Archive for detsember, 2016

Aastaaruanne 2016: elu on ilus!

2016 oli aasta, kus ma viisin lapse valel päeval trenni (sest unustasin ära, mis päeval ta trennis peab minema) ja läksin ise valesse spordiklubisse trenni. Unustasin palju ja tegin kõvasti tööd. Kirjutasin iga kuu vähemalt 15 lugu ja leidsin mitmeid uusi koostööpartnereid. Kaotasin kellegi ja leidsin kellegi. Tutvusin hulga toredate inimestega ja tundsin sooja kogukonnatunnet meie Hargla kandis. Elasin nädal aega elektrita ja hoolitsesin 10 päeva kipsis jalaga lapse eest. Tundsin rõõmu puhtast veest, vaikusest ja talvisest selgest tähistaevast. Korjasin ämbrite viisi seeni ja marju. Saatsin lapsed kooli. Investeerisin aktsiatesse ja maasse. Avastasin uuesti pilatese võlud ja kaotasin sangad. Käisin mitmel täiesti stressivabal reisil. Hindasin ümber oma elu. Jõudsin kannapöörde algusesse. Mängisin palju klaverit, kuulasin muusikat veel rohkem. Laulsin koos oma emaga võru keeles üksildase metsajärve ääres ja Uma Pidol.

Kui ma kirjutaksin seda postitust pool aastat tagasi, oleks see ilmselt väga mustades toonides ja pessimistlik. Aga täna, aasta viimasel päeval, kui ma selle aasta peale tagasi vaatan, siis ….. oli see vast aasta! Ja jah, muidugi olen ma sügavalt subjektiivne ning inimese mälu on kord juba nii programmeeritud, et meelde jääb hea ning oluline on lõpuks summa, mis kokku tuli.

Aga mis siis oli 2016ndal?

/miski siinkirjutatust pole reas tähtsuse järgi/

 

IMG_4169

  • Hanna ja Helena nakatusid mäesuusapisikust! See on väga oluline, sest see on lihtsalt nii hea ja ma tahan, et nad saaks osa, kõigest heast, mis maailmas pakkuda on ning midagi ei jääks proovimata hirmu tõttu.
  • Aastaid kestnud veeprobleem Savilöövil sai lahenduse. Tulid mehed puuriga ja puurisid uue kaevu. Nii lihtne see ongi! Siiani ei saa aru, miks kuulasin jutte sellest, kuidas kaevu kaevamine on üks kohutavalt keeruline töö ja kuidas vett ei pruugi ikka saada ning ainult raha on ära raisatud.
  • Ma tegin tööd kiiremini. Katsun juurutada süsteemi 4-päevasest töönädalast. Mõnikord õnnestubki, aga mitte liiga tihti. Nipp on väga lihtne – võta vastu kõik tööd, mis sulle pakutakse ja hakka nendega kohe pihta. Ei tohi mõelda selle peale, et kuidas niiiiii palju on teha ja kui raske see kõik on. Ja kuidas ma varsti hakkan ennast liigutama. Ei. Stardirada nulliks! Mida kiiremini hakkad pihta, seda kiiremini saavad valmis ja seda rohkem jääb aega mängimiseks-lustimiseks.
  • Läbi terve aasta veetsin väga palju tunde Bachi kuulates. Õigupoolest sisuliselt iga päev. See on nii lummav, edasiviiv, innustav muusika, et ma ei tea paremat. Kevadel kuulasin Matteuse passiooni lives ja see helises pärast kaks ööd kõrvus.
  • Hakkasin jälle klaverit mängima. Loogiline ka – ega ei saa mängida, kui sul pole pilli kodus. Minu Bechstein jõudis lõpuks eksirännakutelt koju ja me veetsime peaaegu iga päev koos aega.

20160726_205742_resized

  • Ehitamine Savilöövil – palju on ehitatud. Olen rohkem ehitanud oma kätega ja see on lausa vabastav kogemus. Pööningul on nüüd tuba, kus saab suvel elada. Ei pea enam külalisi telki ööbima ajama.
  • Õppisin kasutama hulka tööriistu, mida varem teadsin olevat rangelt meeste rida. Kas teate, kui hea tunne on lõigata ise telliskivi pooleks? Tõmmata saag käima ja saagida ära riidatäis puid? Ehitada valmis jupp seina? Parandada ära soemüür? Hea on see just teadmise poolest, et midagi ei jää tegemata sellepärast, et ma ei oska v ei suuda.

