Olen bloginud ligi 10 aastat ja pidanud selle aja jooksul mitut blogi. Esimese neist võtsin maha, käsitöö oma suri välja ühes käsitööhoo raugemisega. Savilöövi blogi on elujõuline ja nüüd lõin eraldi paiga oma tööasjadele. Siin ta ongi. Hakkan sellesse blogisse tegema töiseid postitusi ja jäädvustama kirjutatud artikleid. Kõike ilmselt ei jõua, aga mingigi osa. Et vähemalt endal oleks ülevaade asjadest.
Archive for aprill, 2015
Uued rattad
Tõuksivaimustus on jõudnud ka meie majja ja viimasel ajal vuravad Hanna-Helena igal võimalusel tõukeratastega. Rattad valisid nad ise välja sünnipäevakingiks saadud raha eest. Soovitasin neile küll, et võtku ühesugused, aga ei – välistatud, kaksikud ei saa ometi omada ühesuguseid asju:) See oleks ju igav.
Ühtlasi prooviti sõitmist ka rulluiskudega ja no üllatavalt hästi tuli neil välja. Pildi pealt jääb täitsa mulje, et kimavad suurel kiirusel, kuigi tegelikult see ei ole nii. Tempo on aeglane, aga samm hakkab looma.
Põige Soome
Aprilli kolmas nädal on meie peres totaalne sünnipäevanädal – ühe nädala jooksul on kõik neli sünnipäeva ära. Otsustasime, et ei hakka sel aastal ninni-nänni-kingitustega üldse jamama, vaid sõidame korraks Soome, vaatame kaheksajalga ja elektriraid ning julgemad teevad lõbustuspargis tiiru karusselliga.
Mõeldud-tehtud. Hommikul üle lahe Helsingisse, trammiga Sealife`i ja Linnanmäki lõbustusparki ja õhtul sama teed pidi tagasi. Oli väga tore päev ja meie maja on nüüd tabanud totaalne raivaimustus – koju on tekkinud isegi rai-kaisukad:) Ja mina avastasin üllatusega, et ma suudan Soome keeles olmeasjad ära ajada küll. On ikka kasu olnud sellest, et terve lapsepõlve Soome kolmandat sai vahitud.
Aga vaadake edasi pilte.
Hakkame siis minema – hommik Tallink Staril.
Sealifes
Oli see ikka üks edev ja uudishimulik tegelane.
Merepõhjas. Merineitsit ei kohatud, aga kõiksuguseid kalu ja vee-elukaid küll. Ühes akvaariumis elas elektriangerjas, kes ärritudes hullu säraka maha pani – väidetavalt kuni 660 volti. Hullem kui tööstusvool!
No ikka lausa suu ammuli uuriti mere-elu. Aeg-ajalt ujus üle mõni hai, lisaks sebis ringi kõikvõimalikke väiksemaid kalu. Ja põhjas õõtsusid aeglaselt värvilised korallid ja meretaimed.
Kogu reisiseltskond:)
Helena loeb üle, mitu jalga on kaheksajalal.
Hiigelkaheksajalg
Kaheksajala portree
Linnanmäki lõbustuspark. Seal me ei hakanud 35-euroseid päevapileteid ostma, vaid piirdusime tasuta atraktsioonidega. Need on kõige väiksematele ja neid on kümmekond. Mina nagunii ei ole nõus ühelegi neist okseratastest vabatahtlikult minema. See pilt on Panoramalt, kus saab ka puht tasuta üles sõita ja Helsingile ülevalt pilk peale visata.
Nad on õnne tipul:)
Millised on 6-aastased lapsed?
Värskelt 6-aastased Helena ja Hanna
Olen igal aastal Hanna ja Helena sünnipäevapaiku teinud postituse sellest, kuidas vastavas vanuses lapsed elavad, mida nad oskavad, mis neid huvitab, milliseid mänge mängivad ja nii. Ka sel aastal panen kirja.
