Olen juba mitu nädalat soo poole kügelenud ja maa-ameti kaarte skrollinud. Ikka selleks, et minna sohu nii põhjalikult, et kella pole vaja vaadata ning tegemata tööde hunnik samal ajal kuklas ei tiksu. Sellise ootuse kohta käib ütlus “esimesel võimalusel”, mis tähendab, et ma kasutangi ära esimese võimaluse.
Muideks, see esimese võimaluse kasutamine on luksus. Valdavat osa inimeste kammitseb kaks asja: ilm ja töögraafik. Need kaks ei sobi üldse kokku, mis on ammuteada fakt. Tüüpiline – ilm on mõnus looduses kolamiseks, aga sa pead kükitama kontoris. Ja kui saabub nädalavahetus või puhkus, kallab vihma või on muidu pigem toasolemise ilm. Ja nii kulubki aeg ning lõpuks ei jaksa enam unistadagi.
Aga asjast. Mul mõlgub meeles mitu matkaringi meie lähikonnas. Mõned neist on kindlasti sellised privaatsed, kuhu ma tahangi minna üksi või äärmisel juhul omadega (või siis väga väikse matkaseltskonnaga), aga mõned on sellised, mida mul on vaja testida. Võtsime Hanna ja Helena ja Kustiga ette neist ühe, mis läbib viis soosaart. Ristisime selle ringi Viie Saare Matkaks.
Praegune aeg on parim soodes ringi kolamiseks. Pole liiga märg ja isegi need kohad, mis olid kevadel ligipääsmatud, on nüüd juurdepääsetavad. Pole parme, sääski. Tõsi, on põdrakärbsed, aga neid ei ole kunagi nii massiliselt nagu suviseid tüütusi. Meil olid jalas täitsa tavalised kummikud ning sellest piisas vägagi.
Need hiigelseened ootasid meid Apnasaarel
Soosaared olid täis seeni. Sirmikud, puravikud, muidugi kukeseened. Suureks rõõmuks ka metsašampinjonid, mille Hanna tundis eksimatult ära. Ehh, mina korjasin veel eelmisel aastal valgeid kärbseseeni nende pähe. “Aniisilõhn on? Kollaseks läheb, kui sõrmega tõmbad? Järelikult šampinjon,” õpetas Hanna. Sirmikud avastas ka tema. Tal on hea silm seente peale.
Viletsate kaskedega ja põtrade poolt ümaraks pügatud pajupõõsastega Luutsnasaaresoo. Palju hiigelsuuri jõhvikaid!
Soo oli punane. Just nagu oleks keegi sinna marjaämbri maha ajanud ja nii koguaeg. Puhas rikkus! Siiski, kohe ei ole veel mõtet jõhvikale minna, nad on toorevõitu veel. Aga varsti juba saab.
Saared, millel käisime, olid üsna eriilmelised. Jah, tavalisele inimesele vist üks padrik kõik, kuid mind võluvad need vanad metsad, kus kasvavad hiiglaslikud haavad, kuused nii jämedad, et kolmekesi annab ümbert kinni võtta ja mille vanade mändide otsas võib peita kotkapesa. Oska vaid õigel ajal pilku tõsta ja üles vaadata. Sellised metsad ongi soosaartel. Seal ei ole inimene kunagi midagi teinud ja loodus on saanud omasoodu areneda. Neisse kohtadesse ei vii ühtegi rada ega ole seal infotahvleid ning see ongi kõige võluvam.
Obussaare sõnajalatihnikus
Lõunapaus Astlassaarel. Tatra-kanagurmee, magustoiduks banaanilaastud ja kondenspiim.
Meie matk käis kõigepealt mõned kilomeetrid mööda metsateed ja seejärel juba mööda loomaradu üle soosaarte. Soo läbisime lihtsalt otse, ilma mingeid radu otsimata. Praegusel aastaajal on ta enamasti kuiv, st kummikut ära ei kaota. Aga ettevaatlik peab ikkagi olema. Õnneks on Hanna ja Helena juba täitsa kogenud soos liikujad ja Kusti – tema lihtsalt tormab ringi nagu pöörane, ise märg, mudane, samblane ning üdini õnnelik.
Matka pikkuseks tuli 9 km, ajaliselt koos väikeste ja suuremate pausidega 6 tundi. Soos ja rabas ei läbita kilomeetreid tempos 6 km/h nagu normaalne inimene kõnnib, vaid oluliselt aeglasemalt. Mis mulle aga sobibki, sest mu eesmärk ei ole korjata kilomeetreid, vaid nautida loodust ja tunda end selle osana. Ahhetada ja ohhetada, vahtida ringi, hulkuda sihitult ja sihiga. Uurida ja näha. Kuulata, lihtsalt niisama passida. Olla kella vaatamata ja ilma levita.
Veider, kuidas sellest ei saa küllalt. Mõnes mõttes ma imestan neid inimesi, kes käivad paaril nädalavahetusel AASTA jooksul mõnel matkarajakesel ning see ongi kogu lugu. Imetlen, kuidas nii vähesega on võimalik vaimselt tasakaalus ja terve püsida. Ma vist ei suudaks. Ära närtsiksin täitsa. Mul on vaja oluliselt suuremat doosi loodust. Aga võib-olla ka asi selles, et kui kord oled maitse kätte saanud, kuidas lihtviisiline looduses hulkumine loob mõtteerksust, loovust, töövõimet, rahu ja paremat und, siis lihtsalt ei lepi enam kehvemaga. See on lihtsalt selline elukvaliteet, mida ei sobi asendama ükski tablett.
Igatahes. Me tulime koju ja mu hing heliseb. Ootan kannatamatult järgmist esimest võimalust, millal jälle minna ning seda, millal saan seda kaunist rännakut jagada ka teiste inimestega. Juba varsti!
Polnud plaanis midagi korjata, aga kui lahkelt antakse, tuleb tänulikult vastu võtta!
Nii sünnib portree
Ahunapalu maasektori veebikodu 