Archive for mai, 2014

Kaugtöö – päriselt ka töö tegemine või niisama lebo?

Sel reedel toimub juba mitmendat korda üle-eestiline Kaugtöö päev, kus hulk inimesi teeb oma tavapärast tööd distantsilt. Asja mõte on juhtida tähelepanu võimalustele, mida kaugtöö annab ning muuta seda töötamisviisi populaarsemaks. Muidugi regasin ennast ka osalema, sest olen ju tuline iseseisva töötamise pooldaja. Ühtlasi mõlgutasin natuke mõtteid selle va eemaltöötamise asjus.

Olen kontoritest eemal töötanud aastaid ning kohanud selle aja jooksul igasuguseid huvitavaid suhtumisi ning mõttekäänakuid inimestelt, kes tegelikult asja sees ise pole olnud. Vaadake, kas mõni neist on teilegi tuttav.

Mis sinu elul viga, sa ju kodune inimene. Jah, töökoht on kodus, aga see ei tähenda, et päeval oleks väga aega tegeleda kraamimise, külaliste vastuvõtu või lasteaia peo tarvis küpsetamisega. Vahet pole, kas töötada kontoris või kodus, tööpäev algab ikkagi 9 paiku ja kestab mõnikord poole õhtuni välja.

Kas sa enam päriselt tööle minna ei kavatsegi?! Mismõttes “päriselt”? Distantsilt tööasjade ajamine on täpselt samasugune päristöö, nagu kontoris toimetamine. Ainult selle vahega, et päris palju – ikka hea mitu tundi päevas – säästan ma kontorisse mineku-tuleku ning töökaaslastega lobisemise pealt. Isegi tund ajasäästu on aga oluline. See on viis tundi nädalas, 20 tundi kuus, 240 tundi aastas.

No head puhkust siis! Niimoodi soovitakse enamasti siis, kui teatada, et ma nüüd kolin oma tööasjade (ehk arvuti ja mõtetega) ära Lõuna-Eestisse. Hästi visalt on ikkagi juurdunud arvamus, et tööl peab KÄIMA, kui sa aga seda kodus teed ning eriti veel majakeses kaunilt kupliliselt Lõuna-Eestis, siis järelikult on see puhkus.

Kaugtöö on kuidagi vähemõilsam päriselt raskest kellast-kellani tööl tegemisega. Reaalsus on ju see, et kontoris olles varastame me enamasti tööandja aega, tegeledes töö ajal oma isiklike asjadega. Arsti juures käiakse ikka tööajast ja nahhaalsemad ei häbene ka juuksuris või trennisaalis tööandja ajast käia. Kui sa oled oma aja üle otsustaja, siis eriti kergekäeliselt maniküüri ei lähe, kui tead, et samal ajal tiksub kuklas pingeline tähtaeg. Põhimõtte “aeg on raha” saab hoopiski teise tähenduse. Üks tugevamaid motivaatoreid alustada tööpäeva uimerdamata on aga võimalus võita rohkem aega, kui töö korralikult ja kiiresti ära teed.

Kaugtööd tehes mandub inimene lõpuks erialaselt ära. Võib-olla see on mõnel alal nii ja kahtlemata on ka väga palju töid, mida ei saa kunagi distantsilt teha. Samas leian ma, et vägagi ära võib manduda ka kontoritööl. Ehk et inimene vajab vaheldust – mõistlikumad tööandjad ongi sellest aru saanud ning ei põe sellepärast, kui töötaja ühel päeval teatab, et töötab mõned järgmised päevad kontorist eemal.

Kaugtöötajad tegelevad töö ajal kõige kõrvalisega nt magavad, vaatavad televiisorit või on hoopis trennis. Jah, seda võib juhtuda. Ei saa pattu salata, aga olen tõepoolest ühe korra täielisel tööajal kodus hea mitu tundi maganud. Kuri haigus ei andnud asu, kuid haiguslehte polnud aega võtta. Magasin paar tundi ja tegin kirjatöid edasi. Loomulikult pole selline toimimine jätkusuutlik pikaajaliselt ja küllap taipab seda peatselt iga kodutöötaja. Eemalolija tööd saab hinnata vaid töö tulemuste järgi. Kui need puuduvad, siis polegi väga oluline, kas aeg löödi surnuks magades, televiisorist seebiseriaale vaadates või koeraga mängides.

