Archive for Lapsed

Redus

Vanad eestlased läksid ikka katku ajal soosaarele peitu. Me matkasime ka nädalavahetusel ühele neist. 

Kui ma eelmisel reedel Luualt Ahunapallu koju jõudsin, oli tunne nagu oleks jõudnud vanajumala selja taha. Soe tuba, mida head süüa, kallid ümberringi. Ärevus ja paanika ulatub siia vaid meie endi mõtlemise kaudu. Ja sellega on tegelikult päris raske toime tulla.

Kõigepealt see varude asi. Ühelt poolt tehakse muudkui nalja ja ka ma ise teen. Samas – on ju mõistlik, et sul ongi kodus kõik olemas ning ei saali iga jumala päev poe vahet. Muidugi on maakatel koguaeg olemas varud. Siiski tirisin koju veel lisaks mitu kotitäit kõikvõimalikku ekstra toidukraami, millest on omakorda võimalik toitu valmistada. Jahu, kõiksugu muid kuivaineid, suhkrut, soola ja ikka tikke ka. Ja, naerge nüüd, ka WC paberit leidus mu kärus. Sest ei see raha küsi ja las pigem ootab kodus oma aega.

Sel kevadel tuleb kindlasti tegeleda senisest usinamalt maa harimisega ja endale kõige kasvatamisega. Koriluse ja hoidistamisega tegeleme me nagunii igal suvel kirglikult.

Edasi digiteemad. Katsetame teha viiuli- ja kitarritunde videokõnede abil. Proovimine näitas, et asi vähemasti tehniliselt peaks toimima.

Tänast koolipäeva alustasid Hd õppimisega. E-kool kukkus maha kohe kell 8.30. Alternatiivide peale poldud vist väga mõeldud või igatahes meieni infot plaan Bst ei jõudnudki. Kae ise, kuda saad. Õnneks alustasid Hanna ja Helena koolipäeva varem, sest meil süsteem – alustad varem, teed kiiremini ära – saad rohkem vaba aega. Asja teeb keeruliseks see, et meil on kolme peale 1 (heal juhul 2) arvutit. Kuna mina ei saa loobuda töö tegemisest, siis jääb õppijatele üks laenuarvuti.

Esimene digikoolipäev möödus üldse suhteliselt närviliselt. Lapsed istusid sisuliselt hommikust kuni kl 15.30ni ülesannete kallal. Ma ei tea, kas nad tunnis tõesti lahendavadki 10+ matemaatikaülesannet, kuid tänaseks oli selline asi ette nähtud. 45 minutiga nad seda küll tehtud ei saanud.

E-õpe ei ole mingi naljaasi ka lapsevanemale, kes seda tralli haldama peab. See on täiskohaga töö. Koguaeg on vaja midagi õpetada, vaadata, aidata. Meelde tuletada, et arvuti ei ole ainult sõpradega lobisemiseks. Kehva interneti tõttu ajada jälgi, et kes parasjagu youtubest muusikat kuulab. Lahutada tülisid ja pealekaebamisi. Igal juhul on mul pärast tänast päeva toss juba vaat et väljas.

“Merereis” redupaika ehk kehalise tund

Helena leidis metsast huvitavad seened – limatünnikud. (Loodusõpetus)

Supp keeb, röstsai valmib

Vaikus enne tormi. Rabas on praegu täiesti vaikne. 

Leave a comment »

Viiuldab

Viiul

Helena oli 5-aastane, kui ta vanaemaga Mõniste rahvapillilaagris käis ja seal vaimustus ühe suurema tüdruku viiulimängust. Otsustas seal, et tema tahab ka õppida niimoodi viiulit mängima. Sel samal sügisel ta siis kohe õppima hakkaski. Eks ta muidugi sai üsna ruttu aru, et viiulimäng polegi niisama lihtne asi, et kahe nädalaga asi selge. Aga Helena on järjekindel ja visa, ei olnud mingi hinna eest nõus pooleli jätma põhjusel, et raske on.

