Archive for Linnud ja loomad

Sisin ja Sinkvonk

IMG_2557

Nastik nimega Sinkvonk meie maja vundamendil päikest võtmas, kuna närviline Sisin kukkus enne pildistamist vundamendilt alla kuhugi naatide vahele (nagu tavaliselt)

Hoiatus nõrganärvilistele – see postitus on madudest! Meil lemmikloomi majapidamises pole, kuid see ei tähenda, et puuduksid lemmikud ja loomad. Hanna ja Helena suureks rõõmuks elunevad meie maja lõunapoolselt küljel vundamendipragudes ka sel aastal majaussid nastikud. On teisi kaks tükki ja Helena ristis nad Sisinaks ja Sinkvonkiks. Ta tegevat neil ka vahet – nimelt Sisin on väiksem ja sisiseb alati enne kadumist, Sinkvonk on teisest pikem ja lahkub vundamendiprakku elegantse ükskõiksusega.

16 aastat siin Savilöövil on mind ussidega lepitanud. Ega ma neid ei armasta, aga vähemalt ei karju enam nagu ratta peal, kui mõnd nastikut näen. Sest siin näeb neid pidevalt ja lihtsalt ei jõuaks niipalju karjuda. Ja mis sest nägemisest rääkida, kui möödunud suvel oli üks nastik ka tuppa jõudnud – Helena kohtas teda köögiuksel – tuli köögist, ehmatas last nähes ja kadus kööki tagasi. Võib-olla vedeleb seni kuskil kapi all. Ei tea. Saunas elas meil paar aastat tagasi lausa nii suur nastik, et ristisime ta ussikuningaks. Teda kohates haarasin ka kohe hangu, et püüan kinni….aga no kuidas sa kuningale ikka hanguga lähened.

Aga rästikuid meil õnneks pole.

Hiljuti kirjeldas sõbranna oma blogis kohtumist ussiga. Nastikuga siis. Õnnetu nastik oli pahaaimamatult aeda roomanud ning sai seal ka sõbranna emalt labidaga pähe. Ausalt öeldes kummitab see lugu mind siiani. Üks minu ajupool saab aru ussihirmust ja vastikusest, kui mõne elukaga kohtuda. Teisalt – mida halba teeb üks lillepeenras vedelev nastik? Peale selle, et ta lihtsalt võib tunduda ebameeldiv.

Õnneks Hanna ja Helena madusid ei karda ega vihka. Kui nad mõnd nastikut kodu juures kohtavad, siis alati rõõmustavad nagu vana sõpra nähes.

Advertisements

Comments (1) »

Kuidas me oma kanavärgiga kogemata moodsaks osutusime

Et meil kanu enam pole, on aeg sellele suvisele kanaloole teha väike kokkuvõte.

Kui me kevadel need kuus rääbakat 1-eurost kana koju tõime, ei osanud ma arvatagi, et oleme selle sammuga kogemata liitunud uue kuuma moevooluga – suvekanade pidamisega. Selgus, et taoline kevadel-võtan-kanad-sügise-söön-või-kingin-nad-ära kanade pidamine on viimastel aastatel vägagi levinud.

Kuidas meil siis kanade pidamine läks? Olgu öeldud, et see oli tegelikult nüansirikkam kui mulle oli meelde jäänud lapsepõlvest. Nimelt kuulus minu vanaema majapidamisse alati suur ja toimekas kanakari, kellega lapse silmade läbi polnudki muud vaeva, kui et anna aga teri ja toidujäänuseid ette ning korja aga mune. Ja kukk pidevalt muudkui kires.

Aga algusest. Niisiis sai kanadele ettevalmistatud kena kuut ühes õrrega, õue käimise trepiga, munemiskastiga ning võrgust aedikuga. Selgus aga, et sellises kohas elamine käib puurikanal, kes on harjunud lihtsalt seisma ühe koha peal, kaugelt üle mõistuse. Meie kanad ei osanud oma uude koju jõudes ei siblida ega õieti nokkida, munesid suvaliselt kuhu juhtus ja õrrele magama minemine oli nende jaoks tuumateadus.

Ka kodust sööki vaatasid linnuvabriku söödaga harjunud kanad alguses umbusklikult ning sellega harjumine võttis nii umbes nädal.  Süüa said nad mullustest kartulitest keedetud putru, nisuteri, kuivatud munakoori, kõikvõimalikke toidujäätmed ja rohelist. Ja vett, mis peab koguaeg ees olema. Samuti tõin veterinaarapteegist spetsiaalset kanavitamiini, mida iga päev neile toidu sisse segasin.