IMG_4270

  • Superäge sünnipäevamatk Jussi nõmmele Kõrvemaal. Käisin seal ka aasta esimesel päeval ning sellest käigust sündis ka lugu Eesti Loodusesse. Selline täiesti isekirjutav lugu – istud arvuti taha, asetad käed klaverile ja tuleb! Te pole kuulnud, kuidas paugub külma käes jää? Minge külmal talvepäeval, kui jää on alles tekkinud, järve äärde ja kuulake. See on imeliselt müstiline kogemus.
  • Hanna ja Helena õppisid ratsutama ja käisid terve suve ratsatrennis. Meie kanti on tekkinud palju hobuseid ja mitmeid hobusehuvilisi ja üldse elu keeb meil siin. Ääremaa on täiesti ok!
  • Osalesin lauljana Uma Pidol ja õppisin ära terve hulga võrukeelseid laule. Selgus, et koorilaul polegi nii vastik ja tüütu nagu mul oli kooliajast meelde jäänud. On hoopis erakordselt tore ja ühendav kogemus.
  • Kanuutamine Koival ja Võhandul. Koival koos meiekandi rahvaga ning ühel suve kõige palavamal päeval. Koiva on üks lai, madal ja igav jõgi. Kui kanuud tagasi ei lükka, siis ta vaevalt liigub. Seevastu Võhandu on mõnus väljakutse keskendumisele ja leidlikkusele. Ja nii kiire, et pole aega lonksu vettki võtta.

IMG_5051

  • Meeletu torm, mis hävitas meie kandis sadu hektareid metsa. Valgast kojusõit, mis kestis 3 tundi, kuna tee oli sellele langenud puudest kinni. Meie majapidamine jäi küll tormist puutumata, kui välja arvata veidike laiali lennanud kasvuhoone ja mõned murtud toomingad metsas.
  • Nädal aega elu ilma elektrita. See ei ole romantiline, vaid tüütu! Toit ei säili, akud saavad koguaeg tühjaks, kaevupump ei tööta, inimesed muutuvad närviliseks.
  • SMS, mis muutis mu elu kardinaalselt. Vabanemine ja äratundmine, et mõttetu on püüda luua midagi millestki, millel pole potentsiaali ega õigupoolest mitte midagi muud peale tühjade sõnade. Ma ei saa olla koos kellegagi, kellega pole võimalik koos unistada ja kes ei oska lõpetada mu lauseid. Ning kelle peale ei saa olla kindel. Parem siis olla juba üksi. Las minna!

IMG_2991

  • Lõputud käigud Hargla kandi metsadesse. See on just selline mets, mida linnainimene kardab – eemal suurtest teedest, künklik ja hiigelsuur. Vaatad üles ja tunne on selline nagu oleksid kiriku võlvide vahel. Ja kui hooletult pea laiali otsas sammud ning ümbritsevat pidevalt tähele ei pane, on kerge eksida. Minu jaoks maailma kõige turvalisem paik.
  • BWV 582.
  • Pealtnäha täitsa hall ja kole sügispäev, kui ma käisin tegemas üht lugu. See päev oli selle aasta kõige helgem. Lugu ise on tavaline, aga see küll mitte, et lähed lugu tegema ja leiad hingesugulase, kellegi täiesti erilise. Võib-olla selle inimese, keda oled koguaeg eneselegi teadmata otsinud. Ja kuidas mõtled päev otsa, mismoodi teha nii, et õhtuni oleks rohkem aega ja ei peaks veel ära sõitma. Hiljem selgub, et ka tema mõtleb nii.
  • Koerad, palju koeri. Esiteks Aadu – see naaberküla snautser. No ma tõesti ei tea peale oma kunagise snautseri ühtegi nii ägedat tegelast. Ja siis veel hulk ülevoolavalt sõbralikke koeri.
  • Peterburis David Garrettit kuulamas. Kontsert oli fantastiline, viimaste aastate ja võib-olla üleüldse seni kõige vägevam muusikaelamus. Pole sellest siiani üle saanud. Ja reis ise oli ka väga eriline, millest ma pole ka üle saanud. Uitmõttest sündinud ettevõtmine, esimene plaan. Salvestasin iga hetke.