6-aastane Hanna
- on pikk tüdruk – pikkust 125 cm ja lasteaias on oma rühmas üks pikemaid. Kaal 22 kg.
- 2 alumist piimahammast on juba ära tulnud
- Hannat huvitab väga joonistamine, värvimine ja kõikvõimalik meisterdamine. Tuleb lasteaiast ja kukub käepärastest asjadest meisterdama.
- oskab lugeda, aga kirjatähtedega jääb veel natuke jänni.
- käekiri on üsna lohakas. Hannal lihtsalt ei ole aega tegeleda pisiasjade nagu tähtede ilusa maalimisega, tal on peaasi, et oluline saaks öeldud.
- arvutab soravalt 10 piires. Hoolimata sellest, et ma pole teda õpetanud.
- laulab nagu kulda. Miks ma teda veel kuskile laulukoori pole pannud? Selle vea peab parandama, sest ilmselgelt on ta väga musikaalne.
- käib suure naudinguga balletti õppimas ja unistab tantsijaks saamisest.
- Veel unistab ta akrobaatikaringi minemisest, sest tahab õppida köieltantsimise selgeks:)
- Ujub 25 meetrit ilma abivahenditega. Ujumine ja veekeskuses kõikidest torudest alla laskmine on tema meelistegevus.
- Uisutab võrdlemisi kiiresti.
- Jalgrattasõidus pole vastast, valdab ka vigursõidu tehnikaid (eriti aeglane sõit, ühe käega ratta juhtimine jne)
- Hundiratas tuleb välja sirgete jalgadega
- Ootab väga suve, sest siis saab “maale, Viljandi folgile ja mammaga pillilaagrisse”.
- On oma olemuselt täielik ekstravert – tal ei ole probleeme sõprade leidmisega, võõraid inimesi ei karda, armastab esineda. Lasteaias on üks liidritest.
- Hanna on nagu lillelaps – tal on kohati väga kummaline riietusstiil (a la jalas erinevad sokid), pea lennukaid mõtteid koguaeg täis ja haruharva kui tema millegi pärast muretseb. Hästi soe ja päikeseline natuur ning suur kallistaja.
6-aastane Helena
- pikkust on 119 cm. Kaal 21 kg.
- hambaid veel ei vaheta
- Helenale meeldib mängida väikse kribu-krabuga (nt šokolaadimunade seest saadud kraam) ning ta võib tundideviisi üksinda toimetada.
- Värvida ja joonistada meeldib ka, aga kui ta midagi ette võtab, siis on tehtud perfektselt, sest vähemaga ta ei lepi. Tema värvimistööd lasteaias on kõige korralikumad ja joonistused väga detailirohked. Ta ei ole nõus ühtegi asja nt ajapuudusel pooleli jätma. Tal ei ole mingeid probleeme paigal püsimise ja keskendumisega.
- Loeb ja mingil määral mõistab ka kirjatähti. Aitab mul raamatuid lugeda:)
- Kirjakesi meeldib kirjutada ja ristsõnasid-mõistatusi lahendada.
- On sügisest saadik viiulit õppinud ja tal läheb hästi – kümmekond lugu on kindlasti selged ja samal ajal õpib ka nooti lugema, rütme mõistma. Talle väga meeldib viiulit õppida ja tema plaan on saada viiulimängijaks.
- Ta on selle aasta jooksul hakanud viisi pidama. Jah, solistiks ehk ei pane veel, aga veel pool aastat tagasi jorises Helena vaid ühel noodil ja mina arvasin, et sellele lapsele on elevant kõrvale astunud. Aga ei – laulab ja talle on laulmine meeldima hakanud.
- Käib ka rõõmuga balletitunnis. Hundiratast viskab sirgete jalgadega ja lootoseistes istub vabalt.
- Valdab jalgratast väga hästi. Mäletatavasti oli Helena see laps, kes tükk aega ei julgenud kitsal kõnniteel rattaga sõita, sest kartis, et sõidab kogemata vastu aeda.
