Ahunapalu maasektori veebikodu

Noormees Kusti peab meil sünnipäeva, juba 9 kuud täis. Ta on meie juures olnud veidi üle 4 kuu ja mitte keegi meist siin ei kujuta enam ettegi elu ilma Kustita.

Ma ärkan igal hommikul selle peale, et kostab vali kõrvade raputamine ja mulle torgatakse näkku habe. Kõigepealt ta lihtsalt paneb pea ja ootab hetkeks, kas hooman teeb midagi. Kui teeskleb magamist, hakkab lakkuma. Ega siis pääsu enam pole ja peab minema.

Lakkumisega on Kustil mingi oma teema. Ta võib seda lõputult teha ning see toimub iseäranis mahlase häälega. Ta lakub rõõmust, lakub siis, kui temaga pahandatakse, kui teda keelatakse, talle kogemata haiget tehakse. Ma ei ole kunagi kuulnud seda koera millegi/kellegi peale urisemas. Temalt võib kõik ära võtta, toiduagressioon on täiesti null. Ma pole teda ka näinud midagi kartmas – uute asjade suhtes on ta lõputult uudishimulik ja üldse kuidagi väga avatud meelega.

Ka teiste koertega on ta megasõbralik, kuid kahjuks need ei mõista teda. Õigemini, koerte omanikud ei mõista. Ta on ju hiigelsuur ning see tähendab kahjuks enamike inimeste jaoks automaatselt, et koer on kuri ja ohtlik ning temast tuleb eemale hoida. Lapsed tahavad teda nunnutama tulla, omanikud keelavad. Teised koerad tahavad mängida, omanikud tirivad ära. Tavaline asi.

Ilmaasjata ei haugu Kusti kunagi. Ma pole mitte kunagi kuulnud ühtegi mõttetut haugatust. Haugub ainult siis, kui kuuleb/näeb midagi sellist, millest tema arvates on vaja teada anda. Näiteks kui maantee peal kõnnib mõni inimene või keegi on ukse taga. Oi, ma näen vaeva, et õpetada teda käsu peale haukuma. No ei tule sealt habeme vahelt enamasti midagi:)

Temas ei olegi teragi närvilisust ega neurootilisust. Rahulik ja tasakaalukas, kutsika kohta vast lausa isegi veidi uimane.

Kuulekuse trennis käin temaga ikka. Ta on pubekas ja pea on tal täis igasuguseid muid mõtteid. Testib piire ja mõnikord on raske keskenduda (sest ilm on täis huvitavaid lõhnu), aga kui kontakti saame, siis ta naudib töötamist. Söögi nimel on ta endiselt valmis kõigeks.

Talle vist meeldiks varrukatrennis. Igasugused sikutamismängud on tema lemmikud. Niisamuti ka äratoomismängud ja peitusemängud. Neid me mängime siis, kui ta metsas liiga kaugele ära jookseb.

Ta on just selline nagu üks suursnautser olema peab. Arukas, truu, mänguhimuline, natuke nurgeline looberdis, kes oma sabaga paraja kaose võib korda saata. Selline loom, kelle jooksustiiliks on kappamine ja kui ta suu lahti teeb, siis kuuled naljakalt mahlast lärtsatust. Ja kes kunagi ei ütle ära vette või mudaauku ronimisest ning pärast seda korralikust püherdamisest.

Hiigelkogu mõõdud: 70 cm turjakõrgus ja 40 kg kaal.

Kusti peesitab rabas

Meil siin üks asjapulk peab sünnipäeva – Kusti juba pool aastat vana!

Oi, ma ei jõua seda koera ära imestada ja ära kiita. No ongi selline kutsikas, kellega võid peaaegu ära unustada, et ta on kutsikas. Nii mõistlik! Pahanduste skooriks on küll läbinäritud tolmuimeja voolik, aga ma ei hakka isegi pahandama selle pärast – tegemist oli ühe äärmiselt lärmaka, vähetõhusa ja ebamugava imejaga.

Ka mingit kodust lõhkumist pole. Ta vist ei tule selle pealegi, et diivanit saaks hävitada või klaverit närida. Või et teha külmkapi uks lahti ja sealt võtta, mida meeldib. Muidugi on mul omad nipid ka, et asja joone peal hoida. See on tegelikult lihtne.

• Energia peab olema hästi suunatud. Maakeeli öeldes – väsita koer ära ja ta ei jaksagi sul laamendada. Väsitamiseks ei pea sugugi teda kilomeetrite viisi jooksutama. Väga väsitav on näiteks suuremas seltskonnas viibimine või linnaskäik. Ujumaskäik ja muidugi tund-paar metsas ka.
• Ei anna võimalust lõhkuda ega asjast maiku suhu saada. Kutsil on toas hiigelsuur puur, kus on tema pesa. Seal on ta öösel ja siis, kui ta üksi kodus on. Enamuse aja on tal aga vaba voli käia kõikjal, lihtsalt mul on silm peal. Ja näidake mulle lolli koera, kes perenaise silma all tihkaks mingit sigadust korda saata? Olen proovinud teda üksi lahtiselt ka koju jätta ja see toimib samuti. Tundideks veel ei usalda, aga kuni tund aega vabalt.
• Ta on unustanud kingafetiši. Kui Kusti meile tuli, oli tal eriline armastus jalanõude vastu. Esikust haaras möödaminnes ikka mõne kalossi hambu. Pärast korduvat keelamist ei tee ta jalanõudest enam väljagi. Keelan ja pakun asemele tema enda mänguasja. Ei kulunud palju aega, kui ta kohe eelistas mänguasja ning keelata polnud enam vaja.