Kõik oli ilus-tore, kuni ühel ööl külastas kanakuuti tuhkur. Üldiselt öeldakse, et kui tuhkur juba kanalasse saab, siis ellu ei jää lindudest keegi, aga meie kanadest õnnestus kahel luugi kaudu välja vupsata ning rünnak üle elada. Õppetund sellegipoolest – kanakuut peab olema täiesti tihe ja kindel, sest see elukas poeb sõna otseses mõttes seinapraost ka läbi.

Pärast seda juhtumit said neist kahest justkui lemmikloomad. Neid toideti peost, nad said kuni suve lõpuni nautida täielikku vabadust ning ööbida mõnusalt laste mängumajas.

Hanna ja Helena õppisid sel suvel, et kana on küll nunnu, kuid siiski mitte lemmikloom. Nad tahtsid väga neid alguses süles tassida ja niisama väntsutada. Selgus aga, et kana mitte ei tohi väntsutada, kui pärast üht sellist kõvemat mängimist kana paar järgmist päeva nahkmune munes. Ju sai tema munavalmistamissüsteem muljuda.

Munemise koha pealt oli tegemist täielike munamasinatega. 5-6 muna päevas stabiilselt ning enne tuhkruintsidenti jõudsin juba mõelda, et no mida me küll teeme nii paljude munadega. Mine või turule müüma. Hoogu võeti maha alles sulgimise ajal, mis kestis mõne nädala. Erinevalt üsna levinud arvamusest pole kanakarjale vaja kukke selleks, et nad muneksid.

Kui me kanad võtsime, siis oli tuttavate põhiline küsimus, et no mida te küll teete nendega sügisel – kas võtate linna kaasa või? Vastus on lihtne – maailmas on olemas päris palju kanaroogi…

Kokkuvõttes ei olnud kanade pidamine eriliselt tülikas, vaid hoopis äärmiselt vahva, eriti lastele. Nemad hoolitsesid meie kanade eest otse kuninglikult ja tuli vaid jälgida, et hoolitsus ei muutuks lindude kiusamiseks. Rahaliselt võttes pole ma kokku arvutanud, kas kanapidamisega teenisime kahjumit või oli see tulus, kuid ega vahet polegi – emotsionaalselt oli see ettevõtmine mõnus. Ja nagu 5-aastased kanade perenaised on juba otsustanud, siis tuleb ka järgmisel aastal raudselt jälle kanad võtta.

 

 

Leave a comment »

Mangokana

Kui me kanad võtsime, siis küsisid mitmed, et no mis neist siis sügisel peaks saama. Kanarooga, oli minu vastus.

Sügis on veel küll kaugel, kuid üks kana meie kuuikust paistis silma erilise nürimeelsusega. Kui teised õppisid ära, et vihma eest tuleb minna räästa või põõsa alla, siis tema seisis alati kui vankumatu tinasõdur vihma käes ja vaid soputas ennast haledalt. Pidevalt oli teda vaja otsida ja kippus metsa ära kaduma. Kutsumise peale ka kohale ei tulnud. Teiste käest sai ka tappa. Välimuseltki selline rääbakas.

Niisiis, ristisime selle kana Mangokanaks ning valmis alljärgnev hautis:

1 kana

1 kotike pruuni riisi

1 mangokonserv

1 paprika

1 sibul

soola, meelepäraseid maitsetaimi, vett

Vala ahjupotti riis, mangokonserv ühes kompotivedelikuga. Lisa tükeldatud paprika ja sibul. Kana kah. Ise tead, kas lõigud tükkideks või läheb kõige täiega. Soola ja pipart. Vett. Hauta kogu kraami kas puuahjus või pliidil seni kuni kana pehmeks muutub. See võtab päris kaua aega, niiet ole kannatlik.

Tagantjärele tark olles, siis need sekond händ munakanad näivad kõlbavad pigem siiski pigem puljongiks. Sest liha luude peal on neil olematu.

Ahjaa…nõrganärvilistele ütlen, et ma ise loomulikult kana mahakoksamise ja prepareerimisega hakkama ei saanud. Õigupoolest polnud mul aimugi, mismoodi see värk üldse käib. Aga tehtud ta sai. Hanna ja Helena mängisid senikaua toas ja avastasid toimuva alles siis, kui kana oli juba kitkutud ning tema kõhust ilmus välja hulk poolvalmis mune. Neil oli põnev, kuid mingid šokki ma küll ei märganud. Küsisid vaid mingil ajal, et kas nad saavad ise selle kana kinni püüda, aga kui ütlesin, et kana on juba kitkutud, ütlesid vaid “ahah” ja kogu lugu. Eks oli ka juba mitu päeva varem räägitud, et see kõige nirum kana on meil Mangokana.

