Ahunapalu maasektori veebikodu

2016 oli aasta, kus ma viisin lapse valel päeval trenni (sest unustasin ära, mis päeval ta trennis peab minema) ja läksin ise valesse spordiklubisse trenni. Unustasin palju ja tegin kõvasti tööd. Kirjutasin iga kuu vähemalt 15 lugu ja leidsin mitmeid uusi koostööpartnereid. Kaotasin kellegi ja leidsin kellegi. Tutvusin hulga toredate inimestega ja tundsin sooja kogukonnatunnet meie Hargla kandis. Elasin nädal aega elektrita ja hoolitsesin 10 päeva kipsis jalaga lapse eest. Tundsin rõõmu puhtast veest, vaikusest ja talvisest selgest tähistaevast. Korjasin ämbrite viisi seeni ja marju. Saatsin lapsed kooli. Investeerisin aktsiatesse ja maasse. Avastasin uuesti pilatese võlud ja kaotasin sangad. Käisin mitmel täiesti stressivabal reisil. Hindasin ümber oma elu. Jõudsin kannapöörde algusesse. Mängisin palju klaverit, kuulasin muusikat veel rohkem. Laulsin koos oma emaga võru keeles üksildase metsajärve ääres ja Uma Pidol.

Kui ma kirjutaksin seda postitust pool aastat tagasi, oleks see ilmselt väga mustades toonides ja pessimistlik. Aga täna, aasta viimasel päeval, kui ma selle aasta peale tagasi vaatan, siis ….. oli see vast aasta! Ja jah, muidugi olen ma sügavalt subjektiivne ning inimese mälu on kord juba nii programmeeritud, et meelde jääb hea ning oluline on lõpuks summa, mis kokku tuli.

Aga mis siis oli 2016ndal?

/miski siinkirjutatust pole reas tähtsuse järgi/

• Hanna ja Helena nakatusid mäesuusapisikust! See on väga oluline, sest see on lihtsalt nii hea ja ma tahan, et nad saaks osa, kõigest heast, mis maailmas pakkuda on ning midagi ei jääks proovimata hirmu tõttu.
• Aastaid kestnud veeprobleem Savilöövil sai lahenduse. Tulid mehed puuriga ja puurisid uue kaevu. Nii lihtne see ongi! Siiani ei saa aru, miks kuulasin jutte sellest, kuidas kaevu kaevamine on üks kohutavalt keeruline töö ja kuidas vett ei pruugi ikka saada ning ainult raha on ära raisatud.
• Ma tegin tööd kiiremini. Katsun juurutada süsteemi 4-päevasest töönädalast. Mõnikord õnnestubki, aga mitte liiga tihti. Nipp on väga lihtne – võta vastu kõik tööd, mis sulle pakutakse ja hakka nendega kohe pihta. Ei tohi mõelda selle peale, et kuidas niiiiii palju on teha ja kui raske see kõik on. Ja kuidas ma varsti hakkan ennast liigutama. Ei. Stardirada nulliks! Mida kiiremini hakkad pihta, seda kiiremini saavad valmis ja seda rohkem jääb aega mängimiseks-lustimiseks.

• Läbi terve aasta veetsin väga palju tunde Bachi kuulates. Õigupoolest sisuliselt iga päev. See on nii lummav, edasiviiv, innustav muusika, et ma ei tea paremat. Kevadel kuulasin Matteuse passiooni lives ja see helises pärast kaks ööd kõrvus.
• Hakkasin jälle klaverit mängima. Loogiline ka – ega ei saa mängida, kui sul pole pilli kodus. Minu Bechstein jõudis lõpuks eksirännakutelt koju ja me veetsime peaaegu iga päev koos aega.

• Ehitamine Savilöövil – palju on ehitatud. Olen rohkem ehitanud oma kätega ja see on lausa vabastav kogemus. Pööningul on nüüd tuba, kus saab suvel elada. Ei pea enam külalisi telki ööbima ajama.
• Õppisin kasutama hulka tööriistu, mida varem teadsin olevat rangelt meeste rida. Kas teate, kui hea tunne on lõigata ise telliskivi pooleks? Tõmmata saag käima ja saagida ära riidatäis puid? Ehitada valmis jupp seina? Parandada ära soemüür? Hea on see just teadmise poolest, et midagi ei jää tegemata sellepärast, et ma ei oska v ei suuda.

