Ahunapalu maasektori veebikodu

Niisama huvi pärast panin kirja ühe suvalise nädala sebimised. Oli päris hull nädal, samas ei tekkinud kordagi tunnet, et asi on kontrolli alt väljas või et päriselt ka ei jõua.  Stressi ja lähenevaid tähtaegu oli palju, kuid selline minu elu ongi. Mis puudutab töövälist olemist või niisama sõpradega lobisemist, siis seda ei olnudki. Kahjuks. Mõiste “vaba aeg” on viimasel ajal mulle üsna tundmata.

Esmaspäev – unustamise päev:

• lapsed lasteaeda, ise koju kirjutama.
• toimetan (õigemini lühendan) ühe 7lk pika loo ära 3 lk peale. Järgmisel päeval selgub, et unustasin vajutada “save” ja kogu töö tuleb uuesti teha. Loll pea, mis sa teed. Õnneks teist korda tehes läheb ka poole kiiremini.
• Kirjutan diktofonilt maha ühe 1,5-tunnise intervjuu.
• Kirjutan kokku ühe 5000 tm loo ja saadan loo peategelasele näha.
• Toimetan pangatekste.
• Saadan meile ja lepin kokku kohtumised uute lugude tarvis.
• Helistan ühele inimesele ja lükkan tänase kohtumise edasi. Päev ei ole lihtsalt kummist.
• Õhtupoolikul tuleb kiri järelpärimisega, et kus on kolm lugu, mida ma olevat lubanud kirjutada. Pole kuulnud, pole näinud… Tuhnin oma meilikastis ja leian tõepoolest maikuust lugude tellimuse, mis millegipärast on jäänud kalendrisse kirja panemata. Oh õudust! Selline asi ei ole üldse minulik ja on kohutavalt piinlik. Lepin toimetajaga kokku, et teen kaks lugu järgneva nädala jooksul ära.
• Poole viie paiku astun poe poole, sest on vaja tuua torusiili, kuna kraanikausist ei lähe vesi alla. Poole poe tee peal meenub, et on esmaspäev ja lastel nagu oli mingi üritus esmaspäeva õhtul. Aijaa….neil on ju balletitrenn. Keeran jalapealt ringi, haaran kodust trenniriided ja kihutan lasteaeda. Õnneks on nad koostööaltid ja saame kiiresti lasteaiast tulema.
• 17.30 lapsed õigeks ajaks balletti transporditud, minul 45 minutit vaba aega. Hangin torusiili.
• 19.00 jõuame koju, lapsed hakkavad mängima oma väikseks jäänud riietega, ma teen õunakooki.
• 20.30 mängud on lõppenud ja kook on söödud. Väiksemad lähevad magama.
• 21.00 asun kuduma tellitud mütsi, mis vaja lõpetada.
• 22. 00 alustan lugu, mis pidi valmis olema 20. augustil.

Teisipäev – kõik-peaaegu-sujub-päev:

• Avastan, et Hannale ei lähe enam mingi valemiga säärikud jalga. Helenale õnneks veel lähevad. Et täitsa ootamatult ongi saabunud sügis, otsin sõrmikuid. Leian majapidamisest neid kolm tükki. Tüpisch.
• Viin Hanna lasteaeda, minu ema tuleb ja võtab Helena oma hoole alla. Helenal on teisipäeviti logopeedi- ja viiulitund.
• 9.30 olen tagasi kodus arvuti taga.
• lepin kokku ühe kohtumise uue loo tarvis
• lepin kokku, et üks inimene vastab paari päeva jooksul minu küsimustele.
• saadan küsimused veel ühele inimesele. Ajee, küsimused puudutavad suhkruhaigete jalaravi. Kuna ma asjast midagi ei tea, tuhnin enne küsimuste koostamist tükk aega netis, et ennast teemaga natukenegi kurssi viia.
• Avastan, et mul on erinevas faasis korraga pooleli 9 lugu.
• Alustan teist lugu, mis pidi olema valmis 20ndaks augustiks. Õnneks on olemas Facebook ja suur tutvusringkond, kust saab alati küsimustele vastuseid. Õhtuks on sellest loost pool valmis.
• Toimetan pangatekste.
• Saadan kolm valmislugu korrektuuri. Avastan, et valmivad lood ei taha kuidagi maketile ära mahtuda. Midagi tuleb kuskilt kokku suruda. Aga pole hullu, olgu parem rohkem kui et puudu.
• Kammin läbi ümbruskonna humanad jm kaltsukad, et leida Hannale “ajutisi” säärikuid. Skooringi säärikud ja hunniku sõrmikuid haa-ja-emmist.
• Teel Kristiine keskusest koju mängin peas läbi ühte intekat ja mõtlen välja selle alguse. Nüüd on ainult kirjapanemise vaev. Lilleküla jaama juures avastan, et oot-oot, poodi ma tulin kuidagi teistmoodi. Ajee, auto unustasin Kristiine parklasse. Lähen tagasi.
• Et torusiil ei teind kraanikausiummistusele midagi, lähenen asjale jõulisemalt vetsulohviga. Toimib!
• Panen kirja ühe intervjuu alguse. Kui see on olemas, jookseb edasi jutt juba sirinal.
• 17.30 toon Hanna lasteaiast koju, Helena tuleb vanaema juurest.
• Lõpetan ja viimistlen kaks mütsi.
• Teeme Hanna ja Helenaga mõistatusi, neile hirmsasti meeldib praegu selline peamurdmine.
• Kustun õhtul mingil ajal nii, et filmi lõppu ei näe.

