Ahunapalu maasektori veebikodu

Pühapäevane pärastlõuna. Kõik me kolm oleme kellakeeramisest kuidagi unised ja sestap otsime välja tekid-padjad ning heidame kõik koos keset päeva voodisse. “Magama me ei jää,” lubavad Hanna ja Helena. Jah, ei jää muidugi, luban. Viis minutit hiljem magavad nad mõlemad. Laman nende vahel, kuulan nende rahulikku hingamist ja kella tiksumist pimenevas toas. Millal me üldse niimoodi olime kolmekesi, et kuskile ei olnud kiiret ja kõigil oli hea olla? Ma tõesti ei mäleta.

Õigupoolest ei mäleta ma ka seda, millal viimati üldse olin juures, kui mu laps magama jäi. See võis küll olla aastaid tagasi. Ometi on see ju nii ilus hetk.

Päeval tuli hea sõbrannaga jutuks see, kuidas tema ootab, et laps kiiresti suureks kasvaks ja iseseisvaks saab. Et küll siis temal on ka aega oma elu elada. Jaa, tuttav teema. Eks ma isegi olen ju teinud erinevaid plaane, et kuidas ma kunagi tulevikus alles vingelt elan. Eriti vingelt siis penskarina, nii umbes 30 aasta pärast. Vahepealse aja üle ei olegi eriti juurelnud, pigem stiilis, et elaks selle kuidagi üle ja päriselu algab kunagi vanana. Erakordselt kummaline ja mõttetu mõtteviis tegelikult. Sest tõenäosus, et 60+ vanuses olen haigustest räsitud, väsinud ja vaene, on üsna suur.

Aga see-selleks. Tegelikult mõtlesin ma laste suureks kasvamisest. Üldiselt oodatakse alati, et nad kasvaksid kiiremini. Kas ma ka ootan – no ei ole kindel. Kui nad olid beebid, siis jah ootasin, sest titeiga kahe titega on tegelikult väga hirmus. Liiga palju rutiini. Aga mida suuremaks kasvavad Hanna ja Helena, seda enam tahaks aega pidurdada.

Näiteks praegu on nad juba nii suured, et nad ei tule mulle enam hommikul kaissu. Aga alles 3 kuud tagasi veel tulid… Mul on kahju, et nad seda enam ei tee. Praegu me õpime lugemist. Pikas perspektiivis tähendab see, et varsti on lõpp õhtustel lugemistundidel. Jälle väga kahju, sest ettelugemine meeldib mulle (ja neile) kohutavalt. Selliseid väikesi näiteid on palju.

Aga kuhu ma jõudsin oma mõlgutustega kahe rahulikult magava lapse vahel on see, et tegelikult me ei peaks ootama mingit hetke “kui nad on suured”, vaid olema lihtsalt praeguses hetkes. Siin ja praegu. Sest see hetk ei kordu enam mitte kunagi ja on ikka pagana kahju, kui me seda lihtsalt ei märkagi või kohe ära unustame.

Helena (5,5 aastat) arutleb jõuluvanateemadel:

H: “Jõuluvana on tegelikult mees, kellel on jõuluvana riided seljas.”

Mina: ?

H: “Ma ükskord televiisorist nägin, kui üks mees pani selga jõuluvanariided ja siis tegi lastele jõuluvana. See ongi nii.”

M: “Aga kas siis jõuluvana polegi päriselt olemas?”

H (väga rõõmsalt ja võidukalt): “Ei ole! Mehed mängivad jõuluvanasid!”

M: “Aga kas üks mees mängib jõuluvana kõikidele lastele?”

H: “Ei, üks mees ei jaksa ju kõiki lapsi läbi käia. jõuluvanad on erinevad mehed.”

M: “Aga kes otsustab, et mingi mees peab jõuluvanariided selga panema?”

H: “President Toomas Hendrik Ilves.”

M: “Aga kust jõuluvanad lastele kingitused saavad?”

H: “Ostavad poest muidugi.”

M: “Kust jõuluvanad niipalju raha saavad, et kõigile kingitused osta?”

H: “Nad teenivad raha. Nad on praegu tööl ja teenivad raha. Selle eest ostavad.”

M: “Aga päkapikud? Kui jõuluvana pole, siis mis nendega on? Kas neid ka pole?”

H (võidukalt ja veendunult): “Ei ole päkapikke. Sina ostad poest kommi ja paned meile sussi sisse!”