Maale kolimisega jäi viiulimäng ligi kaheks aastaks soiku. Laenupilligi andis ära. Kuni möödunud aasta novembrini, kui Helenast sai Mooste rahvamuusikakooli õpilane. Õpetaja Kristaga tekkis tal kohe esimeses tunnis hea klapp. Sestsaadik ootab ta viiulitunde väga ning tuleb tunnist alati rõõmsa meele ja uue looga. Harjutab ka kodus ilma suurema sunnita ning demostreerib hea meelega oma oskusi.

Mul on hea meel, et ta on juba saanud esineda ja et tegi ära esimese taseme eksami. Seal oli vaja mängida:

3 heliredelit + kolmkõlad

3 õpitud pala

1 pala noodist

1 pala kuulmise järgi

Kokku tulemus: 99 punkti 100st. Tubli, Helena!

Mis koht on Mooste rahvamuusikakool, saab vaadata näiteks viimasest Maahommiku saatest (esimene lugu).

 

 

 

Leave a comment »

Suvi täistuuridel

Suve küll ei saa puhkuseks kuidagi nimetada, sest ringirallimist on oi-kui-palju.

Otsustasime, et sel suvel ei lähe Viljandisse folkima, vaid uurime hoopis, mis üritus on Seto Folk. Mina ja tüdrukud, kes ju teadupärast praeguses vanuses veel taolistele üritustele tasuta sisse saavad. Niisiis veetsime kaks päeva Värskas. Erakordselt mõnus üritus! Pole selline kommertspalagan, vaid suhteliselt väike ja nunnu olemine.

20180630_153356

Lapsed võtsid kõigest viimast. Osalesid tantsuõpitoas, ühel matkal ning meisterdasid ohjeldamatult. Tulime koju kotitäie asjadega, millest jätkus nii kingituseks kui ka oma toa kaunistamiseks. Lisaks skoorisid nad oma lemmikbändile Curly Stringsilt uuele plaadile ka autogrammid. Üritus täiega kirjas!

20180702_200551

Metsakodu

Edasi oli plaanis minna telkima. Ilm aga vedas alt ja mõte panna telk püsti märja rohu sisse ei tundnud enam väga tore. Aga siis meenus mulle imekaunis Linnajärv Hargla lähedal metsas. Kolisime hoopis üheks õhtuks sinna ja see oli superotsus.

Vihmasabinatega esmaspäevasel õhtul oli järveäärne laagripaik meie jagu. Koht on suurepärasest korras – järvele on ehitatud uus paadisild, kuuris leidus kuivi puid, magamisplats korralik ja vetsus pabergi olemas. Tegime kohe tule üles, grillisime vorste, sõime väga palju sefiiri, rääkisime õhtu otsa lugusid ja magasime kuninglikult. Hämmastaval kombel polnud isegi sääski.

IMG_20180703_094020_907

“Siin on parem magada kui kodus,” kommenteeris Hanna

IMG_7168

Hommikusöök

IMG_7171

Vaade järvele

Hommikul võtsime suuna Jurmala poole, sest olin juba ammu lastele lubanud käiku Livu Akvaparksi. Nüüd said oma isu täis möllata ja eks nendele jäi veel neljast tunnist väheks. Mina olin küll juba teise tunni lõpus täiesti surnud. Just sellest lärmist, mis seal keskuses valitseb. Peab ikka tugev tervis olema inimestel, kes seal töötavad.

Igatahes. Akvaparksist tagasi ja järgmisel päeval ootas Hsid juba võru keele laager. Ja mina läksin muidugi kohe metsa närve parandama.

20180705_113119

 

 

Leave a comment »

Mis juhtub siis, kui nutitelefoni pole terve kuu?

Hdega nii juhtus. Nimelt oli meie kodus juba mõnda aega kujunenud nii, et kõik vabad hetked passisid nad telefonis. Sinna tõmmatud hulgaliselt igasuguseid mänge, mis teadupärast ei lõpe ju kunagi.

Alguses üritasin leebemalt – et teeme kellaajalised piirangud telefoniga mängimiseks. See ei toiminud, vaid selle asemel hakati hoopis mind üle kavaldama ja suisa näkku valetama. Näiteks mängisid nad poole ööni telefonis, istusid oma toas alailma telefonis ja kui mina sisenesin tuppa, siis haarati kähku mingi mänguasi (mis oli kenasti käeulatusse sätitud) pihku ja teeseldi mängimist. Õues olemiseks üldse aega enam polnud, samuti kippus aega nappima õppimiseks. Keegi ei joonistanud ega meisterdanud. Asi päädis ühe seigaga, mille tulemusena asendasin nende nutitelefonid kuuks ajaks tavaliste nutitelefonidega.

