Archive for detsember, 2015

Kaks külastamist väärt kohta

IMG_4037

Kolme peale kokku juba 75 kilo

6-aastased (lasteaia)lapsed on üsna teadlikud nabaalustest asjadest. Teadagi, varem olid ju koguaeg rühmas “suured” poisid ees, kes väiksemaidki harisid. Arvatavasti läheb suuremat sorti harimine lahti ka nüüd, sest käigul Tervishoiumuuseumisse said nii mõnedki hämarad asjad Hdel selgeks.

Aga asjast siis. Minge tervishoiumuuseumisse, sest see on überäge koht. Tegemist ei ole mingi tolmuse muuseumiga, vaid eriti interaktiivse paigata, kus saab asju kogeda. Saab inimest põhjalikult uurida seest ja väljast, nuputamist, hambaarstitoolil saab arsti mängida, vanaaegsel kaalul kaaluda ennast ja sõbrannat, uurida, mida teeb inimese kehaga suitsetamine ning kõige krooniks kõige kõrgemal korrusel vägagi harivaid multifilme nabaalustest teemadest vaadata. See viimane kutsus 6-aastastes muidugi üleüldise kihistamise esile ja juttu jätkus kauemaks.

IMG_4035

Helena uurib, mis on inimese sees

IMG_4014

Kaarli kirik

Käisime ka Piparkoogimaanial ning ohhoo-elamust sai sealtki. Imeline, mida on võimalik teha piparkoogitaignast!

IMG_4031

IMG_4024.JPG

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Aastaaruanne

Mustmiljon musi-kallit oma lastelt, 0 haigena veedetud päeva, 188 kirjutatud artiklit, 5 toimetatud ajakirja, 17 000 läbitud kilomeetrit autoga, 10 kaotatud kilo, 1 ehitatud pööning, 1,5 tapeeditud tuba, palju õhkamisi teemal “peatu korraks, hetk”, liiga palju kulutatud närvirakke ja ärkvel oldud öötunde. Selline oli 2015 minu jaoks. Hea aasta!

Lapsed. Ei möödu päevagi, kui ma ei õhka, et kuidas mul on küll vedanud, et ma saan olla selliste tütarde ema. Nad on uudishimulikud ja nutikad, nendega ei ole kunagi igav ja nad üllatavad mind iga päev. Ja kõige tähtsam – nad on terved. Ja nad tulevad mulle igal hommikul kaissu. Veel on nad nii väikesed. Veel. Tihti tahaks aega peatada.

Inimesed minu ümber. Viimasel ajal olen mõelnud, et millegipärast mul on nendega vedanud. Kuigi ma ise pole olnud just eriti viks ja viisakas ega alati ka mitte tore, olen ma kokku sattunud eriliselt toredate inimestega. Tõsi, liiga tihti olen ma lihtsalt surmväsinud, et endale kedagi ligi lasta. Ma ei jaksa koguaeg olla nummi ja tore ning eriti siis, kui pole tükk aega saanud olla omaette. Ja väsin ma paraku just eelkõige inimestest (olgu nad nii toredad kui tahes), sest mu päevad mööduvad inimestega suheldes.

Just sellepärast olen ma ka sõprade suhteliselt kadunud. Kui keegi mind kodust välja “tirib”, siis ma tulen, kuid ise küll midagi algatada ei jaksa.

Tervis. Olen vaikselt sammhaaval selle aasta jooksul muutnud meie pere toidulauda ja iseenda eluviise. Vahepeal kippusin laisaks jääma ja ei-tea-kust tekkis külge 10 ülekilo. Neid ei ole enam ja meie toidulaud koosneb palju enam mahedast ja hoolega valitud toidukraamist. On päris palju asju, mida ma enam ei osta ja õigupoolest ei taha ka. Nt sai, margariinid (igast Ramad jm taoline), vorstitooted ja üldse suur hulk lihatooteid, magusad piimatooted, maiustused jne. Ei, me pole hakanud taimetoitlasteks, aga kuidagi nii on, et kui natuke end harida ja poes silte lugeda, siis enam väga ei taha seda toidu pähe müüdavat rämpsu sisse süüa. Ja kui ka vahest olen pattu teinud nt saiaga, siis pärast selle söömist on halb olla. Toit on keha kütus. Kui autot ei tangi ükski mõistlik inimene solgiga, siis miks peaks keha solkkütusega tankima?