- Ronib mööda puid nagu väike ahvipärdik.
- Uisutab, aga ettevaatlikumalt kui Hanna. Ta on igas asjas õest ettevaatlikum ja põhjalikum.
- Oskab ujuda ilma abivahenditeta, kuid liutorusid pelgab.
- Helena on pigem introvert. Suured seltskonnad ajavad ta endast välja, ta saab väga hästi omaette mängitud ja tal on vaid mõned sõbrad (erinevalt Hannast, kellel on maailm sõpru täis – tõsi, kõiki ta veel ei tunne).
- Ebaõnnestumistega hakkama saamine on Helenale väga raske, ta elab kõvasti üle, kui midagi ei lähe nii nagu tema tahab. Tahab olla kõiges tingimata esimene. Samas on ta hakanud ennast paremini valitsema ja iga jama teda enam nii kergesti endast välja ei vii.
- Helena on väga püüdlik, korralik ja üritab alati anda parima tulemuse. Kallistaja ja kaisuloom on temagi.
Sünnipäevapidu metsas
Osa seltskonnast
Pidasime Hanna ja Helena sünnipäeva sel aastal teistmoodi. Siiani olime seda teinud erinevates mängutubades, aga õigupoolest ootan mina juba tükk aega, et see mängutoa vaimustus mööda saaks. Ja oli tore, kui tüdrukud ise pakkusid mõtte välja, et võiks teha hoopis õues ja kuidagi teistmoodi. Koos siis asja arutasime ja jäime pidama aardejahi mõtte juurde. Kohaks loomulikult Pääsküla raba, mis on mõnusalt lähedane ja kus leidus sobiva pikkusega matkarada. Minule on Pässa raba tuttav nagu oma tasku, sest lapsepõlves oli vähe päevi, kui me seal ei mänginud. Olen sinna rabasse ehitanud lugematuid onne, läbinud tohutult kilomeetreid suuskadel, jalgrattal, jalgsi, ujunud laugastes ja talvel nendel uisutanud. Hanna ja Helenaga oleme ka ikka iga aasta vähemalt paar korda rabas käinud.
Aga aardejahi juurde. Mõtlesin läbi ürituse toimimise, koos lastega panime paika kuupäeva ja jäime pöidlad pihus lootma, et ilm oleks ilus. Oli küll:)
Kalamehemäng
Edasi läks nii:
- mõtlesin läbi aardejahi raja. Et ei oleks liiga pikk ega ka mitte liiga lühike. Vast sai paras – nii 2-3 kilomeetrit. Selline kena ring.
- algusest peale oli mõte see, et asi päädib pinjatadega. Valmistasime need koos lastega, lõppviimistluse tegin ise ja peitsin need ära. Ehk et pinjatade välimus oli tüdrukutele üllatuseks. Sisu muidugi ka. Aktsioon pinjatadega toimus rabatorni juures.
- hankisin kaks vana kohvrit ja kleepisin nad seest roosa tapeediga üle. Väljaspoolt nägid teised ikka väga vanad välja.
“Siin ongi aare!!!!!”
Kringlisöömine
- valisin metsas välja kaks kohta, kuhu kumbki “aare” peita.
- esimeseks aardeks olid hõbedakangid (ok, tegelikult küll rännumehe-võileivad hõbepaberis) ja kõrremahlad.
- teine aare oli kringel. Selle kohta kahtlustati, et pärineb ehk kiviajast, kuid maitses siiski üllatavalt värskena – justkui oleks täna hommikul tehtud. Kringli tellisin Bibi pagarist.
- Kummagi aarde juures oli kiri vihjetega, kuidas leida järgmine aare.
- koostasin loodusteemalise viktoriini. Lapsed olid üllatavalt nutikaid ja nii said küsimused enne otsa, kui üks ja ainus võitja selgus. Ehk et viktoriini võitjaid oli hulgim.