folk2016

  • Hanna ja Helenaga Viljandis folkimas. Helena võttis omal algatusel kaasa viiuli ja teenis esimese oma raha Aida ees mängides. Küll oli uhke ja kohe tegi välja õele suure ja värvilise jääjoogi:)
  • Nad lõpetasid lasteaia (ja mina hoidsin kinni pisaraid) ja läksid kooli (ja mina hoidsin kinni pisaraid). Kooliks on Tln ühisgümnaasium ja neile meeldib koolilapseelu väga. Helena on klassis üks priimuseid, Hanna on rohkem selline kunstihing nagu ta ikka. Mu armas kallis boheemlane:)
  • Helena hakkas käima tsirkusetrennis ja on õppinud hulgaliselt igasuguseid akrobaatilisi trikke. Hanna jätkab ballettiga ja teeb esimesi harjutusi varvaskingadega.

hanna-varbad

  • Hannat ja Helenat tabas lugemisvaimustus. Nad on viimasel ajal olnud iganädalased külalised kooli raamatukogus ja nad ei laenuta sealt sugugi mitte ainult pildiraamatuid.
  • Fantastiline Luikede Järv koos lastega Estonias. Nendega teatris käia on suur rõõm. Lööme ennast kõik lille ja oleme uhked. Neid ei pea teatris keelama ega õpetama, kuidas käituda, sest nad oskavad seda juba suurepäraselt. Orkestripillid on ka kõik selged ja muusikat oskavat kuulata. Rääkimata sellest, et tantsimist vahivad sõna otseses mõttes suu ammuli.
  • Laiendasin Savilöövit ja ostsin ära kõrvalkrundi, mida olin aastaid ihaldanud. Savilöövi on nüüd 3x suurem kui enne.
  • Me oleme kõik olnud suhteliselt terved. Minul pole arsti juurde olnud asja rohkem kui riiklikule sõeluuringule, Hannal ja Helenal aga vaid perearsti koolieelsele läbivaatusele. Aasta lõpus hüppas Helena batuudil kuidagi nii õnnetult, et pöialuu sisse tuli mõra ja pidi 10 päeva kipsis veetma. Ta ise suhtus küll asjasse vaid positiivselt – luges kodus raamatuid ja mängis segamatult üksi oma lego-mänge. Jalg paranes ilusti.
  • Küsimus “kuidas oleks siin elada?” sai uue vormi ja mõtte: “kuidas oleks elada SIIN?” Vanamoodi elu ei ole enam võimalik jätkata.

img_5481

Eelmise aasta aruandes panin kirja 52 soovi või mõtet 2016. aastaks. Praegu neid vaadates, siis ma olin ikka väga tagasihoidlik. Ses mõttes, et hulk soove on läinud täide ja kuhjaga.

Veel aasta varem elasin nii ja 2013ndal nii.

Tänavu panin samuti kirja hulga soove, plaane ja ideid. Neid sai kokku üle 60. Aasta pärast vaatan, mis neist kõigist saanud on.

Teile soovin, et…

…unistaksite! Pole vahet, kas väikselt suurelt, aga unistada tuleb. Ei tohi vegeteerida tuimalt päevast-päeva või palgapäevast-palgapäevani.

…koguksite häid hetki. Salvestage! Jätke meelde! Kirjutage üles! Nad lähevad muidu nii meelest ära, et varsti ei mäleta enam, et üldse midagi oligi.

…oleksite tänulik selle eest, mis teil juba on. Lihtne on harjuda heaga enda ümber ja mitte seda enam märgata.

…käiksite terve mõistuse ja oma südametunde järgi. Pole oluline, mida arvavad teised. Igaüks on ise oma õnne sepp.

