Linnast maale asunud Tarmo unistuseks on rajada Laanemetsa küla tsaariaegsesse koolimajja Kartuli Wabariik – isemoodi muuseum, kus kartulit tutvustatakse läbi vannikino, jalgrattakünni ja pärimusteatri. Muuseumi idee tuli 1920. aastatest, mil suure kartulikasvatuse tõttu Eestit Kartuli Wabariigiks nimetati. Mees unistab endisaegse õhkkonna taasloomisest. On klassiruum, kinolina, mõned külaelanikud, igareedene lavka ja kartulimuuseumi idee. Rahastust ei tulnud, kuid kuskil peitub lahendus – tuleb alustada enne, kui entusiasm raugeb ja puudekohinaks saab. Kas elu ühes kauges piiriäärses külas on võimalik nii, et ellu jääks ka unistused? Kui keegi tuleks appi?
Vaata saadet Eesti Lood. Kartuli Vabariik.
Eile, kui vaatasin ETV filmi meie küla Tarmost, jäin natuke kurvaks. Ta tuli maale suurte unistustega, ideedest ja tehatahtmisest pakatades. Aga ma ei tea, kas see ongi nii või mulle ainult tundub, siis entusiasm on raugemas. Sellest ju ära ei ela. Seda enam, et kohalikud, noh niipalju kui neid üldse veel järel ongi, on tegelikult ikkagi väga skeptiliselt võõraste tulijate ja võõraste mõtete suhtes. Omaksvõtmine ja kaasatulemine on raske, tean seda omast käest. Olen ju isegi Laanemetsas veetnud nüüd juba tosin suve, aga ega ma ikkagi ei ole päris oma.
Vaatasin seda filmi ja jõnks käis läbi. Kuda see meie paari maja ja laguneva kirikuga Laanemetsa teleekraanilt küll nii fotogeeniline paistab… Ootan juba suve!
Ahunapalu maasektori veebikodu 