Archive for märts, 2019

Mille eest olen täna tänulik? 30 päeva päevik

Olen jupp aega mõelnud, et peaks panema kirja neid väikesi tänulikkusehetki. Neid, mida leidub igas päevas ja mida ma ikka näen ka, kuid mis mõnikord päris ära ununevad. Tihtipeale on need väikesed harjunud asjad, mõttepojakesed. Need, mis tulevad mingil hetkel vilksamisi pähe ja mis kaovad pääsmatult, kui neid kinni ei hoia.

Niisiis katsun iga päev panna kirja ühe asja, milles eest olen tänulik täna. See ei ole mingi pastakast väljaimetud mõte vaid päriselt olnud olukord. Miks seda teha? Aga selleks, et hoida meeles, kui mõnusat elu ma tegelikult elan ja kui palju head on minu ümber. Oska ainult hinnata, märgata ja MITTE pidada seda elementaarseks.

Alustan täna (20. märtsil) ja täiendan nimekirja jooksvalt. Katsun seda teha iga päev. Ehk saab blogile ka nõnda eluvaimu jälle sisse (jah, omad kasud mängus nagu alati, eks:).

  1. Kõndisin metsas ja leidsin sealt vägeva pohlakoha, mida pole varem märganudki. Ja korilane ootab juba, et saaks minna roobitsema:) Aitäh!
  2. Kui Hanna tuli eile longates koolist ning terve õhtu ühel jalal hüples, pelgasin juba, et tuleb veeta pool päeva EMOs + temal nädalaid kipsis. Ei miskit sellist:) EMOs kulus vaid pool tundi ja kipsi ka ei pandud. Jalg saab ise terveks.
  3. Siis, kui uuest elektriahjust tuleb välja esimene küpsetis. See rõõm, kui koogiküpsetamiseks ei pea enam suure puuahju kütmist planeerima, vaid vabalt piisab nupu keeramisest.
  4. Tuled koju ja toast kostab klaverihelisid. Midagi on loomisel…
  5. Selline hommik, kus päike lihtsalt tirib su välja. Linnuparved lendavad üle. Tulevad-tulevad!
  6. See tunne, kui vaatad koos tütrega, kuidas raheterad maas üles põrkavad. Kas olete seda märganud? See on ilus. Nagu väikesed pallikesed.
  7. Tossud jalga ja koduukselt metsa jooksma. Selle kevade esimene jooksutiir. Täielik eufooria – nii mõnus:)

IMG_7769 (2)

8. Kui kohtud põdraga, kes ei lase end üldse häirida noore männipuu ära söömiselt.

9. Hetk, kui jõuad koju sõites teekäänule, kust juba paistab tuli koduaknas. Nad on kodus! Veel viiv ja mina olen ka!

10. Et see päev ka ükskord läbi saab.

11. Üks peaaegu 3 nädalat kestnud saaga sai läbi. Üllatavalt positiivselt. Olin juba mõtte käega löönud ja otsinud alteranatiivseid lahendusi (loe konkurente, kes pakuvad sama teenust).

12. Kala liigub. Teinepool on terved päevad “kadunud” ja kodus leidub häid-paremaid kalahõrgutisi.

13. Naadid! Ja võilillelehed!

14. Teed tolmavad! Me ei suple sel aastal poris ega jää autoga riigimaanteele kinni:)

15. Tehtud! Ettelauldud! Näeme laulupeol:)

16. Need pikad arutlused muusika üle. Ei saa küllalt:)

17. Päev, kui kuhugi ei pea sõitma ja pole isegi ühtegi proovi. See päev, kui lõunaks on sul valmis juba kolm lugu ning oled oma töödega nii mäel, et võid rahulikult arvutikaane kl 14 kinni panna.

18. Et mõnikord ma võin ka laisk olla.

19. Esimene kevadine mullasonkimine on ju ometi midagi erilist, eks?! Ja maakaevamine lausa rituaalne tegevus (ühes juurdekäiva igakevadise tõotamisega endale, et sel aastal olen ma korralik “põllupidaja” ja võidan naadi!)

20. Mul on nii tore töö! Ja ma teen seda suurima rõõmuga nädalapäevast olenemata. Näiteks täna kohtusin naisterahvaga, kelle hobi on ehitamine. Uskumatu, mida ta on oma kätega loonud:)

21. Siis, kui su pihku pistetakse must habe ning lunitakse ohjeldamatult pai.

22. Et mul on kodus hingamisruumi. Aitäh, et mul on nüüd omaenda koer, kes kasvab ilmatu suureks ja elab meil toas. Jah, minul elupõlisel loomade toaspidamise vastasel on nüüd koer toas. Naljakoht, onju:)

23. Kevade tulemine. Seda linnas ei pane tähele. Aeg, kui kolme päevaga lähevad puud lehte.

24. Kui lähed hommikul pool 6 oma neljajalgse habemikuga metsa. Kägu kukub. Toomingas lõhnab.

25. Mõni kontsert on selline, mis heliseb peas pärast mitu päeva. Cameron Carpenter on võrratu. Pole kunagi näinud, et ka nii saab mängida orelit.

