Archive for Nipid

Kuidas leida endale metsmaasikavälu?

IMGP7889

Päeval, kui külm võtab hambad plagisema ja sooja saab vaid toas küdeva ahju ääres, on paslik rääkida metsmaasikatest. Sellest, kuidas neid leida.

Metsmaasikatega seoses kerkib mulle silme ette kaks pilti. Kõigepealt Nukitsamehe filmi algus – maasikaid korjates eksinud Iti ja Kusti.

Teine pilt pärineb lapsepõlvest – mäletan metsmaasikamoosi purki, mis oli ainus ja mida hoiti südatalveni, et kraami siis delikatessi kombel maiustada. Metsmaasikate ümber hõljus siis teatav salapära. Neid marju leiti alati vähe – nii vähe, et jätkus vaid lastele. Mu ema käis mõnikord linna lähedal ühes nn maasikakohas neid eksootilisi marju korjamas ja harva, kui ta naases terve liitriga. Vaid too üksainumas kord juhtuski nii, et metsmaasikaid jätkus isegi talveks moosi keetmiseks.  Muidugi arvasin ma kaua aastaid, et selline maasikavälu, kus korjaja võib marju korjates lausa ära eksida, saab eksisteerida vaid Nukitsamehe lastejutus, mitte aga päriselt.

Tegelikkus on see, et metsmaasikaid on päris lihtne leida. Ja ma ei räägi praegu kraavipervedelt neid ükshaaval noppides, vaid ikka neist päris-päris maasikaraiesmikest. Olen aastate jooksul teinud palju tähelepanekuid ning leidnud hulgaliselt maasikakohti, kust võid marju lausa ämbritäite viisi korjata. Neidsamu eksootilisi ja müstilisi metsmaasikaid.

Nüüd kohe on käes aeg, kui metsaservad ja raiesmikud hakkavad punetama magusatest metsmaasikatest. Aga kuidas siis leida endale see parim maasikakoht? Siin on mõned lihtsad juhised, mida järgides on ise väga harva saagita jäänud:

  • Sul on vaja raiesmikku. Hea, kui seal oleks kasvanud lehtpuud, sest siis sobib pinnas tõenäoliselt ka maasikale. Männiraiesmikud on liiga kuivad, sinna üldjuhul maasikas ei tule. Samas ei tohi pinnas olla ka liiga niiske ega madal.
  • Vaata ringi noortel paar aasta vanustel raiesmikel. Nendel, mis on jõudnud end juba parandada metsateoga seotud pinnasekahjustusest, kuid kus ei ole veel hakanud laiutama põõsarinne. Liigu raiesmikul ettevaatlikult, et sa ei tallaks ära seal tärkavaid noori puid. Kui raiesmikul on võtnud võimust juba vaarikad, siis selleks ajaks on maasikad tavaliselt kadunud või kadumas. Maasikad püsivad samas kohas paar-kolm aastat ning pärast seda on valgustingimused juba nii muutunud, et nad kaovad.
  • Parimad maasikad valmivad lõunapäikesele avatud nõlval. Seal saavad marjad ka esimesena valmis, no ikka nädalaid varem kui metsaserva varjus.

Ja viimane ning kõige tähtsam nipp – ära ilmaski mine metsa suure plaaniga (ja pangega) maasikaid (või ükskõik mida muud) korjata. Siis ei leia midagi. Tuleb minna nagu muuseas, vähemalt esimest korda luurele kindlasti:)

Kõigi nende ees, kes lootsid siit postist leida GPS koordinaate maasikate juurde, ma vabandan. Isegi mu pereliikmeid ei tea täpselt, kust ma marju toon.

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Pinjata – kes või mis see on ja kuidas seda ise teha

IMG_2210

Hanna ja Helena sünnipäevapinjatad

Pinjataga (pinata) seostub mul üks eriline lapsepõlvemälestus. Minu isa, elupõline National Geograficu tellija oli meile, lastele, tellinud selle ajakirja lasteversiooni. Nõuka-aja lapsele, kelle unistuseks oli juua Fantat ja süüa viineritest kõht täis, oli see erakordselt põnev lugemine (isa tõlkis seda meile inglise keelest) imeliste värviliste piltidega laste elust välismaal.