Kaugtöötaja töötulemusi on väga keeruline hinnata. See argument, miks ei saa lubada inimestel kontorist eemal töötada, on minu jaoks täiesti arusaamatu. No mis töö see küll on, mille puhul ei saa hinnata, kas on tehtud hästi, õigeaegselt ja nii nagu alguses kokkulepitud/lubatud sai? Pole ju sellist.

Algselt ilmus see lugu Postimehe Naine24 kolumnina.

 

 

 

 

 

Advertisements

Comments (1) »

Kodutehtud köhasiirup

IMG_1006

Isetehtud “köhasiirup”

Eelmises postis kirjutasin imelistest kuusevõrsetest ja siirupist, mille retsepti netist leidsin. See siirupiidee hakkas mind kummitama ning nii korjasingi ilmatuma hunniku neid rohelisi vitamiinipomme. Kuuskede kallal toimetades aga turgatas, et no miks ainult kuusevõrsesiirup – apteekides müüakse ju laste köhasiirupeid, kus üheks koostisaineks on kuusevõrsed, aga lisaks veel mitmesuguseid taimi. Islandi käokõrv ehk nn põdrasamblik käib sinna sisse pärist kindlasti. Niisiis korjasin veel ka hunniku seda samblikku ja keetsin neist kokku siirupi, mis lõhnab samamoodi nagu apteegis müüdav “köh köh” köhasiirup.

Keetsin seda nii nagu retseptis soovitati:

  • kõigepealt valasin kuusevõrsed ja islandi käokõrva külma veega üle ja lasin pool tundi tõmmata.
  • siis ajasin segu keema ja lasin taas pool tundi tõmmata.
  • kurnasin ära ja viisin kuusevõrsed kanadele. Kanad vahtisid mind lolli näoga ja pidasid peenikest naeru, et perenaine on lolliks läinud.
  • ajasin kurnatud vedeliku uuesti keema. Muide, ei maksa ehmuda, kui see näeb tõeliselt hall ja õudne välja. Keetsin hästi vaiksel tulel.
  • mingil ajal lisasin suhkrut – no ikka palju, nii tunde järgi. keetsin veel, kuni segu hakkas siirupisemaks muutuma.
  • riisusin ära vahu.
  • panin kuumalt purkidesse. Protsessi lõpuks oli hallivõitu leotisest saanud ilus punakat tooni  siirup, mis täitis terve maja imelise metsalõhnaga.

Leave a comment »

Vitamiinid kuuselt

 

IMG_0987

Juba nädalapäevad tiirutavad Hanna ja Helena ümber kuuskede, et kas saab juba kuusevõrseid süüa. Ja nendest “limonaadi” teha.

Limonaaditegu käib nii, et tuleb korjata paar peotäit kuusekasve ja mõni melissileht, valada neile peale kuum vesi, lisada suhkrut või juba jahtunud joogile mett. Kui segu on ära jahtunud, ongi limonaad valmis. Jääkuubikuid võib ka hulka panna, et oleks uhkem.  Meil kaob see limonaad kannust tavaliselt enne, kui me jääkuubikute ja kauni serveerimiseni jõuamegi:)

Loomulikult segame me hakitud kuusekasve praegu või sisse ja topime neid igale poole salati hulka. Muide – kummaline lugu, aga minu lapsed ei võta salatit suu sissegi. Küll aga söövad nad kahe suupoolega kõiki aedvilju ja muidugi ka neidsamu kuusekasve. Eraldi.

Sel aastal proovin teha ka kuusekasvusiirupit, mille õpetuse netist leidsin:

Umbes 600g kuusekasve valada üle jaheda veega nii, et vesi kasvud kenasti katab. Seejärel jätta kasvud vette seisma umbes 30-40 minutiks. Peale seismist lasta tasasel tulel vette likku jäetud kasvudel keema tõusta, misjärel jätta tulelt tõstetuna seisma pooleks tunniks. Kuumutamise ajal on näha kasvude värvimuutust, ilusad helerohelised kasvud muutuvad luitunud sinepikollaseks. Samal ajal kui kasvud värvi kaotavad, omandab aga vedelik tumekollase värvuse, mis maitselt on vaigune ja üsnagi hapukas.

Peale pooletunnist seismist kurnata ja alustada vee aurustamist. Vee aurustamise kiirendamiseks on kohane võtta võimalikult laia põhjaga pott. Aurustamise ajal vedelikku segada aeg-ajalt ning jälgida, et vedeliku pind vaevu liiguks mitte ei keeks hoogsalt.