• Superäge sünnipäevamatk Jussi nõmmele Kõrvemaal. Käisin seal ka aasta esimesel päeval ning sellest käigust sündis ka lugu Eesti Loodusesse. Selline täiesti isekirjutav lugu – istud arvuti taha, asetad käed klaverile ja tuleb! Te pole kuulnud, kuidas paugub külma käes jää? Minge külmal talvepäeval, kui jää on alles tekkinud, järve äärde ja kuulake. See on imeliselt müstiline kogemus.
• Hanna ja Helena õppisid ratsutama ja käisid terve suve ratsatrennis. Meie kanti on tekkinud palju hobuseid ja mitmeid hobusehuvilisi ja üldse elu keeb meil siin. Ääremaa on täiesti ok!
• Osalesin lauljana Uma Pidol ja õppisin ära terve hulga võrukeelseid laule. Selgus, et koorilaul polegi nii vastik ja tüütu nagu mul oli kooliajast meelde jäänud. On hoopis erakordselt tore ja ühendav kogemus.
• Kanuutamine Koival ja Võhandul. Koival koos meiekandi rahvaga ning ühel suve kõige palavamal päeval. Koiva on üks lai, madal ja igav jõgi. Kui kanuud tagasi ei lükka, siis ta vaevalt liigub. Seevastu Võhandu on mõnus väljakutse keskendumisele ja leidlikkusele. Ja nii kiire, et pole aega lonksu vettki võtta.

• Meeletu torm, mis hävitas meie kandis sadu hektareid metsa. Valgast kojusõit, mis kestis 3 tundi, kuna tee oli sellele langenud puudest kinni. Meie majapidamine jäi küll tormist puutumata, kui välja arvata veidike laiali lennanud kasvuhoone ja mõned murtud toomingad metsas.
• Nädal aega elu ilma elektrita. See ei ole romantiline, vaid tüütu! Toit ei säili, akud saavad koguaeg tühjaks, kaevupump ei tööta, inimesed muutuvad närviliseks.
• SMS, mis muutis mu elu kardinaalselt. Vabanemine ja äratundmine, et mõttetu on püüda luua midagi millestki, millel pole potentsiaali ega õigupoolest mitte midagi muud peale tühjade sõnade. Ma ei saa olla koos kellegagi, kellega pole võimalik koos unistada ja kes ei oska lõpetada mu lauseid. Ning kelle peale ei saa olla kindel. Parem siis olla juba üksi. Las minna!

• Lõputud käigud Hargla kandi metsadesse. See on just selline mets, mida linnainimene kardab – eemal suurtest teedest, künklik ja hiigelsuur. Vaatad üles ja tunne on selline nagu oleksid kiriku võlvide vahel. Ja kui hooletult pea laiali otsas sammud ning ümbritsevat pidevalt tähele ei pane, on kerge eksida. Minu jaoks maailma kõige turvalisem paik.
• BWV 582.
• Pealtnäha täitsa hall ja kole sügispäev, kui ma käisin tegemas üht lugu. See päev oli selle aasta kõige helgem. Lugu ise on tavaline, aga see küll mitte, et lähed lugu tegema ja leiad hingesugulase, kellegi täiesti erilise. Võib-olla selle inimese, keda oled koguaeg eneselegi teadmata otsinud. Ja kuidas mõtled päev otsa, mismoodi teha nii, et õhtuni oleks rohkem aega ja ei peaks veel ära sõitma. Hiljem selgub, et ka tema mõtleb nii.
• Koerad, palju koeri. Esiteks Aadu – see naaberküla snautser. No ma tõesti ei tea peale oma kunagise snautseri ühtegi nii ägedat tegelast. Ja siis veel hulk ülevoolavalt sõbralikke koeri.
• Peterburis David Garrettit kuulamas. Kontsert oli fantastiline, viimaste aastate ja võib-olla üleüldse seni kõige vägevam muusikaelamus. Pole sellest siiani üle saanud. Ja reis ise oli ka väga eriline, millest ma pole ka üle saanud. Uitmõttest sündinud ettevõtmine, esimene plaan. Salvestasin iga hetke.

• Hanna ja Helenaga Viljandis folkimas. Helena võttis omal algatusel kaasa viiuli ja teenis esimese oma raha Aida ees mängides. Küll oli uhke ja kohe tegi välja õele suure ja värvilise jääjoogi:)
• Nad lõpetasid lasteaia (ja mina hoidsin kinni pisaraid) ja läksid kooli (ja mina hoidsin kinni pisaraid). Kooliks on Tln ühisgümnaasium ja neile meeldib koolilapseelu väga. Helena on klassis üks priimuseid, Hanna on rohkem selline kunstihing nagu ta ikka. Mu armas kallis boheemlane:)
• Helena hakkas käima tsirkusetrennis ja on õppinud hulgaliselt igasuguseid akrobaatilisi trikke. Hanna jätkab ballettiga ja teeb esimesi harjutusi varvaskingadega.