  Tehnika tänava kastaniallee – külmunud lehtedes saab täna lausa sumbata.

Kas olete kuulnud, millist häält teeb puu otsast alla kukkuv külmunud kastanileht? Selline suur ja loperdav? Päris kõva kolks käib. Täna ongi see päev, kui nad kukuvad. Kolks, kolks, kolks…

Eile veel olid kastanid rohelise-kollase kirjud, täna on seda maapind puu all. Minu jaoks algab sügis just sel päeval, kui kastanid äkitselt oma rüüst vabanevad.

Ahjaa….kes veel ei ole kinni püüdnud ühtegi puu otsast langevat lehte, siis täna on selleks ka ideaalne päev. Eriti kastani all. Te ju ikka teate, et kes püüab sügisel kinni langeva lehe, see talvel haigeks ei jää:)

Helena oma 1/8 viiuliga pärast viiulitundi B-maja ukse juures. Esimest korda saab pilli koju viia ja selle üle kohutavalt uhke.

Suvel juhtus nii, et Helena käis koos vanaemaga Mõnistes rahvapillilaagris. No seal oli igasuguseid pille, aga Helenale hakkas väga meeldima viiul. Nimelt oli seal üks temast natuke suurem tüdruk, kellega ta sõbraks sai ja kes mängis väga hästi viiuliga. Niisiis tuli Helena koju selge sooviga, et tema tahab hakata viiulit õppima.

Ei aidanud veenmine, et viiulimäng tegelikult pole nii lihtne nagu pealtvaadates paistab. Et tule palju õppida ja harjutada. Helena oli kõigutamatu. Kirjutasin Nõmme noortemajja, kus 5-aastaseid juba viiuli osas haritakse. Ise veel mõtlesin, et vast on kohad täis vms. Viiulitundide mahutamine niigi tihedasse nädalasse tundus nimelt väga keeruline.

Aga kussa – juba 2. septembril oligi Helenal esimene viiulitund. Ja käibki ta nüüd 2x nädalas pillitunnis, ise ootab seda tundi nagu hingeõnnistust. Tunnid toimuvad muusikakeskkooli B-majas sel kurikuulsal kolmandal korrusel. Ütlen kurikuulsal, sest minul ei ole selle majaga häid mälestusi, vaid pigem tosin aastat piina. Igatahes – musskeska B-majas pole 20 aasta jooksul muutunud mitte midagi – remonti pole tehtud, helid, lõhnad ja isegi inimesed on suuremalt jaolt samad. Iga kord Helenat viiulisse viies kogen veidrat deja vu tunnet.

Kuu aega on stardist möödas ja alles nüüd sai Helena pilli koju. Nimelt selleks, et pilli koju saada, tuleb osata teda kohelda, niiet ta katki ei lähe. Ja seda nad ongi tunnis peaasjalikult õppinud. Ainuüksi kättevõtmine ja hoiak tundub megakeeruline. Kaugel sellest, et torkad pilli kuidagi lõua alla ja kukud aga saagima. Aga noh, ma ei mäleta, võibolla oli klaverimängu algus sama raske. Õnneks Helenal pole entusiasm kadunud. Ja kui kaobki, egas midagi. Oleks tore küll, kui ta kunagi Bachi A-moll viiulikontserti mängiks, aga ega ma ei hellita lootusi. Peaasi vaid, et ta sest tegevusest rõõmu tunneb. Sest rõõmutu pilliõppimine on väga jama, tean omast käest.

Lugedes endiste töökaaslaste meenutusi oma esimesest tööpäevast täna 25-aastaseks saavas Äripäevas, tuli ka peale nostalgiahoog. Hakkasin mõtlema nende kaugete aegade peale, kui ma ajakirjanikuna alles alustasin. Sealsamas Äripäevas siis. Juhuslikult. Tõupuhta lapsajakirjanikuna. Oli 1996nda aasta sügis.

Aga ma alustan mõne kuu kaugemalt. Tollel 1996nda aasta kevadel olin läbiviielisena lõpetanud Tallinna Sidekooli. Minust oli saanud paberitega sekretär-masinakirjutaja. Ma oskasin saata ja vastuvõtta telegrammi ning faksi. Masinakirjaeksamil olin saavutanud tulemuseks ca 250 tähemärki minutis. Seda pimekirjas ja loomulikult kirjutusmasinaga. Arvutid olid tollal veel ainult väga rikastes ja eesrindlikes firmades.