Esimesed päevad olid väga rasked. Nad üritasid iga hinna eest nende telefonidega netti saada ja mängude juurde pääseda. Kuna ma nutikaid ära ei peitnud, vaid need on avalikult riiulis, üritati neid ka taas käima saada. Eks saadigi. Paraku iga sellise üritusega pikenes telefonikeeld päeva võrra. Lõppskooriks kujunes kuu ja 3 päeva.

Muutused hakkasid toimuma umbes nädal pärast võõrutuse algust. Ausalt – ma ei tunne oma lapsi ära! Me räägime jälle omavahel. Nad käivad õues. Nad käivad koertega jalutamas, tulevad minuga kaasa jooksma. Unustavad ennast tundideks õue nii nagu vanasti. Nad meisterdavad, mängivad legodega, isegi nukkudega. Ja nad LOEVAD! Vabatahtlikult ja iga päev, Helena lausa igal vabal hetkel. Nad on avastanud enda jaoks “Saja rahva lood” ja otse neelavad neid raamatuid.

Ja teate mis – nad ei olegi ilma nutitelefonita igavusse surnud! Eks näis, mis saab siis, kui nad jaanipäeval telefonid tagasi saavad.

Leave a comment »

Rahvatants

20180318_205640

“Minumeelest on rahvatants kõige ägedam asi. Ja see oli kõige toredam pidu,” ütles Hanna pärast tantsimist Tartumaa Vaba Sada tantsupeol. Helena kiitis samuti takka.

Muidugi on neil õigus. Istusin ja vaatasin üritust ning mõtlesin, et kui vähe on ikka eestlastele vaja. Anna talle kasvõi parmupilli pinin, triibuline seelik/põlvpüksid ja hulk omataolisi ning ta ongi õnnelik. Ma ei näinud mitte ühtegi tantsijat, kelle näost ei oleks paistnud puhast rõõmu ja suurt õnnetunnet. Ja see õnnetunne on nakkav. Veel järgmiselgi päeval pole asjast “üle” saanud:)

Jutt käib pühapäeval toimunud Vaba Sada tantsupeost, kus tantsisid Tartumaa rahvatantsukollektiivid. Kokku lausa 100 tükki 1600 tantsijaga. Nende hulgas ka Võnnu Väänikud ehk 1-2. klasside segarühm.

20180318_200924

Rong

Asjale mängis väga hästi kaasa äge valguslahendus ja heliefektid. 100-minutise etenduse kestel läbiti Eesti 100-aastane ajalugu. Kuskil ürituse keskpaigas avastasin pisara silmanurgast. Jah, eestlane on ikka imelik inimene küll – kuuleb kaubarongi rongirataste lõginat ja pisardab.

Üritust saab järelvaadata siit. Võnnu punt on vasakul tagumises reas.

Hiljem: Meenutan, et needsamad õhkajad olid sügisel tulised rahvatantsuvastalised ja neid tuli poolvägisi proovi ajada. Neile tundus, et kuna nemad on aasta otsa juba rahvatantsus käinud, siis lihtsalt nendel ongi kõik selge ja üleüldse on nad nii kõvad tuusad. Kõik lollitavad ja meil ei tule midagi välja, oigasid mu tüdrukud. Pärast terve nädalavahetuse kestnud proovimelu, mis neile hirmsasti meeldib, on mõlemad täitsa veendunud, et tantsivad ka suurtena ja siis ikka Tuljakut koos meestega. Näis-näis.