… lõpetaksite kräpi söömise. Keha ei vaja maitsetugevdajat, transrasvu ega lõpututes kogustes suhkrut. Lugege silte!

…käiksite rohkem looduses.

…ja kuulaksite rohkem vaikust.

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Comments (1) »

Lahtilaskmiskunst

Aeg-ajalt ma imestan, miks inimesed hoiavad nii kiivalt kinni vanadest ja mittetoimivatest asjadest. Näiteks suhetest.

Tüüpiline on olukord, et minnakse laiali ning selle asemel, et eluga edasi minna, hakkab üks või mõlemad teist vastastikku vaenama. Sõimama, süüdistama, tagaselja ussitama. Kulutama iseenda puhast energiat täielikult mõttetu tegevuse peale.

Jah, olen minagi seda teinud. Kunagi siis, kui olin veel noor ja rumal. Aga nüüd tean juba ammu, kui oluline on lahti lasta. Ja mida kiiremini seda teed, seda kiiremini läheb elu edasi ja saavad hakata juhtuma head asjad. Negatiivsust ja negatiivset energiat ei tohi enda juures hoida. Ma tean, et kui on vaja mingi jama selja taha jätta, tuleb kõndida nii kaua metsas, kuni see on selgeks mõeldud ja selja taga jäänud. Selleks võib kuluda mõni tund, aga võib kuluda ka päevi, kuid.

Tegelikult ei puuduta lahtilaskmine ainult inimsuhteid, vaid mistahes eluvaldkonda. No näiteks ka lugude kirjutamist ja avaldamist. Kui ma põeks iga oma loo pärast lõputult ega laseks nendest lahti, siis ei saaks ma vist pooltel öödel magada. Aga ma olen õppinud, et kui lugu on saadetud ära tellijale-toimetajale, siis minu jaoks on see teema unustatud. Ma panen selle loo kõrvale, sahtlisse “tehtud asjad”. Seal on need tegemised, mille üle minul puudub enam võim ja millega ma enam rohkem ei tegele.

Suhetega võiks ju olla sama. Et kui see on lõppenud, siis on see lõppenud. Ei ole vaja enam torkida. Ei ole vaja kügeleda, ei ole vaja kontakteeruda. Ja ei ole vaja püüda olla sõber.

Ma ei mõista fenomeni, et kui minnakse laiali jutuga, et “jääme sõpradeks”. No mis sõprus see on? Minu arust on sõprus see, kui sa tahad olla kellegi teise eluga kursis ja sa tahad, et tema oleks ka sinu eluga kursis. Aga miks peaks keegi tahtma kursis olla oma eksi elu detailidega? OK, kui mängus on lapsed, siis tuleb mingil määral kursis olla ja omavahel neutraalselt pinnal toime saada, aga muudel juhtudel pole küll omavaheline edasine suhtlemine kuidagi vajalik.

Jah, iseasi, kui suudetakse asjast täiskasvanud inimeste kombel üksteist süüdistamata ja vaenamata üle saada. Siis võib ju vahest natuke suhelda, aga muul juhul pole küll tegemist mingi sõprusega. Ka sellisel puhul on aga oluline mõistliku aja jooksul lõppenud asjast lahti lasta. Ma tean, et see on raske. Aga see on võimalik, kui ennast analüüsida ja mõista, miks asjad läksid nii nagu nad läksid. Kes teab, äkki on sellest kogemusest isegi midagi mõistlikku võimalik õppida. Vaenamise ja süüdistamise puhul on aga õppimine küll välistatud.

5 kommentaari »

David Garrett Peterburis

img_5547

Paar viimast aastat olen vahelduva eduga kuulanud David Garrettit. Nii kuu aega tagasi, kui jälle järjest tema lugusid ette võtsin, hakkasin mõtlema, et vaataks – äkki ta esineb kuskil lähedal. Et võiks ju minna päris elus vaatama, kas ta päriselt ka mängibki nii võimatult hästi ja kas päriselt ka ongi selline sassis juuste ning kottis pükstega tüüp.

