Archive for oktoober, 2016

Ajarännak ehk TMKK 55 juubeliüritus

tmkk55

Pärast õnnestunud esinemist – Age Juurikas, Risto Joost ja ERSO.

Käisin ajarännakul ehk koolikokkutulekul. Pole sellisel üritusel kunagi käinud, aga õnneks mu kallis pinginaaber meelitas mind kaasa.

Oiappi! Juba juubelikontsert oli superluks. Saal puupüsti täis, laval parimad TMKK kasvandikud. Kõiki kutsuti kordi ja kordi lavale tagasi, braavohüüded ja jalgade tunnustav müdin.

Minul elustusid muidugi kohe mälestused koolikontserditest, kus me pidime käima kohustuslikus korras. Muidugi sai seal ka nalja. Tavaline oli, et kõige vingema aplausi pälvis mõni viimase klassi poiss, kelle ülesanne oli klaverikaant tõsta. No polnud kade ka, kummardas ka ikka saalile viisakalt.

Edasi tervitasime kõiki, keda vähegi ära suutsime tunda. Paljud õpetajad olid väga vanaks jäänud, meenutamisega oli raskusi – ei tulnud minul nimed meelde, ammugi mäletas keegi mind. Olin koolis ju täiesti hall hiir ja mööda seinaääri käija. Sellised ei jää lihtsalt meelde. Aga ikkagi – kekaõps, solfiõps, koorilauluõps, esimene klaveriõps jne jne.

Kui palju mälestusi! Kuidas ma vaevlesin koorilaulus II häälega, kuidas ma diktaati kirjutada ei osanud, kuidas ma olin suur sõber kehalise õpetajaga (millegipärast), kuidas ma eelkoolis klaveri alla põgenesin selle asemel, et noote tudeerida jne. Kahjuks polnud kohal ühtegi eesti keele õpetajat, et oleks saanud nostalgitseda, kuidas ma tunnist poppi panin ja saabusin vaid kontrolltööks v kirjandi kirjutamiseks. Alati viied.

evelyniga

Minu kallis pinginaaber Evelyn, kellega olime lahutamatud kogu kooliaja. Muuhulgas lõhkusin ma iga nädal ära tema viiuli. See lugu on juba nii kuulus, et seda teab isegi järgmine põlvkond.

Ma olen aegade jooksul palju mõelnud muusikakeskkoolis õppimise peale. Muusikut minust ju ei (õnneks) saanud, sest polnud mul annet ja pilli harjutasin hädapäraselt. Aga palju muud ma sain ikkagi ja neid oskusi-omadusi kasutan ma edukalt iga päev.

Õppisin töökust ja visadust. Iga päev ma ikkagi harjutama pidin, sest muidu oleks ju päris karauul lahti olnud. See on üsna nüri töö, aga see õpetab järjekindlust ja sihipärasust. Omadust, mida hinnatakse absoluutselt igal elualal ja igas töös.

Pilli õppimine teeb inimesest keskendumise maailmameistri. Muusikuid võib ju pidada boheemlasteks ja nad tihti ongi, aga keskenduda oskavad nad kõik. Ei ole võimalik mängida, kui sa ei ole mõtetega selle asja juures. Sedagi oskust läheb vaja kõikjal. Ka tekstiloomine on eelkõige keskendumine teemale ja enese mobiliseerimine.

Õppisin tundma muusikat. See teekond oli ülimalt põnev, sest eks meil olid ka parimad õpetajad. Heliloojate elulugusid oli väga põnev uurida ja ma oleksin palju vaesem, kui ei tunneks seda valdkonda. Ja mul on mida oma lastele rääkida ja millega nende kõrvu “piinata”.

Õppisin muusikat kuulama. Kaua aastaid ei kuulanud ma üldse klassikat, aga viimasel ajal järjest rohkem. Tegelikult ei möödu päevagi, kui ei kuulaks. Ja kui hea on kuulata, kui taipad märgata harmooniat, saad aru struktuurist. Kõik on selge, loogiline.  Kooliajal vihkasin Bachi, mida pidi koguaeg mängima ja mis käis ikka täiesti ajudele. Praegu jumaldan.

Vaeva oli palju, aga mida aasta edasi, seda enam naudin selle vilju.

 

Advertisements

Leave a comment »

Väikesed ja lihtsad isetegemised

img_5485

Uksepärg

Pinterest on üks imeline lehekülg. Ma kolan seal peaaegu iga päeva. Vahin suu ammuli ja unistan. Ja tahan kohe tegemisega pihta hakata. Need asjakesed on ühed paljudest, mis seal silma on jäänud.

img_5468

Lamp elektrikatkestuse ajaks.