Üldse on tervis terve aasta hea olnud, haige pole ma üldse olnud. Isegi nohu-köha ei mäleta. Meel on enamasti rõõmus ja energiat jätkub ning selleks on mul oma nipp – tuleb elada loodusega kooskõlas ja energia otse tulvab su sisse. Ehk -kui tuju on vilets, ei haara ma lohutuseks mitte šokolaaditahvli järele, vaid lähen metsa kõndima. Tund aega hiljem on kõik palju paremini.

Töö ja ettevõtlus. Tööd olen teinud rohkem kui kunagi varem. Lugematuid kord olen omaette mõelnud, kui äge töö mul ikkagi on – ma saan iga päev teada midagi uut, peaaegu iga päev leian põhjust vaimustumiseks, üllatumiseks. Iga loo sisse panen tükikese sedasama vaimustust ja oma hinge ning töö ei lõpe. Teemad, mis mind ei sütita, olen kõrvale lükanud ja üritanud üldse niipalju kui võimalik tegeleda ainult nende teemadega, mis mulle päriselt ka korda lähevad ja huvi pakuvad. (Või mille eest makstakse kuninglikult). See on peaaegu võimalik.

Olen loonud endale tubli väikese kaasautorite võrgustiku ja väikest viisi seega ka tööandja olnud. Aasta jooksul olen palju arendanud projektijuhtimise oskust, sest mis see ajakirja kokkupanemine muud on.

Toimetasin aasta jooksul 5 numbrit 64-lk ajakirju, kirjutasin ise ligi 190 lugu ehk keskmiselt 15 lugu kuus. Enamik neist pikkusega 8000-9000 tm, aga ma igaks juhuks ei arvuta kokku, kui palju tähemärke olen loonud.

Kulgemine. Ma ei kannata seisvat vett ja seda, kui asjad ei muutu. Mind häirib näiteks tohutult olukord, kus tehakse lõputult plaane, selle asemel, et juba pihta hakata. Näiteks plaanitakse aastaid remonti teha, kuid plaanideks need jäävadki, sest alati on mingi ettekääne – pole raha, aega, tuju või lihtsalt ei viitsi. Kui ma ise midagi plaani võtan, katsun teha kõik endast oleneva, et stardirada oleks võimalikult lühike ning asjad hakkaksid liikuma.

Ma olen õnnelik, kui asjad edenevad, olgu või teosammul. Jah, mina olengi see, kes küsib iga unistuse kohta lisaks, et “mida ma olen juba selleks teinud, et see unistus täituks?”. Mulle meeldib olla kuhugi teel, olgu siis füüsiliselt või kujundlikult võttes. Hea on proovida teha asju, mida sa enne pole teinud, rutiin aga muudab mind närviliseks, püsimatuks ja otsivaks. Plaan peab olema ja siis veel plaanid B, C ja D, juhuks kui esialgne plaan läbi ei lähe.

Raha. See oli veel mõni aasta tagasi päris valus teema, aga praegu olen ma ilmselt a) kas kitsikusega harjunud või b) märkamatult sellest üle saanud. Ehk et kõik on hästi – on võimalusi meele lahutamiseks, maal ehitamiseks, kodu remontimiseks, säästmiseks.

Puhkus. Puhanud olen kindlasti liiga vähe. Tegelikult üldse mitte. Juulikuus oli natuke vaiksem, aga päris sellist puhkust, et juhe täiesti seinast, seda pole olnud. Tahaks puhata 4 nädalat järjest, niiet seljas poleks ühtegi lähenevat tähtaega ega lubatud kirjatööd. Ei tea, kas see üldse on võimalik ja kas ma enam nii oskangi…

Savilöövi. Sel aastal on Savilöövil asjad arenenud muljetavaldavas tempos. Ei mäletagi aastat, kui nii palju ära tehti. Ometi on mul päris tihti tunne, et ülejõu käib selle laguneva maja haldamine – ta lihtsalt laguneb kiiremini, kui me jõuame korda teha. Tahaks kõike kiiresti või vähemalt kiiremini. Aga see jääb aja ja eks raha taha ka.

