Archive for mai, 2020

Jõel, rabas ja Ullusaarel

mai 31, 2020 · Rubriigid: Ümbrus, Elamus, Eluolu

Vist peaksin selle blogi ümbernimetama rabas ja metsas kolamise blogiks. Sest muust ma ju viimasel ajal siin eriti ei kirjuta.

Igatahes. Kolm päeva ja kolm toredat matka.

Reede õhtul rahvaga jõe peal kanuutamas. Päikeseloojang kui sulakuld, koprad toimetamas, ööbikud laksutamas. Täiuslik meditatsioon.

Minek!

Tagasi jõudes oli päike juba loojunud. 

Laupäeval trampisime Hga rabas ühelt saarelt teisele ja ringi ümber raba. Hea ring, väga mõnus jalutamine 4 tundi. Rabas kõik õitseb – murakad, sookail, küüvitsad. Uimastav lõhn, mis jääb külge riietele ja koerale. Ma ei suutnud kokku lugeda, kui palju lendas raba kohal merikotkaid, aga kümmekond võis neid küll olla.

Ja muidugi selle retke nael – suur põdrasarv. Olen ammu unistanud, et leiaks ometi mõne sarve, ning sättinud oma käike sinna, kus põdrad käivad. Skoor ümmargune null kuni praeguseni.

Uhke sarv

Juba eelmisel nädalal tahtsin ühe siinkandis toimuma pidanud matkaga liituda ja rännata Ullusaarele. Ära jäi, sest rahvast ei saanud kokku. Ära jäi ka sellel pühapäeval toimuma pidanud ametlik matk. Aga me tegime asja Hannaga mitteametlikult ära ning rändasime ikkagi Ullusaarele Jõmmsohu.

Kõigepealt ma pean aga selle Ullusaare värgi ära seletama. Et mis hull ja mis saar. Tegelikult on selle soosaare nimi Pikassaar, aga Ullusaareks hakati teda kutsuma siis, kui üks hull seal end päriselt sisse seadis. Nimelt põgenenud Piirissaarelt pärit Arnold Karila kuskil 1960ndate lõpus Tartust hullumajast ja elanud seal kaugel soosaarel tükk aega. Segased ajad ja metsavendadega oli veel probleeme. See, et kuskil soosaarel elab mingi kahtlane isik, ei sobinud kohe mitte. Niisiis korraldati haarang ja võeti Karila kinni. Tema aga polnud üldse nõus saarelt vabatahtlikult ära tulema ja nii pidid miilitsad ta soost nagu karu kinniseotuna välja tassima. Selgus, et poliitikaga pole tal aga midagi pistmist, oli lihtsalt vaimsete probleemidega inimene.

Matkakaaslane tõmbab mätta peal natuke hinge
Mingit teed või selgestinähtavat rada Ullusaarele ei lähe. Meie läksime Hannaga otse üle soo ja soosaarte: ikka Põdranõnalt Perässaarde, sealt Kõrgessaare kaudu Ullusaarele ja tagasi Põdranõnale. GPS näitas kokku ringiks 10 km ja vantsisime seda 5 tundi. Maastik madalsoole kohaselt väga raske, ainult ekstremistidele. Sain säärikust korralikult vett välja kallata, sest kui hooletult astudes võid sääriku lausa sohu ära kaotada.

Ebaküdooniad metsas

Aga asi juba algas Põdranõnal toredasti. Seal on kaks vana talukohta (Viira ja Põdranõna), kus olen ennegi kolamas käinud. Aga et ühe juures on kaasik, mille alustaimestiku moodustab ebaküdoonia, see oli küll üllatus.

Edasi need soosaared. Need on muidugi müstilised. Igivanad ja ilmatu jämedad puud, puntras tormimurrud, kõikjal sigade tegutsemisjäljed. Leidsime ka arvatava karu magamiskoha. Ullusaarel polnud midagi. NB! Loe postitus lõpuni, siis saad teada, miks seal midagi ei olnud.

Igatahes ei saanud me Hannaga kumbki aru, mispärast ei võinud inimene nii toredas kohas elada. See ju täitsa paradiis. Tagasi tulime juba otse üle soo ning enne kojusõitmist pakkus Hanna välja, et me peaks ikka kuusekasve ka korjama. Et kuda me lähme niimoodi täiesti tühjade kätega koju. Nii saigi. Nendest kuusekasvudest saab limonaad ja siirup.

Ubaleht, madalsoode taim

Neist saab hüva kraami talveks!

Matkalised Ullusaarel

Hiljem: Ullusaare mõistatus või lihtsalt viga kaardil? Tegelikult ullusaar asub hoopis teises kohas. Seal on näha Arnoldi maja varemed, pliidijäänused, tema põllupeenrad. Seal ta elas nagu mäletavad need, kes ta soost välja tõid. Just sellepärast polegi Pikassaarel hoopiski pistmist ulluga, vaid keegi on lihtsalt vea teinud. Aga kes tahab matkata Ullusaarele, lasku aga endiselt käia. Ma edaspidi lähen ikka sellele õigele saarele:)

2 kommentaari »

Kanuu- ja matkajuttu

mai 20, 2020 · Rubriigid: Elamus, Eluolu

Ilus elu jõe ääres. Ülevalt on hea ka näha, kui ulatuslikult on koprad ette võtnud puude langetamise. 