Selgus, et ta on varsti esinemas Peterburis. Just nii varsti, et jõuab rahulikult hankida viisa, piletid jm kraami. Uitmõeldud-tehtud!

img_5538Rahvas oli pöördes veel enne kui DG üldse lavalegi jõudis.

Kontsert oli üle igasuguste ootuste ja üldse täitsa üle mõistuse. Pikk (koos vaheajaga ligi 3h) ja esimest noodist kuni viimaseni täiega andmine. Ta mängis rokilugusid, aga no Venemaal muidugi ei saa ilma Tšaikovskita, niiet jupp klaverikontserdist tuli ka ikka teha.

Mulle kohutavalt meeldib vaadata, KUIDAS inimesed pilli mängivad. Seda võib teha äärmiselt erinevalt – tuimalt, ükskõikselt, nagu tööd tehes, noodi järgi, aga ka rõõmuga, vabalt, nautides. Nii, et sa ei saa arugi, et ta mängib seda lugu sajandat v tuhandendat korda. Mida ta ju tegelikult teeb.

Igatahes – jah, kõik oligi nii nagu ma olen DG videotest näinud. Jah, ta tuli mängis rahva hulgas. Rahvas hullus. Lavale toodi vahepeal lilli ja kingitusi. Jah, ta kutsus lavale ühe lapse. Jah, suhtlebki nii vabalt publikuga. Ei lõuga sugugi lugude vahel nõmedalt “ailaavjuuuooooollll!!!!!!” Jah, alailma libises üle ta näo õnnelik naeratus. See saab nii olla ainult siis, kui inimene väga naudib seda, mida ta teeb. Jah, ikka juhtus ka lava peal. Kontserti alustades avastas, et viiul on jumalast häälest ära. Sinna häälestamise nahka see esimene lugu läkski. Aga tühja sellest, ka suur staar on inimene. Aga jah, püksid on tal kottis ja juuksed sassis. Jah, tal olid kontserdi lõpuks pisarad silmis. Ja jah, tundus küll, et ta ei tahtnud ise seda kontserti lõpetada. Publik nagunii ei tahtnud.

 

img_5549

img_5542

 

Ja veel üks! Kuid ettevaatust, tegemist on rasket sõltuvust tekitava asjaga:)

 

Reisist ka. Läksime LuxExpressiga, mis oli väga mõnus. Piiri peal polnud miskit kohmitsemist, vähemalt mitte minnes. Juurdlesin tagasisõites pikalt teemal, et “mis on valesti sel pildil?!” Tükk aega läks, enne kui taipasin – et täitsa stressivaba reis on ju – keegi ei süüdista kedagi, keegi ei närvitse, pole mõttetult ärev. Ülimalt chill värk!

Hotell oli meil üle prahi. Vanniga tuba!!!! 15 euri per nägu! Ja ei mingeid tarakane! Puhtad linad, lahtikäivad aknad, mõistliku suurusega padi. Missa-hing-veel-tahta-oskad.

Rahaga on Venemaal kummalised lood. Kõik on müstiliselt odav. Näiteks metroos saab lustida 35 rubla eest, aga see on eurodes nii umbes 60 senti. Hotelli hommikusöök maksis 500 rutsi ehk umbes 9 eurot. Söö palju jaksad!

Peterburis tundub olevat kinnisvarabuum. Kõikjal ehitatakse ja kõik kohad on täis kleebitud kinnisvaramüügikuulutusi.

Turundus on neil üldse kõikjal. Normaalne, et tänavanurgal koperdab katalüsaatori maskott, mis üritab sulle sel ajal, kui sa punase tule taga seisad, müüa maha katalüsaatori. Või lõugab keegi riideputka ees mögafoni, et tuldagu ometi tema boksi omale uut aluspesu ja padjakotte ostma. Aktivist-turundaja müütas ka kontserdipaiga ees plaate. Oli teine kõvasti vaeva näinud ja kogu DG loomingu koondanud ühele plaadile. Tore!

kiirabi

Võib-olla nad teevad parasjagu mõnd nõukogude aega kujutavat filmi või siis ongi neil ikka veel sellised kiirabiautod. 

turundus

Ega kliendid ei tule, kui reklaami pole! Keegi Roza turundas end aktiivselt kõigil vihmaveetorudel.

