välja, riputame amplid külge ja on vähemalt stiilne lillepostament. Lapsed said ka teise otsas ronida ja mängida ning mina muidugi klõpsisin neist pilte. Ja panin Facebooki. Edasi läks tormiks – selgus, et on on olemas terve hulk inimesi, kelle täiuslikust õnnest on puudu just selline vana motikas. Võtsin lilled motika küljest ära ja panin ta müüki. Sama päeva õhtuks oli FBs diil tehtud ning täna hommikul viisid toredad poisid meie Dnepri minema. Teevad ta korda ja meie vanake saab uue elu. Mul on hea meel, sest las ta parem sõidab ringi, kui et vaikselt maasse vajub ja roostetab.

IMG_2556

Leave a comment »

Suvi, päike ja heinamaa

IMG_2481

Emme, kas ma võin välja tulla?

Pliidi all pragiseb tuli, potis keeb kuusekasvusiirup, Helena ravib haavatud vihmaussi, Hanna külvab mingeid seemneid. Mis kell võiks olla, ei hooli eriti keegi. Tavaline õhtupoolik Savilöövil. Lõpuks ometi saame siin olla nii, et ei pea kohe ära hakkama minema.

Hanna ja Helena on maalolemisest vaimustuses. Eile, kui neile lasteaeda järele minnes teatasin, et tegelikult võiksime kohe autosse istuda ja maale sõita, olidki nad kohe järgmisel minutil reisivalmis. Tee peal küsiti veel mitu korda üle, kas tõesti nüüd terve suvi kuskile lasteaeda minema ei pea (ei pea!) ja ega ma ei kavatse neid päeval magama panna (ei kavatse!). Metsas pissipeatusel keset hirmsat sääsepõrgut õhkas Helena, et “küll sääsed ikka laulavad ilusasti”. Hommikul joosti kohe paljajalu välja ja hetk hiljem taheti juba ujuma minna. Ja milline rõõm, kui nad leidsid maja päikesepoolse seinapragudelt peesitamast oma sõbrad – nastikud.

IMG_2489

Leave a comment »

Tapita

IMGP7281Arhiivisügavusest väljakaevatud hetk – aastane Helena mängib oma kalli Tapiga.

Alles hiljuti mõtlesin, et minu Helena jääbki alatiseks sõltuma oma tudulapist, sellest meie kuulsast Tapist. Tapi ehk flanell-lapike, millel on kiisu pea, on meil täieõiguslik pereliige olnud juba ligi 6 aastat. Ta on käinud igal pool kaasas – külas, poes, lasteaias, trennides, viiulitundides, reisidel ja matkadel. Tapi on asendamatu abiline uinumisel. Teda näperdades tuleb uni Helenal alati väga ruttu. Temaga on juhtunud igasuguseid lugusid – on ta ununenud Soome restorani, Maxima poodi, loomulikult koju, autosse, mamma poole. Ta on hakanud lagunema, ta on kulunud ja luitunud ning teda on palju kordi parandatud. Ta on kukkunud porilompi ja põhjustanud oma määrdumisega tohutut meelehärmi. Aga ta on toonud ka lõputult palju lohutust, rõõmu ja julgustust. Tapil on ka kaks dublanti, kuid need ajavad asja ära vaid siis, kui originaal pesumasinas on. Ehk kuigi nad on samasugused, ei asenda nad seda päris õige Tapit, seda kõige kulunumat.

Viimasel ajal veedab Tapi meil palju rohkem aega kodus. Helena ei võta teda enam trenni, viiulitundi, mamma juurde. Ka oma väikese perenaise esinemiste ajal ei istu Tapi mitte minu käekotis, vaid hoopis üksi kodus. Helena ise on nii otsustanud ja, tõsijutt, ta saabki täiesti vabalt hakkama ilma oma Tapita. Helena ei lähe enam isegi endast välja, kui selgub, et Tapi on nt koju ununenud.

Hannal on ka oma tudulapp (õigemini 3 tükki), tema nimi on Lapu ja ei oma juba ammu sugugi nii suurt tähtsust nagu Helenale tähendas kuni viimase ajani Tapi. Hanna Lapud vedelevad üsna suvaliselt ja juba ammu ei tassi ta neid kõikjale kaasa.

Tudulapitamine on kahtlemata väga armas komme, aga ausalt öeldes olin ma Helena sõltuvuse pärast vahepeal juba täitsa mures. Nüüd aga paistab, et muretsemiseks pole mingit põhjust – Helena enesekindlus on viimase aasta-poole jooksul oluliselt kasvanud ja ilmselgelt on ta tapitamisest välja kasvamas. Puhas rõõm:)

3 kommentaari »

Laulab ja rrrrrr

Kirjutan natuke Helena edusammudest.