26. Unistused täituvad. Julge ainult unistada ja ole piisavalt järjekindel.

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Kuidas ma Norras ei käinud (või siis käisin)

HeinrichFL

Nii nad startisid. Pilt: FL

Projekt “Norra Finnmarkslopeti kelgukoerte võistlusele võistlema” on selleks korraks läbi. Ta ei lõppenud nii nagu me lootsime, sest H. on juba koduteel, kuid tema konkurendid rühivad alles finiši poole.

See asi tundus hull juba alustades, aga et ta on nii pöörane, seda ei osanud me arvata. Ettevalmistus on väga keeruline. See ei ole sugugi nii, et lihtsalt jooksed, jooksed, jooksed. See koosneb tuhandest pisiasjast, mis kõik nõuavad tähelepanu, aega. Lisaks peab valemisse mahtuma veel ka igapäevaelu kõigi oma tahkudega.

Meid hellitas sügis, mis oli kuiv ja sai enam-vähem trenni teha. Ka talv oli ju otsekui unistuste talv – lumi tuli detsembris maha ja kuni veebruari keskpaigani oli täitsa OK. Aga….

Nokk kinni, saba lahti. Talv läks väga hästi, meil käis hästi palju toredaid külalisi sõitmas. Ilmselt rohkem kui kunagi varem. Trenni eest aga need 15-kilomeetrised ringid isegi, kui neid oli päeva jooksul mitu, ei loe. Liiga lahja värk. Ehk et nuta või naera, aga ilus talv rikkus trennitegemise, sest selleks, et minna võitlema, on vaja teenida raha, aga kui sa teenid raha, siis ei jää sul aega treenimiseks.

Võib-olla oleks asi olnud vähe leebem, kui ma sel talvel oleksin olnud kodus ja oleksin saanud osa matku enda peale võtta. Oleks. Aga ma ei olnud kodus. Ma olin tööl. Uhh.

Trenn üksi ei tähenda veel. Vaja on varustust. Kelku. Sadu papusid koertele. Eririideid. Sellist, millega peab vastu arktilistes oludes. Eestis sellist sisuliselt ei müüda. Kõik vaja maailma pealt kokku otsida ja muidugi ei maksa varustus vähe. Hea on küll see, et pärast seda projekti on olemas kogu varustus, et proovida asja uuesti. Ei pea enam alustama täiesti nullist.

Kui sügisel ettevalmistus algas, olin ma ikka väga pabinas. Kohe otsustasime ära, et mina ei lähe Norra, vaid jään kojujääjaid kantseldama. Oi, ma pabistasin. Mis siis, kui midagi juhtub? Jäävad tormi kätte, eksivad täiesti lootusetult ära, külmuvad surnuks.

Kui võitlus kätte jõudis, polnud minus enam pabinaraasugi. Vähemasti varustuse poolt oli tehtud kõik, mis vaja. Ja H. ei ole mingi papist poiss, kelle pärast peab muretsema. Ta teab väga täpset, mida ta teeb. Ehk et pabinas ma polnud, aga kaasa elasime igale sammule ja infokillule, mis Norrast tuli, meie kõik kolm kojujäänut. Laste viimane küsimus õhtul enne magamaminekut oli, et kuidas Norral sõitmine läheb ja mina veetsin need päevad GPS trackingut refreshides. Õnneks on selline asi olemas, et sa saad koguaeg jälgida, mis toimub. Ja no händler oli ka hea – H. sõber Soomest.

Finnmarks

Sellised tõusud ja nii kilomeetrite viisi. 

See võistlus oli 560 km pikk, kui H. pidi rajalt ära tulema 140ndal kilomeetril. Polnud mõtet enam edasi punnida. Juhtkoer oli juba käpavigastusega mängust väljas ning teised üliväsinud ja ei liikunud enam. Põhja-Norra mäestikud said neist seekord jagu. Eks siin on mõttekoht, et kuidasmoodi üldse meie oludes nii trenni teha, et meie saaks mägedest jagu.

Igatahes – palju väärtuslikke kogemusi, mida ei saa kodus istudes või kelleltki küsides, vaid ainult asja ise läbi tehes. Elu on põnev:)

Oh ja kui veel korraks rääkida mittepapist poistest, siis tolle võistluse pikem distants on ju 1200 km! Nad teevad selle läbi, koerad jäävad ellu, mehed-naised ka. Ja lastele on seal ka võistlus – 200 km metsikut mägimaastikku koerarakendiga. Imetlen neid 14-15-aastaseid!

out of jotka

Minek II päeva hommikul. 

3 kommentaari »

Viiuldab

Viiul

Helena oli 5-aastane, kui ta vanaemaga Mõniste rahvapillilaagris käis ja seal vaimustus ühe suurema tüdruku viiulimängust. Otsustas seal, et tema tahab ka õppida niimoodi viiulit mängima. Sel samal sügisel ta siis kohe õppima hakkaski. Eks ta muidugi sai üsna ruttu aru, et viiulimäng polegi niisama lihtne asi, et kahe nädalaga asi selge. Aga Helena on järjekindel ja visa, ei olnud mingi hinna eest nõus pooleli jätma põhjusel, et raske on.