Niisiis omandasin kutse ja asusin tööle mingisse hulgifirmasse. Sekretäriks. Kreemide, lõhnaõlide ja juuksepalsamite vahel. Katseaeg oli 4 kuud ja see oli minu esimene töökoht, kus EI makstud ümbrikupalka.  Firma koosnes missivõistlustel osalenud tibikestest, kelle päevad möödusid endale lõhnaõli peale pihustades ja juuksehooldusvahendeid testides. Meil oli ju seal oma juuksurisalong ka, oh õnne. Mina pidin võtma vastu telefonikõnesid, koostama saatekirju ja tegema koopiaid. Umbes kuu aja pärast olin igavusse suremas.

Hakkasin siis hoolega Ekspressi töökuulutusi lugema ja siin-seal kandideerima. Tollal oli hulgikaubandus üldiselt kuum sõna ning ilma tegi selline hulgifirma nagu Smarten. Sinna ma siis sekretäriks kandideerisingi. Konkurssi korraldas miski personaliotsingufirma, kus mind igatepidi küsitleti ning leiti, et sekretäriks ma ikka ei kõlba. Aga kirjutagu proovitöö ja nad pushivad mind Äripäeva.

Mingi soperdise ma siis valmis kirjutasingi ja naljaviluks kuskile saatsin. Polnud ma eluseeski mõelnud, et võiksin töötada ajalehes ja olla ajakirjanik. See tundus kõrge ja kauge maailm. Ja majandus ei huvitanud mind karvavõrdki, rääkimata sellest, et ma midagi oleks selle teadnud.

Millalgi augusti lõpul aga helises mu Motorola (väljatõmmatava antenniga, q-gsm võrgus, mis levis ainult Tallinnas) ja helistas keegi Andrus Vaher. Kutsus mind Tulika tänavale rääkima, et kas ma äkki tahaks Äripäeva tööle tulla. Rääkisime, mulle pakuti tollal minu mõistes ulmelist palka (6000 krooni miinus maksud) ja muidugi jäin kohe nõusse. 2. septembril astusin toimetusse. Mulle anti kõige vanem arvuti, laud, mis asus keset tuba ja kus puudus igasugune võimalus vaikselt omi mõtteid mõelda ja telefon. Ja ETA pressiteade ostueesõigusega erastamisest. See oli nagu hiina keel ning munesin selle 2000 tm-loo kallal terve päeva. Õhtuks polnud ma veel õieti aru saanud, millest ma täpselt kirjutan, aga lootsin, et kui lähebki valesti, siis ehk keegi ei märka. Minu suureks üllatuseks oli lugu järgmisel hommikul lehes. Ah nii käibki siis lehetegu? Nojah.

Katseaeg oli värskel ajakirjanikul 2 kuud ning toimetuses oli käimas tagumine-paar-välja võistlus. Ehk et iga kuu lugesid toimetajad ära iga ajakirjaniku kirjutatud lood, hindasid neid ajakirjanduslike kriteeriumite järgi ning saadud summade alusel reastati ajakirjanikud pingeritta. Kaks viimast said kahe kuu pärast kinga. Imekombel õnnestus mul kingasaamist vältida ja läksid hoopis mõned vanad olijad. See ei tähenda aga midagi, sest veel mitu aastat figureerisin ma nende pingeridade lõpus.

Erinevalt surmigavast sekretäritööst osutus ajakirjanikuamet vägagi põnevaks. Sai käia igasugustes imelikes ettevõtetes. Sai tihti Tallinnast kaugemale sõita. Sai suhelda inimestega, kellega muidu kunagi poleks rääkinud. Sai iga päev midagi uut õppida. Peod olid ägedad ja enamik töökaaslasi ka. Täitsa märkamatult möödus 14 aastat. Ja ikka veel ei olnud igav.

Tänaseks olen ajakirjanikutööd teinud juba 18 aastat ja ma õhkan endiselt üle päeva, et ohh…küll mul on ikka äge töö. Nagu praegugi, kui asun järjekordse huvitava loo kallale.

Äripäevale aga olen tohutult tänulik, sest see oli tõesti nagu tasuta kool. Õpetati põhimõtteliselt elus ise hakkamasaamist, lisaks sain sealt väga head sidemed erinevates valdkondades. Pluss (endised) töökaaslased, kellest paljudega teen siiamaani koostööd kui iseseisev ajakirjanik ja ettevõtja. Pluss sisevaade suurepärase organisatsioonikultuuriga ettevõttesse. Palju õnne mu endisele tööandjale!