Ta käib kolmandat talve iganädalaselt logopeedi juures. Praeguseks on tööga jõutud nii kaugele, et tema jutus on kuulda õrna r-tähte, selline inglise keele oma. Muidugi ta kipub tihti unustama ja räägib ikka vanamoodi “aivan” ja “aimastan”, aga kui meelde tuletada, siis hakkaks nagu looma. Mis on supertore, sest kolme kuu pärast saab ta ju juba 6-aastaseks.

Nüüd ei maksa muidugi arvata, et kõik need kolm aastat on õpitud r-tähe ütlemist. Ei sugugi. Selleks, et jõuda r-ni, oli vaja kõigepealt tal õppida ütlema hulka muid häälikuid. Eelmisel talvel nägi ta kõvasti vaeva l-tähega. Tal nimelt on olnud mingi jama suulihastega, mis on nõrgavõitu ja mida nad logopeedi juures spetsiell harjutustega treenivad. Aga vat kui sul on ikka suu pehme nagu kartulipuder, siis on väga raske öelda häälikuid, kuid on vaja tugevat keeletippu.

Sügisel küsis Helena viiuliõpetaja minult, et kas ta ikka viisi peab. Kehitasin õlgu, sest kohati mulle tundus mulle tõesti, et ta ei pea viisi. Joriseb kuidagi ühel noodil ja sedagi oktav altpoolt või ka suvalise koha peal. Aga nüüd on ta mitu päeva laulnud kodus Curly Stringsi “Jooksen randa, koduküla randa…” ja täiesti viisiga. Te ei taha teada, kuidas see laul kõigil meil neil päevil kummitab:)

2 kommentaari »

Enne päeva

IMGP3036 Kui ärgata kell viis, siis pole päev veel alanud. Kõik teised alles magavad ja ma hiilin toast salaja välja. On nii vaikne, et iga põrandalauakääksatus tundub vali. Aga ma juba tean, millised lauad kääksuvad ja ei astu nendele.

Väljas on udune suvehommik. Päike pole veel kuivati tagant paistma hakanud. Ööbikud ja konnad naabri tiigis ka ei maga. Sääsed ka muidugi mitte, sest nemad vist üldse kunagi ei maga.

See imeline aeg enne päeva kestab vaid mõne minuti, sest juba vähe aja pärast pole enam udu, päike on tõusnud ja on alanud täiesti tavaline ilus suvepäev Savilöövil. Aga sellet mõnest minutist mulle piisab, et mõtted ritta seada. Mitu päeva murdsin lõngakotis sobrades pead, milliseid värve kokku panna ja milline võiks olla järgmise eseme muster. Nüüd ma tean! Ja ka üks küsimus, millele ma eile vastata ei osanud, saab just nüüd oma vastuse ja lahenduse.

Hiilin kääksuvaid põrandalaudu vältides tuppa, haaran heegelnõela ja asun sellest mustrit välja võtma. Udu on hajunud. Kõik on selge.

IMGP3037

IMGP3040

2 kommentaari »

Ime tunnistaja

Me  elame nüüd juba teist nädalat Savilöövil ja oleme olnud ime tunnistajad. Kui me siia tulime, oli maa veel pruun, puudel polnud lehepoegagi ja maaelanikud käisid alles mütside ning sallidega. Ööd olid külmad ja maa hommikul valge. Kask tilkus alles mahla. Metsa all oli mõnes kohas lund.

Siis äkki hakkas juhtuma. Võib-olla olen ma siiani olnud pime, aga ma tõesti ei teanud, et kased lähevad lehte kolme päevaga! Et kui seista vaikselt kase kõrval, siis on peaaegu et silmaga näha, kuidas lehed tulevad. Või et muru kasvab 10 päevaga nullist selliseks, et aeg on niiduk välja ajada. Või et sentimeetrine rabarberihakatis kasvab sama ajaga koogi- ja kisellivääriliseks. Jah, ma pole varem märganud, et kevad tuleks nii äkki. Ehk on see sellepärast, et varasematel aastatel on ta siin juba alati kohal olnud sel ajal kui meie siia jõuame. Sel aastal lihtsalt jõudsime meie enne teda:) Ja nägime imet, kuidas hallist sai heleroheline.

IMGP2962  Lehiseõied

IMGP2990  Kreegiõied

IMGP3011

Maasikaõied

IMGP2986

Nurmenukud, mida pole jõutud veel teeks keeta või salatiks hakkida

IMGP3008

Murtud süda, mis pole jõutud veel ära kakkuda:)

Leave a comment »

Maal on niiii tore!