Kolmapäev – nostalgia:

• viin mõlemad lapsed lasteaeda
• kihutan koju ja maandun arvuti taha. Toimetan pangatekste.
• Kirjutan valmis ühe pika intervjuu.
• Kohtun ühe kaksikuteemaga, räägime artikli jaoks 2 tundi. Oh nostalgia, meenub, kuidas Hanna ja Helena ise olid 4-kuused. Lugu tuleb hea.
• Toimetan pangatekste.
• Lepin homseks kokku ühe intervjuu.
• Ja teisegi.
• viin lapsed 17.15 algavasse balletti.
• kihutan kaubamajja homsele sünnipäevalisele kinki ostma. Saab joonelt tehtud ja lahkun Viru keskusest jooksujalu. Ma ei salli seda kohta, sest see on ahistav ja masendavalt tühine paik. Mul tekib seal alati õhupuudus või, noh, seal polegi ju õhku.
• Tuleme trennist koju ja meisterdame sünnipäevalisele kaardid ka. Sünnipäeva õnnesoovi suudab Helena kirjutada täiesti tagurpidi, aga ongi huvitav – nagu salakiri:)
• Küsin Hde käest luba minna välja kõndimistiiru tegema, sest juhe on täiega kokku jooksmas. Nad lubavad. Võtan Mozarti ja Bachi kõrva ning lähen vihma kätte kiirkõndi tegema. Mõnus on. Stress kaob juba esimeste sammudega.
• Harutan üles ühe eile lõpetatud mütsi, sest see osutub liiga suureks. Alustan uut mütsi.

Neljapäev – jõuan-kõike-päev!

• viin mõlemad lapsed lasteaeda.
• kihutan koju kirjutama.
• kirjutan eilse kaksikuteema intervjuu lindilt maha
• teen ühe telefoniintervjuu
• lõpetan ära ühe “kiirlugudest”. Oli huvitav lugu ja tuli sujuvalt. Sain ise ka targemaks. Mõnus. Tehtud!
• kirjutan ka teist “kiirlugu” – see võtab samuti jumet. Mul on veel puudu ühed vastused ja saab sellegi ära lõpetada.
• Üks intervjueeritav hakkab pirtsutama ja tema asemele tuleb kiiresti keegi koostööaltim.
• Lepin kokku ühe intervjuu järgmiseks nädalaks. Tundub põnev inimene, ootan juba, et saaks loole kallale asuda.
• Kohtun veel ühe kaksikuteemaga loo jaoks. Ikka tuleb hea lugu.
• Kappan lasteaeda ja viin lapsed lasteaiasõbra sünnipäevale.
• Jätan lapsed Batuudikeskusesse hüppama ja lähen teen sõbrannaga kiirkõndi. Poest hüppan ka läbi.
• Kell 21 jõuame koju. Väsimus on tappev ja väiksemad lausa nutavad sellest. Aga pidu oli tore.
• Lapsed lähevad kohe magama ja mul on pikk vaba õhtu. Hakkan ühe olulise inimesega lobisema, aga paraku kujuneb sellest täielik õudus.