Leave a comment »

Koduloomad

IMG_1102Hanna ja Helena on pildistamiseks kinni püüdnud meie kõige rääbakama kana. Selle, kes pidevalt teiste käest tappa saab ja kõiges viimane on.

 Meie kanad on nüüd nädalajagu nautinud täielikku vabadust ehk kakerdanud ringi just seal, kus ise tahavad. Peavad end erakordselt mõistlikult üleval – metsa ära ei kao ja hoiavad kenasti maja ligi. Ja küll on sõbralikud ja uudishimulikud, tarvitseb mul vaid hoovile ilmuda, kui juba karjas kohale tormavad. Ikka saamahimuga, et äkki antakse midagi. Ja kui ma võtan pihku labida ning paar täit mättaid ümber pööran, siis on kogu kaader lausa lennates kohal – äkki saab ussikesi. Minu vanaema meelitas kanu õhtuti sisse teradega, aga ma siis võtan kätte labida ja imiteerin kaevamist:)

Hanna ja Helena on täielised kanakarjused mul. Lubasid nüüd kanade aedikusse ja kuuti toimetamise võtta enda peale ja saavadki sellega kahekesi täiesti abita toime. Kana aetakse vitsaga aeda või siis kuskile nurka, kus ta sülle võetakse ja aeda tassitakse. Vahel nad lähevad väga hoogu ja tahavad kanu koguaeg silitada ning süles tassida.

Paistab, et kanade lemmiksöök on just see, mida nad ise kuskilt nokivad või välja siblivad. Kartuleid ja putru ei pisteta enam sugugi endise hooga ning mitte ükski minu pakutav roog ei suuda võistelda tigude või vihmaussidega.

 

IMG_1077

IMG_1078Kanakarjused tegutsevad:)

Comments (1) »

Kuidas munemismassinatest said täitsa normaalsed kanad

IMG_0984-001Kanaaias käib neil päevil juba vägagi asjalik toimetamine ja õhtul on tükk tegemist, et see kaader “tuppa” saada.

Nädala eest võtsime endale kuus puurikana. Tobujussikest, nagu neid kutsume. Selle aja jooksul on tobujussikestega aga toimunud lausa hämmastav areng. Kusjuures – mõelge, et enne eelmist esmaspäeva polnud need linnud kunagi astunud maapinnale ega päevavalgust näinud. Nädalaga on nad õppinud:

  • normaalse kodukana kombel kausist niimoodi sööma, et kauss kohe ümber ei lenda
  • kausist vett jooma
  • mitte kartma õuesolemist
  • siblima
  • vihmausse sööma
  • rohelist nokkima
  • sööma kartulit jm kodust kraami
  • mõni neist oskab juba õrrele magama lennata
  • munemist kasti, mitte suvalisse kohta kuhu muna lihtsalt kukub
  • minna kuuti munema selleks ettenähtud kohta
  • ära tundma meie pere liikmeid ja tulema vägagi pealetükkivalt toitu lunima
  • liiva- ja mullavanne võtma
  • nad ei mune enam ebaloomulikult oranži munarebuga mune, vaid lihtsalt ilusaid kollaseid
  • nad peavad munemises ka puhkepause, mitte ei tulista vahetpidamata.

 

Comments (1) »

Säde, Peedu, Lill, Süda, Täht ja Jussike

IMG_0920

Idee võtta kanad on sarjast “mõeldud-tehtud”. Lugesin kuskilt ajalehesabast kuulutust, et müüakse munejaid kanu ning mõte kanadest hakkast peas keerlema. Kui siis veel naabrinaine vihjas, et lähedases kanafarmis müüakse aastakese munenud kanu lausa 1 eurot tükk ja E. lubas lahkelt kanakuudi kokku klopsida, oli otsus kindel.

Ettevalmistuseks putitasime üles endisaegse kanakuudi meie vanas puukuuris. Kuuri seina sees on nüüd auk, kust kanad saavad käia sisse-välja ja kuuri ees väike siblimisaedik. Kogu ehitus täiesti öko ja taaskasutus – ainult käepärastest materjalidest.