Kord oli seal lugu Mehhiko traditsioonilise pinjata valmistamisest. Sisuliselt on pinjata suur kommipakk, mis riputatakse üles ja kui ta kurikaga katki lüüa, kukuvad kommid välja ja kõigil on lõbu laialt. See vana traditsioon on Mehhikost levinud paljudesse maadesse, kuid, tõsi, meil teatakse sellest vähe.

Niisiis, tolles lapsepõlveajakirjas oli pikk lugu sellest, kuidas ise pinjatat teha ja tookord me tegimegi koos isaga selle valmis. Sai veel hiigla suur ja võrdlemisi kole. Aga tore oli teda teha, komme mahtus sisse palju ja lõbu oli ka laialt.

Nüüd meisterdasin (meisterdasime) oma laste sünnipäevaks mitu pinatat ja jagan teiega, kuidas seda teha. Loodetavasti jääb nendel sellest niisama vahva mälestus nagu minule jäi.

Valmistamiseks läheb vaja:

Õhupalli

Tapeediliimi

Laiemat pintslit

Ajalehti (mitte klantspaberist)

PVA liimi

Väikest kausikest (mina kasutasin magustoidukaussi), kuhu saaksid poolvalmis töö toetada

Krepp-paberit või muud meelepärast värvilist paberit

Kääre

Maalriteipi

Nööri

Komme pinjata täitmiseks

Tee nii:

  • Puhu õhupall täis ja kinnita nii, et ta mingil juhul niipea tühjaks minema ei hakkaks. Pole vaja õhupalli viimse vindini täis puhuda, sest kui see poole töö ajal katki läheb, on pehmelt öeldes jama.
  • Sega valmis tapeediliim, mina tegin selle hea paksu kisselli konsistentsiga.
  • Lõike ajalehed ca 15 cm pikkustest ja 4-5 cm laiusteks ribadeks.
  • Säti tööpinnale paar vana ajalehte, sest ega pinjata tegemine pole ülemäära puhas töö.

IMG_2148

Pinjatateo algus

  • Pintselda ribad tapeediliimiga kokku ja hakka neid järjest õhupallile kleepima. Õhupall toeta kausikesse, siis ta püsib püsti ja on puhtam/mugavam kleepida.
  • Kleebi õhupallile 4-6 kihti ajalehti ning jäta pinjata nüüd kuivama. See võib võtta aega paar päeva.
  • Pärast kuivamist peaks pinjata olema kõva ja tugev. Kui ta seda ei tundu, kraami kogu värk uuesti välja ja kleebi paika veel mõned kihid ajaleheribasid. Lase uuesti kuivada.

IMG_2152

Pinjatad kuivavad

IMG_2205

Nii alustasin kaunistusribade kleepimist

IMG_2206

Pool on kaunistatud!

IMG_2208

Vahepeal tuleb pinjata teistpidi keerata, siis on mugavam kleepida.

  • Kui pinjata on kõvaks kuivanud, on käes kõige mõnusam hetk – kaunistamine. Looming! Puhas fun!
  • Kõigepealt tuleb õhupall pinjata seest kätte saada. Võta õhupalli sabast kinni ja torka või lõika õhupallile auk sisse. Ära mingil juhul lase õhupallinartsu pinjata sisse kukkuda, sest seda sealt urgitseda on paras piin.
  • Kui said õhupalli kätte, siis lõika samasse ka ava, kustkaudu saaksid pinjatat täita. Lõika see võimalikut väike, aga parajalt suur, et kommid ikka läbi mahuksid.
  • Nüüd kaunistamine. Mina kaunistasin pinjatad erivärviliste krepp-paberi ribadega. Alustasin nende kleepimist pinjata põhjalt (alt) ja liikusin aegamisi üles kuni täitmisauguni. Kleepimiseks kasuta PVA liimi, mida ürita panna võimalikult vähe. Kui pärast krepp-paberi kleepimist tundub pinjata lödi, lase tal kuivada seni, kuni ta on saavutanud endise tugevuse.
  • Nüüd tee pinjata augu lähedale riputusnööri augud. Tee vastamisi augud. Mina vooderdasin nööriaugu kohta pinjata seestpoolt veel paari kihi maalriteibiga, et nöör paremini püsiks. Aja aukudest sobiva pikkusega nöör läbi ja sõlmi kokku.
  • Täida pinjata võimalikult erinevamate kommidega. Kasuta ainult paberis komme, sest pinjata sees võib olla jääke tapeediliimist.
  • Kõige lõpuks sulge kommiauk kas maalriteibi või kasvõi krepp-paberi nutsakaga.