Linnakodu. Remontisime siin natuke ja eriti hea meel on, et pikalt eksirännakult jõudis koju minu vana klaver.

Metsaskäigud. Lugesin jõulude ajal Mikita Lindvistikat ja tundsin end nii ära. Kergendusega. Sest selgub, et ma polegi ainus imelik, kes probleemide lahendamiseks metsa kaob või kes lausa füüsiliselt tunneb, kuidas mets tervendab ning enda poole tõmbab. Ja mitte iga mets, vaid minu “oma” mets Koiva ääres. See, kus ma tean iga puud. “Eestlane kardab metsa minnes kõige rohkem, et kohtab teist inimest,” kirjutab Mikita. Just nii see ongi, kuigi ma pole selle peale varem kunagi mõelnud.

Ma käin metsas iga ilmaga ja igal ajal. Vahet pole, kas vihma sajab, on pime või valge, talv või suvi. Iga kord on tunne sama – stress ja ärevus leevenevad, meel rahuneb (olgu siis tööasjadest või linnamürast) ja tuju läheb heaks.

Mis edasi?

Neid soove-plaane-kavatsusi-unistusi ei kirjuta ma seekord siia, vaid panin nad paberile ja aastaks silma alt ära. Aasta pärast vaatan, mis neist 52st soovist saanud on ja kuipalju ka päriselt täide on läinud.

 

Head aastavahetust ja kõikide soovide täitumist uuel aastal, mu kallid sõbrad!

 

2 kommentaari »

Ei eputa

IMG_3949

Jõululaupäev 2015

Paljud blogid on neil päevil täidetud postidega, kust võib näha pilte üha kõrgematest ja kirevamatest kingikuhjadest. Ma siia küll ei hakka mingit saadud kingituste loetelu tegema, sest kuigi me oleme kõikide saadud kinkide eest väga tänulikud ja selline eputamine mumeelest lihtsalt kuidagi arusaamatu.

Rõõmustame hoopis, et on mida oodata, kuulata, lugeda ja maitsta. Ja et lastel jätkub nüüd tegevust pikaks ajaks. Rõõmustame selle üle, et jõuluaega mahtus palju looduses matkamist, selgeid päikesepaistelisi päevi ja koosolemist. Et üle mitme aasta õnnestus jõulujumalateenistusel Hargla kirikus käia ja kõik laulud seal kaasa laulda. Minu jaoks oli special kingitus paar tundi “oma” Koivaäärsetes metsades kolamist.

IMG_3946

Lõpuks on meie majas ka Duplo-aeg lõppenud ja asemele kolinud pärislegod.

IMG_3941

Hargla kirik

IMG_3936

 

Leave a comment »

Organiseeritud põgenemine

IMG_3917

Metsast toodi kuusk

Tegelikult on meie lahkumine linnast Savilöövile pea alati paras kaos. Ega seegi kord ei olnud teistmoodi ja kogu värk meenutab Itaalia perekonda. Ikka ununeb midagi maha, mille pärast mitu korda tagasi joosta ja lõpuks meenub kellelgi tee peal ikka midagi, mis nagunii maha jäigi. Olen proovinud igasuguseid süsteeme selle kaose haldamiseks nagu asjade varajast pakkimist ja isegi eelmisel õhtul autosse laadimist (et hommikul saaks kohe võimalikult vara startida), kaasavõetavatest asjadest nimekirja koostamist, suhtumist “peaasi, et võti kaasas on, ülejäänud ostame”, aga ei – minek näeb ikka välja nagu organiseerimatu põgenemine.