IMGP2895  

Niimoodi õhkab mu Helena igal õhtul. Ja tänaseks järjekorras juba neljandal õhtul.

Egas midagi. Ees on jälle üks pikk suvi Laanemetsas, septembrini kindlasti. Vabadus lastele ja täiel rinnal nad ka seda naudivad. Mul jääb vaid peale passida, et nad maja ümber päris ära ei kaoks.

Muidu on algus traditsiooniline. Kasemahl, palju. Umbrohusalatid – vähemalt kord päevas. Tee käespärastest taimedest, mis parasjagu õitsevad (hetkel nurmenukud), mitmeid kordi päevas. Hanna ja Helena muudkui korjavad mulle, et näe, emps, tee teed. Nõgesesupp – tehtud. Grillimine ja õue elama kolimine – nii on. Kevadised kaeve- ja koristustööd. Lõkke kärsatamine ilma, et peaks pelgama kurja naabri või mupo visiiti. Üleujutus jõe ääres – Koiva on lausa tee peale tulnud ja tee on sellepärast kinni. Tiirud ümbruskonnas, et näha, mis vahepeal muutunud on. Päevad, kus õue minnaks hommikul 8 ajal ning tullaks õhtul 8 paiku tuppa. Õuelõhnased riided. Võitlus Hdega, et ärge-te-ullukesed-nüüd-ennast-veel-paljaks-koorida-suvi-ei-ole-veel-käes. Täna, muide, on esimene lühikesevarrukailm.

Kui me neli päeva tagasi tulime, oli kõlekülm ja maa vaevalt roheline. Nelja päevaga on toimunud hämmastav areng, rohi kasvab silmnähtavalt ja tooming ähvardab peatselt juba õitsema hakata. Tundub, et saan varsti rukolaid hakata külvama ja sibulad mulda tippida.

Järgnevad pildid on tänaseks mõlemad aegunud, sest kombekad ja villased mütsid on “talvekorteri” ning kasemahl enam ei jookse.

IMGP2900

Esimene õhtupoolik maal.

IMGP2896 Kasemahl, veel tilgub.

Leave a comment »

Ärevus, see kevadine

Maakohtades on paks lumi veel maas ja Tallinna kesklinnas on tavapärane kevadine junni- ja tolmuhooaeg. Aga miski ärevus on sees…

Kui me sügisel Savilöövilt lahkusime, terendas ees 8 kuud linnas. Tundus äärmiselt lohutu perspektiiv. Nüüd aga avastasin paar päeva tagasi, et ohhooo….märkamatult on mööda saanud talv ja me peame hakkama ennast maaelu režiimile sättima. Või noh, mis siin sättida, see käib ju automaatselt.

Ei, ma ei kasvata oma aknalaual vanades jogurtitopsikutes tomateid, paprikaid, kõrvitsaid jms ette.

Ja ma tõrjun kiivalt igakevadist mõtet, et “kus ma sel kevadel-suvel alles harin oma aeda ja mida-kõike-imelist-ma-kasvatan-ja-äkki-peaks-sel-suvel-kasvuhoonet”. Olen teinud ainult ühe käigu seemnepoodi ja rohkem ei lähe. Sest, vaadake, seemnetega on sama värk, mis lõngajääkidega – need ei saa kunagi otsa. Ja kuna seemnete “kehtivusaeg” on enamasti rohkem kui aasta, siis pole mingit mõtet igal kevadel seemnepoes hulluks minna. Nii ma ostsingi vaid lillaid porgandeid, erivärvilisi rediseid, sparglit (millest saaki saab heal juhul alles 3 aasta pärast) ja mustrõigast.

IMGP2809

 

Ma ei tõrju aga sugugi mõtet esimesest õhtust maal. Vastupidi, see on mu lemmikmõte viimasel ajal. Ja see viimane õhtuti. Mõte, mida on hea mõelda. 

Kohalejõudmise päev on enamasti väga pikk ja närviline. Esmalt tuleb linnas kogu klamott autosse toppida. Vahel on mul olnud nimekiri asjadest, mida kaasa on võtta, kuid ega see ka unustamise eest ei kaitse.  Asju on alati rohkem kui auto mahutab. Tuleb hoolega valida, mida võtta, mida jätta. Kindlapeale ununeb midagi olulist maha.