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Mina, tülikas lapsevanem maakolkast ehk kuidas saada lapsed kõrvalvalda muusikakooli õppima (muudetud)

Meie maale kolimise läbinisti positiivse loo juures oli ka üks kurb  koht. Nimelt see, et  Helena viiuliõpingud suurepärase õpetaja Raeli juures jäid pooleli. Mõtlesime variante nii ja naa, uurisin põhjalikult Tartu muusikakoole ja bussigraafikuid. Kaalusin variandina ka Räpina muusikakooli. Logistilistel põhjustel jätsin need asjad katki – Tartu linnas muusikakoolis käia ei ole meie juurest võimalik bussiga, kuna bussid sõidavad ebasobivatel aegadel. Räpinasse, kui meile kõige lähemasse linna, ei ole siit üldse võimalik bussiga saada. Samuti asub Räpina täpselt vastassuunas Võnnule, kus tüdrukud koolis käivad. Lõpuks jäi raske südamega nii, et viiuliõppimine jäigi pooleli. Arvasin ka, et liiga palju muutusi korraga oleks talle ehk talle liig – isegi ju kolimine täiesti teise keskkonda sõpradest eemale, koolivahetus, uus elu…

Elu loksus paika ja Helena hakkas mulle vaikselt rääkima, et tahaks ikka viiulit edasi õppida. Samuti tahtis ta, et ma talle klaverit õpetaksin. Sellega ma saan hakkama – olen ju kunagi ammu lausa õppinud õpetamiskunsti ning meil on kodus palju algajate noote, kust Helena nüüd pusibki minu abiga lugusid mängida. Aga vot viiulist ma küll mitte midagi ei tea.

Hanna hakkas mingil ajal jutustama soovist kitarri mängida. Tal on lausa kitarrgi olemas. Vaatasin jälle ringi, et kust leida viiuliõpetajat ja kitarriõpetajat ning keegi soovitas Mooste Rahvamuusikakooli. Juhtumisi on see meie kodule kõige lähemal – vaid 20 km sõita. Rahvamuusika sobib meie mõttelaadiga ka suurepäraselt.

Rääkisin kooliga ja kõik tundus sujuvat – mõlemad lapsed saaksid alustada kohe poole aasta pealt ja isegi sobilik kellaaeg tundideks on leitud. Aga siis hakkas teele veerema ohtralt takistusi meie uuelt ja suurelt Kastre vallalt.

Üldjuhul käib asi nii, et kui laps tahab muusikat õppida ja oma vallas võimalust pole, siis katab vald muusikakooli pearaha ning laps saab õppida lihtsalt mõne teise valla koolis. Kastre vallas pole ühtegi muusikakooli. Mooste kool asub naabervallas, kuid oh häda ja õnnetust, ta on MTÜ ja mitte munitsipaalmuusikakool. Selle põhjalt kõik hädad hakkasidki – Kastre vallal ei olevat võimalik maksta erakooli kohatasu!

Teadmiseks – Moostes, millest on kujunenud oluline rahvamuusikakeskus, käivad õppimas ümberkaudsete valdade lapsed ja nende puhul millegipärast ei ole teiste valdade puhul seda pearahaprobleemi kerkinud. Tõsi küll, Kastre vallast ei õpi seal koolis praegu mitte kedagi. Seega – küsimus taandub siiski vaid tahtele ja soovile oma lapsi toetada.

Aga edasi. Küsisin vastavalt vallaametnikult, mis on siis tema lahendus asjale, kui minu lapsed tahavad õppida pilli, kuid meie vallas sellist võimalust pole. Vastuses seisis terve loetelu Tartu maakonna muusikakoolidest, kus õppides maksab Kastre vald asja kinni ja jutul lõpp. Sel nimekirjas seisid Tartu kaks muusikakooli, Ülenurme muusikakool, Räpina muusikakool, Põlva muusikakool või Alatskivi kaunite kunstide kool. Vallamaja kabinetist paistavad need pakkumised tõepoolest kui lahendused, kuid vaatame asja lähemalt ja sisuliselt.

Mulle on oluline, et lapsed saaksid õppida kodule kõige lähemas kohas. Nagunii sõidavad nad iga päev kooliskäimise tõttu maha 50 km ja pillitundide pärast teist samapalju või veelgi rohkem sõita on liig, mis liig nii lastele kui ka transpordiüksusele (loe: mulle).