Aga lõpp hea, kõik hea. Pärast 6-tunnist teekonda ei-tea-mitme-peatusega teekonda jõudsime kohale koguni valges. Esimene õhtu kulub kütmisele ja tavaliselt on esimene öö siin väga karge, mis veedetakse paljude tekkide all või mõnikord koguni suusariietes.

IMG_3921

24 tundi hiljem on ettevalmistused jõuluks tehtud – maja särab tuledes, toas on oma maa pealt leitud kuus kaunistatud vanade armsate ehetega, tuba on soe, saun küttepanemise valmis ja jalutuskäik ümbruskonnaski tehtud. Kapis ootab tegemist piparkoogitainas ja küülik. Ja varsti tuleb rahvast veel juurde.

Oh, ja mis minu jaoks kõige tähtsam – mul ei ole pooleli ühtegi lugu ja ma ei pea pühade ajal kriipsugi tööd tegema. Ja ma saan end välja magada, sest ainult siin, maal, on olemas see luksus, et vabalt võid ka pool üheksa õhtul magama minna ja häirimatus pimeduses ning vaikuses põõnutada 12 tundi. Siia ei kosta kunagi automüra ning pimedus on pimedam kui kuskil mujal. Ma ei maga kuskil paremini kui siin.

Häid jõule kõigile!

 

Leave a comment »

Lasteaia jõulupidu

IMG_3862

Peoks ettevalmistused – “suured” tüdrukud lunisid välja väikese silmameigi ja sutike puudrit põsele.

Ma ei jõua kõikidest laste jõulupidudest kirjutada, aga lasteaia omast lausa pean kirjutama. Oli ju selleks niii põhjalikult ette valmistatud.

Sel aastal õppisid lapsed lisaks igasugustele lauludele ja tantsudele ära terve jõulunäidendi. Süžee oli lühidalt nii: Headust vaevas probleem, et tahaks teha kellelegi midagi head, aga ei tea, kellele ja mida. Nii ta siis võttis punti Julguse ja rändas jõuluõhtul mööda ilma ringi ning otsis oma küsimusele vastust. Leidis lõpuks muidugi ka.

IMG_3867

Headuse ja Julguse dialoog.

IMG_3871

Headus, Julgus ja 3 Metshaldjat

Hanna mängis peaosa ehk Headust. Tal oli kõige rohkem teksti ja kuigi ta alguses sugugi ei tahtnud seda rolli, sai ta sellega suurepäraselt hakkama ja ilmselgelt nautis ka. Mingit pabinat ma temas ei näinud. Helenal oli väiksem osa – Metshaldjas kõigest ühe repliigiga. Tuli ka ilusti välja.

IMG_3893

IMG_3895

Jõuluvana käest küsisid nad sel aastal mõistatusi. Kas teate, misasi on siidikera, niidikera – seitse auku sees? Jõuluvana ei teadnud, et see on pea.

Veel olid lapsed jõudnud peoks teha suurepärast küpsisetorti.

Jõuluvana tõi Hannale tema suure lemmiku Curly Stringsi plaadi ja Helenale Pärdi lastelaulude plaadi. Helena oli küll natuke pettunud, et miks tema ei saanud CSi plaati, aga kui oli Pärdi plaadi ära kuulanud, siis juba tekkisid tal omad lemmikud ja plaan, et vaja õppida mõnd lugu viiulil mängima.

Ohh, ja peo lõppedes jõudis minuni mõte, et see on ju Hde viimane jõulupidu lasteaias. Klomp tuleb kurku, kui nii mõelda. Ja õpetajalgi olid pisarad silmas.

 

 

 

 

Leave a comment »

Kohustuslik piparkoogipiltidega jõulupostitus

IMG_3815

Mõtlesin küll, et ignoreerin sel aastal piparkoogiteemasid täiega ja ei kirjuta siin midagi piparkookidest. Aga no ma ei saa ikka, sest ei möödu nädalatki, kui mulle ei tehtaks kodus ettepanekut: “Emme, tee piparkoogitainast, me tahame piparkooke teha!”

