Ahunapalu maasektori veebikodu

Päeval, kui külm võtab hambad plagisema ja sooja saab vaid toas küdeva ahju ääres, on paslik rääkida metsmaasikatest. Sellest, kuidas neid leida.

Metsmaasikatega seoses kerkib mulle silme ette kaks pilti. Kõigepealt Nukitsamehe filmi algus – maasikaid korjates eksinud Iti ja Kusti.

Teine pilt pärineb lapsepõlvest – mäletan metsmaasikamoosi purki, mis oli ainus ja mida hoiti südatalveni, et kraami siis delikatessi kombel maiustada. Metsmaasikate ümber hõljus siis teatav salapära. Neid marju leiti alati vähe – nii vähe, et jätkus vaid lastele. Mu ema käis mõnikord linna lähedal ühes nn maasikakohas neid eksootilisi marju korjamas ja harva, kui ta naases terve liitriga. Vaid too üksainumas kord juhtuski nii, et metsmaasikaid jätkus isegi talveks moosi keetmiseks.  Muidugi arvasin ma kaua aastaid, et selline maasikavälu, kus korjaja võib marju korjates lausa ära eksida, saab eksisteerida vaid Nukitsamehe lastejutus, mitte aga päriselt.

Tegelikkus on see, et metsmaasikaid on päris lihtne leida. Ja ma ei räägi praegu kraavipervedelt neid ükshaaval noppides, vaid ikka neist päris-päris maasikaraiesmikest. Olen aastate jooksul teinud palju tähelepanekuid ning leidnud hulgaliselt maasikakohti, kust võid marju lausa ämbritäite viisi korjata. Neidsamu eksootilisi ja müstilisi metsmaasikaid.

Nüüd kohe on käes aeg, kui metsaservad ja raiesmikud hakkavad punetama magusatest metsmaasikatest. Aga kuidas siis leida endale see parim maasikakoht? Siin on mõned lihtsad juhised, mida järgides on ise väga harva saagita jäänud:

• Sul on vaja raiesmikku. Hea, kui seal oleks kasvanud lehtpuud, sest siis sobib pinnas tõenäoliselt ka maasikale. Männiraiesmikud on liiga kuivad, sinna üldjuhul maasikas ei tule. Samas ei tohi pinnas olla ka liiga niiske ega madal.
• Vaata ringi noortel paar aasta vanustel raiesmikel. Nendel, mis on jõudnud end juba parandada metsateoga seotud pinnasekahjustusest, kuid kus ei ole veel hakanud laiutama põõsarinne. Liigu raiesmikul ettevaatlikult, et sa ei tallaks ära seal tärkavaid noori puid. Kui raiesmikul on võtnud võimust juba vaarikad, siis selleks ajaks on maasikad tavaliselt kadunud või kadumas. Maasikad püsivad samas kohas paar-kolm aastat ning pärast seda on valgustingimused juba nii muutunud, et nad kaovad.
• Parimad maasikad valmivad lõunapäikesele avatud nõlval. Seal saavad marjad ka esimesena valmis, no ikka nädalaid varem kui metsaserva varjus.

Ja viimane ning kõige tähtsam nipp – ära ilmaski mine metsa suure plaaniga (ja pangega) maasikaid (või ükskõik mida muud) korjata. Siis ei leia midagi. Tuleb minna nagu muuseas, vähemalt esimest korda luurele kindlasti:)

Kõigi nende ees, kes lootsid siit postist leida GPS koordinaate maasikate juurde, ma vabandan. Isegi mu pereliikmeid ei tea täpselt, kust ma marju toon.

Umbes suvehakul jaguneb rahvas kaheks – ühed on need, kes uhkeldavad oma vägevate kukeseenepiltidega ning teine seltskond ohkab kadedalt, et „küll aga korjaks ka, aga näe – mitte ei tea ühtegi kukeseenekohta. Et võtke ometi mind metsa kaasa ja näidake, kus kasvavad kukeseened!“

Õigupoolest pole kukeseened ehk kikkapüksid miski eriline haruldus ning neid kasvab Eestis kõikjal. Tõsi, Tallinnas võib eriti esimeste kukeseente hindu vaadates jääda mulje, et kukeseened on eriti haruldane kraam, mis kasvab vaid kuskil kaugetes Põlvamaa metsades, mida vähesed õnnelikud külastada on saanud. Tegelikult on see müüt. Kukeseeni on igal pool, sest Eestis on metsi kõikjal. Tuleb vaid osata vaadata.