Et viimasel ajal on (liiga) palju räägitud valmistumiseks kriisiolukordadeks, siis kindlasti tuleb ka valmistuda elektrisüsteemist lahtiühendumiseks. Meil siin on palju kogemusi elektrita elust, viimati suvel 6 päeva jutti ning meid juba nii lihtsalt ei murra. Siiski alati on abiks veel üks lisalamp. Niisiis paigaldasin veel ühe.

Vaja läheb:

vana kulp (vanakraamipoed müüvad neid sentide eest, hoia silmad lahti!)

kaks kruvi

riivivastus

akudrell

Kruvi kaadervärk seinale, paigalda teeküünal ja ongi nunnu küünlahoidja. Aega võtab asja tegemine umbes minuti.

 

img_5470Uksepärja tegemiseks vajalik instrumentaarium. Veel läheb vaja peenikest traati ja midagi kaunistamiseks. Kasvõi sammalt või puukoksi.

Uksepärga võib osta Koduextrast, kuid võib teha ka suvalisest kolust. Loomulikult on rämpsust ja kolust teha oluliselt huvitavam, kui osta Koduextrast midagi, mille on valmistanud väikesed Hiina käed.

Niisiis saagisin ma puuhalgudelt sentimeetri paksuseid kettaid. Võtsin erinevat sorti puitu, et oleks eri värvi. Need siin on lepp, õunapuu ja remmelgas. Kuivatasin neid kettaid praeahjus. Võib-olla pole see vajalik, ei tea. Lihvisin liivapaberiga.

Lõikasin paksust papist sobiva suurusega ringi ja kleepisin kettad PVA liimiga sellele. Kleepisin ka teise rea kettaid. Kaunistasin kuivanud taimedega.

img_5481Kaunistuseks peotäis kilpjalgu, sammaldunud puuoks ja Helena meisterdatud riidest linnuke.

Comments (1) »

Ehitame iglu!

img_5467

Oh seda õnne ja rõõmu, kui maha tuli esimene lumi. “Ehitame iglu!,” pani Hanna ette.

img_5461

img_5464

Leave a comment »

Esimene kooliveerand

Nüüd on Hdel esimene koolivaheaeg käes ja ajaloo ilu huvides panen kirja, kuidas esimene veerand koolis läks.

Märksõna on – kõik sujub! Ma kartsin palju-palju hullumat.

Tegime veidi muutusi päevades. Kõigepealt selles, et nihutasin magamamineku aega varasemaks. Jah, see on võimalik. Koolilapsed lähevad magama 20.30 ja ärkavad 6.45 enamasti täiesti väljapuhanult. Tihti ka ilma kellata. Nad on mul ka muidu varajased ärkajad, kuid üldiselt mitte nii varajased.

Leppisime kokku, et kõik kooliasjad on valmis pandud eelmisel õhtul, ka riided. Leppisime ka selle kokku, et hommikul ei vaata nad enam multikaid nagu varem. Ja et hommikusöögi valivad õhtul ning annavad mulle teada, mida nad tahavad. Siis jääb ära vingumine, et see või teine asi nendele süüa ei kõlba.

Väga pelgasin, et kuidas ma saan toime oma tööasjadega, sest varasem luksus teha 8h tundi rahus ja vaikuses omi asju, on ju kadunud. Rahu ja vaikust on nüüd heal juhul 4 tundi. Aga pole hullu – inimene on leidlik ja alati võimeline ennast rohkem kokku võtma. Tuleb asjad lihtsalt kiiremini ära teha. Õnneks olen ma ka väga hommikuinimene ning mulle ei valmista mingit piina kell 8 kirjatöödega alustada.

Lapsed käivad paar päeva nädalas ka pikapäevarühmas, mis kestab kl 16ni. Nad käiksid seal rohkemgi, kuid trennigraafik on mõlemal tihe ja rohkem ei saa. Reede katsume kõik teha pooliku ja lihtsama päeva. Nemad tulevad kl 12 koolist ja mina panen arvutikaane kinni.

Trennidest alustas Helena uue asjana tsirkusetrenniga. Väga meeldib, tegelevad seal akrobaatika ja ÜKEga. Trenn on 3x nädalas, a 1,5 tundi. Ta jätkab ka viiulitundidega, mis on 2x nädalas. Kõik tunnid toimuvad Nõmmel, ise sõidab sinna kesklinnast bussiga.