Jõuludeni on veel paar nädalat aega, aga me oleme ikka palju laare piparkooke juba teinud. Vähemalt minul hakkab küll neist isu täis saama. On täitsa tavaline, et jõulude ajal ei taha meie peres enam keegi piparkookidest kuulda ning uuesti tuleb piparkoogiisu kuskil veebruaris.

Kirjutan siia veelkord taignaretsepti, mis on meie kodus korduvalt ja korduvalt läbiproovitud.

250 grammi kuusevõrsesiirupit

150 grammi toorroosuhkrut

pool pakki piparkoogimaitseainet

200 grammi võid

1 muna

t tl küpsetuspulbrit

jahu (meie kasutame mahedat nisupüüli)

Tee nii: sega siirupisse suhkur ja maitseainet, lase tasasel tulel keemiseni. Sega kuni suhkur on lahustunud ning lisa tükkidena või. Võta tulelt ära ja lase senikaua seista, kuni või on sulanud. Lisa lahtiklopitud muna ning jahu koos küpsetuspulbriga. Ma tavaliselt unustan küpsetuspulbri ära, aga sest pole hullu, sest pole midagi õudsemat, kui kõrgustesse kerkiv piparkook. Jahu pane niipalju, et segu oleks raske segada. Sega veel korralikult läbi, keera toidukilesse ja pane taignapäts külmkappi. Seal ta võiks seista homseni.

Glasuur
1 munavalge

Tunde järgi tuhksuhkrut

Paar tilka sidrunimahla

Vahusta munavalge paari soolateraga kõvaks vahuks ja sega hulka niipalju tuhksuhkrut, et glasuur ei voolaks. Arvesta, et tuhksuhkrut läheb ohtrasti ja sega seda sisse järk-järgult. Vahepeal lisa ka sidrunitilgad ja kui tahad glasuuri toonida, siis värvi. Näiteks mustikat lilla glasuuri saamiseks või peeti roosaks.

IMG_3821

IMG_3819

IMG_3820

6-aastased piparkooginirvaanas: on piisavalt piparkooke, PALJU glasuuri ja veel rohkem nonparellikraami.

IMG_3817

Jõulud Hanna silmade läbi: tema on baleriin ja tantsib, ülejäänud pere imetleb tema tantsimast ja kuuse all on ootamas palju kingitusi.

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Normaalne jõuluaeg

Detsember on ürituste mõttes tõeline üleelamisaeg. Ma ei ütle seda kurvalt ega tülpinult, sest enamik neist üritustest on puhas rõõm – ma tõesti tahan väga näha, mida on mu lapsed õppinud balletis, viiulis või kuidas nad sel aastal jõuluvana ette astuvad. Minu oma üritused…nojah, ega ma pole ammu juba väga peo inimene.

Kõige selle teeb kraadi võrra keerulisemaks, et just detsember on tööalaselt vist küll aasta kõige kiirem aeg. Valemis on liiga kiiresti lähenevad tähtajad + (normaalsete) inimeste puhkused, millega tuleb ju ka arvestada.

Lähinädal näeb välja nii:

Homme (R) lastel balletis lahtine tund. Ei saa viilida, sest ma olen ju uudishimulik – tahan teada, millega nad seal tegelevad.

P – minu töökoha laste jõulupidu.

E – J. töökoha laste jõulupidu.

K – Helena viiuliesinemine

N – minu jõulupidu. Küll tahaks viilida.

R – laste jõulupidu lasteaias.

L – veel üks jõulupidu, kust ei lubata viilida.

E – veel miski õhtune istumine.

T – kolu autosse ja maapakku ära. Kuusk, piparkoogid, jõulune surnuaiaskäik.

Kõige selle teeb kraadi võrra keerulisemaks, et just detsember on tööalaselt vist küll aasta kõige kiirem aeg. Valemis on liiga kiiresti lähenevad tähtajad + (normaalsete) inimeste puhkused, millega tuleb ju ka arvestada. Võti taoliste aegade üle elamiseks on lihtne: tuleb teha endale kindel ajakava- ja tegevuskava ning sellest raudse järjekindlusega kinni pidada. Nii saab asjad alati tehtud.

 

 

 

Leave a comment »