bankett

12 euroga kõht täis!

metroo1Kui ma olin 10-aastane, siis käisin isaga Peterburis ja eesmärk oli Ermitaaži külastus. Oi, tal oli mind raske metroost välja saada, sest kunsti nautimisest oluliselt huvitavam oli metroos eskalaatoritega sõitmine. Seal on kõik täpipealt samamoodi praegugi! Isegi baaba, kes treppide juures putkas olukorda jälgib, oli vist sama. Magas seal oma putkas mõnusasti, vahepeal tegi silma lahti, heitis ümbritsevale vihase pilgu ja lasi jälle silma looja.

metroo

Astarožno, dveri zakrõvajutsa! Jah, see on kõik niisamuti.

tuba

15 euro eest on kõik eluks vajalik olemas.

/Video on youtuubist ja pole minu tehtud/

Leave a comment »

Lugu ettevõtja mõnusast elust ehk kuidas magada päise päeva ajal

Aeg-ajalt kohtan ikka arvamusi, et küll on vabakutselise inimese elu lilleaas – põhimõtteliselt pole muud, kui magad päeva maha, vahid telekast kõik seriaalid, vahepeal käid juuksuris, trennis, maniküüris ja kõige selle juures ei jõua lausa pappi kokku kühveldada.

Olen varemgi mõnikord täht-tähelt kirja pannud, millega ma päeva jooksul tegelen. Näiteks kaks aastat tagasi talletasin terve nädala. Jah, seda juhtub ka mõnikord, et unustad auto parklasse suures sebimise hoos. Igatahes on põnev neid kirjeldusi kunagi hiljem lugeda ja sestap salvestan ka ühe päeva sellest sügistalvest. See on minu täiesti tavaline (töö)päev. Ses mõttes, et ma ei valinud ei erilist laisklemise päeva ega ka mitte kõige kiiremat toimetamist.

Niisiis.

6.45. Maast lahti. Ma ei laiskle ühtegi minutit, vaid kargan kohe kella helisedes voodist välja. Koolilapsed ka maast lahti. Enamasti on see päris suur kangutamine, sest nende jaoks oleks normaalne ärgata kolmveerand tundi. Keedan putru ja samal ajal ärgitan lapsi riides panema. See kõik on tohutu ettevõtmine, sest näib, et nendel küll kuhugi kiiret pole ning kooliminek on puhtalt minu probleem. Nemad jääksid rahumeeli mängima või lugema. Suure surmaga õnnestub neile ka natuke putru sisse sööta, sest seda meelt ma olen küll, et ilma “kütuseta” päev alata ei tohi.

7.45 Lapsed lähevad ära kooli, koristan kärmelt köögi ja asun tööde kallale.

8.00 Kirjutan diktofonilt maha tunni pikkuse intervjuu. Oli, see on sundimine, sest intervjueeritav ei püsi teemas ja latrab maast & ilmast, aga mitte asjast. Aga ma ise ka süüdi – läksin lugu tegema ilma, et oleksin korralikult ette valmistanud. Enamasti on mul väga konkreetne plaan, mille järgi lähen.

9.00. Võimlen natuke ja sunnin ennast maha kirjutatud musta materjali looks tegema. On küll s***st saia tegemine, aga poole tunni pärast on valmis 5000 tm lugu. Õnneks teema on tuttav, improviseerin päris palju.

9.30 Kustutan tulekahju postkastis. Saadan tellijatele ära valmis lood, kirjutan mõned kirjad. Rõõmustan tagasiside üle, et mu tööga ollakse rahul. Olen häiritud, kui töö on tehtud ja ära saadetud ning arvamustki küsitud, kuid null vastust juba mitu päeva.

10.30 Helistab fotograaf, et ta on kohal. Sõidame koos ühte ägedasse ettevõttesse. Teel teeme plaane, et milliseid pilte ja kui kiiresti vaja.