Kui vedeliku hulk on kahanenud umbes poole peale, lisada samas koguses suhkur. Segada ja kuumutada seni, kuni suhkur on sulanud. Keematõusnud siirupilt riisuda vaht ning valada ettevalmistatud pudelikestesse ja sulgeda koheselt. Säilitada siirupit pimedas ja jahedas.

 

2 kommentaari »

Kuidas munemismassinatest said täitsa normaalsed kanad

IMG_0984-001Kanaaias käib neil päevil juba vägagi asjalik toimetamine ja õhtul on tükk tegemist, et see kaader “tuppa” saada.

Nädala eest võtsime endale kuus puurikana. Tobujussikest, nagu neid kutsume. Selle aja jooksul on tobujussikestega aga toimunud lausa hämmastav areng. Kusjuures – mõelge, et enne eelmist esmaspäeva polnud need linnud kunagi astunud maapinnale ega päevavalgust näinud. Nädalaga on nad õppinud:

  • normaalse kodukana kombel kausist niimoodi sööma, et kauss kohe ümber ei lenda
  • kausist vett jooma
  • mitte kartma õuesolemist
  • siblima
  • vihmausse sööma
  • rohelist nokkima
  • sööma kartulit jm kodust kraami
  • mõni neist oskab juba õrrele magama lennata
  • munemist kasti, mitte suvalisse kohta kuhu muna lihtsalt kukub
  • minna kuuti munema selleks ettenähtud kohta
  • ära tundma meie pere liikmeid ja tulema vägagi pealetükkivalt toitu lunima
  • liiva- ja mullavanne võtma
  • nad ei mune enam ebaloomulikult oranži munarebuga mune, vaid lihtsalt ilusaid kollaseid
  • nad peavad munemises ka puhkepause, mitte ei tulista vahetpidamata.

 

Comments (1) »

32-tänavaga linn ehk külas Eestimaa umbsopis

Pea alati, kui sõidan Valga-Pärnu vahel, on mind Mõisaküla ristis vaevanud küsimus, et no mis pagana koht on see Mõisaküla? Kas ta on üldse olemas ja kas seal elavad ainult need, kes on nii vanad ja väetid, et pole jõudnud ära minna? Jah, et ta on Eesti väikseim linn, seda teadsin. Et seal elab alla 1000 inimese, teadsin. Aga millega need 864 inimest seal tegelevad ja kuidas elatakse sellises totaalses umbsopis, see küsimus kiusas mind jätkuvalt.

Et meil oli laupäeval aega, käänasime siis Mõisakülla sisse. Oli lämbe laupäevane pärastlõuna. Just sobilik jäätisepausiks. Ilma suurema sekeldamiseta ruleerisimegi kohe linna peamise kaupluse A ja O ette. Oli vaid veidi suurem kui meie Hargla supermarket. Jäätist õnneks leidus. Sõime jäätist ja vaatasime ringi Eesti kõige nurgatagusemas linnas.

Et siis Mõisaküla. Nagu öeldud 864 inimest. 23 tänavat, neist ainult peatänavad asfalteeritud, ülejäänud tolmav kruus nagu külavahel. Kevadise Mõisaküla on vallutanud kirikakrad, millest kirendab terve linnake. Tallinna on Mõisakülast 189 kilomeetrit. Silmatorkavat ettevõtlust ei olnud näha, et et rahvas ilmselt siis ei tegelegi eriti millegagi. Ju käivad kuskil mujal tööl. Ja lahkuvad. Sest rahvaarv on linnas paarikümne aasta jooksul vähenenud pea neljandiku.

Edasi juba piltidega.

IMG_0934Mõisaküla City peaväljak. Hele maja taustal on linnavalitsus ning käepärastest materjalidest kokku seatud rong-lillekast peaks ilmselt sümboliseerima aega kui Mõisaküla oli kuulus raudteelinn. Pildilt kihutab ka läbi noormees sääreväristajaga, kes oli otsustanud oma laupäeva pärastlõuna veeta mööda linnatänavaid kõrvulukustava plärinaga kihutades. Kohtasime teda ikka ja jälle sihitult ringi tiirutamas. Aga võib-olla selline tegevus ongi Mõisaküla inimeste vaba aja veetmise vorm.

IMG_0943Raudtee ümber käis vanasti Mõisakülas põhiline elu – remonditi vaguneid, siia käis reisirong ja siit veeti läbi puitu. Raudtee võeti üles uue Eesti aja hakul ja sinna siis see linna õitseng lõppesti. Täielik tupik. Ei tööd, ei väljavaadet. Alles on raudteeajastust täna vaid paarisajameetrine jupp, vana perroon…

IMG_0944…jaamahoone..