Nii kaua kui ma ennast mäletan, on alati käidud suviti kukeseeni korjamas. Lapsena võeti ikka metsa kaasa ja meie pere vingeim seenekorjaja oli minu onu, kes leidis kukeseenekohti väga lihtsa valemi järgi: “mets peab olema valge ja ilus”. Nüüd käin ise peaaegu iga päev metsas ja harva tulen koju ilma metsaandideta. Enamasti korjan esimesed kukeseened kuskil Jaanipäeva paiku. Nii ka sel aastal.

Loomulikult ei hakka ma siin täpselt ütlema, kuhu seenele minna tuleb minna ning millise kännu kõrvalt metsa keerata, kuid vihjeid, kuidas mina leian seenekoha, jagan heameelega. Ehk on kellelgi neist abi ja leiate ka endale vinge seenekoha, mida lastelastele pärandada.

• Vaata ilusat heledat metsa. Lehtmetsas, soises võsas ja kuusetihnikus naljalt kukeseeni ei leidu, aga heledas, kõrges ja ilusas männikus võib neid olla. Kui männikus kasvab ka kuuski ja mõni kask sekka, siis on väga hea. See sobib kukeseenele.
• Hea kukeseenemets on see, kuhu saad minna kingade või tennistega ilma jalgu märjaks tegemata.
• Metsaalune peaks olema pigem kuivapoolne ja nö puhas. Ehk et mitte väga rohtunud, sõnajalgu või mustikaid täis kasvanud.
• Kui seal on kanarbikku, pohlavarsi, alpi põdrasamblikut (see helehall ja kohev, millest pärgasid tehakse), palusammalt (see roheline, mida on igal pool), siis võib seal kasvada ka kukeseeni.
• Vähemalt esimeste kukeseente puhul on võtmesõnaks metsateed, vanad metsasihid ja kõvaks tambitud pinnas. Just vanadele metsaveoteedele ilmuvad kõige esimesed seenenööbid ning sealt korjan ma igal aastal umbes jaaniajal esimese kastme jagu seeni. Veel tasub seeneaja alguses vaadata päikesepaistelistele metsalagendikele ja metsaservadele, kus on õhem samblakiht.
• Metsas pole vaja pöörasena ringi trampida, sest nii lihtsalt ei näe seeni. Isegi kui sa oled kuulnud imelisi legende, kuidas just see mets pidada seeni paksult täis olema, talitse ennast ja astu vaikselt. Kui näed eemalt kukeseeneplatsi, ära hakka seente poole jooksma, vaid vaata kõigepealt ringi – võib-olla sa seisadki juba keset seenevälja. Metsas peab tekkima nn seenesilm, et sa märkaksid seeni, mis pealiskaudsel vaatlusel sambla seest väljagi ei paista.
• Kui mõnes kohas on ilmselgelt just enne sind käidud, siis pole sügavat mõtet sinna trampima minna. Samuti pole just väga viisakas parkida oma auto samasse lähedale, kus juba seenelised pargivad. Eestis on piisavalt palju metsi, et kõik inimesed võivad täitsa vabalt omale privaatse kukeseenepaiga välja otsida.
• Ilma jälgi ka. Kui ikka nädalate viisi pole tilkagi sadanud, siis pole eriti mõtet suure seenekorviga metsa minna. Vihmasemal perioodil tasub kiigata just heledamate ja kõrgemate metsade poole, kui ammu pole sadanud, siis aga pigem vähe madalamatesse kohtadesse ehk männi-kuuse segametsadesse. Ja kui metsadest on üle käinud öökülm, siis on ka kukeseentega enamasti lõpp.
• Rääkides suurest seenekorvist, siis millegipärast kehtib seenejahil vägagi seadus, et seeni leiad siis, kui sa neid üldse ei otsi. Seened läheksid justkui peitu, kui näevad inimest suure korvi või ämbriga tulemas. Ja ilmuvad välja, kui sul on kaasas vaid pisike kilekotike, nuga üldse koju jäi või lõid just käega, et ah-siin-metsas-küll-seeni-pole.

See lugu ilmus ka Naine24s.