11.00-13.00 Kolame selles ettevõttes ringi. On ikka põnev küll – nad hooldavaid lennukeid. Jah, siinsamas Tallinnas. Võtavad lennuki koost lahti ja panevad kokku tagasi ka ning mitte üht polti-mutrit ei jää üle. Lugu tuleb tore, sean selle koju sõites mõttes kokku ja homme hommikul panen esimese asjana kirja.

13.30. Käin enne kodukontorisse minekut kiiruga poest läbi, sest kodus oodatakse päkapikult jõulukalendreid nagu hingeõnnistust. Koju jõudes on plaan teha piparkooke, kuid hommikul lauanurgale unustatud tainas on muutunud vedelaks lögaks. Proovin ikka mõne piparkoogi teha, aga ei tule midagi sest välja – tainas venib nagu kumm. Selline asi ajab ikka täiega närvi, sest tainas oli aus – kuuseokkasiirupist ikkagi.

13.45 Lõpetan ära (loe: loen valjusti ja mõttega läbi ning parandan kirjavead) kaks lugu ja saadan need teele oma elu elama.

14.00 Teen valmis tänased ja homsed arved, sest homme pole aega sellega tegeleda ja ma nagunii üritan iga päev ka mõne homse asja ette teha. Arvete tegemine on anyway puhas rõõm.

14.15 Kirjutan võlglastele, et maksku ikka arved ära, sest muidu ma ei taha enam innukalt tööd teha. Ütlen mõnuga ära ühele töö pakkujale, kes tahtis küll väga palju rääkida tehtavast tööst ja sellest, kuidas mina saaksin sinna panustada, kuid vaikis alati, kui mina tahtsin rääkida töö hinnast. Sellise asja heaks ma aega ei panusta, sest aeg mu ainus ressurss, mida ma saan müüa. Kui ma seda tasuta kingin, siis müüa pole mul enam midagi.

14.30 Oih, lõunaaeg on ja kõht on tegelikult ilgelt tühi. Vett olen ka unustanud juua. Kokkan kiiresti mingi köögiviljamäsu valmis, et lastel oleks ka midagi süüa, kui koolist tulevad. Samal ajal lepin kokku ülehomseks intervjuu ja regan ennast trennidesse ära.

15.00 Lapsed tulevad koolist. Sööme lõunat. Utsitan neid õppima ja järgmise päeva kooliasju kokku panema.

15.30 Lastel on õhtul esinemine. Mängime lood läbi ja asi on täiesti lootustandev. Unustan ennast pooleks tunniks klaveri taha Chopini seltsi.

16.00 Algab kleididraama, mis tekib meil peaaegu alati, kui on vaja vähe normaalsemate riietega kuskile kellaaja peale minna. On kaks ilusat kleiti, aga Hanna ei taha välja näha nagu kaksik. Helena jälle tahab. Hanna pakub igasuguseid variante teistest kleitidest, mida esinemistele selga panna. Aga no ei saa minna ju väikseks jäänud suvekleidiga. Olgugi, et see on kõige armsam lemmikkleit. Jageleme mõnda aega. Närv läheb alati nii mustaks selliste tühiste asjade pärast, et ta tahaks lihtsalt uksest välja astuda ja jätta nad omaette jagelema. Aga ei saa, kell tiksub. Lõpuks õnnestuvad läbirääkimised niipalju, et luban, et järgmine kord Hanna valib endale ise riietuse ja ma ei sunni teda peole jälle sama kleidiga minema. Ahjaa….see kleit läks ju selga tervelt teist korda:)

17.00 Nad on proovis, ma tegelen kirjadega. Postkast ajab üle toimetamist vajavat materjali, aga ma praegu ei ava seda, sest ei taha ennast närvi ajada. Mõned inimesed ei ole endiselt kirjadele vastanud ja see on tüütu. Tuleb üle helistada, ennast meelde tuletada. Homme.

18.00 Kontsert on. Peaaegu kõigil tuleb täiesti hästi välja. Me mängime kolmekesi ka ühe loo, st Hanna laulab ja meie Helenaga mängime.

19.00 Kohvikus. Meil on traditsioon, et pärast esinemist puhkame alati kuskil kohvikus jalga ja igaüks saab tellida, mis ta tahab. Õhtusöögiks Pavlova – pole paha. Homsest hakkan korralikult sööma.