IMG_2211

Valmis!!

Riputa pinjata peonaelaks üles ja olgu teil lõbus!

Ideid pinjatade kaunistamiseks leiab lõputult näiteks pinterestist.

Comments (1) »

Vahtrapuust vuliseb mahla

IMG_2089

Nõmme turul müüvad mutikesed vahtramahla juba mõnda aega (4 euri liiter) ja me otsustasime ka proovida, kas juba tuleb. Tuligi!

Kuidas siis mahla puu seest kõige paremini kätte saada?

Vaja läheb oherdit, voolikut (või kui tahad vanakooli moodi mahla võtta, siis puust renni), teipi, natuke nööri ja kogumisanumat. Meie võtsime selleks 7-liitrise veekanistri.

Asi käib nii:

  • Valid hea jämeda puu. Sellise, kellel ikka jätkub mahlaandi, kuid kes ei ole veel vanadusest nõder ja (tõenäoliselt) seest pehkinud. Puu peaks kasvama mäe otsas, sest nendel puudel pidi magusam mahl olema.
  • Puurid puu sisse augu. Meie puurisime silmade kõrgusele, sest mida kõrgemalt mahla võtta, seda magusam on.
  • Auku sätid võimalikult tihedalt vooliku. Tihenda teibika, et väärt mahlakraam raisku ei läheks.
  • Kanistri korgi sisse tee auk ja pane sealt vooliku teine ots läbi. Kui vaja, siis tihenda teibiga.
  • Seo kanister nööriga kenast puu külge, et ta ikka püsti püsiks.
  • Kui mahlavõtmine lõppeb, tuleb puuritud auk sobiliku puupunniga kinni lüüa ja puule aitäh öelda!

Meie saime kahe päevaga üle kolme liitri vahtramahla ja see on alles algus. Need esimesed kolm, tõsi küll, olid veidi puu maitsega, aga kõrvalmaitse on ainult alguses ning kui päris mahlajooksuks läheb, siis see kaob. Magus on see mahl küll!

Samamoodi panime jooksma ka kase, aga sealt veel ei tule. Peab ootama, kuni ilm natuke soojeneb ja puus mahlad liikvele lähevad.

IMG_2085

Mahlavõtusüsteem 

Leave a comment »

Tõime metsa tuppa ehk isetehtud “kuusk”

IMG_1866

Kuusk on meil olnud igal aastal, aga sel aastal vähemalt linnakoju ei tule. Liiga palju okkaid, pudi ja ruumi võtab ka liialt. Selle asemel tegime hoopis seina peale kuusekujulise jõulukaunistuse. Idee on internetiavarustest, materjal metsast.

Vaja läheb erinevas pikkuses puukaikaid. Meil on kadakased, aga põmst võivad ju olla mistahes puust. Siis läheb vaja mõned meetrid peenikest traati (seda küsi käsitööpoest, sealt kui müüakse ehetevalmistamis kraami), kääre või näpitsaid traadi lõikamiseks. Ja muidugi jõulukaunistusi ning elektriküünlaid.

Ühenda kaikad traadiga ja riputa kogu kupatus seinale. Kaunista meelepäraselt. Ja ongi valmis tõeline pilgupüüdja!

IMG_1860

IMG_1861

IMG_1867

Leave a comment »

Poole-tunni baleriiniseelik – õpetus

IMG_1596

Kas leidub ilmas väikest tüdukut, kes ei tahaks endale ülimalt kaharat baleriiniseelikut? Vaevalt küll. Siin on üks hästi lihtne õpetus, kuidas selline seelik kiiresti ja vähese vaevaga valmis teha.

Vaja läheb:

Organzariiet. Minul oli 1,5 meetri laiust riiet ca 5 meetrit. Sellest sain teha kaks väga kaharat seelikut.