Hanna jätkab balletiga, on nüüd suuremate rühmas ja kõige noorem seal. Saab väga hästi hakkama, talle meeldib uus õpetaja ja suuremad tüdrukud. Kaks tundi nädalas on balletti, üks tund akrobaatikat, painduvust. Koolis toimuvatest ringidest valis ta kunstiringi, mis on üks kord nädalas 1,5 tundi.

Mõlemad tüdrukud laulavad ka kooli mudilaskooris. Ja Helena on hakanud väga ilusasti viisi pidama!

Koolis on tunde iga päev 4. Helena lemmiktund on matemaatika, koorilaul, rütmika ehk tantsimine. Hannal loomulikult rütmika. Kõige vähem meeldib neile millegipärast kehalise tund.

Alguses istusid nad ühes pingis, aga kuna lobisemine läks nii suureks, pani õpetaja tüdrukud lahku ja poistega istuma. Oi, nad olid alguses solvunud ja pahased. Käisid lausa õpetajalt palumas, et neid jälle kokku pandaks. Aga nüüd on saanud oma uute pinginaabritega nii sõpradeks, et vist ei tahagi enam koos istuda. Vot sul karistus:)

Kuna nad käivad piirkonnakoolis, saavad vahel suure kambaga koolist tulla ja üldse on tore selline elu, kus pea igas majas elab mõni klassikaaslane.

Lugemine läks neil kooli minnes üpris vaevaliselt. Sellega oleme tegelenud nüüd iga päev. Mina enam neile õhtujuttu ei loe, vaid nemad loevad mulle kumbki Loomaatlasest ette ühe lehekülje. Asi edeneb. Helena loeb päris soravalt ja kiiresti, Hanna veidi aeglasemalt. See ei takista tal siiski ülesannetest arusaamist.

Kirjutamine on muidugi suurte vigadega ja ega Hanna väga korralikkusele rõhku ei pane.

Oma kooliasjade eest hoolitsevad täitsa iseseisvalt. Mina koolikotti ei paki, tuletan vaid meelde, et eelmise päeva õhtul kindlasti see kokku pandaks. Mõnikord ei ole vaja isegi meelde tuletada. Et midagi koju oleks ununenud, pole veel juhtunud. Ka ära pole õnnestunud midagi kaotada.

Pea iga päev on ka kodus midagi õppida. See võtab enamasti aega 10-15 minutit, harva kauem. Olen püüdnud neile harjutada kommet, et iga päev võtavad päeviku lahti ja vaatavad, mis teha on. Juurutan ka põhimõtet, et minu käest mingeid vastuseid pole mõtet küsida, aga ülesandest aitan aru saada, kui ise kuidagi pihta ei saa.

Klassiga on nad käinud mitu korda ümberkaudsetes parkides, loodusõpetuse tundi tegemas. Veel on nad korra käinud Draamateatris. Oli ka juba üks koolidisko, kuhu pidi minema kostümeeritult. Oi, nad nautisid, olevat lausa elu parim päev olnud.

Märkusi pole saadud, aga kiitusi küll. Hindeid nii väikestele meie koolis ei panda.

Elu on täitsa lill. Head vaheaega!

Leave a comment »

Küll on hea!

Viimasel ajal olen palju õhanud, et oh kui hästi on. Äikesetorm, mis paar kuud tagasi mu elust üle käis, lõi õhu nii puhtaks ja klaariks, et ma näen kõike täiesti teise pilguga.

Olen selle aja jooksul mõelnud teemale alkohol ja (liig)joomine. Alkohol ja alkoholijoove on meie ühiskonnas nii tavaline asi, et paljud ei kujuta nt vaba aega teisiti ettegi. Et kui juba ollakse koos sõpradega, siis ühendavaks lüliks on tingimata alkoholitarbimine. Klassi kokkutulek on tegelikult kolmepäevane jooming. Maja seina värvimine on tegelikult õlle tinistamine. Auto remontimine otse loomulikult, sest kurk ju kuivab ja raske on ja naine muudkui möliseb. Firma suvepäevad on eelkõige võimalus tasuta ja piiramatult alkoholi tarbida. Samuti jõulupidu ja üldse kõik seltskondlikud olemised. Ja loomulikult saab napsu võttes suurepäraselt igavust peletada, sest mis sa muud ikka oma ajaga siis peale hakkad. Kui sa ei joo, oled pidur, haige, rase või lihtsalt üks mõttetu karsklane.

On täiesti normaalne, et tuttavaks saadakse purjuspäi. Suvel sain teada, et ka lahku on võimalik minna purjuspäi. Aga suhet hoida, arendada ja kasvatada kahjuks purjuspäi pole võimalik. Sest see on peenhäälestus, teadus, mis vajab selgeid meeli. Alkohol hävitab ja pisendab kõike head.