Telefonimäng. Liinid olid ikka suhteliselt umbes:)
- Mängisime “kalameest” ja “telefoni”. “Mädamunani” aga ei jõudnudki, sest kõigil oli vaid meeles ruttu-ruttu järgmise aardekohvri leidmine:)
Asi võib tunduda väga suure orgunnina, kuid tegelikult oli lihtsalt vaja läbi mõelda logistika. Õnneks oli ka abilisi, kes valvasid aardeid sel ajal, kui meie lastega neid otsisime. Nimelt tekitasid puude otsas rippuvad pinjatad keskmisest suuremat tähelepanu ja J. pidi huvilisi lausa jõuga nendest eemale hoidma.
Kokkuvõttes läks aga kõik väga hästi – pea kõik kutsutud külalised tulid kohale (aitäh, aitäh, te olete väga ägedad:)), kõigile jätkus toitu-jooki, keegi ei kadunud metsa ära ja igav ka ei olnud. 2,5 tundi möödus lennates ja ma usun, et lapsed said mõnusasti ära väsitatud.
Metsast leiti pinjatad
Sünnipäevalapsed
Pinjatades oli palju komme, kõik said taskud täis toppida
Kogu lastekamp
Pinjata – kes või mis see on ja kuidas seda ise teha
Hanna ja Helena sünnipäevapinjatad
Pinjataga (pinata) seostub mul üks eriline lapsepõlvemälestus. Minu isa, elupõline National Geograficu tellija oli meile, lastele, tellinud selle ajakirja lasteversiooni. Nõuka-aja lapsele, kelle unistuseks oli juua Fantat ja süüa viineritest kõht täis, oli see erakordselt põnev lugemine (isa tõlkis seda meile inglise keelest) imeliste värviliste piltidega laste elust välismaal.
Kord oli seal lugu Mehhiko traditsioonilise pinjata valmistamisest. Sisuliselt on pinjata suur kommipakk, mis riputatakse üles ja kui ta kurikaga katki lüüa, kukuvad kommid välja ja kõigil on lõbu laialt. See vana traditsioon on Mehhikost levinud paljudesse maadesse, kuid, tõsi, meil teatakse sellest vähe.
Niisiis, tolles lapsepõlveajakirjas oli pikk lugu sellest, kuidas ise pinjatat teha ja tookord me tegimegi koos isaga selle valmis. Sai veel hiigla suur ja võrdlemisi kole. Aga tore oli teda teha, komme mahtus sisse palju ja lõbu oli ka laialt.
Nüüd meisterdasin (meisterdasime) oma laste sünnipäevaks mitu pinatat ja jagan teiega, kuidas seda teha. Loodetavasti jääb nendel sellest niisama vahva mälestus nagu minule jäi.
Valmistamiseks läheb vaja:
Õhupalli
Tapeediliimi
Laiemat pintslit
Ajalehti (mitte klantspaberist)
PVA liimi
Väikest kausikest (mina kasutasin magustoidukaussi), kuhu saaksid poolvalmis töö toetada
Krepp-paberit või muud meelepärast värvilist paberit
Kääre
Maalriteipi
Nööri
Komme pinjata täitmiseks
Tee nii:
- Puhu õhupall täis ja kinnita nii, et ta mingil juhul niipea tühjaks minema ei hakkaks. Pole vaja õhupalli viimse vindini täis puhuda, sest kui see poole töö ajal katki läheb, on pehmelt öeldes jama.
- Sega valmis tapeediliim, mina tegin selle hea paksu kisselli konsistentsiga.
- Lõike ajalehed ca 15 cm pikkustest ja 4-5 cm laiusteks ribadeks.
- Säti tööpinnale paar vana ajalehte, sest ega pinjata tegemine pole ülemäära puhas töö.