Väljapakutud koolide kaugus meie kodust (jah, meie kodust Ahunapalus, mitte 40 km kauguselt Kurepalus asuvast vallamajast) on järgmine:

Ülenurme – 45 km
Põlva – 38 km
Räpina 33 km
Tartu 46 km
Alatskivi – 77 km (sic!!!!!! Valla huvihariduse spetsialist tõsimeeli käis ka selle variandi mulle välja:)))
Võrdluseks: Mooste – 20 km
Vaatame asja veel lähemalt. Lisaks sellele, et vald surub mulle peale kaugemaid koole, tahab ta ise võtta ka suuremaid kohustusi, sest nii kummaline kui see ka pole, on munitsipaalkoolide kohatasumaks suurem kui Mooste erakoolis. Kusjuures vahe on lausa märkimisväärne – nt Mooste vs Põlva muusikakool 95.00 eurot vs üle 200 euro kuus lapse kohta.
Selle info peale jookseb minul juhe kokku, sest kogu lugu muutub arenedes järjest ebaloogilisemaks. Kogu kammist järeldub:
  • KOV eelistab, et ma paneksin oma lapsed kaugemale kooli.
  • KOV on nõus maksma kordades suuremat kohatasumaksu kaugemates koolides käimise eest.
  • KOV keeldub olematutele põhjendustele tuginedes tasumast lähima kooli kohatasu maksu, mis oleks ka vallale odavam lahendus.

LISAKS

Miks on üldse oluline tegeleda muusika ja pillimängu õppimisega?

Minu jaoks on need teemad äärmiselt olulised. Nimelt pilliõppimine annab kogu eluks vajalikud oskused, mida läheb tarvis mistahes tööd tehes. See annab sihikindluse, järjepidevuse, visaduse, kontsentreerumisvõime. Isegi kui väikesest pilliõppurist ei saa muusikut, siis palun näidake mulle elukutset, kus neid omadusi vaja ei lähe? Ka minust ei saanud muusikut, kuid 12 aastat Tallinna Muusikakeskkoolis on andnud mulle hindamatu kogemuse ja oskused, mida kasutan iga jumala tund.

Rääkimata sellest, et ma pean sügavalt lugu muusikast, olgu selleks siis klassika või meie oma rahvapärimus. See on osa kultuurist ja iga püüdlust sellega tegeleda, tuleb toetada. Ma ei kujuta oma elu ette ilma klaverimänguta, noodikuhjade ja pideva muusikakuulamiseta. Ka minu lapsed kasvavad selles keskkonnas ja ma leian, et see on väga OK.

 

Hiljem:

Olen selle teema peale palju mõelnud ja ka erinevaid seadusi ning õigusakte lugenud. Kokkuvõttes olen kurb, sest ükski seadus ega määrus ei keela taolises keissis pearaha tasumist. Ei keela, kuid ka ei kohusta. Mis tähendab, et KOVil on laiad piirid otsustada ise, mida ta teeb või ei tee. Mis omakorda tähendab, et kõik taandub ära KOVi tahtele – kas ta tahab toetada või ta ei taha toetada.

 

 

 

 

 

 

9 kommentaari »

Emme, palun too linnast mulle üks eterniitplaat!

Hanna (8) mõtiskleb:

“Minu lemmikpood on ehituspood. Emme, kui sa lähed linna, siis too mulle palun üks eterniitplaat!”

Mina: ????

Hanna: “Ei, too parem 3 tükki. Ja too mulle veel kanalkatoru ka.”

Mina: Hmm…millist toru vaja on? Ja kui palju?

Hanna: “Viiekümnest. 50 meetrit. Ja siis mul oleks vaja telliskive paar tuhat ja viis kotti segu. Tahan ehitada suure viiekordse maja.”

Helena: “Aga kruvisid või naelu sul pole üldse vaja või?”

Hanna: “Jaa, kruvisid vaja küll.”

Mina: “Milliseid?”

Hanna: “Viiesajaseid…..eeee…ei, sajaseid ikka.”

Mina: “Kas torxi?”

Hanna: “Jaa, ikka. Neid saab ilusti torgata, eks?”

Leave a comment »

Ilusad tüdrukud, ilusad seelikud, ilus loodus, ilusad pildid

Nii sünnib portree

Sõbranna Mariliis teeb koos fotograaf Nele Suurnaga väga lahedaid keerutamis-pildistamissessioone väikestele printsessidele. Läksimegi meie ühel kenal suvisel õhtupoolikul Mariliisile ja Nelele külla ning tulemuseks on just sellised pildid.