Jätkan ikka oma matkateemaliste lugudega.

Vahepeal on kõvasti matkatud ja soodes ümberhulgutud. Matkanud oleme me kõik, ka kõige pisemad. Nimelt nemad võtsid H.ga ette lausa 2-päevase robinsonistiilis olemise. Kaasa võeti õnged ning elati mõnusasti jõeääres. Lapsed õppisid lugu pidama jõeveest keedetud kalasupist, mis pidada olema hiiglama maitsev. Said ka veidi kalapüügiga käe valgeks.

Ma ise jäin seekord koju, sest keegi peab ka suure koerapere eest hoolitsema. Sellegipoolest on mulle väga oluline, et lapsed oleksid võimalikult palju lähikontaktis loodusega. See on vajalik ja see on asi, mis päriselt oluline. Sellised elamused on palju tähtsamad kui mistahes materiaalsed väärtused.

Supp maitseb palju paremini, kui oled selle valmistamisel ise ka vaeva näinud. Näiteks kartuleid koorinud. 

Kanuutamine aprillikuises Emajõe-Suursoos

Ise olen palju kolanud ümbruskonna erinevates rabades ja soodes. Mitme eesmärgiga – leida uusi põnevaid (ja läbitavaid) radu ja paiku ning leida teatavaid kuivanud lehti. Sinna kuivalehekohtadesse tekivad nimelt 2 kuu pärast imelised kollased rabamurakad. Oeh, mul ainuüksi nende lehtede nägemisest ja nende peale mõtlemisest tõuseb vererõhk. Ei ole kerge olla paadunud korilane.

Õigupoolest olen korilusega juba alustanud. Ei suutnud vastu panna kogritsapiltidele, millega sõbrad sotsiaalmeedias ahvatlevad ja käisime Hannaga neid tegelasi otsimas. Leidsime ka. Mitte just palju, aga ehk on häda valedes kohtades või liiga külmas kevades. Aga noh, õnneks keegi teine neid meie peres millegipärast ei söö.

Koriluse alla läheb vast ka islandi käokõrv, mida hea hulga koju tassisin ja siirupiks võlusin. Köharohumaitseline ja metsalõhnaline mõnus värk.

Minu ustav ja väsimatu kaaslane sooseiklustel

Tagasi rabajuttude ja vererõhukergitamise juurde. See viimane tõuseb ka siis, kui leida mõni uus eriti äge soosaar või seniavastamata paik. Ja neid ikka on. Matkasime kord Kustiga üle lageda raba ühele saarele. Andis ikka minna. Raba kohal tiirles hulgaliselt kotkaid (nagu alati). Üks kodanik lahkus kiiruga ka sellelt saarelt. Kohalejõudes taipasin, mis värk – see on vist tema saar. Igatahes oli paik täis pruune igas suuruses kotkasulgi (rõõmustagem kohalikud indiaanlased!) ja kotkaväljaheiteid. Jah, ma olen jõudnud nii kaugele, et rõõmustan, kui näen metsas mõne looma-linnu s**ta. Igatahes lasime sealt saarelt kiiresti jalga. Ei tahtnud pererahvast rohkem segada.

Kohtumisi loomade-lindudega on tegelikult viimasel ajal olnud sisuliselt iga päev. Huvitav, kuidas ma varem nagu ei osanud neid märgata. Soojõe ääres nägin hiljuti jäälindu, kes tegelikult üldse ei peaks siin olema, sest tema armastab kõrgeid kaldaid, kuid soojõgi voolab mätastarnade ehk pokude vahel. Kord ärkasime öösel akna tagant kostva jõletuma kräunumise peale. Seal kräunus metsakass ilves. Teda pole küll umbes aastajagu näinud, aga hea teada, et ta on endiselt ümbruskonnas liikumas. Kitse “haukumine” kuskil maja taga metsas on ka tavaline. Lisaks on meie lähikonda sisse seadnud üks seapere – hulk triibulisi põrsaid ja vähemalt 2 suurt looma. See mind väga ei rõõmusta (ehk nad võiksid kolida kaugemale kui 200 meetrit majast), sest me kartulipõld on reaalses ohus. Veel avastasin ühelt saarelt mägralinna, aktiivne ja käigus. Karumõmmi pole kohanud, aga tema s**ta küll. Viimase aja sügavaim elamus on aga vast hüüp. Puhu ja saad teada, millist häält teeb see soolind, kes ohtu korral püüab sarnaneda pillirootuustakaga. Tema hääl on tontlik ja sellepärast kutsub vanarahvas teda sookuradiks või ööhirmutajaks.

Varahommikune raba.

Kell on 5.30. Raba kajab tedremängust ja aegajalt kostab sookuradi tontlik huige. Jõekäärus toimetab kobras. Milline rõõm ja rikkus on olla kõige selle keskel. 

Kogun ja talletan neid kogemusi ning kibelen neid teistegagi jagama. Meie kanuud ootavad matkalisi ja matkakalender on paika pandud. Meil on tasapisi täienev Facebooki lehekülg ja ettevõtte veebisait. Tõsi, see viimane on (ja arvatavasti ka jääb) ainult inglise keelseks.

 

4 kommentaari »