Pinjatateo algus
- Pintselda ribad tapeediliimiga kokku ja hakka neid järjest õhupallile kleepima. Õhupall toeta kausikesse, siis ta püsib püsti ja on puhtam/mugavam kleepida.
- Kleebi õhupallile 4-6 kihti ajalehti ning jäta pinjata nüüd kuivama. See võib võtta aega paar päeva.
- Pärast kuivamist peaks pinjata olema kõva ja tugev. Kui ta seda ei tundu, kraami kogu värk uuesti välja ja kleebi paika veel mõned kihid ajaleheribasid. Lase uuesti kuivada.
Pinjatad kuivavad
Nii alustasin kaunistusribade kleepimist
Pool on kaunistatud!
Vahepeal tuleb pinjata teistpidi keerata, siis on mugavam kleepida.
- Kui pinjata on kõvaks kuivanud, on käes kõige mõnusam hetk – kaunistamine. Looming! Puhas fun!
- Kõigepealt tuleb õhupall pinjata seest kätte saada. Võta õhupalli sabast kinni ja torka või lõika õhupallile auk sisse. Ära mingil juhul lase õhupallinartsu pinjata sisse kukkuda, sest seda sealt urgitseda on paras piin.
- Kui said õhupalli kätte, siis lõika samasse ka ava, kustkaudu saaksid pinjatat täita. Lõika see võimalikut väike, aga parajalt suur, et kommid ikka läbi mahuksid.
- Nüüd kaunistamine. Mina kaunistasin pinjatad erivärviliste krepp-paberi ribadega. Alustasin nende kleepimist pinjata põhjalt (alt) ja liikusin aegamisi üles kuni täitmisauguni. Kleepimiseks kasuta PVA liimi, mida ürita panna võimalikult vähe. Kui pärast krepp-paberi kleepimist tundub pinjata lödi, lase tal kuivada seni, kuni ta on saavutanud endise tugevuse.
- Nüüd tee pinjata augu lähedale riputusnööri augud. Tee vastamisi augud. Mina vooderdasin nööriaugu kohta pinjata seestpoolt veel paari kihi maalriteibiga, et nöör paremini püsiks. Aja aukudest sobiva pikkusega nöör läbi ja sõlmi kokku.
- Täida pinjata võimalikult erinevamate kommidega. Kasuta ainult paberis komme, sest pinjata sees võib olla jääke tapeediliimist.
- Kõige lõpuks sulge kommiauk kas maalriteibi või kasvõi krepp-paberi nutsakaga.
Valmis!!
Riputa pinjata peonaelaks üles ja olgu teil lõbus!
Ideid pinjatade kaunistamiseks leiab lõputult näiteks pinterestist.
Kolm umbrohusööki, milleta kevad polegi kevad
Millegipärast tabab mind kevadeti alati suur soov kõik roheline, mis maa seest nina välja pistab, ära süüa. Küüslauguvõrsed, naadid, nõgesed, võilillelehed, nurmenukulehed, murulaugud ja esimesed oblikad – loosi läheb kõik!
Kevad ei ole minu jaoks alanud, kui tegemata on umbrohusöögid nendest kõige esimestest umbrohuliblekestest. Jagan teiega kolme meie peres vaat et kohustuslikuks saanud umbrohutoiduretsepti.
Nõgesesupp
Seda teen ma ainult kõige-kõige esimestest nõgestest just nüüd aprilli alguses. Tillukesed nõgesed on vaevalt sentimeeter pikad, aga kõrvetavad juba vägevasti. Ja lõhnavad elujõu järgi! Supitegu ise on imelihtne ning kui nõgeseaeg saab otsa, saab samasugust rohelist suppi teha oblikatest või ka noortest rabarberilehtedest.