Siit võib mõni nüüd arvata, et ma olen täiskarsklaseks hakanud. Ei sugugi ja pole ka plaanis. Aga nii on küll, et alkoholiprobleemi lähedalt nägemine ja tuumani tundmaõppimine on vähendanud minu isu siidri, veini ja mistahes muu kangema kraami suhtes oluliselt. Kui ma varem tarbisin alkoholi vähe, siis nüüd tuleb seda veel vähem ette. Ma lihtsalt olen näinud, mida teeb joomine muidu normaalse inimesega ja see võtab igasuguse napsuisu ära.

Selles mõttes on mul vedanud, et kuni siiani ma ei teadnud tegelikult, kuidas näeb välja üks alkoholiprobleem. Meie peres pole kellelgi sellist asja olnud. Keegi ei kuku meie sünnipäevadel laua alla ning keegi ei suuda juua end pildituks. Keegi ei muutu tülinorivaks ega bravuuritsevaks. Kõik saavad aru, kui on aeg napsutamine lõpetada.

Jah, me kõik oleme näinud tänaval kakerdavat joodikut, aga milline on tema elu, seda tegelikult ei tea. Ma olen aru saanud, et see on lakkamatu võitlus selle nimel, et saaks oma mugavustsooni pudeliga. Ta mõtleb ka kainetel hetkedel sellele, kuidas saaks oma pudeli juurde. Ta loeb tunde selleni ning hoidku jumal, kui peaks mingil põhjusel püsima kaine – see ajab närvi, tigedaks ja tujukaks. Sõltlase kogu elu – iga pisimgi tahk tema elus on mõjutatud soovist juua. Paraku kannatavad sellepärast kõik lähedased. Lubadused murtakse, mingeid plaane teha ei saa, seltskonnas on piinlik ja häbi, tüli tõuseb tühjast, ööd on alkohaisused, hommikud uimased, meeled tuhmid, midagi ei mäleta. Rääkimata finantsprobleemidest, sest joomine kirgliku hobina ei ole mitte odav lõbu ning selle käigus juhtub igasuguseid ootamatusi. Kõik kokku on see selline elu, mille juurest peab tuhatnelja põgenema. Tagasivaatamata.

 

 

 

Leave a comment »

Ilupildid Habajal

Mõnda aega tagasi käisime fotograaf Julia-Maria juures Habajal ilusaid pilte tegemas. Julia elab Habaja viinavabrikus. See vana ja veidi räämas hoone on üdini fotogeeniline ja äge paik. Sellises kohas lihtsalt peab tegema pilti.

 

_mg_8363

_mg_8310

_mg_8276

_mg_8157

_mg_8352

_mg_8465-2

Comments (1) »

Kalabakosel gasvavad gagtused ehk õigekirjaalased pingutused

Just taoliste probleemidega olen tegelenud viimasel ajal. G, b, d, k, p, t, kk, pp ja tt on kooliskäijatel nii lootusetult sassis, et masendus tuleb lihtsalt peale. Kui mitmuse lõpu tunnus “d” on võib-olla õnnestunud nendesse väikestesse peadesse salvestada, siis kui mõni neist tähtedest peaks asuma sõna alguses või keskel, siis on ta raudselt valesti.

Helena isegi mõikab, sest tema on hoolikas. Aga Hannal on täiesti savi, mida ta kirjutab. Vahest naerame tema kirjatükke valjusti lugedes mõlemad nii, et pisarad silmis. Ja sugugi mitte pahatahtlikult. Näiteks mida arvata grupeeringust “körlistrink”, mis pidavat tema lemmik olema? OK, inglise keelne jah, aga lihtsalt kirjapanduna näeb see sõna sürrealistlik välja, et naera puruks.

Või näiteks tekitas hiljuti suuri probleeme lihtne sõna “padi”. Kui kirja oli pandud “pati”, palusin kõva häälega sõna öelda ja panna kirja, mida kuuleb. Uus versioon: “bati”:)) Või veel variante: badi, bdii, paati jne

See on lihtsalt nii naljakas ja nii armas.

Siiski. Kuismoodi see badjagunst siis neile ikkagi selgeks saab? Või on mingi nipp selle õpetamisel? Ma nimelt ei mäleta, et mul endal oleks iial taolisi probleeme olnud, sest olen alati kirjutanud kuulmise järgi. Samuti on mul veider mälu, mis jätab automaatselt ja kohe meelde juba nähtud sõnade kirjapildi.

 

 

 

 

 

5 kommentaari »