Te võite küsida, et kas need on kaksikud ja kui on, siis miks poseerivad nad piltidel eraldi. Jah, need on minu kaksikud, ja jah nad muutuvadki iga hetkega aina erinevamaks. Ning eraldi poseerimine oli nende endi otsus – õega koos keelduti pildile tulemast.

Ilupiltide tegemine on suur ettevõtmine. Mariliis on õmmelnud terve hulga erinevas suuruses spetsiaalselt pildistamiseks mõeldud kleite. Nendes on kümnete ja sadade meetrite ulatuses tülli, sadu pärleid ja hunnikutes pitsivahtu. Kõik kleidid keerutavad ideaalselt! Sellest paroolist saab aru iga väikese tüdruku ema.

Enne pildistamist tuleb sättida kiharad korda just nagu enne pittu minekut. Meiki me ei tarvitanud, sest seda ei olnud vaja.

Vt ka Twirl It kodukat ja küsi ka nii ägedaid pilte. Kõike saab:)

 

 

2 kommentaari »

Kuidas Hanna mind pisarateni heldima pani

20170130_171248

Igal esmaspäeval annan kummalegi lapsele x eurot taskuraha terveks nädalaks. Ise teavad, mis sellega teevad – kas raiskavad ära või koguvad. Hanna siis võttis täna oma taskuraha ja kommiraha ning läks pärast trenni minule kingitusi ostma. Kui armas võib olla üks 7-aastane!

Ta tuli trennist, kobistas tükk aega ukse taga ja tuppa tulles ulatas mulle kollase lilleõie ja väikese paberisse mähitud nutsaka. “Põikasin teel koju lillepoest läbi ja mõtlesin, et osta sulle lille. Seal oli üks suur 5-eurone, aga ma ütlesin, et emmele ostan ja siis müüja oleks mulle allahindlust teinud. Aga mul ikka raha niipalju ei olnud ja ostsin selle üheeurose lille,” selgitas ta. Üksiti oli ta veel läbi käinud Lush seebipoest ja sealgi seletanud, et tahab teha emmele kingituse ja et kaalutagu talle kogu raha eest tükk parimat seepi.

Rahaga on ka huvitav lugu. Tõin lastele reisilt külakostiks kotitäie kummikomme. Need võeti muidugi kooli kaasa, et seal teistega jagada. Ma nüüd täpselt ei tea, mismoodi asi oli, aga asi kujunes Hannal hoopis äriks. Tema nimelt ei kannata värvilisi maiustusi (ja ma kipun seda ikka unustama) ning nendega liialdamisel ilmub talle näkku lööve. Nüüd tuli see jälle ja Hanna otsustas oma kommid hoopis maha müüa.

 

 

Leave a comment »

Esimene kooliveerand

Nüüd on Hdel esimene koolivaheaeg käes ja ajaloo ilu huvides panen kirja, kuidas esimene veerand koolis läks.

Märksõna on – kõik sujub! Ma kartsin palju-palju hullumat.

Tegime veidi muutusi päevades. Kõigepealt selles, et nihutasin magamamineku aega varasemaks. Jah, see on võimalik. Koolilapsed lähevad magama 20.30 ja ärkavad 6.45 enamasti täiesti väljapuhanult. Tihti ka ilma kellata. Nad on mul ka muidu varajased ärkajad, kuid üldiselt mitte nii varajased.

Leppisime kokku, et kõik kooliasjad on valmis pandud eelmisel õhtul, ka riided. Leppisime ka selle kokku, et hommikul ei vaata nad enam multikaid nagu varem. Ja et hommikusöögi valivad õhtul ning annavad mulle teada, mida nad tahavad. Siis jääb ära vingumine, et see või teine asi nendele süüa ei kõlba.