Veel on vaja laiemat kummipaela, näiteks sellist, millest tehakse trakse.

Õmblusmasinat, häid teravaid kääre ja haaknõela.

Küünalt ja tikke

Töö käik:

  • voldi riie pikkupidi täpselt pooleks ja lõika murdekohalt kaheks tükiks. Sul on nüüd olemas kahe seeliku materjal.
  • nüüd voldi üks pikk riidetükk uuesti pooleks
  • õmble murdekohale kummipaelast veidi laiem kanal
  • aja kummipael kanalisse ning õmble selle otsad kinni
  • säti seelikuvoldid enam-vähem ühtlaseks ning õmble seeliku otsad kokku
  • kui seeliku alumine äär kipub hargnema, põleta seda kergelt küünlaleegil – umbes samamoodi nagu põletatakse paelaotsi, et need ei hargneks. Kui sa aga varem pole organzaga sellist põletustööd teinud, siis enne valmisseelikuga tulele lähenemist proovi põletustööd proovilapiga. Nimelt nõuab see töö täpset kätt ja natuke harjutamist, et mitte riiet mustaks kõrvetada.

Valmis!

Aega võttis kogu nikerdustöö umbes pool tundi.

 

IMG_1601

Leave a comment »

Juhend, kuidas leida kukeseenemets

IMG_1209

Umbes suvehakul jaguneb rahvas kaheks – ühed on need, kes uhkeldavad oma vägevate kukeseenepiltidega ning teine seltskond ohkab kadedalt, et „küll aga korjaks ka, aga näe – mitte ei tea ühtegi kukeseenekohta. Et võtke ometi mind metsa kaasa ja näidake, kus kasvavad kukeseened!“

Õigupoolest pole kukeseened ehk kikkapüksid miski eriline haruldus ning neid kasvab Eestis kõikjal. Tõsi, Tallinnas võib eriti esimeste kukeseente hindu vaadates jääda mulje, et kukeseened on eriti haruldane kraam, mis kasvab vaid kuskil kaugetes Põlvamaa metsades, mida vähesed õnnelikud külastada on saanud. Tegelikult on see müüt. Kukeseeni on igal pool, sest Eestis on metsi kõikjal. Tuleb vaid osata vaadata.

Nii kaua kui ma ennast mäletan, on alati käidud suviti kukeseeni korjamas. Lapsena võeti ikka metsa kaasa ja meie pere vingeim seenekorjaja oli minu onu, kes leidis kukeseenekohti väga lihtsa valemi järgi: “mets peab olema valge ja ilus”. Nüüd käin ise peaaegu iga päev metsas ja harva tulen koju ilma metsaandideta. Enamasti korjan esimesed kukeseened kuskil Jaanipäeva paiku. Nii ka sel aastal.

Loomulikult ei hakka ma siin täpselt ütlema, kuhu seenele minna tuleb minna ning millise kännu kõrvalt metsa keerata, kuid vihjeid, kuidas mina leian seenekoha, jagan heameelega. Ehk on kellelgi neist abi ja leiate ka endale vinge seenekoha, mida lastelastele pärandada.

 