Eile käisime siis Linnu Talus ja tõime sealt 6 kana. Väga hirmunud kuus kana. Sest, vaadake, kui sa oled eluaeg istunud puuris (või õigemini küll seisnud), siis avar kanakuut tundub lihtsalt õudne. Õrrele ronida ei oska ning õueminekust pole juttugi. Nii veetiski kuuik päeva toas, süües teri, kruusa ja nokkides melonikoori. Uurisid ka huviga oma uue kodu põrandat, kuid siblimisest (muldpõrand ju) pole juttugi – nad pole ju elu sees seda teinud.

Esimese päeva veetsid nad hirmunult kobaras koos “toas”. Õhtul kogunesid teised hirmunult kuudinurka kobarasse ja magasid nii. Õrrele ei oska ju lennata. Hommikul ootas mind kuudis laiali neli kuus muna, sest ka munemispessa need totukesed ju minna ei oska. Äkki aja jooksul õpivad? Munad on igatahes väga suured ja kollased. Hästi on neid toidetud seal kanafarmis. Ema mul juba muigas, et näis, kas suudame neid ka nii hästi toita.

Teisel päeval upitasin tüübid seina sees olevast luugist õueaedikusse. Neli tükki ronisid sisuliselt kohe tuldud teed tuppa tagasi, aga kaks tükki hakkasid ringi vaatama ja üritasid isegi siblida. Rõõmustasin juba, et ennäe kui nutikad. Kui aga õhtu kätte jõudis ja need kaks ei kavatsenudki tuppa tagasi minna, vaid ennast sinnasamma õue magama sättisid, taipasin, et nad hoopis täitsa totud, sest ei oska tagasi ka minna. Egas midagi – lükkasin nad siis augu kaudu tuppa tagasi.

Söögipooliseks tõin kanadele turult üle 10 kg nisuteri, E lisas kotitäie kartuleid. Lisaks kõiksugused kodused jäätmed, munakoored, kruusa kõhu korrashoiuks ja vett. Heina ka muidugi.

Postituse pealkirjaks on Hanna ja Helena kanadele pandud nimed. Kes on kes, on veel arusaamatu, sest minu silmale on need kanad kõik ühesugused.

 

8 kommentaari »

Nastikute pulm

IMG_0753Pulm: kolm nastikut on puntras ja paar tükki ootab oma järge vundamendipraos.

Alljärgnev postitus pole mõeldud nõrganärvilistele.

Ehk siis esimest korda elus nägin ussipulma. Meie majaservas lillepeenras see toimus ning pulmalisi oli sõltuvalt hetkest 5-7. Vist oli ainult üks emane nastik ja teised siis peigmehed. Et kuidas neil vahet teha? Emanastik on nimelt oluliselt suurem isastest, meetripikkune jäme voolik.

Armastust tehti ikka pikalt. Kui alguses poisid piirasid emast, varjudes vahepeal kõik kambakesi vundamendiprakku. Siis rüseleti hunnikus, niiet kulu sahises. Hiljem lösutati natuke veel sooja vundamendi vastas ja mindi siis erinevatesse suundadesse laiali.

See vundamendiserv on ammusest ajast meil on olnud nastikute meelispaik ja suvel võib peaaegu alati sealt mööda minnes mõne päikese käest peesitamast leida. Aga nõnda palju pole neid korraga kunagi olnud.

Ja kui te nüüd tahate teada, mis ma nendega edasi kavatsen teha, siis ei – ma ei kavatse neid maha lüüa ega Savilöövilt nende pärast ära kolida. Õigupoolest ei kavatse ma nendega midagi teha. Loodan vaid, et nad mõne prao või hiirekäigu kaudu mulle kogemata tuppa ei satu. Elasin eelmisel suvel herilastega ühes toas ja võime elada ka päris mitme nastikuga ühel kinnistul. Jah, ma pole mingi ussifänn, aga me saame hakkama.

Hanna ja Helena on muidugi usside üle rõõmsad, Hanna julges üht pulmalist lausa katsuda. Pidavat väga sile ja pehme olema. See laps on kindlasti julgem oma emast:)

IMG_0725Tere!

IMG_0745E. tegi selle pilti nastikupoistest vaid 10 cm kauguselt. Ussidel oli nii suur kihk ussimamma juurde tulla, et nad ei kartnud isegi fotoaparaati.

IMG_0716Kes seda enne näinud on, et 18. aprillil, minu sünnipäeval, õitsevad nurmenukud! Aga nii on. Ja konnad laulavad.

 

3 kommentaari »