Hakkasin temaga käima sõnakuulelikkuse trennis. Hästi läheb, õpib väga-väga kiiresti. Ja nagu kasvataja ütles, see loom on toidu nimel tõepoolest tegema ükskõik mida:)

See koer armastab vett hullupööra. Ei möödu ühtegi jalutuskäiku, kui ta ennast märjaks ei kasta. Kraavid on loodud ilma selleks, et sinna sisse karata või kraave mööda joosta kihutada nii, et vesi lendab. Ja kui teda veel Peipsi äärde kaasa võetakse, siis see on täielik õnnepäev.

Ta sööb sama toitu, mis kelgukoeradki. Ehk lõhekala ja lisaks natuke krõbinaid ka. Kõik maitseb ja tervis on väga hea.

Karva sisuliselt ei aja, kuid habe vajab küll pidevat harimist.

Kusti Võnnu koolis lastekaitsepäeval. See oli küll koeral õnnepäev, sest nunnutamist sai tervelt koolitäielt lastelt ja no temal ei saa ju tähelepanust kunagi küll. Lastega leidsime, et Kusti võiks vabalt olla koolipsühholoog – küll tema alati rõõmustaks tulijate üle, kuulaks kõik mured ära ja mitte kunagi ühtegi saladust välja ei lobiseks.  

Võtan teda võimalikult palju igale poole kaasa. Autoga sõitmine on läinud oluliselt paremaks. Vabatahtlikult ta autosse ei hüppa, aga vähese abi korral saab mindud. Enam ei oksenda ka.

Kodus on ta mul kui vari. Isegi WCsse trügib kaasa ja ta on valmis tundide viisi mu jalge ees vaikselt magama ning ootama, kuna kirjatööd valmis saavad ning temaga metsa minnakse.

Lastest kirjutatakse alati palju, kui nad on väikesed. Küllap ka koeralastest. Kusti on meie juures nädala olnud ja kõik on läinud väga kenasti.

Juba pikk kojusõit läks enam-vähem. Ta kurtis raske elu üle esimesed 10 kilomeetrit, kuid ülejäänud aja istus oma kohal vaikselt. Autoga sõitmist tuleb siiski veel palju harjutada, sest ta kipub oksendama ja üldse suhtub autos olemisse väga kartlikult. Muidugi on tegemist puhtalt harjutamise küsimusega.

Koju jõudes astus kohe julgelt tuppa ja asus uudishimulikult ringi vaatama. Tegi tutvust H-ga ja leidis, et see inimene on ka täitsa OK. Üritas kohe sisse seada ennast diivanile (keelatud!) ning hõivata meie magamistuba (samuti keelatud!).

Kusti elab toas. Öösel ja ka ajal, kui mul on vaja tööd teha, on ta puuris kinni. Seal on tema pesa, toakuut. Ma ei usalda teda ka üksi tuppa jätta, sest siin võib teha massiivset pahandust – näiteks närida läbi gaasiballooni vooliku, mõne elektrijuhtme või hammustada tükikest klaverist. Ehk et esialgu Kusti õpib, kuidas toas hävingut tegemata viibida. Pesaga on ta leppinud ning läheb sinna ütlemise peale suurima rõõmuga. Katsun jälgida ka põhimõtet, et pessa saadetakse loom vabatahtlikult ja rõõmuga, aga mitte karistuseks.

Minu hommikud algavad nüüd metsatiiruga, mis on väga tore. Usaldasin Kusti rihmast lahti lasta juba esimesel päeval. Muidugi oli mul tasku igaks juhuks täis head- paremat (Kusti nimelt on valmis söögi nimel tegema üks-kõik-mida). Selgus aga, et ta käib mul järel nagu vari ning tuleb kohe esimese kutsumise peale. Peitusemängu (kuhu kadus perenaine, kui koer läks liiga kaugele?) on peaaegu võimatu mängida, sest ta ei lähe üksinda kaugemale kui 10 meetrit. Juurdetulemist hakkasime harjutama kohe esimesest päevast, sest minumeelest on see kõige vajalikum oskus üldse.

Otsustasin, et kutsikakooli temaga ei lähe ja õpetan talle ise viisakat olemist ning elementaarseid käsklusi. Hakkab võimalikult palju igal pool kaasas käimas. Näiteks ajal, kui Hanna muusikakoolis pilli õpib, saab Kustit linna(m)eluga harjutada. Üksiti harjub autosõiduga. Eesmärk on kasvatada selline koer, keda saabki kõikjale kaasa võtta. Ega teistmoodi, kui viisakaid kombeid titest peale õpetades, sellist suurt koera ära hallatagi pole võimalik, sest Kusti kasvab tõeliselt pirakaks. Ta on praegu ligi 5-kuune ja kaalub peaaegu 30 kilo, nii et mõelge ise:)

Kusti on tõeline söödik nagu snautser olema peabki. Vahet pole, kas krõbinad, õun, köögist varastatud kapsaleht, kohupiim või hoopis lõhekala. Jah, andsime talle kohe närimiseks samasuguse külmunud lõhepala tüki nagu meie kelgukoeradki söövad. Kusti leidis, et see on väga väärt amps ja kala kadus nagu mutiauku.

Oi, ja kõige suurem rõõm on tema iseloom. Ta on mõnusalt julge ja armsalt kohmakas. Tihtipeale pelgavad koerad võõraid olukordi, tundmatuid helisid ja kohti. Olin valmis, et tolmuimejat käivitades tabab koera paanikahoog. Aga ei midagi sellist – ta ei tee teist nägugi. Tema reageerib üllatavale aga hoopis paari jämedahäälse haugatusega, mis võiks kõlada inimkeeli umbes nii, et “tohoh, sa ka siin või!?”