  • Vaata ilusat heledat metsa. Lehtmetsas, soises võsas ja kuusetihnikus naljalt kukeseeni ei leidu, aga heledas, kõrges ja ilusas männikus võib neid olla. Kui männikus kasvab ka kuuski ja mõni kask sekka, siis on väga hea. See sobib kukeseenele.
  • Hea kukeseenemets on see, kuhu saad minna kingade või tennistega ilma jalgu märjaks tegemata.
  • Metsaalune peaks olema pigem kuivapoolne ja nö puhas. Ehk et mitte väga rohtunud, sõnajalgu või mustikaid täis kasvanud.
  • Kui seal on kanarbikku, pohlavarsi, alpi põdrasamblikut (see helehall ja kohev, millest pärgasid tehakse), palusammalt (see roheline, mida on igal pool), siis võib seal kasvada ka kukeseeni.
  • Vähemalt esimeste kukeseente puhul on võtmesõnaks metsateed, vanad metsasihid ja kõvaks tambitud pinnas. Just vanadele metsaveoteedele ilmuvad kõige esimesed seenenööbid ning sealt korjan ma igal aastal umbes jaaniajal esimese kastme jagu seeni. Veel tasub seeneaja alguses vaadata päikesepaistelistele metsalagendikele ja metsaservadele, kus on õhem samblakiht.
  • Metsas pole vaja pöörasena ringi trampida, sest nii lihtsalt ei näe seeni. Isegi kui sa oled kuulnud imelisi legende, kuidas just see mets pidada seeni paksult täis olema, talitse ennast ja astu vaikselt. Kui näed eemalt kukeseeneplatsi, ära hakka seente poole jooksma, vaid vaata kõigepealt ringi – võib-olla sa seisadki juba keset seenevälja. Metsas peab tekkima nn seenesilm, et sa märkaksid seeni, mis pealiskaudsel vaatlusel sambla seest väljagi ei paista.
  • Kui mõnes kohas on ilmselgelt just enne sind käidud, siis pole sügavat mõtet sinna trampima minna. Samuti pole just väga viisakas parkida oma auto samasse lähedale, kus juba seenelised pargivad. Eestis on piisavalt palju metsi, et kõik inimesed võivad täitsa vabalt omale privaatse kukeseenepaiga välja otsida.
  • Ilma jälgi ka. Kui ikka nädalate viisi pole tilkagi sadanud, siis pole eriti mõtet suure seenekorviga metsa minna. Vihmasemal perioodil tasub kiigata just heledamate ja kõrgemate metsade poole, kui ammu pole sadanud, siis aga pigem vähe madalamatesse kohtadesse ehk männi-kuuse segametsadesse. Ja kui metsadest on üle käinud öökülm, siis on ka kukeseentega enamasti lõpp.
  • Rääkides suurest seenekorvist, siis millegipärast kehtib seenejahil vägagi seadus, et seeni leiad siis, kui sa neid üldse ei otsi. Seened läheksid justkui peitu, kui näevad inimest suure korvi või ämbriga tulemas. Ja ilmuvad välja, kui sul on kaasas vaid pisike kilekotike, nuga üldse koju jäi või lõid just käega, et ah-siin-metsas-küll-seeni-pole.

See lugu ilmus ka Naine24s.

 

 

Leave a comment »

Kodutehtud köhasiirup

IMG_1006

Isetehtud “köhasiirup”

Eelmises postis kirjutasin imelistest kuusevõrsetest ja siirupist, mille retsepti netist leidsin. See siirupiidee hakkas mind kummitama ning nii korjasingi ilmatuma hunniku neid rohelisi vitamiinipomme. Kuuskede kallal toimetades aga turgatas, et no miks ainult kuusevõrsesiirup – apteekides müüakse ju laste köhasiirupeid, kus üheks koostisaineks on kuusevõrsed, aga lisaks veel mitmesuguseid taimi. Islandi käokõrv ehk nn põdrasamblik käib sinna sisse pärist kindlasti. Niisiis korjasin veel ka hunniku seda samblikku ja keetsin neist kokku siirupi, mis lõhnab samamoodi nagu apteegis müüdav “köh köh” köhasiirup.

Keetsin seda nii nagu retseptis soovitati:

  • kõigepealt valasin kuusevõrsed ja islandi käokõrva külma veega üle ja lasin pool tundi tõmmata.
  • siis ajasin segu keema ja lasin taas pool tundi tõmmata.
  • kurnasin ära ja viisin kuusevõrsed kanadele. Kanad vahtisid mind lolli näoga ja pidasid peenikest naeru, et perenaine on lolliks läinud.
  • ajasin kurnatud vedeliku uuesti keema. Muide, ei maksa ehmuda, kui see näeb tõeliselt hall ja õudne välja. Keetsin hästi vaiksel tulel.
  • mingil ajal lisasin suhkrut – no ikka palju, nii tunde järgi. keetsin veel, kuni segu hakkas siirupisemaks muutuma.
  • riisusin ära vahu.
  • panin kuumalt purkidesse. Protsessi lõpuks oli hallivõitu leotisest saanud ilus punakat tooni  siirup, mis täitis terve maja imelise metsalõhnaga.

Leave a comment »