IMG_0945

..üks vagun ning mitu raudtee-temaatilist tänavat.

IMG_0940Vaade Mõisaküla “kesklinnale”. Jah, neil on isegi ringristmik, asfalteeritud ning lilleklumbiga. Kui me oleme harjunud linnade kesklinnades sellega, et see koosneb majades, siis Mõisaküla kesklinn koosneb valdavalt muruplatsidest ja lillepeenardest. Kas sealt on majad ära lõhutud või ongi see nii mõeldud? Ega väga tegelikult vahet pole. Kole see ju pole, lihtsalt kummaline.

IMG_0947See on üks Mõisaküla peatänava keskseid ärihooneid. Kaltsukas, apteek ja veel mingi pood (ilmselt alkohol, sest sisse-välja sebiv kaader ei kutsunud küll sisse astuma). Veel silmasime linnas postkontorit (ime!!!!!!), veel ühte teist kaltsukat, suletud, kuid ilmatu uhke sildiga söögikohta ja teadet pangabussi käisimise kohta. On ka bussipeatus ja kohalik muuseum. Politseijaoskonda ja rahaautomaati muidugi pole.

IMG_0956Endisel linavabrikul pole enam midagi teatada, sest loomulikult on see juba ammu kinni.

IMG_0961Aga see on Mõistaküla kõige ilusam hoone – lasteaed. Jõllitasin tükk aega seda ilmutist, sest kui ma nüüd mõtlen meie Tallinna kesklinna lasteaia peale, siis see Mõisaküla lasteaed teeb lausa kadedaks. Värvirõõmus ja uhiuus. Mis lastel viga sellises toredas aiakeses mängida? Meie lasteaias võivad lapsed ronides pinnu saada ja keegi pole aastaid (kui üldse kunagi) atraktsioone värskendanud, siin aga…..mnjah. Supertore igatahes:)

IMG_0965Värviliste klaasidega veranda!!! Selliseid numtsikmaju on täis terve Mõisaküla. Kinnisvarahinnad on Mõisakülas sellised, et täitsa kobeda maja saab kätte 20 000-30 000 euroga, 3-toalise korteri aga 2000 euroga.

IMG_0966Ja nii lõpebki Eestimaa Mõisaküla taga. Edasi on juba Läti.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Comments (1) »

Säde, Peedu, Lill, Süda, Täht ja Jussike

IMG_0920

Idee võtta kanad on sarjast “mõeldud-tehtud”. Lugesin kuskilt ajalehesabast kuulutust, et müüakse munejaid kanu ning mõte kanadest hakkast peas keerlema. Kui siis veel naabrinaine vihjas, et lähedases kanafarmis müüakse aastakese munenud kanu lausa 1 eurot tükk ja E. lubas lahkelt kanakuudi kokku klopsida, oli otsus kindel.

Ettevalmistuseks putitasime üles endisaegse kanakuudi meie vanas puukuuris. Kuuri seina sees on nüüd auk, kust kanad saavad käia sisse-välja ja kuuri ees väike siblimisaedik. Kogu ehitus täiesti öko ja taaskasutus – ainult käepärastest materjalidest.

Eile käisime siis Linnu Talus ja tõime sealt 6 kana. Väga hirmunud kuus kana. Sest, vaadake, kui sa oled eluaeg istunud puuris (või õigemini küll seisnud), siis avar kanakuut tundub lihtsalt õudne. Õrrele ronida ei oska ning õueminekust pole juttugi. Nii veetiski kuuik päeva toas, süües teri, kruusa ja nokkides melonikoori. Uurisid ka huviga oma uue kodu põrandat, kuid siblimisest (muldpõrand ju) pole juttugi – nad pole ju elu sees seda teinud.

Esimese päeva veetsid nad hirmunult kobaras koos “toas”. Õhtul kogunesid teised hirmunult kuudinurka kobarasse ja magasid nii. Õrrele ei oska ju lennata. Hommikul ootas mind kuudis laiali neli kuus muna, sest ka munemispessa need totukesed ju minna ei oska. Äkki aja jooksul õpivad? Munad on igatahes väga suured ja kollased. Hästi on neid toidetud seal kanafarmis. Ema mul juba muigas, et näis, kas suudame neid ka nii hästi toita.