Reede – tujutu automaatpiloot:

• Ärkan kl 6 ja üritan kirjatööd teha. Ei edene üldse mitte. Eilne õudus pole lõppenud ning hommik pole üldse õhtust targem.
• Lapsed ärkavad. Ma ei suuda teha hommikusööki ja viin Hanna esimest korda elus hommikusöögita lasteaeda. Ta läheb rõõmsalt kekseldes.
• Helena on sel ajal üksi kodus, talle meeldib kodu “valvata”.
• Kihutan koju, sunnin ennast putru keetma. Helena tahab ju süüa.
• Saadan mõned e-kirjad, lepin uueks nädalaks kokku kaks kohtumist. Vaatan oma poolikuid lugusid ja panen need kinni tagasi. Mul ei ole midagi öelda praegu.
• Viin Helena logopeedi juurde. Ootan teda ja koon mütsi.
• Viin Helena viiulitundi.
• Viin Helena oma ema juurde ja kihutan koju.
• Toimetan pangatekste.
• Kirjutan valmis ühe 5000tm loo.
• Saadan kaks valmis lugu korrektuuri.
• Toon Hanna lasteaiast, Helena tuleb vanaemaga koju.
• Laste issi tuleb ja mängib nende mõne tunni. Kokkan kärmelt õhtusöögi ja kaon metsa kõndimis- ja muusikateraapiat tegema. Kesklinnas ajab metsa asja ära ka hämarduv Siselinna kalmistu, kuhu peaaegu ei kosta liiklusmüra.
• Vastan veel mõnele meilile ja sunnin ennast uurima käibemaksuga seonduvat. Emta lehekülg ei kuulu mu lemmikute hulka, sest ma lihtsalt ei saa seal väga paljudest asjadest aru. Kuigi need on sulaselges maakeeles.
• Koon.
• Magamamineku ajaks olen nii väsinud, et ei suudagi enam uinuda.

Laupäev – loomaaiapäev

• Hanna ja Helenaga oli ammu kokkulepitud, et kui meil tuleb esimene vaba päev, mil oleme linnas ja ilm ilus, siis läheme loomaaeda. Niisiis 4 tundi loomaaias kolamist. Oli väga-väga külm, aga ka väga tore. Kohtasin hulka tuttavaid ja loomad olid hästi erksad. Tiiger koguni nii ergas, et läks ratastoolis inimeste peale täiesti pöördesse. Pidas neid vist saagiks.
• Valdekus on saun-spordihoone, kus saab 4 euri eest ohjeldamatult saunatada. Sporti me ei teinud, aga saunatasime küll. Muide, erinevalt mingist ujulasaunast on seal lubatud ka pärisvihaga vihelda. Kui nüüd mõni inimene märkas, et Ülemiste järve veetase on langenud, siis ei ole imestada pärast selliseid veemänge, mis Hd seal saunas korraldasid.
• Ei teinud terve päeva jooksul mingisuguseid kodutöid. Isegi nõusid ei lastud pesta. Imeline.
• Ja ei kudunud ka mitte silmagi.

Pühapäev – rabapäev

• Roosad rattad autokatusele ja Pässa rabasse. Teeme pika ringi ühes marjadesöömisega.
• Koristan kodus natuke, kuid see on mõttetu, sest sel ajal kui ühe toa korda jõuan teha, on Hd teise segi keeranud ja vastupidi.
• Koon natuke.
• Toimetan pangatekste.
• Lõpetan ühe artikli.
• Teen jõhvikakooki.
• Ja kastaneid korjame lastega.

Loomulikult ei lõpe selle postitusega head asjad minu elus. Lihtsalt üks enesessevaatamine saab läbi. Kokkuvõtteks pean ütlema, et oli päevi, kus millegi hea leidmine polnud kuigi lihtne. Need on need päevad, kui kõik on enamvähem korras, aga midagi nagu säravat otseselt ei toimu. Või pole ka heas mõttes eneseületust ega mõnd sellist asja, mida üldse kõlbaks jagada.

Kuid täna pole mul kirjutamisega probleemi:

1. Võtsin ennast kokku ja tegin rohukapis inventuuri. Tulemus – umbes 80 protsenti seal leiduvatest ravimitest osutus aegunuks ja praakisin seega välja. Kuna mulle tohutult meeldib vana rämpsu ära visata, siis on kohe tõeliselt hea tunne.

2. Võtsin ennast veel rohkem kokku ja tegin valmis kaks tüllist ballettiseelikut. Helena ja Hanna on neid juba ammu palunud, aga ma ei saa sugugi läbi õmblusmasinaga ning selle taha istumine on minu jaoks tõsine eneseületus. Nad lähevad nendega vist magama ja üldse igale poole.

3. Ja võtsin end ka kolmandat korda kokku ning alustasin kauaplaanitud valgete karupükste kudumist. Iseasi, kas need ka kunagi valmis saavad, sest ega mul erilist vaimu peal pole. Lihtsalt hakkasin tegema, ilma kindla plaanita. Isegi mustrit pole ja (vist) ei tule ka.