20.30 Kodus tagasi ja lapsed lähevad magama. Võtan vardad ja asun Hanna säärise kallale. No täiesti häbilugu, ma teen tühipaljast säärist juba üle 5 päeva. Tegelikult oleks kättevõtmise aeg see hooga valmis teha. Samal ajal võitlen mõttega, et peaks ehk lennukiloo juba täna kirja panema, saaks homme hommikul natuke vabamalt ei hingata. Aga ei jõua. Vähemalt niipalju teen, et panen homseks kirja, mis asjad on tingimata vaja ära teha. Mul on suuremat märkmikku vaja.

21.00 jutustan skaibis.

23.00 Peaks magama minema, sest olen sellest unistanud juba kl 15st alates. Aga ei raatsi.

 

PS. Siit ei ole kuskilt vaja välja lugeda sentimeetritki virinat. Mul on väga lahe elu ja nii nagu sebra seljas järgneb mustale triibule valge (ja vastupidi), tuleb kiirema aja järel jälle kindlasti ka vaiksem aeg või suisa mõni vaba päev. Ahjaa…saate vast ka aru, miks ma jään lolli näoga vahtima, kui keegi minult küsib, et “mida sa ka siis vabal ajal teed?” Ma ei tunne sellist mõistet. Koguaeg on musttuhat asja vaja kohe teha ja teist samapalju tiksub ideena kuklas.

 

 

2 kommentaari »

Viiuldamine

img_5511

Ma pole ammu kirjutan Helena viiuliõpingutest. Katsun vea parandada.

Ta jätkab Nõmme Noortemajas ja tal läheb päris hästi. Vahepeal võtab küll väsimus võimust ja siis kipub elevus vähenema, aga üldiselt on ta vist maiku kätte saamas, et kui ta nüüd jätkab, siis edasi läheb ägedamaks see mängimisevärk.

Vaikselt olen temaga arutanud mõtet, et ta läheks ikkagi muusikakooli pilli õppima. Solfedžot ta praegu ei saa ja sellest on puudus. Jah, ta tunneb rütme ja õige väheke ka nooti, aga oleks vaja reeglipärast tegelemist. Kodus olen talle nooti niipalju õpetanud, et mõne lihtsa lastelaulu suudab ta noodist ära mängida. See muidugi innustab teda väga – näiteks õppis ta ise laulikust mängima “Kus on minu koduke” ja “Poisid ritta” ning tunneb selle üle suurt uhkust.

20161119_182130

Veerandviiul ja poolviiul

Väga uhke on ta ka selle üle et hakkab nüüd mängima poolviiuliga. Juba kolmas viiul kolme aasta jooksul.

Oli ka tore kontsert neil “viiulikooliga”. Helena mängis 4 lugu – 2 soolot, 2 ansamblis. Tema erisoov oli et saaks mängida Pärdi Jaaniussilaulu (Helena on suur Pärdi lastelaulude fänn) ja siis ei suutnud ka Hanna enam asjast kõrvale jääda, vaid pakkus välja, et ta võib laulda. Nii me siis esinesimegi, sest ma ei pääsenud ka klaveri taha istumisest.

img_5514

Leave a comment »

Lugemisklõps

Kulus 7,5 aastat, et Hd avastaksid, et raamatuid on lugeda äge. Ja kui tore on, kui seda saab ise teha, mitte ei pea lunima, et ette loetaks.

Niisiis. Mõlemad mu tüdrukud on viimastel nädalatel vaat et igapäevased külalised kooli raamatukogust. Võetakse järjest endale raamatuid ning loetakse neid kodus igal vabal minutil. Koolis olevat neil lausa omaalgatuslik lugemisklubi, kus kõik raamatusõbrad koos.

Eriti hoos on Helena, kuid ka Hanna proovib ikka õega sammu pidada ja tassib ka muudkui raamatuid koju.

20161120_203652

Helena esimene omaalgatuslikult ja vabatahtlikult läbi loetud raamat. Selles on kooliteemalised loriluuletused, mis tekitasid hulgaliselt naerupahvakuid.

Leave a comment »