Teisel päeval upitasin tüübid seina sees olevast luugist õueaedikusse. Neli tükki ronisid sisuliselt kohe tuldud teed tuppa tagasi, aga kaks tükki hakkasid ringi vaatama ja üritasid isegi siblida. Rõõmustasin juba, et ennäe kui nutikad. Kui aga õhtu kätte jõudis ja need kaks ei kavatsenudki tuppa tagasi minna, vaid ennast sinnasamma õue magama sättisid, taipasin, et nad hoopis täitsa totud, sest ei oska tagasi ka minna. Egas midagi – lükkasin nad siis augu kaudu tuppa tagasi.

Söögipooliseks tõin kanadele turult üle 10 kg nisuteri, E lisas kotitäie kartuleid. Lisaks kõiksugused kodused jäätmed, munakoored, kruusa kõhu korrashoiuks ja vett. Heina ka muidugi.

Postituse pealkirjaks on Hanna ja Helena kanadele pandud nimed. Kes on kes, on veel arusaamatu, sest minu silmale on need kanad kõik ühesugused.

 

8 kommentaari »

Kevadine korilus – lilled ja seened

IMG_0911

Kõigepealt igakevadine korilus – nurmenukud. Neid kasvab meil oma krundil mee-le-tult. Ja nii imelik kui see ka pole, et ükskõik kui palju ma neid ka talveks kuivatan – ikka on nad otsas hiljemalt veebruari alguseks.

Nurmenukku ei tarvita me mitte ainult teeks, vaid kevadel sööme ka nende lehti peaaegu iga päev. Nurmenukulehed, võilillelehed, naat, küüslauguvõrsed, murulauk, tibake kurki ja hapukoort ning paremat salatit on raske leida. Lollo rossod jäävad minust kindlalt poodi:)

Nurmenukku kasutatakse tema köhavastase, higistamaajava, puhastava ja rahustava toime tõttu, aga ka neeru- ja põiekivide korral. Juurikate keedis on köha ja bronhiidi puhul röga lahtistav ja põletikuvastane. Lehtedest ja õitest valmistatud teel on sama toime, aga ka higistama ajav ja rahustav mõju. Nurmenukutee on sobiv ka selliste vaevuste nagu unetus, südamenõrkus, närvilisus ja peavalu korral.

IMG_0913

Teine lugu on kevadkogritsa ehk hoonisadega nagu neid Lõuna-Eestis nimetatakse. Avastasin need tegelased juhuslikult alles eelmisel aastal, sel kevadel aga vaatasime metsa all juba teadlikumalt ringi. Paistab, et ülekõige armastavad nad kasvada vanadel metsateedel. Tunnike jalutamist metsateedel ja tulemuseks on selline kena kausitäis neid kaunitare.

Kevadkogrits on hirmus mürgine tegelane ja sellepärast tuleb teda kolm kupatada. Seda tuleb teha kindlasti ilma kaaneta nõus ja põhjalikult – 5-10 minutit. Siis loputada külma veega ja uuesti.

Üks järeleproovitud retsept ka siia (Vesta Reesti raamatust Minu köök – toit talust ja turult):

Hoonisa hõrgutis

100 g kupatatud kevadkogritsaid
veidi võid või õli
veerand sibulat
1 küüslauguküüs
1 munakollane
veerandi sidruni mahl
saia/leiba/sepikut
veidi parmesanilaaste
soola
musta pipart
estragoni, murulauku

Kuumuta pannil rasvaine ja prae selles hakitud sibul kenasti kuldseks. Haki kogritsad (loomulikult kupatatud) väiksemaks ja lisa pannile, raputa hulka hakitud küüslauk, sega ja kuumuta 5-7 minutit, kuni kerkib head seenelõhna. Nüüd lisa sool ja pipar, kuumuta veel ning tõsta pann tulelt, lase veidi jahtuda. Sega munakollane sidrunimahlaga viskoosseks ning tilguta pannile, samal ajal seeni segades. Sega, jälgi et muna ei kalgenduks, vaid jääks kreemjaks. Maitse ja lisa vajadusel soola ning pipart.
Rösti või grilli leivad ja saiad, kata seenehõrgutisega. Puista peale parmesanilaaste, hakitud murulauku ja estragoni. Soovi korral võid hõrgutisse praadimise ajal lisada ka peekonitükke. Naudi soojalt eelroaks või hommikusöögiks.

 

 

 

 

 

 

 

Leave a comment »