Posts tagged Pime kana leidis tera

Täitsa algus

„Ostan talu.” Nii kuulutasin 1999. aasta kevadel Valga, Võru ja Põlva kohalikes kobrulehtedes. Helistajaid oli vaid kaks. Üks pakkus maja kuskil Mikitamäel, 5 kilomeetrit järveni. Ei läinud vaatamagi. Teine helistaja aga pakkus talumaja Valga lähedal. Ohhooo…..Laanemetsas?! Sealsamas lähedal möödus ju nii mõnigi mu suvi metsades ringi tuulates ja Mustjões ujudes. Ja kui terve mossetäis lapsi veeti kohaliku järve äärde, siis oli pärast suur tükk tegemist, et neid sealt järvest välja meelitada. Nii soe oli see järvJ

 

Palju on minu käest küsitud, et milleks küll sulle kaugel pärapõrgus asuv majapidamine. Ei teagi. Ma tõesti ei mäleta, kust tekkis üldse see talu ostmise mõte. Vaja ju otseselt seda värki polnud. Võib-olla sellest, et lugesin kuskilt ulmeodavatest hindadest. Tõenäolisem on küll, et mõte tekkis lihtsalt nostalgiast – Lõuna-Eesti on minu jaoks alati tundunud kuidagi parem kui Põhja-Eesti ja Tallinn.

 

Igatahes sõitsin ma millalgi mai lõpus seda majakest vaatama. Loksusin bussiga oma 5 tundi Valka, kus sain kokku müüjaga. Oli venelanna, aga rääkis täitsa vabalt eesti keelt. Maja müüs tema ema, kes oli hiljuti jäänud leseks ning üksinda ei tahtnud enam seal majas elada. Ja majamüügist saadav raha oli neil juba ette ära kulutatud – välja oli vaadatud üks daatša Valga lähistel. Ehk et müügiga oli kiire.

 

Eriline häärber see maja küll polnud. Paar aastat tühjana seisnud rõske ebamäärast värvi krohvitud pisike kivimaja. Ümberringi nõgesed ja laias spektris igasugu muid umbrohtusid. Iga jalatäis maa ümber oli olnud üles haritud – mitmesugused „lavad” kurkide jm kasvatamiseks, maasikapeenrad siin ja seal, suur kasvuhoone, tohutus koguses mustsõstrapõõsaid, õunapuud. Terve külmutusvagun hoovi peal. Teadagi, surnud peremees töötanud enne pensile jäämist Valga külmutusvagunite depoos. Nagu kõik ümbruskonna mehed.

 

Siis veel väga palju kuure, kõik viltu vajunud et mitte öelda ümber kukkumas. Kanade aed, nõgeseid täis. Rida pehkinud jänesekuute. Maakelder. „Täitsa uus,” nagu teatas müüja uhkelt. Saun, kaev. „Krunt ulatub kuni ojani,” ütleb müüja ja ise näitab hirmsa läbitungimatu lepavõsa poole. Ahah, no tore. 

 

Ja mingid liaanid, mis mööda saunatagust lepavõsa üles keerdusid. Nagu rasked patsid. Räägime hinnast. Küsitud summa oli juba alguses naeruväärne, kuid pärast kauplemist oli ta hoopis….mikroskoopiline. „Jaa, ma ostan selle ära,” oli kiire otsus.

 

Tagantjärgi mõeldes, siis rumalus ja naiivsus on teinekord abiks. Parem oligi, et ma ehitusest tookord mitte alligi ei teadnud, sest ega täie mõistusega inimene poleks vast ostnud sellist lagunenud maja. Ongi hea, et ma toona ei teanud, et iseäralik vanainimese hais majas tuli tegelikult vammistunud põrandast ja et pliit ei tõmba ja et katus laseb läbi ja ……

 

Jaanipäeva paiku olime Valga notari juures. Müüja poetas vargsi pisaragi, ikkagi terve elu elatud kodu. Ja küsis häbelikult, kas ta võib vahest tulla oma kodu veel vaatama. Muidugi, tulgu aga. Pole ta aga tulnud. Kuid mis siis.

 

2 kommentaari »