Archive for juuni, 2014

Juhend, kuidas leida kukeseenemets

IMG_1209

Umbes suvehakul jaguneb rahvas kaheks – ühed on need, kes uhkeldavad oma vägevate kukeseenepiltidega ning teine seltskond ohkab kadedalt, et „küll aga korjaks ka, aga näe – mitte ei tea ühtegi kukeseenekohta. Et võtke ometi mind metsa kaasa ja näidake, kus kasvavad kukeseened!“

Õigupoolest pole kukeseened ehk kikkapüksid miski eriline haruldus ning neid kasvab Eestis kõikjal. Tõsi, Tallinnas võib eriti esimeste kukeseente hindu vaadates jääda mulje, et kukeseened on eriti haruldane kraam, mis kasvab vaid kuskil kaugetes Põlvamaa metsades, mida vähesed õnnelikud külastada on saanud. Tegelikult on see müüt. Kukeseeni on igal pool, sest Eestis on metsi kõikjal. Tuleb vaid osata vaadata.

Nii kaua kui ma ennast mäletan, on alati käidud suviti kukeseeni korjamas. Lapsena võeti ikka metsa kaasa ja meie pere vingeim seenekorjaja oli minu onu, kes leidis kukeseenekohti väga lihtsa valemi järgi: “mets peab olema valge ja ilus”. Nüüd käin ise peaaegu iga päev metsas ja harva tulen koju ilma metsaandideta. Enamasti korjan esimesed kukeseened kuskil Jaanipäeva paiku. Nii ka sel aastal.

Loomulikult ei hakka ma siin täpselt ütlema, kuhu seenele minna tuleb minna ning millise kännu kõrvalt metsa keerata, kuid vihjeid, kuidas mina leian seenekoha, jagan heameelega. Ehk on kellelgi neist abi ja leiate ka endale vinge seenekoha, mida lastelastele pärandada.

 

  • Vaata ilusat heledat metsa. Lehtmetsas, soises võsas ja kuusetihnikus naljalt kukeseeni ei leidu, aga heledas, kõrges ja ilusas männikus võib neid olla. Kui männikus kasvab ka kuuski ja mõni kask sekka, siis on väga hea. See sobib kukeseenele.
  • Hea kukeseenemets on see, kuhu saad minna kingade või tennistega ilma jalgu märjaks tegemata.
  • Metsaalune peaks olema pigem kuivapoolne ja nö puhas. Ehk et mitte väga rohtunud, sõnajalgu või mustikaid täis kasvanud.
  • Kui seal on kanarbikku, pohlavarsi, alpi põdrasamblikut (see helehall ja kohev, millest pärgasid tehakse), palusammalt (see roheline, mida on igal pool), siis võib seal kasvada ka kukeseeni.
  • Vähemalt esimeste kukeseente puhul on võtmesõnaks metsateed, vanad metsasihid ja kõvaks tambitud pinnas. Just vanadele metsaveoteedele ilmuvad kõige esimesed seenenööbid ning sealt korjan ma igal aastal umbes jaaniajal esimese kastme jagu seeni. Veel tasub seeneaja alguses vaadata päikesepaistelistele metsalagendikele ja metsaservadele, kus on õhem samblakiht.
  • Metsas pole vaja pöörasena ringi trampida, sest nii lihtsalt ei näe seeni. Isegi kui sa oled kuulnud imelisi legende, kuidas just see mets pidada seeni paksult täis olema, talitse ennast ja astu vaikselt. Kui näed eemalt kukeseeneplatsi, ära hakka seente poole jooksma, vaid vaata kõigepealt ringi – võib-olla sa seisadki juba keset seenevälja. Metsas peab tekkima nn seenesilm, et sa märkaksid seeni, mis pealiskaudsel vaatlusel sambla seest väljagi ei paista.
  • Kui mõnes kohas on ilmselgelt just enne sind käidud, siis pole sügavat mõtet sinna trampima minna. Samuti pole just väga viisakas parkida oma auto samasse lähedale, kus juba seenelised pargivad. Eestis on piisavalt palju metsi, et kõik inimesed võivad täitsa vabalt omale privaatse kukeseenepaiga välja otsida.
  • Ilma jälgi ka. Kui ikka nädalate viisi pole tilkagi sadanud, siis pole eriti mõtet suure seenekorviga metsa minna. Vihmasemal perioodil tasub kiigata just heledamate ja kõrgemate metsade poole, kui ammu pole sadanud, siis aga pigem vähe madalamatesse kohtadesse ehk männi-kuuse segametsadesse. Ja kui metsadest on üle käinud öökülm, siis on ka kukeseentega enamasti lõpp.
  • Rääkides suurest seenekorvist, siis millegipärast kehtib seenejahil vägagi seadus, et seeni leiad siis, kui sa neid üldse ei otsi. Seened läheksid justkui peitu, kui näevad inimest suure korvi või ämbriga tulemas. Ja ilmuvad välja, kui sul on kaasas vaid pisike kilekotike, nuga üldse koju jäi või lõid just käega, et ah-siin-metsas-küll-seeni-pole.