1. Hästi triviaalne, aga hommikul kaissuroniv laps on ikka ülinunnu. Ega 5-aastased enam iga päev seda ei tee ehk et tuleb hinnata vähest, mis on.

2. Isekirjutavad lood on need kõige paremad. Sellised, mida ei pea pastakast välja imema (ok, tänapäeval oleks vist targem öelda, et arvutist välja lööma), ise vahepeal närvilised “world counti” pressides, et kas hakkab juba liginema vajalikule tähemärkide arvuga. Täna just ühte sellist tegin – kirjutas end täitsa ise. Õnneks on küll viimasel ajal mul lood olnud suhteliselt isekirjutavad, ei mäletagi enam teemat, mida oli vaja hirmsasti pingutada.

3. Kudumissoonelt olen üsna maas ja esimese sellesügisese mütsi tegemine võttis aega KAKS nädalat. Tavatu uimerdamine, ma tean. Mitte, et käed liiguksid aeglasemalt, aga lihtsalt motivatsiooni ja tahtmist on väga raske leida. Aega ka. Aga nüüd sai see müts siiski lõpuks valmis.

1. Tund seenemetsas. Läksin lihtsalt vaatama, mis seal on. Metsa astudes aga hakkas mul õudne – äkitselt olin seente piiramisrõngas. Pilvikud, riisikad, kukeseened, mõni puravik, kõikides värvitoonides kärbseseeni + lugematud seenelised eluvormid, mida mina nimetan sitaseenteks. Nad oleksid olnud nagu elus ja tahtsid mind kinni püüda. Haarasid kiiresti Selveri kotitäie kukekaid ja lasin jalga. Ühtlasi on see ka viimane seenejutt sel aastal.

2. Jõhvikasoo. Päike paistab, järv sillerdab ja maapind on täis hiigeljõhvikaid. Tunnikesega noppisime Ermoga kahepeal pool ämbrit.

3. Kui sa pole oma lapsi näinud kaks päeva, siis on nad kohe kuidagi eriti nunnud ja armsad

1. Jätsin mõlemad lapsed lasteaiast koju ja tegime pika ning uimase hommiku. Ei pannud kella helisema, vaid magasime nii kaua kui tahtsime. Ei söönud hommikusööki poolenisti jooksu pealt, vaid katsime ilusasti laua ja olime kohe täitsa rahulikult. Muidu on ju ikka tööpäeviti tamp taga, et lapsed ruttu lasteaeda ja mina kirjatööde kallale. Täna võtsin aeglaselt, sest kõik tööd “jooksevad” ja midagi “ei põle” praegu.

Tallinn-Viljandi maantee ääres on üks põld, mis sügiseti on kohe eriti pilkupüüdev – kõrvitsapõld.

2.  Sõit läbi ilusa Eestimaa Savilöövile. Iseenesest pole selles midagi erilist, kuid millegipärast on mul alati Viljandist “allapoole” jõudes tunne, et olen oma päris kodus.

3. Täiesti suvine õhtupoolik Savilöövi terrassil. Kallis inimene, hea Cava, sume suveõhtu, ei mingeid sääske, ritsikad ja eemal haugatavad koerad. Pilve vahelt piiluv kuu ka. Missahingveeltahtaoskad.

1. Hanna ja Helena kasvasid üleöö – veel paar päeva tagasi olid lasteaiasandaalid neile täitsa parajad, kuid nüüd äkki – varbad täitsa üleöö. Helena tuli hommikul mu juurde kohe lausa kurval, et “emme, need retuusid on mulle JUMALA väikesed!” Tore ju! Ahjaa, hea on veel see, et õnnestus kohe esimesel katsel leida poest sobilikud ja enamvähem norm hinnaga uued sandaalid. Keeruline ülesanne, sest jalanõud peavad a)meeldima kandjale, b) olema hinnalt sobilikud, c)olema jalale tervislikud ja d)neid on vaja kaks paari.

2. Teen ühe katse ja vaatan, kas 30 päevaga on tõesti võimalik saada omale ilusaid kõhulihaseid. Alustasin nüüd.

3. Esimene sellesügisene õunakook. Majataguse õunapuu õuntest. Uues-Maailmas on ju nii, et majade vahel kasvavad vanad õunapuud, mis nii mõnelgi sügisel on paksult maitsvaid õunu täis. Ja teate, meie kõrvaltänavas üks kasvatab kartuleid. Päriselt ongi kartulivaod, Tallinna kesklinnas:)