Siis sõit. Tartust “allpool” tuleb ärevus kallale. Ma arvan, et mingit sarnast tunnet võib tunda hobune, kui ta läheneb kodule. Samm läheb kiiremaks ja gaasipedaal sügavamale. Kui sõidan teist teed ehk läbi Viljandi, siis algab see tunne peale Viljandit. Viljandist Karksi-Nuia 30 kilomeetrit, Karksi-Nuiast Tõrva 30 kilomeetrit, Tõrvast Valka 29 kilomeetrit, Valgast Savilöövil 23 kilomeetrit. Mul on peas iga käänak ja kurv, iga teeviit. Loen kilomeetreid.

Piiks-piiks-piiks tervitab meid maja. Elekter sisse, ringkäik sees ja väljas. Tubades on pillerkaaritanud hiired, õues mutid. Talv läbi tühjalt seisnud majas on rõske ja seal on isemoodi “maasektori lõhn”. See on alguses harjumatu. Ahi ei tõmba, pliit ajab tingimata sisse. Aga kui tule alla saab, kaob rõskus. Ja mis meil sellest – olgu ilm, milline ta on, me oleme väljas. Sest kuldnokad laulavad nii nagu neid linnas ei kuule. Mitte et neid poleks linnas, vaid lihtsalt nad ei suuda üle laulda autode mürast. Vähemalt kesklinnas on see nii. Maal on nende soolo.

Kui on vaikne õhtu, siis on kuldnoka fraaside vahele kuulda ka oja kohinat. Laanemetsa oja on sel ajal veel suur nagu väiksem jõgi ja kohin tuleb endise veskikoha juurest. Seal on veel midagi säilinud endisest veskitammist.

Jah, ma loen päevi maale kolimiseni. Nüüd juba loen.

Comments (1) »

Pealkirjata

Mõned minu kauaaegsed muusikalemmikud, mis millegipärast on olnud kaua aega unustuses. Nüüd kaevan nad välja ja las nad olla siin, et jälle unustusehõlma ei vajuks.

Keiko Matsui, imeline Jaapani jazz-pianist. Rulluisud, aeg, sile tee, ei kedagi teist ja kõrvas Keiko Matsui. Ma ei tea paremat.

Tanita Tikarami fänn olen sellest ajast, kui aastaid tagasi esimest korda seda häält kuulsin. See polegi laulmine, see on meditatsioon.

Leave a comment »

Nädal

Märkamatult on möödunud see esimene nädal siin maakodus. Sisseelamisnädal. Oleme end kurssi viinud erinevate autolavkade (lihaauto, kalaauto, piimaauto jne) kurseerimisaegadega, harjunud jälle ära vee ämbriga tuppa tassimisega ja edukalt hakkama saand ilma kelgukoerte, ühikarottide ja kättemaksukontoriteta. Ehk televiisorita. See-eest olen ära kuulanud hulga väga häid Vikerraadio saateid ja rõõmustanud, et endiselt on eetris Müstiline Venemaa, Aja Jälg Kivis ja laupäevane penskarite soovikontsert palun-õnnitleda-naabrinaist-meidat-75ndal-juubelisünnipäeval-soovib-aita-kõrvalmajast.

Kõige rohkem kartsin, et väiksem põlvkond ei lase mul üldse mitte tööd siit teha. Aga lasevad. Hommikupoole on nad ema kantseldada ja mina ninapidi arvutis. Kuskil 13-14 ajal on lõunaaeg, siis unejutt ja magama. Parimal juhul magavad lausa 3 tundi, niiet saan veel klõbistada. Internet on so far väga kiire ja hea, nõnda et kõik nagu sujub praegu.

Iga suvega siin läheb Hdega lihtsamaks. Nendega saab juba täiesti edukalt saunaski käia. Ei ole enam nii nagu eelmisel aastal, et 20 minti ja juba tahavad ära. Mkmm, viimati olime 1,5 tundi, mille kestel käisid nad korduvalt leiliruumis (Hanna lausa kõrgeimal astmel) ja vihtlesid nagu muiste.

Mis veel?

Kuulsin täna selle aasta esimesi ööbikuid ja vastasin neile omalt poolt murutraktori põrinaga. Külvasin maha porknad ja kaalid ning pistsin maasse sibulad. Loor peale ja õhtul saabus ka lubatud soe vihm.

 

Hanna  (3) tuli mingil ajal minu juurde ja küsis metsa poole osutades, et kesse teeb “kuu-kuu”. Kas on see mingi lind või hoopis mingi metsloom? Kuulasime siis koos, kuidas metstuvid maja taga “kuu-tasid”. Hanna ütles, et pidavat olema natuke hirmus. Nojah, võibolla. Mulle tohutult meeldib, kui nad selliseid asju tähele panevad.

 

3 kommentaari »