Kas see on ekspeditsioon kuskil Lapimaa tundras? Ei, tegelikult siinsamas Emajõe-Suursoos. Matkajuht Kusti läheb kindlalt kõige ees:)
Alles soovisime “häid jõule!”, aga juba on märkamatult jaanuarist kolmandik läbi. Neil päevil liigume vaid jooksusammul ja oleme enamasti õues. Mina matkalistega rabades ja H. koerarakendimatkadel. Lumi tuli nii õigel ajal ja teda on meie kandis mõnusalt palju!
Ilmateadet vaadates läheb aga nägu veelgi enam naerule, sest sealt paistavad korralikud miinused. Need aga tähendavad võimalust, et Emajõe-Suursoo jõed-järved saavad korraliku jääkaane ja me saame minna koerarakenditega sinna peale. Koerad rõõmsad, inimesed ka. Viimati saime jääle 3 aastat tagasi.
Olen viimasel ajal palju käinud Meerapalu soos, mis tegelikult on hoopiski raba. Lumeräätsadega on seal praegu väga tore mütata, sest lumi on pealt külmunud ja kannab kenasti. Mõnikord võtan kaasa ka Kusti, kes on muutunud kuidagi mõistlikuks. Ta ei jookse enam naljalt minema, vaid püsib juures ilma kutsumata ja hõikumata. Ning loomulikult on ta meister võitma kõigi matkaliste südameid:)
Keset suurt, valget ja vaikset raba
Et mulle aga ei meeldi koguaeg samas kohas käia, on muidugi ka igasuguseid muid matkamarsruute mujalgi. Emajõe-Suursoo taliteedele läheme sel pühapäeval ja järgnevatel nädalavahetustel. Soos on tihe taliteede võrgustik, mida kunagi agaralt kasutati, kuid mis nüüd on peaaegu loodusesse ühte sulanud. Vanade kaartide järgi aga annab siiski kunagised rajad üles otsida ja neil astudes kujutleda, mis tunne võis olla, kui sa pääsesidki liikuma vaid talvel. Mõelda vaid, kui kliimasoojenemine oleks toimunud siis, kui inimestel veel korralikke teid polnud…..
Igatahes – jälgige meid FBs https://www.facebook.com/naturetoursestonia ja kui on tahtmist minna uitama paikadesse, kuhu oma käel tõenäoliselt väga ei satu, siis tulge!
Suur must habemik on omas elemendis
Ahunapalu maasektori veebikodu 