See lugu ilmus ka Naine24s.

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Jaaniaeg

  IMG_1163       Hargla jaanituli

Jaanid2014 möödusid Savilöövil hiirvaikselt ja võiks öelda, et igavalt. Eks osalt sellepärast, et ilm on pigem sügisene kui jaanine. Suusajopega jaanitule ääres istuda on siiski üsna eriskummaline.

Võidupühaparaad toimus sel aastal Valgas ja loomulikult käisime ka seda vaatamas. Eks ikka külmade vihma- ja rahehoogude vaheldumisi see vaatamine käis. Aga äge oli, rahvas palju ja mul on hea meel, et vähemalt jupike Valga kesklinna selleks ürituseks üles vuntsiti. Isegi tänavad kesklinnas jooniti ära, mida pole juhtunud minu mäletamist mööda ikka aastakümneid.

 

IMG_1160Väiksed jaanitulelised Hargla külakiigel. Kõige ees õitseb nõmm-liivatee vaip.

IMG_1154Oli ka köietõmbamine, laste hulgas väga popp tegevus.

IMG_1166Lapsed said plastiliinist Hargla voolida.

IMG_1167Voolisin ka – Pangabussi.

IMG_1172Tulevad-tulevad! Võidupühaparaad Valgas.

IMG_1181

IMG_1188Lõpetuseks said huvilised sõjamasinaid lähedalt uurida.

IMG_1194Aga ühel õhtul oli siiski ilm koguni nii selge. Koiva Kõrgeperve kohal.

 

 

Leave a comment »

Mangokana

Kui me kanad võtsime, siis küsisid mitmed, et no mis neist siis sügisel peaks saama. Kanarooga, oli minu vastus.

Sügis on veel küll kaugel, kuid üks kana meie kuuikust paistis silma erilise nürimeelsusega. Kui teised õppisid ära, et vihma eest tuleb minna räästa või põõsa alla, siis tema seisis alati kui vankumatu tinasõdur vihma käes ja vaid soputas ennast haledalt. Pidevalt oli teda vaja otsida ja kippus metsa ära kaduma. Kutsumise peale ka kohale ei tulnud. Teiste käest sai ka tappa. Välimuseltki selline rääbakas.

Niisiis, ristisime selle kana Mangokanaks ning valmis alljärgnev hautis:

1 kana

1 kotike pruuni riisi

1 mangokonserv

1 paprika

1 sibul

soola, meelepäraseid maitsetaimi, vett

Vala ahjupotti riis, mangokonserv ühes kompotivedelikuga. Lisa tükeldatud paprika ja sibul. Kana kah. Ise tead, kas lõigud tükkideks või läheb kõige täiega. Soola ja pipart. Vett. Hauta kogu kraami kas puuahjus või pliidil seni kuni kana pehmeks muutub. See võtab päris kaua aega, niiet ole kannatlik.

Tagantjärele tark olles, siis need sekond händ munakanad näivad kõlbavad pigem siiski pigem puljongiks. Sest liha luude peal on neil olematu.

Ahjaa…nõrganärvilistele ütlen, et ma ise loomulikult kana mahakoksamise ja prepareerimisega hakkama ei saanud. Õigupoolest polnud mul aimugi, mismoodi see värk üldse käib. Aga tehtud ta sai. Hanna ja Helena mängisid senikaua toas ja avastasid toimuva alles siis, kui kana oli juba kitkutud ning tema kõhust ilmus välja hulk poolvalmis mune. Neil oli põnev, kuid mingid šokki ma küll ei märganud. Küsisid vaid mingil ajal, et kas nad saavad ise selle kana kinni püüda, aga kui ütlesin, et kana on juba kitkutud, ütlesid vaid “ahah” ja kogu lugu. Eks oli ka juba mitu päeva varem räägitud, et see kõige nirum kana on meil Mangokana.