Väga pelgasin, et kuidas ma saan toime oma tööasjadega, sest varasem luksus teha 8h tundi rahus ja vaikuses omi asju, on ju kadunud. Rahu ja vaikust on nüüd heal juhul 4 tundi. Aga pole hullu – inimene on leidlik ja alati võimeline ennast rohkem kokku võtma. Tuleb asjad lihtsalt kiiremini ära teha. Õnneks olen ma ka väga hommikuinimene ning mulle ei valmista mingit piina kell 8 kirjatöödega alustada.

Lapsed käivad paar päeva nädalas ka pikapäevarühmas, mis kestab kl 16ni. Nad käiksid seal rohkemgi, kuid trennigraafik on mõlemal tihe ja rohkem ei saa. Reede katsume kõik teha pooliku ja lihtsama päeva. Nemad tulevad kl 12 koolist ja mina panen arvutikaane kinni.

Trennidest alustas Helena uue asjana tsirkusetrenniga. Väga meeldib, tegelevad seal akrobaatika ja ÜKEga. Trenn on 3x nädalas, a 1,5 tundi. Ta jätkab ka viiulitundidega, mis on 2x nädalas. Kõik tunnid toimuvad Nõmmel, ise sõidab sinna kesklinnast bussiga.

Hanna jätkab balletiga, on nüüd suuremate rühmas ja kõige noorem seal. Saab väga hästi hakkama, talle meeldib uus õpetaja ja suuremad tüdrukud. Kaks tundi nädalas on balletti, üks tund akrobaatikat, painduvust. Koolis toimuvatest ringidest valis ta kunstiringi, mis on üks kord nädalas 1,5 tundi.

Mõlemad tüdrukud laulavad ka kooli mudilaskooris. Ja Helena on hakanud väga ilusasti viisi pidama!

Koolis on tunde iga päev 4. Helena lemmiktund on matemaatika, koorilaul, rütmika ehk tantsimine. Hannal loomulikult rütmika. Kõige vähem meeldib neile millegipärast kehalise tund.

Alguses istusid nad ühes pingis, aga kuna lobisemine läks nii suureks, pani õpetaja tüdrukud lahku ja poistega istuma. Oi, nad olid alguses solvunud ja pahased. Käisid lausa õpetajalt palumas, et neid jälle kokku pandaks. Aga nüüd on saanud oma uute pinginaabritega nii sõpradeks, et vist ei tahagi enam koos istuda. Vot sul karistus:)

Kuna nad käivad piirkonnakoolis, saavad vahel suure kambaga koolist tulla ja üldse on tore selline elu, kus pea igas majas elab mõni klassikaaslane.

Lugemine läks neil kooli minnes üpris vaevaliselt. Sellega oleme tegelenud nüüd iga päev. Mina enam neile õhtujuttu ei loe, vaid nemad loevad mulle kumbki Loomaatlasest ette ühe lehekülje. Asi edeneb. Helena loeb päris soravalt ja kiiresti, Hanna veidi aeglasemalt. See ei takista tal siiski ülesannetest arusaamist.

Kirjutamine on muidugi suurte vigadega ja ega Hanna väga korralikkusele rõhku ei pane.

Oma kooliasjade eest hoolitsevad täitsa iseseisvalt. Mina koolikotti ei paki, tuletan vaid meelde, et eelmise päeva õhtul kindlasti see kokku pandaks. Mõnikord ei ole vaja isegi meelde tuletada. Et midagi koju oleks ununenud, pole veel juhtunud. Ka ära pole õnnestunud midagi kaotada.

Pea iga päev on ka kodus midagi õppida. See võtab enamasti aega 10-15 minutit, harva kauem. Olen püüdnud neile harjutada kommet, et iga päev võtavad päeviku lahti ja vaatavad, mis teha on. Juurutan ka põhimõtet, et minu käest mingeid vastuseid pole mõtet küsida, aga ülesandest aitan aru saada, kui ise kuidagi pihta ei saa.

Klassiga on nad käinud mitu korda ümberkaudsetes parkides, loodusõpetuse tundi tegemas. Veel on nad korra käinud Draamateatris. Oli ka juba üks koolidisko, kuhu pidi minema kostümeeritult. Oi, nad nautisid, olevat lausa elu parim päev olnud.

Märkusi pole saadud, aga kiitusi küll. Hindeid nii väikestele meie koolis ei panda.

Elu on täitsa lill. Head vaheaega!

Leave a comment »