Maale kolimisega jäi viiulimäng ligi kaheks aastaks soiku. Laenupilligi andis ära. Kuni möödunud aasta novembrini, kui Helenast sai Mooste rahvamuusikakooli õpilane. Õpetaja Kristaga tekkis tal kohe esimeses tunnis hea klapp. Sestsaadik ootab ta viiulitunde väga ning tuleb tunnist alati rõõmsa meele ja uue looga. Harjutab ka kodus ilma suurema sunnita ning demostreerib hea meelega oma oskusi.

Mul on hea meel, et ta on juba saanud esineda ja et tegi ära esimese taseme eksami. Seal oli vaja mängida:

3 heliredelit + kolmkõlad

3 õpitud pala

1 pala noodist

1 pala kuulmise järgi

Kokku tulemus: 99 punkti 100st. Tubli, Helena!

Mis koht on Mooste rahvamuusikakool, saab vaadata näiteks viimasest Maahommiku saatest (esimene lugu).

 

 

 

Leave a comment »

Läbisegi

Blogipidamine on jäänud täiesti unarusse. Siis, kui tahaks midagi kirjutada, pole parasjagu aega ning hiljem tundub juba, et ah, mis ma ikka kirjutan, keda see kõik ülse huvitab.

Niisiis kirjutan ma siia lihtsalt enda jaoks ja võibolla veel paari kaugema lähedase jaoks, kellega me ei suhtle igapäev, kuid kes (võib-olla) tahavad meie eluga kursis olla.

  • Loen 22. veebruari oma teiseks sünnipäevaks. Tulin töölt ja naabrimees koperdas autoga ees. Kulus hea mitu minutit enne kui sain tast mööda ja omas tempos lendama. Aga see viivitus mind päästis, sest ühes väga järsus kurvis oli just enne minu tulekut vastutulev täislastis metsarekka kraavi lennanud. Kui ma oleksin hetk varem seda kurvi läbinud, oleksime kokkupõrganud. Raske arvata, kes oleks seal kaotaja olnud.
  • Koolivaheaja veetsin kirjutades, lapsed olid Tallinnas ja maja vaikne. Käisin igasuguste inimeste kohtumas ja kogesin jälle vana head “küll mul on ikka tore töö” tunnet. No kuidas teisiti, kui lähed karjakasvatajat intervjueerima ja selle napi poole tunni jooksul sünnib uus vasikas. 10-minuti vanust vasikat polnud ma varem näinudki. Üliarmas!
  • Laste kojutulemisega on enamasti nii ja naa. Ma ootan neid alati pikisilmi, kuid samas liiga tihti tulevad nad lugudega, kuidas üks või teine asi nende juures ikka ei sobinud. See teeb mind väga kurvaks ja äratab minus emalõvi, kes peab oma lapsi kaitsma kõige ebameeldiva eest. Kärgperede probleemid, kus kannatajaks on lapsed. Ma olen küll seda meelt, et halvim, mida kärgperedes võidakse teha, on ekside või ka nende uute kaaslaste kritiseerimine. Mis sa kritiseerid kedagi, keda sa pole näinudki ja tänu kellele on sul suurepärane mees (või naine)?! Hahh.
  • Pakkimine. H. asus eile teele Norra poole. Kogu eelnev nädal kulus pakkimisele ja ettevalmistusele ning tunne oli ikka selline, et jääb puudu üks päev ja üks tund. Nagu alati. Auto sai igatahes ääreni asju täis ja nüüd pole muud, kui hoida pöialt, et kõik sujuks. Mina seekord kaasa ei läinud, vaid meie kolmekesi hoiame korras kodu ja hoolitseme kojujäänud 20+ koera eest.
  • Laulupeole ja tantsupeole. Väga raske! Laulan naiskooris ja esimene ettelaulmine oli juba ära. Meil läks hästi, võrreldes sellega, kui halvasti laulud veel paar päeva enne ettelaulmist välja tulid. Kindlasti saame laulupeole:) Tantsimine on aga vähemalt minu jaoks keerulisem kui laulmine. II ettetantsimine on juba selle kuu lõpus. Samuti on lastel. Kõik see tähendab, et proove on väga palju ja puududa ei tohi. Aga no saame hakkama, sest asi on seda kindlasti väärt:)
  • “Tõde ja õigus”. Väga hea film! Päriselt ka, varesed ei kraaksunudki nagu tavaliselt Eesti filmides. Minge, vaadake ja mõelge, mis juhtub inimesega, kes elab ainult töötegemise nimel ja ei näe enda ümber enam üldse. Kõik inimlik kidub, kängub. Ei tule õnne ega armastust. Päeva lõpus oled üksi oma sooga.

2 kommentaari »