Leave a comment »

Ilm viskab vimkasid

IMG_1150

Enamasti ei suuda ilm mind panna üllatuma ja mul pole kombeks ka ilma üle viriseda. On nagu on. Aga täna, 17. juulil tasus haarata fotokas ja tormata uksele ilma pildistama. Sest sadas pöidlaotsa suuruseid raheterasid. Ja sooja on koguni 6 kraadi. Juhhei ja otsime välja käpikud, mütsid, sallid:)

IMG_1148

 

Leave a comment »

Esimesed kukeseened

IMG_1119

Metsaminek. Me harjutame nüüd ka suurel  maanteel sõitmist ja võib öelda, et mul on päris mitu uut halli karva sellepärast peas.

IMG_1129Ja ongi kukeseened! Esimesed, kõige väiksemad!

IMG_1131Helena uhkustab oma rattaga.

IMG_1135Helena tegi minust ka pilti.

IMG_1140

Hanna pildistagud veidike vildakas järv.

Leave a comment »

Ööviiulid

IMG_1107

Vot sul säh – oleme Savilöövil juba 15ndat suve, aga alles nüüd märkasime, et siinsamas meie juures õitsevad ju ööviiulid. Ja neid on palju. Ja milline imeline lõhn!! Vohavad teised naabri jaanilõkkeplatsil, kust me aastaid oleme läbi käinud ja piinlik lugu küll – mitte neid kaunitare märganudki.

Veel ööviiulitest ehk käokeeltest:

Käokeelel on palju rahvapäraseid nimesid: aedverelill, eesusekäelilled, haavarohi, heinviiul, jaaniätsed, jumalakäelilled, juuda käpad, jänesepütsik, jännese munnad, kitsekeel, kulliküüs, käonupp, kärpsepiim, käukeel, küünlalill, linnukeel, lõhnalill, lõopõll, maarjahein, maokeel, marjarohi, metsmoon, nahkviiulid, piibeleht, ussikeeled, valged kuuse-moodi-öölilled, vanapaganakäpp, viinalill, öökannel, öökuningas, ööneitsi, öövalvur.

Ööviiul on Eesti tuntumaid orhideesid ja kuigi teda kasvab hajusalt üle Eesti, pole tema korjamine lubatud – on teine punases raamatus.

 

Leave a comment »

Koduloomad

IMG_1102Hanna ja Helena on pildistamiseks kinni püüdnud meie kõige rääbakama kana. Selle, kes pidevalt teiste käest tappa saab ja kõiges viimane on.

 Meie kanad on nüüd nädalajagu nautinud täielikku vabadust ehk kakerdanud ringi just seal, kus ise tahavad. Peavad end erakordselt mõistlikult üleval – metsa ära ei kao ja hoiavad kenasti maja ligi. Ja küll on sõbralikud ja uudishimulikud, tarvitseb mul vaid hoovile ilmuda, kui juba karjas kohale tormavad. Ikka saamahimuga, et äkki antakse midagi. Ja kui ma võtan pihku labida ning paar täit mättaid ümber pööran, siis on kogu kaader lausa lennates kohal – äkki saab ussikesi. Minu vanaema meelitas kanu õhtuti sisse teradega, aga ma siis võtan kätte labida ja imiteerin kaevamist:)

Hanna ja Helena on täielised kanakarjused mul. Lubasid nüüd kanade aedikusse ja kuuti toimetamise võtta enda peale ja saavadki sellega kahekesi täiesti abita toime. Kana aetakse vitsaga aeda või siis kuskile nurka, kus ta sülle võetakse ja aeda tassitakse. Vahel nad lähevad väga hoogu ja tahavad kanu koguaeg silitada ning süles tassida.

Paistab, et kanade lemmiksöök on just see, mida nad ise kuskilt nokivad või välja siblivad. Kartuleid ja putru ei pisteta enam sugugi endise hooga ning mitte ükski minu pakutav roog ei suuda võistelda tigude või vihmaussidega.

 

IMG_1077

IMG_1078Kanakarjused tegutsevad:)

Comments (1) »