Räätsadega on praegu soos tunduvalt parem liikuda, kui ilma.
Jagan sooseikluse lugu, kus oleks olnud väga palju abi trussikutest või kilekotist puu otsas. Aga et polnud kumbagi, siis sai sellest hoopis pikk rännak täitsa vales suunas. Kirjutasin eelmises postituses, et ei tea eriti eksimisest midagi. Ega sedagi rännakut ei nimeta ekslemiseks, sest tegelikult sammusin selge sihiga…..valesse kohta:))
Niisiis. Läksin mina sohu marjule. Kaasa mitu pange, räätsad all ja koer ühes. Auto jätsin sooserva. Marjaväljadeni andis rännata, aga vastutasuks sain hiigelmarjad ja paiga, kus mitte keegi polnud varem korjanud. Lage soo ümbritsetud mitmete saartega, millest mul oma arust oli väga hea ülevaade. Nimelt olin selles kohas vaid paar päeva tagasi põhjalikult ringi kolanud.
Kusti tundub juba üsna tüdinenud sellest lõputust soos passimisest.
Korjasin marjad ära, said selline seljakotitäis, et andis ikka selga vinnata. Kes on liikunud räätsadega, teab, et nendega on ka ilma seljakotita küllalt vaevaline kõndimine. Rääkimata siis veel hiiglasliku kotiga.
Hakkasin siis auto poole astuma. Oma arust võtsin suuna täpselt sinna, kust olin ju tulnudki. Sohutulemise räätsajäljed kaotasin ära ja noh, mõtlesin, et teen kiire shortcuti ja ei hakka suure kotiga loodusmatka tegema. Lähen ja lähen ning aina metsikumaks muutub maastik. Säärikud vajuvad räätsadega poolest säärest vette ja kott jääb põõsaste külge kinni. Õnneks leidsin mingi sihi, mida arvasin sohu tulles olevat näinud.
Kütsin aga mööda sihti edasi, sest metsaserv ju paistis. Kohale jõudes selgus aga, et olen autost kilomeetrite kaugusele välja tulnud. Õnneks leidus häid inimesi, kes mind autoni transportisid:)
Õppetund? Aga see, et ma rikkusin oma põhilist looduses liikumise reeglit ja sain kohe karistatud. Ma ei keskendunud. Pea oli täis muremõtteid ja muid mõtteid ning ega ma väga täpselt ei jälginud, kust tulin ja kuhu läksin. Mõtlesin vaid selle peale, kuidas marjad kiiresti-kiiresti ära rabada ja koju kihutada, sest seal ootas veel tuhat toimetust. Kogu selle tulemusena sain 8-tunniseks kujunenud räätsamatka. Mis kokkuvõttes polnud paha, sest õppisin tundma mõningaid uusi paiku.
Lõpp hea, kõik hea. Marjadest sai aga imeline jõhvikatarretis. Hapu ja magus ühtaegu. Hea morsiks, mannavahuks, napoleonikoogi triibuks, vastlakukli hapuks täienduseks või niisama ampsamiseks.
Jõhvikatarretis. Lisatud pole tilkagi vett. Puhas jõhvikamahl ja suhkur.
Ahunapalu maasektori veebikodu 
Lisa kommentaar