Vaja läheb:
1 tassitäis riisi
150 grammi head läbikasvanud sinki
3 kõvakskeedetud muna
Mõni suur peotäis värskeid noori nõgeseid
Liiter vett
Soola, pipart
Tee nii:
Pane riis keema. Kui riis on keenud poolpehmeks, lisa kuubikuteks lõigatud sink ja keeda edasi, kuni riis on pehme. Vahepeal haki nõgesed peeneks ja kui riis on pehmeks keenud, lisa supile nõgesed. Ära enam keeda! Haki munad ning lisa needki supile. Maitsesta soola ja pipraga ning valmis ongi!
Umbrohupirukas
Sellesse pirukasse passivad kõik rohelised liblekesed, mis õnnestub varakevadel kokku korjata ehk siis naadid, võilillelehed, nõgesed, nurmenukulehed, noored küüslauguvõrsed, murulauk. Kahtlemata teeb piruka eriliseks see, kui ta on tehtud nendest kõige esimestest rohelistest libledest. Edaspidi kevade arenedes kaotab ta kuidagi oma võlu.
Pirukas on hapupiimatainal, mis tuleb kõige parem välja kodutehtud hapupiimaga. Kui seda pole, kõlbab ka tavaline keefir.
Vaja läheb:
2,5 dl hapupiima
1 muna
Jahu niipalju, et tainas voolaks, kuid poleks liiga vedel
3 sl mannat
1 tl soola
0,5 tl soodat või küpsetuspulbrit Rohelist kraami (naadid, võilillelehed, noored nõgesed, murulaugud, nurmenukulehed jne) hea mitu suurt peotäit
1-2 kõvakskeedetud muna
100 gr sinihallitusjuustu
Sega kokku tainas. Vala see võiga määritud ahjuvormi ning raputa taignale peale hakitud rohekraam. Haki ka muna ning pudista taignale. Lõika juust väikestest tükkideks ja lisa sinnasamasse. See pirukas ei taha kuuma ahju, piisab nii umbes 150 kraadist. Küpsemisaeg on ca kolmveerandtundi. Kui roheline pirukal hakkab liiale tumenema, aga piruk ise pole veel valmis, pane talle peale foolium ja küpseta nõnda valmis.
Salat kõigest kättesaadavast
Kevadeti võib mind näha ümber maja luusimas ja midagi korjamas. Kui minu lapsepõlves tehti meil salatit vaid nurmenukulehtedest ja naatide söömine tundus olevat ekstreemsuse tipp, siis tegelikult on need täiesti söödavad. Kevadel korjan neid salatisse alati! Lisan nurmenukulehti, võilillelehti, küüslauguvõrseid, karulauku ja murulauku. Hakin kogu kraami peeneks, lisan natuke soola ja hapukoort ning valmis ongi. Teine variant on lisada hapukoore asemel piisake head õli. Et roale veidi värvi juurde anda, sobivad siia ka granaatõunaseemned. Või siis kõige esimesed eriti krõmpsud redised.
Ütlemised ja logopeedia vol ei-tea-mitmes
Kohe kuueaastastelt lastelt pudeneb pärleid:
Tõmbamiskaev (Hanna) – kooguga kaev
Üleuputus (Helena) – üleujutus
Draakoni vorst (mõlemad) – Krakovi vorst
Natuke ka Helena logopeedi saagast. Kolmas talv harjutamist 2x nädalas logopeedi juures läheb ja hästi on. Neil lasteaias logopeedi pole, vaid korra aastas käib väga hea logopeed lapsi üle kuulamas-vaatamas. Kui poolteist aastat tagasi hindas sama logopeed Helena seisu üsna nutuseks (läbi käis ka mõiste “raske kõnepuue”), siis täna on lood hoopis teistmoodi:
Helena kõneareng on teinud väga suure kvalitatiivse hüppe. Kõnemõistmine, sõnavara, lauseehitus, grammatika, verbaalse mõtlemisega seotud ülesannete lahendamine, foneemikuulmine on eakohased ja häälikuanalüüsioskused on väga head! Laps on tubli ja terane.
Lapse kõneorganid on siiski veidi enam pinges, kui vaja.