• Hannat ja Helenat tabas lugemisvaimustus. Nad on viimasel ajal olnud iganädalased külalised kooli raamatukogus ja nad ei laenuta sealt sugugi mitte ainult pildiraamatuid.
• Fantastiline Luikede Järv koos lastega Estonias. Nendega teatris käia on suur rõõm. Lööme ennast kõik lille ja oleme uhked. Neid ei pea teatris keelama ega õpetama, kuidas käituda, sest nad oskavad seda juba suurepäraselt. Orkestripillid on ka kõik selged ja muusikat oskavat kuulata. Rääkimata sellest, et tantsimist vahivad sõna otseses mõttes suu ammuli.
• Laiendasin Savilöövit ja ostsin ära kõrvalkrundi, mida olin aastaid ihaldanud. Savilöövi on nüüd 3x suurem kui enne.
• Me oleme kõik olnud suhteliselt terved. Minul pole arsti juurde olnud asja rohkem kui riiklikule sõeluuringule, Hannal ja Helenal aga vaid perearsti koolieelsele läbivaatusele. Aasta lõpus hüppas Helena batuudil kuidagi nii õnnetult, et pöialuu sisse tuli mõra ja pidi 10 päeva kipsis veetma. Ta ise suhtus küll asjasse vaid positiivselt – luges kodus raamatuid ja mängis segamatult üksi oma lego-mänge. Jalg paranes ilusti.
• Küsimus “kuidas oleks siin elada?” sai uue vormi ja mõtte: “kuidas oleks elada SIIN?” Vanamoodi elu ei ole enam võimalik jätkata.

Eelmise aasta aruandes panin kirja 52 soovi või mõtet 2016. aastaks. Praegu neid vaadates, siis ma olin ikka väga tagasihoidlik. Ses mõttes, et hulk soove on läinud täide ja kuhjaga.

Veel aasta varem elasin nii ja 2013ndal nii.

Tänavu panin samuti kirja hulga soove, plaane ja ideid. Neid sai kokku üle 60. Aasta pärast vaatan, mis neist kõigist saanud on.

Teile soovin, et…

…unistaksite! Pole vahet, kas väikselt suurelt, aga unistada tuleb. Ei tohi vegeteerida tuimalt päevast-päeva või palgapäevast-palgapäevani.

…koguksite häid hetki. Salvestage! Jätke meelde! Kirjutage üles! Nad lähevad muidu nii meelest ära, et varsti ei mäleta enam, et üldse midagi oligi.

…oleksite tänulik selle eest, mis teil juba on. Lihtne on harjuda heaga enda ümber ja mitte seda enam märgata.

…käiksite terve mõistuse ja oma südametunde järgi. Pole oluline, mida arvavad teised. Igaüks on ise oma õnne sepp.

… lõpetaksite kräpi söömise. Keha ei vaja maitsetugevdajat, transrasvu ega lõpututes kogustes suhkrut. Lugege silte!

…käiksite rohkem looduses.

…ja kuulaksite rohkem vaikust.

Ma pole ammu kirjutan Helena viiuliõpingutest. Katsun vea parandada.

Ta jätkab Nõmme Noortemajas ja tal läheb päris hästi. Vahepeal võtab küll väsimus võimust ja siis kipub elevus vähenema, aga üldiselt on ta vist maiku kätte saamas, et kui ta nüüd jätkab, siis edasi läheb ägedamaks see mängimisevärk.

Vaikselt olen temaga arutanud mõtet, et ta läheks ikkagi muusikakooli pilli õppima. Solfedžot ta praegu ei saa ja sellest on puudus. Jah, ta tunneb rütme ja õige väheke ka nooti, aga oleks vaja reeglipärast tegelemist. Kodus olen talle nooti niipalju õpetanud, et mõne lihtsa lastelaulu suudab ta noodist ära mängida. See muidugi innustab teda väga – näiteks õppis ta ise laulikust mängima “Kus on minu koduke” ja “Poisid ritta” ning tunneb selle üle suurt uhkust.

Veerandviiul ja poolviiul

Väga uhke on ta ka selle üle et hakkab nüüd mängima poolviiuliga. Juba kolmas viiul kolme aasta jooksul.

Oli ka tore kontsert neil “viiulikooliga”. Helena mängis 4 lugu – 2 soolot, 2 ansamblis. Tema erisoov oli et saaks mängida Pärdi Jaaniussilaulu (Helena on suur Pärdi lastelaulude fänn) ja siis ei suutnud ka Hanna enam asjast kõrvale jääda, vaid pakkus välja, et ta võib laulda. Nii me siis esinesimegi, sest ma ei pääsenud ka klaveri taha istumisest.