Esineb üksikuid häälikute ümberpaigutusi kõnes.
Häälik R on kõnesse tulemas ( kohati eelhäälik Ž, kohati 1-löögiline R).
Häälik Õ vajab veel veidi kinnistamist.
Suur rõõm!!!
Virr&varr
Lühidalt võib nii kokku võtta minipuhkuse lihavõtete ajal maal.
Neljapäeva pärastlõunal pakkisin pesakonna autosse ja võtsime suuna maasektori poole. 270 km sisuliselt käsikaudu, sest kojamehed on autol täitsa läbi omadega ja vihmasadu ei lakanud hetkekski. Kolonn Tartu maanteel niisamuti.
Juba linnapiiril leppisime tüdrukutega kokku, et esimene söögiostmispeatus on Rõngus. Jaa, sealne Rõngu Pagari pood on täiesti saatanlik koht. No mitte iialgi ei saa ma sealt mööda peatumata. Ja mitte kunagi ei välju me sealt leibade, saiade (tihtipeale soojade), värskete pirukate, rosinaid tuugalt täis kohupiimakoogita, rummikoogita, vanakooli kaneeliküpsiste ja kohaliku pasteedita. Muide, see on Eesti kaubandusvõrgus üks väheseid pasteete, mis sisaldab AINULT ehtsaid asju – maksa, pekki, porgandit, soola ja pipart. Ei mingit maitsetugevdajat, stabilisaatorit, värvainet, lõhnaainet vms kräppi.
Neli tundi hiljem istusime juba Savilöövi soojas köögis, sest E. oli saabunud juba hommikul ning pool päeva kütnud. Mõnus on niimoodi koju jõuda.
Suurel reedel värvisime ilmatu hunniku mune sibulakoortega ära. Nipp: laste väikseks jäänud sokkidesse topi munad ühes sibulakoortega ja ei mingit tüütut munade ükshaaval sidumist.
Sel päeval halastas ilm vihmasajuga tunniks ajaks ja selle kasutasime ka väljas ära. Õhtul kohustuslik saun ja magama.
Kuuesed kaunitarid!
Et järgmiseks päevaks jõudu koguda, sest oli vaja jälle minna rändama – head sõbrad Pärnus – Karina ja Karita – said juba 6! Seda päeva oodati meie majas pikalt, sest juba mõnda aega käis üks suuremat sorti nikerdamine pinata kallal. Kuidas täpsemalt ja milleks üldse selline asi, kirjutan mõnes järgmises postis. Lõbu tundus aga palju olevat. Rääkimata koostegemisrõõmust.
Andis ikka pinatat igasuguste kodus leiduvate “kaigastega” taguda, enne kui üllatuse kätte andis:)
Minu hirm, et äkki tuleb pinata nõnda põdur, et puruneb esimese kepihoobiga, osutus täitsa asjatuks. Lastel oli päris tükk tegemist, et teda puruks saada. See ongi kõige tähtsam:)
Pärnust põikasime Häädemeeste kanti. Hanna ja Helena rõõmuks on seal majatäis kasse ning ärklikorrusel kaks ägedat memme, kellel on aega juttu puhuda ja kelle käest tihtipeale annab kommi välja lunida. Aga no me ei suuda siiski päev otsa ka toas kükitada, kuigi ilm oli endiselt trööstitu ja tegime tiiru lähedal Laiksaare loodusrajal. Hästi tore ja heas korras rada Rannametsa jõe ääres. Ilmselt on tegemist maailma kurvilisima jõega ja paari nädala pärast ka kõige ilusama metsaalusega – sinililled juba õitsesid kohati, ülased ootasid oma järge. Boonuseks veel see, et peale meie polnud seal ainsatki hinge. Oi, mulle meeldivad üksildased metsad.
Esimesed sinililled!!
Selline mets ja selline jõgi. Ürgne värk.
Näsiniin
Ahunapalu maasektori veebikodu 